DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID

Ignatjeva, Anastassija

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID (1)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor - Majandus - Juhtimise alused

1 Hindamata

Delfi meetod ja tesied prognoosimise meetodid 18
MAINORI KÕRGKOOL
Ärijuhtimise õppesuund
Anastassija Ignatjeva
DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID
Referaat
Juhendaja : Toomas Saal
Tallinn 2009
Sisukord
1. Delfi meetod 3
1.1. Delfi meetodi ajalugu ja olemus 3
1.2. Kiirendatud delfitehnika 9
1.3. Delfi meetodi kasutamine suuremates riikides 9
2. Prognoosimises kasutatavad meetodid 11
2.1. Ekspertide hinnangute meetodid 12
2.2. Statistilised meetodid 16
3. Kokkuvõte 17
4. Kasutatud kirjandus 18

1. Delfi meetod

1.1. Delfi meetodi ajalugu ja olemus

Delfi meetodi näol on tegemist prognoosimise tehnoloogiaga, mis sai välja töötatud 1953. aastal RAND projekti raames tuntud matemaatiku Olaf Helmeri ja tema kollegide Norman Dalkey’i ja T.J. Gordoni poolt. Meetodi nimetus tuleneb Vana-Kreeka delfi oraaklist. Selle meetodi rakendamise eesmärgiks on leida kiirelt lahendus keerulisele probleemile, kasutades selleks spetsialistide ja ekspertide arvamusi ja hinnanguid. Meetodis kasutatakse iteraktiivseid ja iseseisvaid küsimustikke, mis võimaldavad kindlaks teha vaadeldava probleemi tõenäosuse, tähenduse, tulemuse ning võimalikud kaasnevad sündmused. Esimese etapi järel saavad kõik osalejad võimaluse tutvuda teiste osalejate poolt antud anonüümsete vastustega , mille tagajärjel avaneb igale osalejale võimalus oma hoiakute korrekteerimiseks. Delfi meetodi kasutamine on küllaltki keeruline, kuna see nõuab erilist põhjalikkust ekspertide valikul, küsimustike koostamisel ning nende läbi töötamisel. Antud meetodi peamiseks eeliseks on läbipaistvate ja üksikasjalike tulemuste saamine. [1]
Delfi meetodi tulemusena saadud hinnangud omavad ühekordset iseloomu, mis tähendab seda, et uue perioodi jaoks prognooside saamiseks tuleb ekspertide poole pöörduda teistkordselt. Selle meetodi puhul on usaldusväärsuse tase küllaltki kõrge nii lühiajaliste (1-3 aastat) kui pikaajaliste prognooside puhul. Vastavalt vaadeldava küsimuse või probleemi keerukusele ja prognoosi eesmärgile võib Delfi meetodi puhul kaasata 10-150 eksperti.
Kvaliteetne lähenemine võimaldab hinnata iga konkreetse olukorra spetsiifikat, kusjuures mõningatel juhtudel võib hoolikas olukorda kirjeldavate spetsiifiliste elementide uurimine osutuda tähtsamaks, kui süstemaatilise hinnangute koguseline kogumine. Kõige suuremaks meetodi puuduseks loetakse liialt subjektiivseid hinnanguid.
Delfi meetodit iseloomustavad järgmised omadused:

ekspertide hinnangute anonüümsus;
reguleeritud hinnangute töötlemine;
lõpptulemus kajastab osalenud ekspertide arvamust kokkuvõtlikult. [2]

Delfi meetodit peetakse ekspertlike meetodite seast kõige ametlikumaks ning seda kasutatakse peamiselt tehnoloogilisteks prognoosideks, mille tulemusi omakorda kasutatakse tootmise planeerimises ja toodangu turustamises. Tegemist on grupiviisilise meetodiga, kus viiakse läbi grupi liikmete individuaalne küsitlemine eesmärgiga teada saada oletusi erinevate valdkondade tuleviku sündmuste suhtes. Küsitlemine toimub spetsiaalsete ankeetide abil anonüümselt, mis tähendab seda, et ekspertide isiklike kontaktide avaldamine ja kollektiivsed arutlused on välistatud. Saadud vastused kõrvutatakse spetsiaalse analüüsijate rühma poolt ning kokkuvõtlikud tulemused saadetakse uuesti grupi liikmetele laiali. Selle informatsiooni põhjal on grupi liikmetel võimalik teha edasisi oletusi tuleviku suhtes. Vastuste kõrvutamise ja ekspertide oletuste küsimise toiminguid korratakse nii kaua, kuni grupi liikmete vahel hakkavad tekkima ühised arvamused ja oletused ning seejärel kasutatakse saavutatud tulemust prognoosina. [2]
Delfi meetodi kasutust saab illustreerida järgneva näitega:
ettevõte, mis tegeleb nafta kaevandamisega merevetes, soovib teada saada, millal oleks võimalik veealuste platvormide kontrollimiseks kasutusele võtta tuukrite asemel robotid . Esimese sammuna tuleb ettevõttel ühendust võtta mitmete ekspertidega, kes peaksid olema antud tootmisharu erinevate valdkondade esindajad (tuukrid, laevade kaptenid, naftaettevõtete insenerid , robotite tootjad ja robotite hooldamisega tegelevad spetsialistid . Esimese küsitlusetapi järjel võib ekspertide arvamus hõlmata väga pikka perioodi (näiteks 50 aastat), kuid arvatavasti pärast korduvat vastuste töötlemist ja tagastamist ekspertidele uute oletuste saamise eesmärgil võib tulemuseks olla ligi 10-aastane periood. Selline tulemus on piisav eesmärkide seadmiseks püstitatud küsimuses.
Vastavalt eelpool öeldule võib Delfi meetodi protsessi jagada järgmisteks etappideks:

