Eesti teatriajalugu Teatri põhimõisted Näitemängu arvustus Lemmik näitleja Kasutatud kirjandus Teatri põhimõisted 1.butafoor...ehtsaid esemeid matkivate lavatarvete valmistaja... 2.butafooria...järele tehtud esemed... 3.dialoog...kahekõne... 4.draama...näidend,tõsise sisuga näidend... 5.draama kirjandus...kirjanduse põhiliik, sisaldab lavalisus, põhinemine tegelaste dialoogi ja kahekõnel... 6.dramatiseerima...näidentiks tegema... 7.dramaturg...draamateose autor... 8.dramaturgia... 9.intriig...põhitegevuse arenemine romaanis või draamas... 10.koomika...naljakas huumor või (karakturik,kõnek,situatsioonik)... 11.komöödia...koomilise sisuga näidend... 12.miljöö...teose aeg ruumis, iseloomustav tegelasi... 13.monoloog...sisekõne... 14.rekvisiit...lavatarve, lavastuses kasutatav tarbeese... 15.remark...autori tekst, tutvustav tekst... 16.stseen...lavateose väikseim terviklik osa... 17.suflöör...teate etteütleja... 18.süzee..
Dramaatika näitekirjandus, on üks kirjanduse kolmest põhiliigist. Draamateoste põhiomadused on : · dialoogivorm · olevikuline tegevus · tegevuse pingeline arenemine Draamateatri kompositsioon ehk ülesehitus. · sissejuhatus ( tutvustatakse tegelasi,olukorda ) · sõlmitlus ( esimene konflikt ) · kulminatsioon ( sündmused jõuavad haripunkti ) · lõpplahendus draamateose väline ülesehitus : näidend on jagatud vaatusteks,piltideks ja stseenideks. Dialoog kahekõne Monoloog pikem üheinimese kõne Remark autori juhised lavastajale ja näitlejale. Näitekunst sai alguse kreekas viljakuse jumal dionysosele pühendatyd pidustustest. Inimesed maskeerisid end, lauldi ja tantsiti jumala auks . koor ja inimene asusuid omavahel dialoogi ja nii tekkiski algne näidend. Hiljem tuli n2itlejaid juurde. Dramaatika zanrid :
DRAAMATEOORIA "Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks (erandiks on siin lugemisdraama), tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus (siin ja praegu) esitatav tegevus; tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist
A G 1. Draamateoses autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise vm kohta 2. Novelli ja romaani vahepealne zanr 3. Tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette 4. Koomilise sisuga näidend 5. Kahekõne 6. Lavateose väikseim terviklik osa 7. Üldmõistena näidend, kitsamas mõistes tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. 8. Eepika väikevorm 9. Draamateose suurim koostisosa 10. Teose aeg-ruum 11. Ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosas 12. Tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga 13. Ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm
"Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks (erandiks on siin lugemisdraama), tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus (siin ja praegu) esitatav tegevus; tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist
Dramaatika, Draama- ehk naitekirjandus on uks kirjanduse pohiliigist luurika ja eepika korval. Sellest et draamateosed on mratud eeskatt laval esitamiseks, tulenevad Dramaatika Pohiomadused a)Dialoogivorm b)Olevikus kulgev tegevus c)Tegevuse pingeline areng Teatriparasusega on seotud ka draamateose valine ehitus: a)Vaatused b)pildid c)Stseenid Euroopa draamakirjandus kasvas valja Vanas-Kreekas, veini ja viljajumala dionyssuse pidudel Dramaatika kolm phizanrit: a)Tragoodia b)komoodia c)Draama Tragoodiat iseloomustavad: a)Lahendamata konfliktid b)Loppeb kangelase surmaga voi mone muu katastroofiga c)Pinge tekkimine d)Tegelased on kindla eesmrgiga Tragoodia Teosed: August Kitzberg,"Libahunt"; Shakespeare,"Romeo ja Julia" Komoodiat iseloomustavad: a)inimeste norkuste naeruvaaristamine
