Dramaatika,Draama, Tragöödia, Komöödia, Süžee (0)

Dramaatika ehk näitekirjandus.(Draamakirjandus)

• Dramaatika on üks kirjanduse 3-st põhiliigist
  
• Mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog .
  
• Dramaatika tähtsamad žanrid on draama , tragöödia, komöödia.
  
• Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks.
  

Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend.

• Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule.
  
• Draama on dramaatika üks põhižanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19. lõpp kuni 20. algus. Draama loojad: D. Diderot , G.E.Lessing.
  

Tunnused:

• ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus
  
• uuritakse inimeste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat
  
• pingeline areng ja tegelaste vahelised võitlused, kus sageli leitakse konfliktist väljaspääs
  

Tuntumad autorid:

• Denis Diderot – “ Palju ja palju veel”
  
• Anton Hansen Tammsaare – “ Kuningal on külm”
  
• Eduard Vilde – “ Tabamata ime”
  

Tragöödia – ehk kurbmäng on näidend, kus õilsatel eesmärkidel kangelane/sed satub väljapäästmatusse olukorda ja hukkub ebavõrdses võitluses.

• Tragöödia tekkis juba Antiik-Kreeka ajal Dionysose pidustustel, kus korraldati ka tõsise sisuga teoste võistlusi. Tragöödia on dramaatika vanimaid liike.
  
• Žanri läbimurre toimus 16.-17. sajandil inglise kirjanduses (William Shakespeare ).
  

Tragöödia kreeka keeles – sokulaul
Tunnused:

• põhineb lahendamatul konfliktil juba loo algul
  

Tuntumad autorid:

• William Shakespeare – “Romeo ja Julia ” “ Hamlet ” “Kuningas Lear”
  
• Johann Wolfgang Goethe – “Faust”
  
• August Kitzberg – “ Libahunt ”
  

Komöödia – koomilise sisuga näidend. Põhijooned arenesid välja juba 5.-4. sajandil eKr. Antiik-Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast.

• Populaarseks sai 17. sajandil Prantsusmaal (Jean Moliere) ja Inglismaal (William Shakespeare).
  

• Komöödiad jagunevad 2-ks – tragikomöödiad (vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused) ja tavakomöödiad.
  

Vanal ajal põlati komöödiates ühiskonnategelasi ja tavakodanikke.
Tunnused:

• lõbusa sisuga näidend
  
• naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalus, argus , ahnus), või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni.
  
• Kasutatakse kõne-, tegelas-, või situatsioonikoomikat.
  
• Lõpevad enamasti õnnelikult
  

Tuntumad autorid:

• Jean Moliere – “Meeste kool” “Naiste kool” “Naeruväärsed eputised ”
  
• Eduard Vilde – “Pisuhänd”
  
• Lydia Koidula – “Säärane mulk”
  

Dialoog- Kahekõne. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses(eriti draamas), kui ka massimeedias.
Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist.
Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused .
Monoloog –ehk ühekõne. Tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Seda võtet kasutanud oma teostes J.Smuul ja J. Kross .
Remark – näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale.
Stseen - lavateose väikseim terviklik osa; etteaste . Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate paigutust ja liikumist stseenis nimetatakse misanstseeniks.
Süžee ehk sündmustik .Süžeel on kuus põhilist koostisosa :

ekspositsioon -teose sissejuhatus.

sõlmitus-sündmus-käivitab tegevuse.

dispositsioon -teose arendus-pinge tõus-probleemi.

kulminatsioon-tegevuse haripunk.

pööre,sündmused-pinge langeb,juhib lõpplahendusele.

konklusioon-teose lõpetus.Lahendus. Võib jääda ka avatuks.Lõpplahenduseks võib olla ka püant- ootamatu .
Tegelane-teose sündmustiku kandja või selles osaleja.Tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks.
Tegelaskõne- üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral.
Vaatus - draamateose suurim koostisosa. Tavaliselt on näidendid jagatud 2-3 vaatuseks.