Töögrupi koostamine – tuleb leida rühm pädevaid inimesi küsimustike koostamiseks ja töötlemiseks;

Ekspetide grupi koostamine – keskmiselt peaks grupp koosnema 10-15 valdkonna spetsialistist, kelle kompetentsust hinnatakse anketeerimise ja refereeringute analüüsi käigus;

Küsimustike koostamine - küsimuste sõnastus peab olema täpne, üheselt mõistetav ning samatähenduslikke vastuseid eeldav;

Ekspertide hinnangute kogumine nii mitu korda kui vaja;

Kokkuvõtete tegemine
Kõige esimese hinnangu saamiseks esitatakse ekspertidele küsimused, mille vastused peavad esinema koguseliste hinnangutena ning olema kindlasti vastajate poolt põhjendatud.
Delfi meetodi kasutamisel tuleb silmas pidada järgnevaid asjaolusid:

ekspertide grupid peavad olema stabiilsed ning nende hulk peaks jääma mõistlikesse piiridesse ;
korduvate küsitluste vahel ei tohiks vahe olla pikem kui 1 kuu;
küsitlustes esinevad küsimused peavad olema hoolikalt läbi mõeldud ning selgelt sõnastatud;
korduvate küsitluste hulk peab olema piisav, selleks et võimaldada kõikidel osalejatel tutvuda ühe või teise hinnangu põhjustega ning vajadusel neid omalt poolt kritiseerida;
ekspertide väljavalimine peab olema süstemaatiline;
tähtis on omada ekspertide enesehinnaguid kompetentsi kohta vaadeldavate probleemide osas;
vajalik on hinnangute ühilduvuse valem, mille aluseks on enesehinnagute andmed.

