Demokraatlik blokk (0)

1. Euroopa lõimumine –Ühise Euroopa-identiteedi otsingud. Euroopa integratsiooni algus ja kujunemine, koostöö tihenemine kuni tänapäevani.
Euroopa ühendamisest oldi unistatud sajandeid. Kõik katsed mõõgaga ebaõnnestusid ja tõid Euroopale tohutuid kannatusi. Mõttekam oli arendada riikide koostööd, sest iga sõda oli eelmisest laastavam. Esimesele maailmasõjale järgnenud vapustusest kasvas välja Euroopa ühisriiki propageeriv Pan-Euroopa liikumine, mille algatajaks oli Eesti. Vastuolud Euroopa riikide vahel olid aga liiga suured. Teise maailmasõjaga kaasnenud häving näitas, et kui Euroopa soovib uut sõda vältida, peab ta ühinema. Suuremat tähelepanu hakati pöörama integratsioonile siis, kui saadi aru, et koostöö peab haarama nii võitjaid kui kaotajaid, nii süüdlasi, kui ka süütuid kannatanuid. 9.mail 1950 esines Robert Schuman deklaratsiooniga, mille põhjal asutasid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg Euroopa Söe- ja Teraseühenduse. Omavaheline sõjapidamine oleks olnud võimatu. Söe- ja teraseliit osutus edukaks ja liidus osalevatel riikidel tekkis soov koostööd süvendada. 1957. aastal kirjutati Rooma lepingule alla, millega asutati Euroopa Majandusühendus ning Euroopa Aatomiühendus. Koostöö Euroopa riikide vahel muutus tihedamaks, kaotati omavahelised tollitõkked ning töötati välja ühtne põllumajanduspoliitika. 1973. aastal liitusid ühendusega Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik. Demokraatia laienes äärealadele: 1981.aastal liitus Kreeka ning 1986.aastal Hispaania ja Portugal . Euroopa Ühenduse jaoks olid olulised Euroopa Parlamendi valimised 1979.aastal. Koostöö näis kõigile kasulik, seega otsustati seda süvendada. Tugeva tõuke andis kommunismi kokkuvarisemine Nõukogude Liidus. 1991.aastal võeti Maastrichtis vastu uus Euroopa leping. 1993 jõudis lõpule ühisturu modustamine. Eesmärgiks seati, et Euroopas saaksid investeeringud , kaubad , teenused ja inimesed vabalt liikuda . EL püsitati põhimõtteliselt kolmele sambale , esimene hõlmab koostööd ühenduste kaudu eriti raha- ja majandusküsimustes, teine ühist julgeoleku- ja välispoliitikat, kolmas koostööd justiits - ning siseküsimuste alal. Maastrichti lepingutes nähti ette ka võimalus võtta kasutusele ühisraha euro. Osa EL riike suhtus rahaliidu reeglitesse kergekäeliselt, mis mõjutas tugevasti Euroopas 2008.aastal alanud rahanduskriisi. Kuigi Euroopa ühinemist saatsid skandaalid ning vastuolud, oli liit riikidele siiski ligitõmbav. EL oli liikunud nüüdse Venemaa piirile. Kopenhaagenis pidi EL-ga läbirääkimiste alustamiseks valitsema demokraatia ning turumajandus . 1997 aastal kutsuti läbirääkimistele Poola, Tšehhi, Ungari, Sloveenia ning Eesti. 2004.aastal said EL täisliikmeteks Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia. Euroopa Liit oli muutunud sedavõrd suureks, et seda polnud võimalik vanaviisi juhtida.
2. Demokraatia laienemine. Lääne-Euroopa arengud. Heaoluühiskond.
Teise maailmasõja järel taastati enamikus Lääne-Euroopa riikides demokraatlik kord. Peaaegu kõikjal langetati valijate vanuse alammäära. Ühe rohkem inimesi hakkas osalema poliitilises elus. Riigivalitsemine muutus stabiilsemaks, kinnistus ka erakondlik süsteem. Enamasti olid Lääne-Euroopas võimul kas konservatiivid või sotsiaaldemokraatlikud erkonnad. Hispaania ja Portugal demokratiseerusid alles 1970.aastal, kuid nemadki polnud enam nii isoleeritud kui varem. Demokraatlik valitsemiskord , turumajandus ning Marshalli plaan aitas teise maailmasõja tekitatud kaotusi kiiresti taastada. 