MIDA PEAN SILMAS PIDAMA, KUI KIRJUTAN NÄITEKIRJANDIT Näitekirjanduse ehk dramaatika ehk draamakirjandus (varem draama) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Näitekirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Näitekirjanduse teos on mõeldud etendamiseks. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Arvan, et näitekirjandi juures peab kõige rohkem mõtlema sellele, kas kirjutatud näitekirjand on laval ka teostatav. Kindlasti on vaja ka loomingulisust ja fantaasiat, kuid viimasega ei tohiks üle piiri minna, kasvõi juba selle pärast, et äkki ei saa vastavat tegevust laval teha
Arvustus- arvamus, mis kirjutatakse vahetult pärast filmi vaatamist. Autor- isik, kes on loonud kirjandus-, kunsti-, teadus-, tehnilise vm. teose (jutustuse, pildi leiutise, projekti jne.). D. Debüüt- esmakordne avalik esinemine. Dekoratsioon- ruumide, vaateakende ja tänavate kaunistus, kujundus. Detail- üksikasi, üksikjoon; osa tervikust; pisiasi. Dialoog- kahekõne; kõnelus kahe või mitme tegelase vahel. Dirigent- koori- või orkestrijuht. Dramaturg- näitekirjanik. Dramaturgia- draamateose ülesehituse ja lavastamise teooria, näidendi- ja lavastamisteadus; draamakirjandus. Duubel - korduvalt filmitud kaader ehk ühest kaadrist mitme pisut erineva võtte tegemine. E. Efektvalgus- valgus, kasutatakse näiteks detektiivfilmides, näidatakse vaid tumedat figuuri, nägu jäetakse varju, tekitades nii salapärasustunde. Episood- vahelugu, vahesündmus. Eskiis- suurema kunstiteose (maali, skulptuuri) kavand; esialgne visand. F. Film- kinopilt.
iseendaga, või publiku poole pöördudes. Dialoog – kahekõne (kahe või enama isiku kõne)Remark – näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale.Stseen – on vaatuse osa, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu.Rekvisiit – lavastuses kasutatav tarbeese, eriti ese, mida näitleja laval kasutab (näiteks: relv, jalutuskepp jne.)Butafoor – ehtsat eset matkiv lavatarve. (pudi-padi, võltssära, relv, ehted)Süžee – eepilise või draamateose teema.Farss – ehk jant on lühike jämekoomiline näidend keskajal Prantsusmaal.Miljöö – keskkond (aeg ja ruum). Kogum väliseid elutingimusi, milles tegevus toimub.Dekoraator – dekoreerija, kunstnik. Teatridekoraator on lava ja kulisside maalija.Ida Teater – etendus, millega palutakse jumalalt head saaki ja mis toob ka elus õnne. (hiljem väljaarenenud näitekunstiks)Areen – Ilmalik lõbustuspaik Roomas, kus toimusid verised vaatemängud.Tsirkus – etendus, kus
teisi isikuid, nähtusi jms. Mõistukõne ülesanne on midagi esile tõsta või rääkida asjadest varjatult. Müür, mis hakkab pragunema, kipub ära lagunema, seda tuleb rõhkuda, maani maha lõhkuda. Dramaatika Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevuslik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad
4. kulminatsioon-tegevuse haripunk. 5. pööre,sündmused-pinge langeb,juhib lõpplahendusele. 6. konklusioon-teose lõpetus.Lahendus. Võib jääda ka avatuks.Lõpplahenduseks võib olla ka püant-ootamatu. Tegelane-teose sündmustiku kandja või selles osaleja.Tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Tegelaskõne- üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral. Vaatus- draamateose suurim koostisosa. Tavaliselt on näidendid jagatud 2-3 vaatuseks. .
või publiku poole pöördudes. Dialoog kahekõne (kahe või enama isiku kõne) Remark näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale. Stseen on vaatuse osa, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu. Rekvisiit lavastuses kasutatav tarbeese, eriti ese, mida näitleja laval kasutab (näiteks: relv, jalutuskepp jne.) Butafoor ehtsat eset matkiv lavatarve. (pudi-padi, võltssära, relv, ehted) Süzee eepilise või draamateose teema. Farss ehk jant on lühike jämekoomiline näidend keskajal Prantsusmaal. Miljöö keskkond (aeg ja ruum). Kogum väliseid elutingimusi, milles tegevus toimub. Dekoraator dekoreerija, kunstnik. Teatridekoraator on lava ja kulisside maalija. Ida Teater etendus, millega palutakse jumalalt head saaki ja mis toob ka elus õnne. (hiljem väljaarenenud näitekunstiks) Areen Ilmalik lõbustuspaik Roomas, kus toimusid verised vaatemängud.