Delfi meetodit on võimalik kasutada põhimõtteliselt igas prognoosimist nõudvas olukorras, sealhulgas ka juhul, kui otsuse vastuvõtmiseks on informatsiooni ebapiisavalt.
On olemas mitmeid Delfi meetodi modifikatsioone, kus ekspertiisi organiseerimise põhiprintsiibid omavad väga palju ühist. Erinevused on seotud eelkõige meetodi täiustamise katsetega läbi põhjalikuma ekspertide valiku, nende kompetentsuse hinnangute skeemide sisseviimisega, paremini korraldatud tagasiside saamise jne. Informatsiooni läbitöötamise lihtsustamiseks eeldavad kõik modfikatsioonid üldjuhul arvuliste vastuste väljendamise võimalust.
Siinkohal võib välja tuua ka puudused - nimelt küsitluses osalevate ekpertide liigne subjektiivsus ei võimalda vaidluse korral vastandada ekspertide erinevaid arvamusi ning selleks kulub väga palju aega. Mõningad puudused on seotud ka vähese ajaga , mis on antud ekspertidele hinnagu andmiseks . Sellisel juhul võib ekspert nõustuda enamuse arvamusega, et vältida isikliku seisukoha selgitamise vajadust.
Delfi meetodi esialgse kirjelduse võib leida 1964. aastal valminud aruandest, kus uurimise objektideks olid põhiliselt teaduslikud avastused, rahvaarvu kasv, kosmose uuringud, sõdade tekked ja nende ärahoidmine, tulevased relvasüsteemid. Aja jooksul on uuritavate objektide ulatus märkimsväärselt laienenud , kuid enamjaolt on Delfi meetod kasutusel nendes valdkondades, mis on seotud teaduslik-tehnilise arenguga. [2]
Delfitehnika kasutuselevõtu põhjusteks sai üha suurenev rahulolematus ebaefektiivseteks osutunud komiteede, ekspertrühmade ja teiste koostöövormidega. Delfitehnika loodi vältimaks kommunikatsiooni moonutamist, mis leiab aset ühe isiku või isikute grupisisesel domineerimisel ja arvamuste ühtlustamisel grupi arvamusega, mille on tinginud iseloomuomaduste erinevused või inimestevahelised konfliktid. [3]
Delfitehnikat saab kõige paremini visualiseerida üksteisega seotud astmetena:
1. samm - Grupi koostamine
Huvigrupp on tavaliselt koostatud analüüsimaks vastastikku huvipakkuvaid küsimusi. Selle sammu üheks põhiküsimuseks on, milline peaks olema proportsioon analüüsija ja osalejate poolt püstitatud teemade vahel. Kuigi gruppi kuuluvaid indiviide ühendab ühine huvi (delfianalüüsi teema), esindavad nad siiski tavaliselt erinevaid vaatenurki, nende suhteline mõjuvõim ja formaalne autoriteet on erinevad. Valimi suurus on tavaliselt 10 kuni 30 inimest, suurus sõltub probleemi olemusest. Mida heterogeensem on osalejate ring, seda suurem peab olema valim , et see oleks esinduslik. Kuigi vastused on anonüümsed, peab osaleja tajuma , et ka teised rühma liikmed on võimelised andma väärtuslikku panust probleemi avamisse. See on peamine viis osalejate motiveerimiseks. Tavaliselt informeeritakse osapooli sellest, kes on need inimesed, keda delfigruppi kaasatakse.
2. samm - Grupi panus
Delfianalüüs viiakse läbi voorude kaupa, mistõttu peab analüüsija otsustama, milliseid teemasid kasutatakse küsimustiku esimeses ja milliseid järgnevates voorudes. Järgnevate voorude küsimustikke saab välja töötada vaid pärast eelneva vooru tulemuste analüüsimist. Küsimustikud peaksid olema koostatud nii, et ei oleks võimalik anda neutraalseid vastuseid. Delfitehnika ülesandeks ei ole lõpliku üksmeele saavutamine, vaid erinevate poliitikate tugevamate poolt- ja vastuargumentide esiletoomine. See avab otsustajale probleemi kõik küljed. Tavaliselt kasutatakse vastajatena silmatorkavalt vastanduvate vaadetega osalejaid. Igal grupi liikmel palutakse vastata küsimustiku mingile kindlale osale. Osalejatele tuleb selgitada, et ei pea vastama kõigile küsimustele. Tavaliselt tehakse enne kindlaks, kas vastajad on antud valdkonnas pädevad, eriti kui vastused küsimustele on arvulised. See võimaldab ka vastajal endal oma teadmistes veenduda. Kuna küsimustikku on võimalik täita anonüümselt, ei pea osaleja tundma piinlikkust, kui ta ei oska mõne aspekti puhul kaasa rääkida. Vastajail palutakse esmalt projekteerida aegjoon, mis peegeldab nende visiooni viie aasta pärast juhtuvast. Seejärel palutakse reastada oletused ja kahtlused. Oletused on sündmused, mis vastajate arvates vaadeldaval perioodil aset leiavad ja antud trendi mõjutavad. Kahtlused on sündmused, mis tõenäoliselt aset ei leia, aga kui, siis põhjustavad nad muudatusi trendihinnangutes. Täiendav küsimustik võib puudutada võimalikke käitumisvalikuid eesmärkide paremaks saavutamiseks, kõne all olevate küsimuste reastamist nende tähtsuse järjekorras, jne. Edukas delfiuuring püüab probleeme käsitleda võimalikult erinevatest vaatevinklitest. Seetõttu lülitatakse mõnikord delfianalüüsi ka küsimusi, mis teevad võimalikuks probleemile lähenemise nii "alt üles" kui ka "ülalt alla". See loob soodsa pinnase olukorrale, kus probleemi lahendamisele on erinevatel inimestel võimalik läheneda neile kõige sobivamal moel.
3. samm - Kommentaaride analüüs