1950.aastate alguseks olid lääneriigid saavutanud sõjaeelse tootmistaseme ning asusid majandust moderniseerima. Majanduse ülesehitamisele aitasid kaasa Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank ning Rahvusvaheline Valuutafond. Edasi liiguti heaoluühiskonna poole ning esimesena jõuti selleni Põhjamaades. Eesmärgiks on tagada kõikidele võrdsed võimalused ning kindlustada nende elu. Rootsis oli asutud heaoluühiskonda looma juba enne teist maailmasõda. Pärast sõda kasutas Rootsi oma eelisseisundit ära ning eksportis purustatud Euroopasse oma kaupu. Riik muutus veel rikkamaks ning sai laiendada oma sotsiaalprogramme. Erinevalt mitmest teisest suurriigist kulges Briti impeeriumi lagunemine suhteliselt valutult ning Suurbritannia säilitas endistes kolooniates majandusliku ja poliitilise mõju. Suurbritannia sisepoliitikas suuri muutusi ei toimunud. Säilis kaheparteisüsteem, st võimul olid kord konservatiivid, kord leiboristid. Esimesed sõjajärgsed valmised võitsid leiboristid, kes asusuid teostama vasakpoolseid reforme. 1951.aastal said taas võimule konservatiivid. Prantsusmaa kasvas välja vastupanuliikumisest, mille eesotsas seisnud kindral Charles de Gaulle moodustas maa vabastamise järel 1944.aastal ajutise valitsuse. 1964. aastal sai Prantsusmaast parlamentaarne vabariik. Prantsusmaa majanduspoliitika muutus üpris vasakpoolseks. 1947. aastast alates keeldusid teised erakonnad koostööst Prantsusmaa Kommunistliku Parteiga. Impeeriumi kooshoidmiseks peetud sõjas Indohiinas aastatel 1946-54 sai Prantsusmaa Vietnamis alandavalt lüüa.
3) MURRANGULINE 1968. AASTA
1960 aastate lõpul tekkis rahulolematus . Tekkis suhtumine, et kodanlik ühiskond ja keskklass on silmakirjalikud ja üdini mädad. Rahvas ütles, et neil on õigus ennast peale surutud kohustustest ja tavadest vabastada. Tekkis ateislik ja minakeskne maailmavaade. Noored hakkasid mässama. Tekkis põlvkondade konflikt, kus noored heitsid kõrvale vanema põlvkonna põhimõtted, eesmärgid jne. Võrdsust ja õiglust ei nõudnud mitte ainult mustanahalised või vaesed, vaid ka naised. Iibe langes ning 1960 toimus seksuaalrevolutsioon. Hakati läbi käima abielueelselt või -väliselt, mis oli varem keelatud. Loodi esimene rasedusvastane tablett, et vanemad saaksid lapse saamist reguleerida. 1968 toimusid noorterahutused, mida juhtisid üliõpilased. Tudengid nõudsid sõjaliste kulutuste kärpimist ja hariduskulude suurendamist. Ülikoolides hakati korraldama valitsusvastaseid poliitilisi kogunemisi. Liitusid töölised, kes alustasid streike ja hõivasid tehaseid. President de Gaulle lahkus isegi riigist, kuid tagasi tulles saatis ta parlamendi laiali ja kuulutas välja uued valimised. Presidendi pooldajad olid korraldanud meeleavalduse ning töölised naasid tehastesse. Rahvas oli üliõpilasi esialgu toetanud, kuid hiljem pöörasid nad neile selja. 1969 toimus hipiliikumine mis sai alguse Woodstocki rokifestivalil ning noortemäss oli ummikusse jooksmas. Hipide eesmärgiks polnud ühiskonna ümberkorraldamine, vaid sellest irdumine narkootikumide ja seksi kaudu. Moodustati erinevaid terroristlikke organisatsioone, kes korraldasid kogu Euroopas poliitilisi mõrvu.
4) PINGELÕDVENDUSPOLIITIKA JA SELLE TULEMUSED
Pingelõdvendus oli külma sõja poliitikas suundumus 1970. aastate alguses, millega Lääne demokraatlikud riigid üritasid parandada suhteid Nõukogude Liidu ja teiste sotsialismimaadega. Pingelõdvendust juhtisid esialgu Euroopa demokraatlikud riigid, pärast Richard Nixoni võimuletulekut hakkas ka USA pingelõdvenduspoliitikat pooldama.
1970 algul jätkus külm sõda täie hooga USA ja NSVL vahel. Seetõttu kannatas ka Kolmanda Maailma rahvas. NSVL kasutas Aafrikas Fidel Castro abi. 1969 leidis Hiina ja NSVL piiril aset verine konflikt. USA üritas seda vastasseisu ära kasutada ning 1970.a algul hakkasidki Hiina ja USA suhted järk-järgult paranema. 1972 tegi Nixon visiidi Moskvasse ning allkirjastati leping ja nad pidid hakkama korrapärasemalt kohtuma hakkama. 1972 tegi USA ka Pekingisse visiidi ja kinnitas, et USA ja Hiina hakkavad looma uut ja paremat maailma.