,,Säärase mulgi" süzee aluseks oli ilmselt Perno Postimehes avaldatud lugu saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks ning tuli suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse, kuid pidi siis häbiga tagasi minema. ,,Säärase mulgi" keskmes on näidendi lõpus õnneliku lahenduseni jõudev armuintriig. Koomilisust lisab ühe keskse tegelase ekitus, mis toob talle ootamatult suurt majanduslikku kahju. Draamateose tegevus toimub 20. sajandi algusaastail Tartu maakonnas Mäeotsa talus. Üheks juhtfiguuriks on Mäotsa talu peremees Peeter Pint, kellel on naine Anne, poeg Jüts ning tütar Maie, kellel käib pidevalt hulgaliselt kosilasi, kaks peamist neist on Männiku Märt ja Erastu Enn. Edasipüüdlik ning töökas Männiku Märt kujutab eelkõige positiivset tegelast, talle vastanduv Erastu Enn on aga paras petis. Kuhugi nende kahe vahele mahub veel harimatu ning vanameelne taluperemees Peeter
Dialoog ehk kahekõne oli algselt kõne kahe isiku vahel, nüüd aga kahe või mitme isiku vahel ristlev kõnelus. Iga üksiku tegelase kõneosa dialoogis nimetatakse repliigiks. Sageli esineb draamas ka monoloog ühe tegelase ulatuslikum kõne mis annab seda edasi tegelase mõtteid, et neid teatavaks teha vaatlejale. Temaatilise terviku säilitamise huvid ja lavatehnilised põhjused, nagu dekoratsiooni, kostüümide ja lavasisustuse muutmine, tingivad draamateose jaotamist vaatusteks. Vaatused jagunevad omakorda etteasteteks ehk stseenideks, s.o. osadeks, kus tegelaste koosseis ei muutu. Dramaatilised zanrid. Antiikajast saati jaotati draamateosed kaheks peazanriks: tragöödiaks ehk kurbmänguks ja komöödiaks ehk naljamänguks. XVIII sajandil tekib kolmas vahepealne zanr draama, milles esineb niihästi tragöödia kui ka komöödia elemente. Tänapäeval on seega mõistel
3. dramaatika-Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem draama) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama.Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana.Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. 4. süzee 5. faabula- on eepilise või dramaatilise teose sündmustik ajalises ja põhjuslikus järgnevuses. 6. eepos-tähendas algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes 7. romaan-on jutustava proosa suurvorm
dispositsioon; C. Pinge ajatine langus; D. Uus tõus; E. kulminatsioon; F. Lõpplahendus. Korraldati näidendite võistlusi, võistlesid ka autorid ja jõukad linnakodanikud toetajad. Dramatiseering on eepilise teose ümbertöötlus draamateoseks Igalt 3 tragöödiat (lõpp ei pruukinud õnnetu olla) + saatürdraama (koomiline (näit:....................................); stsenaarium draamateose üksikasjalik plaan; mütoloogiline teema). libreto muusikalis-lavalise teose (ooper) kirjanduslik tekst või balleti sisu kirjanduslik Kasutati karaktermaske: tume mees, valge naine, kollane - haige, punane kaval. sõnastus. Maski suuava oli lehtrikujuline. Jalas ¼ m koturnid. Sageli elavam tegevus lava taga.
