Dramaatika (1)

ehk näitekirjandus, on üks kirjanduse 3-st põhiliigist, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog . Dramaatika tähtsamad žanrid on draama , tragöödia, komöödia.

Draama - on dramaatika üks põhižanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19. lõpp kuni 20. algus. Draama loojad: Denis Diderot, Gotthold Ephraim Lessing
Tunnused:

• ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus
  
• uuritakse inimeste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat
  
• pingeline areng ja tegelaste vahelised võitlused, kus sageli leitakse konfliktist väljaspääs
  

Tuntumad autorid:

• Denis Diderot – “ Palju ja palju veel”
  
• Anton Hansen Tammsaare – “ Kuningal on külm”
  
• Eduard Vilde – “Tabamata ime”
  

Tragöödia – ehk kurbmäng on näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegusev(ad) kangelane/sed satub väljapäästmatusse olukorda ja hukkub ebavõrdses võitluses. Tragöödia tekkis juba Antiik-Kreeka ajal Dionysose pidustustel, kus korraldati ka tõsise sisuga teoste võistlusi.
Žanri läbimurre toimus 16.-17. sajandil inglise kirjanduses (William Shakespeare ).
Tragöödia kreeka keeles – sokulaul
Tunnused:

• põhineb lahendamatul konfliktil juba loo algul
  

Tuntumad autorid:

• William Shakespeare – “Romeo ja Julia ” “Hamlet” “Kuningas Lear”
  
• Johann Wolfgang Goethe – “Faust”
  
• August Kitzberg – “ Libahunt ”
  

Komöödia – koomilise sisuga näidend. Põhijooned arenesid välja juba 5.-4. sajandil eKr. Antiik-Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast.
Populaarseks sai 17. sajandil Prantsusmaal (Jean Moliere) ja Inglismaal (William Shakespeare).
Komöödiad jagunevad 2-ks – tragikomöödiad (vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused) ja tavakomöödiad.
Vanal ajal põlati komöödiates ühiskonnategelasi ja tavakodanikke
Tunnused:

• lõbusa sisuga näidend
  
• naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalus, argus , ahnus), või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni.
  
• Kasutatakse kõne-, tegelas-, või situatsioonikoomikat.
  
• Lõpevad enamasti õnnelikult
  

Tuntumad autorid:
Jean Moliere – “Meeste kool” “Naiste kool” “Naeruväärsed eputised ”
Eduard Vilde – “Pisuhänd”
Lydia Koidula – “Säärane mulk”
Seleta mõisted:

Monoloog – ühekõne. Näidendis või kirjandusteoses pikem kõne iseendaga, või publiku poole pöördudes.

Dialoog – kahekõne (kahe või enama isiku kõne)
Remark – näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale.
Stseen – on vaatuse osa, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu.
Rekvisiit – lavastuses kasutatav tarbeese, eriti ese, mida näitleja laval kasutab (näiteks: relv , jalutuskepp jne.)
Butafoor – ehtsat eset matkiv lavatarve. (pudi- padi , võltssära, relv, ehted)
Süžee – eepilise või draamateose teema.
Farss – ehk jant on lühike jämekoomiline näidend keskajal Prantsusmaal.
Miljöö – keskkond (aeg ja ruum). Kogum väliseid elutingimusi, milles tegevus toimub.
Dekoraator – dekoreerija, kunstnik. Teatridekoraator on lava ja kulisside maalija.
Ida Teater – etendus, millega palutakse jumalalt head saaki ja mis toob ka elus õnne. (hiljem väljaarenenud näitekunstiks)
Areen – Ilmalik lõbustuspaik Roomas, kus toimusid verised vaatemängud.
Tsirkus – etendus, kus esitletakse eluohtlike trikke ja muud.
Žonglöör – asjade žonglöörimises spetsialist

Commedia dell ’arte – Rämekoomiline laadateater, mis pidas oma etendusi väljas.

Klassitsism – Stiil, mis levis 17.-18. alguseni. Klassitsismi omased reeglid olid aja, koha ja tegevuse ühtsuse tunnetus.
Naturalistik realism - nimetatakse realismi hilist arengujärku, millele on iseloomulik lihtrahva ja olustiku loodusteaduslikult täpne kujutamine ja ühiskonnakriitiliste realismi kujutamine.
Sotsialistlik realism – ainus lubatud kunstivool , mis liikus Lenini ja Stalini ajal Nõukogude Liidus.
Sümbolism – sarnane põhimõte naturalistlikule realismile, kuid mõtte kättesaamiseks tuleb ülekantud tähendustest aru saada.
Ekspressionism – kunstivool, mis liikus Prantsusmaal ja mida iseloomustab väga sügav inimeste mõtete maailm, süngus ja reaalsusest eemaldumine.