Pingelõdvenduspoliitika sümboliks Euroopas on peetud Helsingi protsessi ehk Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamist. Selle oli kokku kutsunud Soome president Urho Kaleva Kekkonen , lootes sellega parandada idabloki ja Lääne riikide vahelisi suhteid. 1. august 1975 allkirjastati lõppdokument.
Pingelõdvenduspoliitikaga paranesid oluliselt USA ja NSV Liidu, aga ka lääne- ja idabloki riikide vahelised suhted. Külma sõda sellega aga lõpetada ei õnnestunud – USA ja NSV Liidu vaheline vastasseis jätkus, kuid otsese sõjalise konflikti oht vähenes.
5. Lääneriikide kriis
1970.ndate keskpaigaks selgus, et senine arengumudel ei toimi enam. Aina enam levis taas kommunism . Lääneriikide majanduslangus- energia- ja toorainekriis. Nafta hinna tõus. Tootmise vähenemine, kriis levis ka arengumaadesse. Suleti ettevõtteid, sotsiaaltoetuste süsteem vajas rohkem raha, selle peale trükiti raha lihtsalt juurde. Lisaks tööpuudusele inflatsioon , mida koos stagnatsiooniga hakati nimetama stagflatsiooniks. -> tekkis vaimne surutis , kadus usk heasse tulevikku. Ühendriikides levis arusaam, et maailmas ei saagi midagi muuta.
1974. a Watergate ’i skandaal - President Nixoni teadmisel oli valimiskampaania ajal tungitud demokraatliku partei peakontorisse Washingtonis ning paigaldatud pealtkuulamisseadmed. Sellest puhkes skandaal, presidendi vabatahtlik ametist lahkumine . Samal ajal tulid päevavalgele erinevad dokumendid Ühendriikide juhtkonna ning sõjaväelaste kongressi ja rahva petmise kohta. Pessimistlike meeleolude süvenemine. Järgmine presidendiks asepresident Ford , kes sai aga valimistel lüüa, presidendiks J. Carter . Carter keskendus Ühendriikide välispoliitikas inimõigustele ja rikkus selle ära. Ühendriikide mõjuvõimu vähenemine maailmas, kommunismi pealetung.
1979. a Nõukogude vägede sissetung Afganistani, Carter kritiseeris seda teravalt, lõpetades suhtes NSVL’ga ja kuulutas 1980. a Moskva suveolümpiamängudele boikoti, millesse kaasas ka teisi lääneriike. Iraanis võeti pantvangi USA saatkonna töötajad. Ühendriikide katse eriüksuste abil neid vabastada, kukkus läbi.
6. Neokonservatismi tugevnemine
1970.a oli Lääne ühiskond väga vastuoluline. Varem eraldi seisnud teadus ja tootmine kasvasid kokku. Muutumas oli ka sotsiaalne struktuur: vähenes tööstus- ja põllumajandustööliste arv, suurenes spetsialistide arv, hoogustus väikeettevõtluse areng. Riikide edukuse määras suutlikkus kohaneda uute vajaduste ja võimalustega. Turumajanduslikud riigid tulid sellega toime, totalitaarsed mitte. Lääne ühiskonna riikidel tekkis eeldus muutuste laineks, mis on ajalukku läinud konservatiivse revolutsiooni nime all.
Pettumus senistes liidrites ja nende poliitikas tekitas lääneriikides vajaduse uute juhtide järele. Nendelt oodati uusi tegevussuundi ja inimeste eneseusu taastamist. Algava konservatiivse revolutsiooni põhijooneks saigi optimismi taastamine ja traditsiooniliste väärtuste taasleidmine. Konservatiivse revolutsiooni all mõistetakse 1970.a lõpul alanud parempoolsete (konservatiivsete või kristlik-demokraatlike) poliitikute tõusu suuremate lääneriikide etteotsa . See tõi kaasa muutused väärtushinnangutes, majanduses ja ka välispoliitikas. Tulemus: senise kahepooluselise maailmakorralduse lagunemine.
Revolutsiooni üleskutseks oli tagasi pöörduda juurde juurde, traditsioonide ja vabaduse tähtsustamine. Muutuste ideoloogid väitsid, et läänemaailma tabanud hädade põhjuseks oligi just olulistest väärtustest kaugenemine. Konservatiivid kritiseerisid valitsuse liiga suurt rolli.
7. Thatcherism Suurbritannias
Inglismaal oli majanduskasv olnud aeglasem , rahulolematus tõi võimule konservatiivid.
Peaministriks sai 1979. a Margaret Thatcher