ja riimilised), rahvajutud (muinasjutud, muistendid, naljandid, pajatused) ja rahvaluule lühivormid (vanasõnad, kõnekäänud ja mõistatused) Regivärsiline rahvalaul - rahvalaulu liik, mida iseloomustab algriim ja parallelism. Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja ülesanne on laulu edasi viia, arendada ja koor kordab lauliku esitatud värsse. (Hälli-, töö-, kiige-, pulma-, tähtpäeva-, mängu-, sõja-, matuselaulud. Remark - märkus. Draamateose remarkideks nim autori selgitavaid märkusi tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, zestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta. Riim - häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus, kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid
Tragöödia- kurbmäng Trohheus- värsimõõt. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbilis-rõhulises värsisüsteemis aga rühulisest ja rõhuta silbist. Ulmekirjandus- teaduslik-fantastiline kirjandus. Uudis- üks ajakirjanduse põhizanr. Lõhike, laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate edastamine. Uuem ravhalaul- rahvalaulu liik, mida iseloomustab lõppriim ja värsside türgmitumine salmideks. Vaatus- draamateose suurim koostisosa Valm- õpetliku sisuga mõistuluuletus või jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutava inimesi. Vanasõna- lõhike, tervilik, piltklik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta ( töö, lastekasvatamine, õppimine, kodu, ilm jm) Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja tõde. Võrdlus- nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Värss- luuletuse rida Värsimõõt- värsipikkus
Jaapan: Nō – rituaalne teatripraktika, tegelased jumalad ja deemonid, teemad ajaloost, mütoloogiast. Kabuki – rahvalikum ja koomilisem teatritraditsioon, erootiline, müstiline Bunraku – nukuteater Pekingi ooper – ühendab tantsu, laulu, miimi ja akrobaatikat Mimesis – jäljendus Dramaatika –üks kirjanduse kolmest põhiliigist, põhineb dialoogil ja tegevusel, autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole Draama – dramaatika üks žanr Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne
Kreeklased olid siis türklaste võimu all. Talle meeldisid kreeka kultuur ja kee. Seega toetas ta kreeklasi sõjaliselt ja rahaliselt. See jaht, millega Schelli (Byroni sõber) purjetas, uppus. Byron müüs oma jahi maha ja ostis suure laeva asemele. Nii sai ta kreeklasi rohkem aidata. Ta sureb 36-aastaselt, kui ta I824.aastal haigestub malaariasse. Tema laip viiakse Inglismaale, aga süda jäetakse Kreekasse. Enne surma jõudis kirjutada palju seiklusraamatuid. Kirjutas ka draamateose ,,Kain". Aleksandr Sergejevits Puskin I799-I837. Sündis põlisaadlike perest. Ema oli aafriklane. Puskin oli tõmmut verd. Esivanem oli Aabram Hannibal. Vanematele ta luuletusi ei pühendanud, kuid õe hoidjale pühendas mitmeid luuletusi. Ta oli väiksena tagasihoidlik, kuid teismeeas muutus elavamaks. Armastas vehkida, laskuda, ratsutada ja matkata. Aastal I8II pandi ta Tsarkoje Selo lütseumisse. Lütseumi võib võrrelda ülikooliga. I8I4
Legend millegi saamislugu. Anekdoot lühike naljalugu. Mille poolest on draamateosed erilised? Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks (erandiks on siin lugemisdraama), tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus (siin ja praegu) esitatav tegevus; tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus. Kuidas jaotub näidendi tekst? Milliseid osi saab eristada? Tekst jaotatakse vaatusteks, piltideks, stseenideks, jm. Peatekst (kõneldav tekst); kõrvaltekst (pealkiri, tegelaste nimestik, juhised jm REMARK), ekspositsioon (sissejuhatus situatsiooni). Mis on remark, mis on ekspositsioon, mis on selle funktsioonid? Remark on ääremärkus. Ekspositsioon on selgitus. Ekspositsioon juhatab sisse
Sündmus tegevus või nähtus, mis enamasti eristub argirutiinist või teistest sündmustest ning toob endaga kaasa muutusi. Intriig kirjandusteose sündmuste kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võistlusel oma eesmärgi saavutamise nimel. "Dramaturgia" levinumad tähendused on järgmised. · Kirjandusprotsessi tasandil - ühe kirjaniku, rahvuse või ajastu näitekirjanduslik looming (näiteks "E.Vetemaa dramaturgia", "19. sajandi prantsuse dramaturgia"). · Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. · Tekstiehituse tasandil - lavastuste, filmide, muusikaliste etenduste tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti- kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reiidramaturgia"). Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine
omandada; ● Teose avaldamiseks loetakse muu hulgas teose trükis väljaandmist, teose eksemplaride panemist müügile, jaotamist, laenutamist, rentimist ja muul viisil tasuta või tasu eest kasutada andmist; ● See on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldususele avatud. Teose avaldamiseks ei loeta: ● draamateose ja muusikalise draamateose ning muusikateose esitamist, ● audiovisuaalse teose demonstreerimist, kirjandusteose avalikku esitamist, ● kirjandus ja kunstiteose edastamist raadios ja televisioonis või teose edastamist kaabellevivõrgu kaudu, ● kunstiteose eksponeerimist ● arhitektuuriteose ehitamist. 12. Millal loetakse teos üldusele suunatuks?
üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada; Teose avaldamiseks loetakse muu hulgas teose trükis väljaandmist, teose eksemplaride panemist müügile, jaotamist, laenutamist, rentimist ja muul viisil tasuta või tasu eest kasutada andmist; See on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldususele avatud. Teose avaldamiseks ei loeta: draamateose ja muusikalise draamateose ning muusikateose esitamist, audiovisuaalse teose demonstreerimist, kirjandusteose avalikku esitamist, kirjandus- ja kunstiteose edastamist raadios ja televisioonis või teose edastamist kaabellevivõrgu kaudu, kunstiteose eksponeerimist ja arhitektuuriteose ehitamist. 13. Millal loetakse teos üldusele suunatuks? Üldsuseks loetakse määramata isikute ringi väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
abstraktsionism 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool, mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (18721944) või Vassili Kandinsky (18661944) looming. adamism vt akmeism. aja, koha ja tegevuse ühtsus üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks. akademism teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.17. sajandil. Akademismile on iseloomulik tehniline meisterlikkus, tardunud vorm ja kujutatava elukaugus
üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada; Teose avaldamiseks loetakse muu hulgas teose trükis väljaandmist, teose eksemplaride panemist müügile, jaotamist, laenutamist, rentimist ja muul viisil tasuta või tasu eest kasutada andmist; See on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldususele avatud. Teose avaldamiseks ei loeta: draamateose ja muusikalise draamateose ning muusikateose esitamist, audiovisuaalse teose demonstreerimist, kirjandusteose avalikku esitamist, kirjandus- ja kunstiteose edastamist raadios ja televisioonis või teose edastamist kaabellevivõrgu kaudu, kunstiteose eksponeerimist ja arhitektuuriteose ehitamist. 12. Millal loetakse teos üldusele suunatuks? Üldsuseks loetakse määramata isikute ringi väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
14.3. autoriõigus tuletatud teosele: AutÕS § 4 lg 3 p 21: “tuletatud teosed, see on teose tõlge, algse teose kohandus (adaptsioon), töötlus (arranžeering) ja teose muu töötlus”. § 35. Autoriõigus tuletatud teosele (1) Teise autori teosest tuletatud teose autoril tekib autoriõigus oma teosele. (2) Tuletatud teose loomine, sealhulgas jutustava teose ümbertöötamine draamateoseks või stsenaariumiks, draamateose või stsenaariumi ümbertöötamine jutustavaks teoseks, draamateose ümbertöötamine stsenaariumiks ja stsenaariumi ümbertöötamine draamateoseks, võib toimuda ainult käesoleva seaduse VII peatükis ettenähtud korras ja algse teose looja autoriõigusi järgides. (3) Isikul, kes on loonud teise autori teose (algse teose) alusel uue, loominguliselt iseseisva ja algsest teosest sõltumatu teose, tekib autoriõigus sellele teosele. Sellisel juhul tuleb ära näidata algse teose autori nimi, teose pealkiri (nimetus) ja allikas, kus teos on avaldatud.
üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada; Teose avaldamiseks loetakse muu hulgas teose trükis väljaandmist, teose eksemplaride panemist müügile, jaotamist, laenutamist, rentimist ja muul viisil tasuta või tasu eest kasutada andmist; See on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldususele avatud. Teose avaldamiseks ei loeta: draamateose ja muusikalise draamateose ning muusikateose esitamist, audiovisuaalse teose demonstreerimist, kirjandusteose avalikku esitamist, kirjandus- ja kunstiteose edastamist raadios ja televisioonis või teose edastamist kaabellevivõrgu kaudu, kunstiteose eksponeerimist ja arhitektuuriteose ehitamist. 13. Millal loetakse teos üldusele suunatuks? Üldsuseks loetakse määramata isikute ringi väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
Taotleb tegelikkuse tõepärast kujutamist. Kujutab tavalist inimest tema probleemide, murede ja õnnestumistega. Inimene ise mõjutab ja kujundab oma saatust. Kasutatakse tavakeelt. Tuntumad teosed: Charles Dickens ,,Oliver Twist", William Golding ,,Kärbeste jumal". DRAMAATIKA üks kirjanduse kolmest põhiliigist. Näitekirjandus, mida iseloomustavad dialoogivorm, olevikus toimuv tegevus ja pingeline arendus ning tegelastevahelised vastuolud. Vaatus draamateose suurim alajaotis. Tavaliselt jagunevad näidendid 23 vaatuseks. Stseen lavateose väikseim terviklik osa, mille vältel näitlejate koosseis laval ei muutu. Dialoog kahekõne 13 Remark näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale. Tragöödia kurbmäng, lahendamatul konfliktil põhinev draamateos, lõppeb peategelase surmaga. Nt W