Kõiki andmete analüüsi meetodeid ja hea uurimuse kujundamise näpunäited on potentsiaalselt võimalik ka delfitehnikas kasutada. Delfi iseärasuseks on aga see, et me oleme huvitatud vastajate informeerimisest sellest, mida nad tegelikult väidavad ja kuidas see avaldub grupi arvamuse taustal. Samuti oleme huvitatud inimeste arvamuste ja uuritavate probleemide muutumisest juhul, kui see aitab kaasa tugevama konsensuse saavutamisele . Huviorbiidis on ka nende varjatud faktorite ja suhete avastamine, mille olemasolust ei pruugi grupp täiesti teadlik olla. Tagasiside saamise järel on selge, et peamine ülesanne on andmete struktureerimine ja organiseerimine , et grupp tulemustest ka ise aru saaks. Analüüsija peaks välja tooma grupi esialgsed seisukohad arutluse all olevates küsimustes. Kuivõrd erinevate osapoolte hinnangud võivad olla konfliktsed (nt ühe inimese jaoks võib teise inimese ebakindel eeldus olla kindlaks eelduseks ja vastupidi), siis on oluline kasutada kokkuvõtvaid hinnanguid, mis mitte ainult ei väljenda keskseid tendentse, vaid kirjeldavad ka hajuvust ja polariseerumist. Järgnevates voorudes on sellise vahekaalu kasutamise puhul võimalik tagada, et inimesed mõistavad termineid nagu soovitav , väga soovitav, nõustun, nõustun tugevalt jne üheselt. Nii saab võimalikuks tõeliselt sarnaste ja täiesti erinevate alternatiivide määratlemine. Vahekaalu
kasutataksegi grupi arvamustest ja hinnangutest kahemõttelisuse elimineerimiseks.
4. samm - Grupi teavitamine
Vahendaja analüüsib osalejate kommentaare ja esitab raporti, kus on kirjas grupi vastused. Järgneva diskussiooni käigus võrdlevad osalejad oma seisukohti grupi omadega. Distantsilt või vahetult toimuvat diskussiooni on vaja selleks, et omavahel jagada erinevaid arvamusi ja soodustada nende esilekerkimist.
5. samm - Diskusioon probleemide üle, delfianalüüsi järgmised voorud
Kommunikatsioonistruktuuride hoolikas väljatöötamine ja nende rakendamine grupi arusaamade ja samal ajal toimuvate protsesside heaks on kõrgel tasemel delfitehnika kujundamise kõige raskem osa. Selle eest tuleb hoolt kanda iga vooru tulemuste töötlemise ja kokkuvõtte tegemise ajal. Arvutipõhise delfianalüüsi puhul on see osa asendatud pideva tagasiside protsessiga, mis võib, aga võib ka mitte olla inimese poolt juhitud . Kui see on tehtud, siis osalejad, arvestades teadmisi, mida nad kogusid eelmisest etapist, asuvad seda probleemi anonüümselt uuesti kommenteerima. Töötatakse välja uus grupi raport ning protsess kordub. Seda protsessi korratakse seni, kuni saavutatakse üksmeel või jõutakse ületamatute erimeelsusteni. Kui nimekiri on valmis ja hinnatud, palutakse osalejaid uuesti ümber hinnata nende varasem tulevikustsenaariumite kohta käiv arvamus.
Tulemuste põhjal koostatakse nimekiri, mis sisaldab võimalikke oletusi ning iga osalejat palutakse hääletada oletuste võimalikkuse üle nende paikapidavusest lähtudes. Et paikapidavuse hindamisega lõpule jõuda, võidakse grupile ette anda intervallskaala , millel on näiteks vastusevariandid alates variandist "täiesti tõsi" kuni variandini "täiesti vale", sisaldades ka vahevõimalust "võib olla". Tulenevalt sellest , kui tõenäoliseks hinnatakse oletust, korraldatakse ümber oletuste nimekiri. Need, mille paikapidavusega grupp nõustus täielikult või ei nõustunud üldse jäetakse kõrvale ning järgmise sammuna tegeldakse edasi eeldustega, mille paikapidavust hinnati keskmiselt ehk variandiga "võib olla". Hääletustulemuste analüüs peab välja selgitama, millised "võib olla" oletused tulenevad tõelisest ebamäärasusest ja millised osalejate veendumuste erisusest. Viimases etapis tuuakse osalejad kokku silmast silma aruteluks, kus selgitatakse välja põhjused, oletused ja argumendid, millele toetuvad nende erinevad arvamused. Kuna see kokkusaamine toimub pärast seda, kui kõigil osalejatel oli olnud võimalus oma positsioonide üle mõelda, loob see teadliku ja enesekindla õhkkonna.
6.samm - Tulemused
Loomulikult ei ole mingit garantiid, et osalejad jõuavad üksmeelse arvamuseni. Kõige olulisemaks tulemuseks on siinkohal uute ideede tekkimine ja kõik sellest tulenev. Võib arvata, et statistilise regressiooni analüüsi kasutamine võiks anda samasuguse tulemuse, ent sellise matemaatilise mudeli kasutamine ei võimalda tulemuste esitamist kvalitatiivsel kujul, mis iseloomustaks kõigi ekspertide ühist hinnangut . See on selline mudel, mida on vaja tulevikustsenaariumitest ja nende mõjutusvahenditest arusaamisel. Lõpptulemuste raport hõlmab seega ülevaadet erinevatest probleemidest ja valikuvõimalustest, kus oleks esindatud kõik poolt- ja vastuargumendid.
Eelised:
- põhjalik meetod intervjueerimiseks ja tulemuste kokkuvõtteks, mis pakub nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid andmeid;
- võimaldab erinevate vaadete ja kogemustega inimestel aidata kaasa just selliste probleemide lahendamisele, milleks neil on vastavad teadmised ja oskused;
- on rakendatav suurele grupile, keda muidu ei oleks võimalik ühe laua taha tuua;
- intuitiivne ennustamine on täpsem, detailirohkem ja põhjendatum;
- see võimaldab järjekindlalt ja loogiliselt intuitiivset ennustamist kontrollida;
- võimaldab kasutada infotehnoloogia eeliseid (e-kirjad, küberkonverentsid jne).
Puudused:
- võtab liialt aega ja vajab ressursse, et olla põhimeetodiks;
- puudub mehhanism vastastikku välistavate ja või konfliktsete tagajärgede avastamiseks (nt täistööhõive ja madal inflatsioon). Sellega tegeleb ristmõjude analüüs. [3]