• Lubas lõpetada sotsialismi Suurbritannias
  
• Oma otsuste karmikäelise läbisurumisega (vaatamata vastuoludele), tuntakse teda kui Raudset Leedit
  

Võimule tulles kuulutas ta välja kokkuhoiupoliitika

• Kärbiti sotsiaalprogramme ja erinevaid toetusi
  
• Riigistatud ettevõtted erastati, lõpetati doteerimisi
  
• Võeti vastu ametiühingute õigusi piiravad seadused
  

Peaminister muutus ebapopulaarseks, kogu oma valitsemisaja oli Thatcheril küsitluste järgi rohkem vastaseid kui toetajaid.
Ent kui kätte jõudsid valimised, hääletasid britid ikkagi konservatiivide poolt.
Thatcheri reformide tulemused

• Inflatsioon vähenes, raha väärtus stabiliseerus
  
• Tööstuse struktuur muutus, konkurentsivõime
  
• Arenes kõrgtehnoloogiline tootmine
  
• Maksude alandamine tõi sisse väliskapitali
  
• Majandus kasvas kiiresti, vähenes tööpuudus
  
• Välispoliitiliselt tasus ära koostöö USAga, mis parandas Suurbritannia rahvusvahelist positsiooni
  
• 1982. a Falklandi kriis - Argentiina soov liita endaga Falklandi saared tõi läbirääkimiste asemel kaasa briti dessandi(selle otsustas Thatcher), kes vallutas saared tagasi.
  

Edukas sõda vallandas Inglismaal tohutu vaimustuse ning Raudne Leedi polnud kunagi olnud nii populaarne kui siis.
8. Reaganoomika Ameerika Ühendriikides
1981. aastal võitsid vabariiklased Ameerika Ühendriikide presidendi- kui ka Kongressi valimised. Presidendiks sai Ronald Reagan , kes hakkas kärpima sotsiaalprogramme ja makse ning tugines rohkem eraalgatustele ja turumajanduslikele mehhanismidele. Reagan oli kindel, et maksude alandamine elavdab majandust.
Reagani esimesed valitsemisaastad olid rasked - tal polnud lootustki enda majandusprogrammi Kongressis läbi suruda ja talle tehti atentaat , mille ta napilt üle elas. Lõpuks siiski kiitis Kongress tema majandusreformid heaks.
Reaganoomikaks kutsutud majandusprogramm põhjustas algul USA-s suure tööpuuduse ja arvukailt streike, kuid Reagan surus need karmilt maha. Sellele järgnes kiire majanduskasv ning mõne aastaga oli Ühendriikide majandus saavutanud väga kõrge arengutaseme võrreldes teiste riikidega. Vähenes inflatsioon, tööpuudus langes ning inimeste sissetulekud suurenesid.
Välispoliitikas lõppes Reagani ajal pingelõdvendus. Ühendriigid seadsid enda eesmärgiks NSV Liidu ja kommunismi leviku vastase võitluse. USA positsiooni taastamiseks maailmas ja NSVL majanduslikuks kurnamiseks käivitas Reagan relvastusprogrammi, mille tõttu pidi ta aga suurendama riigivõlga, kuid tänu teaduse ja tehnika saavutustele tuli osa rahast majandusse tagasi. Need programmid parandasid majanduslikku aktiivsust ning ka tööhõivet.
1984. aastal valiti Reagan suure ülekaaluga uuesti USA presidendiks.