Mimesise objekt tragöödias tegelaste ja tegevuste jäljendus. Dramaatika üks kirjanduse põhiliik, näitekirjandus. Põhineb dialoogil ja tegevusel. Autori kohalolu on varjatud. Tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole. Suunatud teatrile. Draama dramaatika üks zanr tragöödia ja komöödia kõrval. Arenes välja 18.saj keskel. Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid. DRAMAATIKA EEPIKA Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi On jutustaja. Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades. dialoogi ja remarkidega. Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega
ilukirjandusliku teksti adapteerimine õppijate tarbeks. aimekirjandus vt populaarteaduslik kirjandus. ajakirjandus press, perioodiliselt ilmuvad trükiväljaanded: ajalehed, ajakirjad, almanahhid jmt. Laias tähenduses kuuluvad ajakirjandusse ka raadio ja televisioon. ajakirjandusstiil ajakirjanduses kasutatav lugejate informeerimiseks ja mõjutamiseks mõeldud keel. aja, koha ja tegevuse ühtsus üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks. ajalooline muistend vt muistend. ajalooline kirjandus ajalooaineline kirjandus. Ajaloolises kirjanduses käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ümber
paneb - rütm kajastab loo ja teksti vahelist ajalist suhet. Kui palju aega kulutab tekst mingi loo ajaühiku edastamiseks? Teksti ajühikuks ei ole mitte minutid või aastad, vaid read ja leheküljed- lugemiseks kuluv aeg. Kirjandusteosel on neli erinevat rütmivõimalust: ! 1) Stseen - kujutab loo sündmust sellisel viisil, et lugeja tunneb ennast juhtunu vahetu pealtnägijana. Jääb mulje, et sündmust esitatakse sama kiiresti, nagu see aset leidis. Draamateose tegevus koosnebki ainult stseenidest. - nt tegelastevaheline dialoog. ! 2) Kokkuvõte - edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini kui see tegelikult aset leidis. ! 3) (Kirjeldav) Paus - teksti osa, mille jooksul aeg edasi ei liigu. Selle jooksul kirjeldab jutustaja näiteks tegelase välimust, ruumi sisemust, ümbritsevat loodust või kommenteerib juhtunud. ! 4) Hüpe e ELLIPS - see loo osa, millest tekstis ei räägita.
käitumist), täpsustada dialoogi ja helitausta (tegelase intonatsiooni, pause, muusikat), kommenteerida tegelase käitumist või autori suhtumist. Lisaks remarkidele kuuluvad remarkteksti hulka ka autori nimi , teose pealkiri, zanrimääratlus, tegelaste loetelu, osutused tegevusajale ja kohale. Mõnikord on autor oma kunstiliste põhimõtete selgitamiseks kirjutanud näidendile ees- või järelsõna, mis samuti kuulub remarkteksti hulka. Draamateose kompositsioon KOMPOSITSIOON ehk ülesehitus on kunstiteose osade süsteem, nende seostatus tervikuks. VAATUS on draamas ja teatris suurem lõik, mis on enamasti pausidega järgmisest lõigust eraldatud. PILT ehk STSEEN on vaatuse väiksem lõik. Stseeni piiri märgib tegevusaja, -koha või tegelaskonna muutumine. ETTEASTE piiri märgib tegelaskonna muutumine. Ühe etteaste piires on sama tegelaskond ning tegevusaeg ja koht. Etteaste võib kattuda pildi ehk stseeniga.
Eesmärk on lavastada, mõeldud lavastamiseks , hakkab nö laval elama. ( va Goethe "Faust"). Dramaatika sai alguse rituaalsetest mängudest. Saab alguse antiikkunstist, kus veinijumala Dianysose auks korraldari pidustusi. Tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Näidendid jagunevad vaatuseteks(3-5) ning need omakorda stseenideks(lavali9ne koosseis ei muutu).Näidendites puuduvad autori kõne , kirjeldused, jutustus.Seda asendavad remargid(autori selgitus).Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Antiikkunstis kasutati groteskseid maske, kürge platvormiga kingi(koturnid). Sündis amfiteates (vabaõhtuteater). Vahejutustamist tegi koor.Shakespeare'i ajastul tekib teatrihoone, paikne teater (15-16saj).Varem tehti teatrit kirikutes või tehti rändteatrit.Kirjutatud dialoogivormis. (dramaturgiline tekst).Karakterkoomika("Pisuhänd), kõnekoomika ("Kapsapea"), situatsioonikoomika.