1.2. Kiirendatud delfitehnika

Kiireim delfitehnika on eksperdid ühe laua taha kokku kutsuda ja arutada nende lahkarvamuste põhjusi. Seda tuntakse kui kiirendatud delfitehnikat. Sel viisil on võimalus teemasid välja hääletada, õppida teineteise kogemustest ja jätkata hääletamist. Lõpuks jõutakse konsensuseni. See on kiireim viis selle tõttu, et grupi liikmete vaheline suhtlus on vahetu ja efektiivne. Probleem tekib siis, kui üks või mitu isikut domineerib grupi üle. Domineerimine võib olla tingitud professionaalsest autoriteedist (nt vanemanalüütik, kellel on rohkem tehnilisi oskusi, mõjutab vähemkogenumaid), ametialasest võimust ( nt osakonnajuhataja mõjutab analüütikut) või personaalsest üleolekust (nt dominantne osaleja domineerib nõrgemate üle). Kui on tõenäoline, et ükski neist probleemidest võib avalduda, on parimaks lahenduseks siiski traditsioonilise delfitehnika kasutamine. [3]

1.3. Delfi meetodi kasutamine suuremates riikides

Suurematest riikidest võttis esimesena Delfi meetodi kasutusele Jaapan 1970. aastatel selleks, et prognoosida rahvuslikkust ja tehnoloogiaharusid. Just nimelt Jaapan on tuntud efektiivse praktika poolest prognooside kasutusele võtmisel.
Venemaal on kasutatud Delfi meetodit teaduslike uuringute põhisuundade kindlaksmääramisel arvutustehnikate vahendite ja nendele iseloomulike omaduste prognoosimise valdkonnas selleks, et hinnata antud valdkonna harude arendamise perspektiive. Viimasel juhul saab selle meetodi abiga lahendada järgmised ülesanded:

tööde täitmise tähtaja kindlaksmääramine alates tehnilise ülesande väljastamisest kuni objekti ekspluateerimise alguseni ;
ettevõtete prioriteetsete arengusuundade kindlaksmääramine vastavalt tootmistehnoloogiatele ja tähtsamatele majandusnätajatele ( tootmismaht , fondide maht jne.);
teaduslike väljatöötamiste tähtsuse kriteeriumite kindlaksmääramine jne.