sajandil. · sündmustiku episeerumine o kaob lõpplahendusele suunatus. S. Becket Godot'd oodates o lõdvalt seotud stseenide esitamine B. Brecht Ema Courage 49 · poeetilise aeg-ruumi episeerumine. Loobutakse ruumilis-ajalisest keskendumis -piirist. Palju erinevaid kohti ja pikk ajavahemik. Shakespeare Richard III · kunstilise kompositsiooni episeerumine. Draamateose suletus lõhutakse. Proloogid ja epiloogis, mida esitab tegelane nimega koor Shakespeare Näitekirjanduse episeerumist võib täheldada ka siis, kui tegelased hakkavad pikalt jutustama asjadest, mis pole näidendi põhisisuga seotud. Võõritav näitlemisstiil näitleja demonstreerib, et ta on kõigest näitleja, kes esitab oma rolli (B. Brecht). Verfremdungseffekt. Brecht on illusionistliku (laval püütakse luua tegelikkuse illusiooni) teatri vastane
Siit kasvas välja meie pseudomütoloogia, mida täiendasid Faehlmann ja Kreutzwald, ning mille äratatud probleeme on usundiloolastel pikka aega käsitleda tulnud. ,,Beiträges" ilmus ka ilukirjanduslikke palu, luuletusi (Oldekop, Winkler, Schwabe, Frey), eestikeelseid dialooge (Rosenplänter, Holter) ja eestlaste kirjutatud kirju. 16.Eesti teatri alged 1830-ndateks aastateks oli eestikeelesel ilmalikul proosal seljataga juba sajandipikkune, luulel koguni kahe aastasaja pikkune ajalugu. Draamateose loomine ei tulnud seevastu kaua arvesse nende rakendusliku iseloomu tõttu - puudus rahvakeelne teater. Eestikeelse näitemängu alal on siiski mõningaid katseid tehtud juba saksa näitekirjaniku August Fr. F. v. Kotzebue(1761-1819) poolt 1784. aastal rajatud Tallinna saksa teatris. 1810- 1820-ndail aastail seisis selle ürituse eesotsas eesti päritoluga näitleja P. A. J. Steinsberg. Aga juba ammu enne Steinsbergi teatrisse
" 22. Draama olemus ja etapid · Üks vanemaid ilukirjanduse liike, pärineb antiik kirjandusest. · Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. · Vanimad tragöödia, komöödia vt pilet1 · Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. · Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. · Näidend: dialoogiline tekst, mõeldud vaatamiseks · Dramaatika üks põhitunnus on tegevuslikkus, autorid kasutavad remarke (ääremärkusi) · Orienteeritud teatrile (kutseline teater- 1906 Kitzberg ,,Tuulte pöörises", rahvuslik teater- 1870 Koidula ,,Saaremaa onupoeg") · Teater on erinevate erialade suurkompleks, kooslus. (rekvisiit, dekoratsioon)
sh kirjandusliku kujutlusvõime kriitika. Antiigi kultuuripärand mängis keskaja kultuuris olulist rolli, põhiliselt teoloogiliselt allegoriseeritud vormis Uuriti kristluse-eelsete teoste ja Vana Testamendi kristlikku mõõdet. Renesanss: Antiigi kultuuripärandi taasavastamine, Giorgio Valla Aristotelese Poeetika tõlge ladina keelde (1498), tõlge itaalia keelde (1549) Rõhk kirjanduse nn. põhiseaduspäradel, Lodovico Castelvetro, Aristotelese "Poeetika" kommentaarid (1570), fookus draamateose korrastatud struktuuril Antiigi jäljendamine > Piibliallegooriate kõrvalejätmine, (sureliku) autori kui ilu looja taotluste tunnistamine Klassitsism: Inimmõistuse jõud, tagasipöördumine looduse juurde. Selgus, lihtsus, tasakaal, reeglipärane vormitäius. Analoogiameetod, allikauurimise õitseng. Poeedi loova geeniuse allutamine nn. heale käsitööoskusele, st. võimele täpselt etteantud reegleid järgida. Muutunud arusaam tõlgendusest: SENI > korrastatud reeglite süsteem
sh kirjandusliku kujutlusvõime kriitika. Antiigi kultuuripärand mängis keskaja kultuuris olulist rolli, põhiliselt teoloogiliselt allegoriseeritud vormis Uuriti kristluse-eelsete teoste ja Vana Testamendi kristlikku mõõdet. Renesanss: Antiigi kultuuripärandi taasavastamine, Giorgio Valla Aristotelese Poeetika tõlge ladina keelde (1498), tõlge itaalia keelde (1549) Rõhk kirjanduse nn. põhiseaduspäradel, Lodovico Castelvetro, Aristotelese “Poeetika” kommentaarid (1570), fookus draamateose korrastatud struktuuril Antiigi jäljendamine > Piibliallegooriate kõrvalejätmine, (sureliku) autori kui ilu looja taotluste tunnistamine Klassitsism: Inimmõistuse jõud, tagasipöördumine looduse juurde. Selgus, lihtsus, tasakaal, reeglipärane vormitäius. Analoogiameetod, allikauurimise õitseng. Poeedi loova geeniuse allutamine nn. heale käsitööoskusele, st. võimele täpselt etteantud reegleid järgida. Muutunud arusaam tõlgendusest: SENI > korrastatud reeglite süsteem
Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantaasial, tinglikkusel ja sümboolikal. Pilet 21 Dramaatika olemus Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad
· Üks vanemaid ilukirjanduse liike, pärineb antiik kirjandusest. · Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. · Vanimad tragöödia, komöödia vt pilet1 · Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. · Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. · Näidend: dialoogiline tekst, mõeldud vaatamiseks · Dramaatika üks põhitunnus on tegevuslikkus, autorid kasutavad remarke (ääremärkusi) · Orienteeritud teatrile (kutseline teater- 1906 Kitzberg ,,Tuulte pöörises", rahvuslik teater- 1870 Koidula ,,Saaremaa onupoeg")
Kui vaadata aga kirjandust, siis kirjanduses klassitsistlik normide rangus on olemas, aga on ka muid jooni. Eriti luule puhul me näeme ka vanaaegse romantika/romantismi mõjusid. Luule puhul võiks öelda isegi, et luulestiil muutub koidulapärasemaks. Draama Draamas on teatav suhteline tõus. Ta tõuseb seetõttu esiplaanile, et proosa ja luule kukuvad tagaplaanile. August Jakobson · 1946 Elu tsitadellis Jakobsonil on teatav professionaalne kirjutamisoskus olemas. Ta taipab draamateose struktuuri ja oskab ka ideoloogiaga selle üle valada. Professionaalses mõttes on tegemist silmapaistva teosega. Suurem osa tolleaegseid tekste pole nii osavalt kirjutatud. Näidendis on üheks keskseks tegelaseks vanade keelte professor, kes püüab poliitikast kõrvale kalduda ja elab oma tsitadellis. Võib arvata, et mingiks prototüübiks on Tuglas. Selle alusel ilmus ka esimene täispikk mängufilm Eestis pärast sõda. Nõukogude ühiskonnas rõhutatakse
Koos Nemirovits'iga panid paika põhimõtted uue, aktsionäride abiga rahastatava professionaalse teatri jaoks, kuhu pidid koonduma andekamad näitlejad Nemirovitsi õpilaste hulgast ning Stanislavski poolkutselisest trupist. Sellest pidi saama uut tüüpi teater, vaba kõigist näitlemist ja lavastamist piiravatest iganenud stereotüüpidest. Nstanislavski vastutas lavastamise eest. Lavastas esimese näidendina eelnevalt Peterburis läbikukkunud Tsehhovi esimese draamateose ,,Kajakas", mida saatis tohutu menu. Arendas välja oma süsteemi, mille eesmärgiks oli aidata näitlejal tabada sisemist emotsionaalset tõde; et rolli sisse elada, peab näitleja leidma tee tegelase mõttemaailma, süüvima põhjalikult tema tausta ja minevikku. Tõe kriteeriumi rõhutamine Stanislavski süsteemis langeb kokku naturalismi tekke põhilise tõukejõuga. 22) Vladimir Nemirovits-Dantsenko näitlemise ja lavastamise uuendusliku stiili pooldaja.
4 Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem draama) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. 1970ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa. 1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja. Aastatel 19851990 juhtis teatrit AgoEndrik Kerge.
annaabi.ee 