1994. aasta alguses viidi Prantsusmaal Delfi meetodit kasutades läbi laialdane uuring 15 tähtsama teaduslik-tehnilise valdkonna arenguperpekstiivide kohta ( elektroonika , elementaarosakeste füüsika, keskkonnaalased probleemid, linnastumine jne.). Eksperthinnangu saamiseks kaasati uuringusse enam kui 1000 oma ala spetsialisti erinevatest majandussuundadest – 45% olid tootmisteaduse esindajad, 30% teaduslike instituutide esindajad, 25% ülikoolide töötajad. Antud spetsialistide grupp peegeldas üldjoontes Prantsusmaa teadusliku majandussektori struktuuri. Sellist põhimõtet kasutasid ekspertgrupi koostamisel ka mitmed teised riigid, mis tegid algust prognoosimise ja prioriteetide leidmisega.
1991. aastal korraldas Saksamaa tehnoloogiate ja uuringute ministeerium taolise analüüsi kasutades jaapani ja saksa ekspertide arvamusi ning võttes kasutusele jaapani küsimustiku. Tulemused näitasid kahe riigi ekspertide arvamuste ühilduvust tehnoloogiate arenguperspektiivide teemal ning erinevused lõid välja teemadel , mis kajastasid kahe riigi rahvuskultuuri ja tootmisspetsiifikat.
Suurbritannias hakati samuti Delfi meetodit kasutama 1994. aastal, kui hakati valima rahvuslikke teaduslik-tehnilisi prioriteete. Kuid erinevalt Prantsusmaast ja Saksamaast, ei mindud jaapani kogemuse jäljendamise teed pidi (näiteks Prantsusmaal puudutati ekspertide küsitlemisel ka riisikasvatusega seonduvaid probleeme, mis näitab otsest jaapani metoodika kasutamist).
Suurbritannia uus riiklik teadusliku poliitika prioriteetide kindlaksmääramise mehhanism sai nimetuse „Ettenägemine“ („Foresight“). Nimetatud programm näeb ette tootmisega ühiste perspektiivsete turgude ja tehnoloogiate kindlaksmääramise 10-20 aastaks ning mitmeid üritusi, mis aitavad kaasa elukvaliteedi suurendamisele ja majandusliku kasvu kiirenemisele.
Programmil „Ettenägemine“ on kolm põhilist eesmärki:

koguda otsuste langetamiseks vajalikku informatsiooni riigi poolt finantseeritavate teaduslike uuringute ja arenduste seisukorrast ning suundadest;
soodustada ärimeeste ja teadlaste koostööd;
kindlaks määrata olemasolevad ressursid , mis on vajalikud püstitatud eesmärkide saavutamiseks.

Programmi esimene variant „Ettenägemine I“ kehtis aastatel 1994-1999, mis läks üle teiseks variandiks „Ettenägemine II“ kehtivusega 1999-2004. aastatel. [2]

2. Prognoosimises kasutatavad meetodid

Prognoosimine on tuleviku kohta informatsiooni saamine ning seda võib jagada teaduslikuks ja mitteteaduslikuks (intuitiivseks). Teaduslikud prognoosid baseeruvad keskkonna ja looduslike seaduspärasuste tundmisel ning mitteteaduslikud nn. elukogemusel, mis on seotud näiteks ennetega.
Prognoos on prognoosimise protsessi tulemus, mis on väljendatud sõnaliselt, matemaatiliselt, graafiliselt või mõnel teisel moel.
Prognoosimisel on kaks konkreetset aspekti: ennustamine ja ettenägelikkus. Vastavalt sellele, millist tulemust on vaja saavutada või mida prognoosida, antakse eelistus ühele või teisele aspektile. Prognoosimine on vajalik põhjusel, et tulevik on ettearvamatu ja paljud olevikus tehtavad otsused ei pruugi teatud aja möödudes enam mingit mõju avaldada. Nii tõstab tuleviku ettenägemine langetatavate otsuste efektiivsust .
Siinkohal võib tuua näite ilma ennustamise kohta. Paljudes maailmariikides koostatakse ja avaldatakse massiteabe vahendites ilmaennustusi, mille vastu tunnevad huvi põllumajandusega tegelevad inimesed, reisihuvilised ja suur osa ülejäänud rahvastikust. Kui ilm ei muutuks igapäevaselt, siis ei oleks arvatavasti ka vajadust seda ette prognoosida. Just ilma muutlikkus muudab ilmaennustuste koostamise vajalikuks.
Prognoosimist on võimalik jagada järgnevate kriteeriumide järgi:

esitamise vormi järgi võib prognoosid jagada kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks, kus esimesel juhul on aluseks matemaatilised ja statistilised protseduurid ning teisel juhul prognoosija kogemused, teadmised ja intuitsioon ;
perioodi järgi jagatakse prognoosid lühiajalisteks (kuni 1 aasta), keskmisteks (2-5 aastat) ja pikaajalisteks (üle 5 aasta);
ulatuse järgi eristatakse üldisi (nt. prognoos majanduse arengu kohta) ja osalisi (nt. prognoos mõne majandusharu näitajate kohta) prognoose.

Peamised prognoosimise meetodid jagatakse rühmadesse järgnevalt:

ekspertide hinnagute meetodid;
statistilised meetodid;
modelleerimine . [6]

2.1. Ekspertide hinnangute meetodid

Prognoosimise idee ekspertide hinnagute meetodeid kasutades seisneb eelkõige selles, et nii on võimalik ühendada inimese intuitiivne-loogiline mõtlemine kvantitatiivsete hinnangute meetoditega ja saadud tulemuste töötlemisega. Ekspertide hinnangute meetodite sisu seisneb selles, et prognoosi keskmesse paigutatakse ühe spetsialisti või spetsialistide grupi arvamus, mis on põhjendatud professionaalse, teadusliku ja praktilise kogemusega. Ekspertide hinnangute meetodid on leidnud laia kasutust prognoosimises ja perspektiivses planeerimises, seal, kus ei ole piisavalt tõepäraseid statistilisi andmeid uuritava küsimuse kohta, kus on mitu otsuse varianti ning vajalik on leida kõige sobivam neist. Neid meetodeid kasutatakse samuti uute programmide väljatöötamisel tootmisharudes, mis on suurel määra mõjutatud fundamentaalteaduste uutest avastustest. Näiteks majanduliku olukorra analüüsimisel ja prognoosimisel tekivad mitmed raskused:

võimatu täpselt ette näha langetatavate otsuste tagajärgi;
selliste faktorite olemasolu, mis ei allu tehtava otsuse kontrollile;
mitme võimaliku lahenduse olemaolu, millest tuleb välja valida vaid üks;
alginformatsioon, mille alusel tuleb formuleerida probleem ning see lahendada, on mõningatel juhtudel puudulik (tihtipeale on alginformatsioon kvaliteetne ning seda ei ole võimalik mõõta koguseliselt).

Ekspertiisi kasutamise eeldused:

probleemi uudsus ja keerukus;
probleemi objekti iseloom on tõenäosuslik;
puudulik ja mittetõepärane informatsioon nende tingimuste seisukorra kohta, mille abil teostatakse toodangu väljatöötamist ja arengut.

Ekspertiisi organiseerimine toimub jägmiste etappidena:

ekspertiisi eesmärkide ja ülesannete kindlaksmääramine;
ekspertiisi läbiviimise protseduuri valik;
ekspertide grupi valik ja moodustamine;
ekspertiisi enda protseduuri organiseerimine;
informatsiooni läbitöötamine;
ekspertiisi tulemuste alusel otsuste langetamine.

Eesmärkide ja ülesannete kindlaksmääramisel on alguses vaja püstitada probleem – tuleb kindlaks määrata probleemi eellugu , vaadata läbi argumendid selle lahendamise kasuks, samuti peab toimuma probleemi läbiarutamine kõikide huvitatud isikutega. Kõige olulisem on ära tunda näilised probleemid ning seetõttu on probleemi püstitamisel väga oluline üldteatavus ja arutelude olemasolu.
Pärast seda, kui probleem on leidnud põhjenduse, määratakse kindlaks selle esinemise piirid, sisemiste ja väliste faktorite kogum, mis mõjutavad probleemi. Selleks tuuakse välja üks keskne küsimus, mis jaotatakse allküsimusteks, kusjuures ulatust tuleb piirata vaid nende küsimustega, ilma milleta ei ole võimalik saada vastust kesksele küsimusele. Edasi toimub valitud probleemi realiseerimise eesmärkide ja ülesannete moodustamine. Sellisel moel on võimalik valida peamised sündmused, faktorid , kesksed ja teisejärgulised küsimused. Vajalik on silmas pidada, et üksikasjalikkuse suurenedes tõuseb ekspertiisi täpsus, kuid langeb ekspertide arvamuste kooskõlastatus. [4]
Võimalik on eristada individuaalseid ja kollektiivseid ekspertide hinnanguid. Individuaalsete meetodite seast on kõige enam kogunud populaarsust järgmised 3 meetodit:

Intervjuu meetod seisneb selles, et prognoosija ja eksperdi vahel toimub vestlus „küsimus – vastus“ skeemi põhjal, mille käigus esitab prognoosija küsimusi vastavalt eelnevalt väljatöötatud programmile prognoosimise objekti arenguvõimaluste kohta. Sellise hinnangu edukus sõltub paljuski eksperdi võimekusest anda koheseid vastuseid erinevates küsimustes.

Analüütiline meetod näeb ette eksperdipoolset ulatuslikku iseseisvat tööd prognoosimise objekti tendentside analüüsi, seisukorra hindamise ja arenguvõimaluste kallal. Ekspert vormistab oma järeldused aruande vomis. Sellise meetodi peamiseks eeliseks on eksperdi individuaalsete võimete maksimaalne ärakasutamine. Samas on seda peaaegu võimatu kasutada keeruliste süsteemide prognoosimisel ja strateegiate väljatöötamisel ühe eksperdi teadmiste piiratuse tõttu.

Stsenaariumi kirjutamise meetod võib olla nii individuaalne kui kollektiivne. Selle meetodi aluseks on protsessi loogika või nähtuste kindlaksmääramine ajas erinevate tingimuste esinemise korral. Meetod näeb ette sündmuste järjestamist, mis leiavad aset oleviku situatsooni üleminekul objekti tulevase seisukorrani. Omapärane stsenaarium võib seisneda erinevate riikide majapidamiste rahvusvahelise integratsiooni tingimuste ja sündmuste järjestuse kirjeldamises, mis hõlmab järgmisi küsimusi: milliste lihtsamate vormide pealt keerulisemate vormide peale peaks üle minema antud protsess; kuidas mõjutab protsess rahvuslikku majapidamist ja riikide majanduslikke suhteid; millised majanduslikud, organistasioonilised, sotsiaalsed, juriidilised probleemid võivad tekkida majapidamise internatsionaliseerimise käigus.
Prognoosiline stsenaarium määrab kindlaks prognoosi objekti arengustrateegia , mis peab peegeldama objekti arengu peamist eesmärki, „eesmärkide puu“ kõrgeimate tasemete hindamiseks vajalikke kriteeriume, probleemide prioriteete ja peamiste eesmärkide saavutamiseks vajalikke ressursse. Stsenaarium peab sisaldama ülesande üksikasjalikku ja järjestatud lahenduskäiku ning võimalikke takistusi. Siinkohal kasutatakse vajalikke materjale prognoosimise objekti arengu käigus.
Stsenaarium peab olema kirjutatud nii, et pärast sellega tutvumist oleks selge läbiviidava töö peamine eesmärk sotsiaal-majanduslike ülesannete valguses prognoositavaks perioodiks. Tavalisel on stsenaariumil mitmevariandline iseloom ning selles vaadeldakse kolme käitumise võimalust:

optimistlik – süsteemi arendamine kõige soodamas olukorras;
pessimistlik – süsteemi arendamine kõige ebasoodsamas olukorras;
töövariant – süsteemi arendamine pidades silmas vastutegevust negatiivsetele faktoritele, mille tekkimine on kõige tõenäolisem.

Prognoosilise stsenaariumi raames on mõistlik välja töötada strateegia tagavaraks, juhul kui peaks ette tulema ootamatuid situatsioone.
Kuna stsenaariumi koostamisel osaleb spetsialistide grupp, võib tekkida ebamäärasus seoses ekpsertide hinnangute subjektiivsusega. Stsenaariumi väärtus on seda kõrgem, mida vähem on ebamäärasust, st. mida rohkem on ekspertide hinnagutes üksmeelt. Pärast stsenaariumi valmimist on seda vaja analüüsida, mille tulemusena püstitakse eesmärgid , määratakse kindlaks kriteeriumid ning vaadeldakse alternatiivseid lahendusi.
Analüüsimisel ja süsteemide prognoosimisel kasutatakse laialdaselt prognoosi graafi ja „eesmärkide puud“. Graafiks nimetatakse figuuri, mis koosneb punktidest-tippudest, mis on omavahel ühendatud lõikudega. „Eesmärkide puu“ on puu- graaf , mis väljendab suhet tippude- etappide või eesmärgi saavutamise probleemide vahel. Iga tipp väljendab eesmärki kõikide sellest väljuvate okste jaoks. „Eesmärkide puu“ eeldab mitmete struktuursete ja hirearhiliste tasemete väljatoomist. Iga kõrgema taseme eesmärk peab olema esitletud alleesmärkide näol selliselt , et alleesmärkide arusaamade kogum määraks kindlaks esialgse eesmärgi arusaama. „Eesmärkide puu“ ülesehitamine nõuab mitmete prognoosiliste ülesannete lahendamist: objekti arengu prgnoos üldiselt; prognoositava eesmärgi, tasemete ja „eesmärgi puu“ tippude stsenaariumi moodustamine; kriteeriumid ja nende osakaal „eesmärgi puu“ tippude paigutamises. Nende ülesannete lahendamisel võib vajaduse korral kasutada ekspertide hinnagute meetodeid. [4]
Kollektiivsed ekspertide hinnagute meetodid on individuaalsetega võrreldes tõepärasemad. Need eeldavad ekspertide hinnagute üksmeele kindlaksmääramist prognoosi objekti perspektiivsete arengusuundade teemal. Tänapäeva tingimustes kasutatakse ekspertide küsitluse tulemuste töötlemiseks matemaatilis-statistilisi vahendeid.
Ekspertide hinnagute meetodite kasutamiseks moodustatakse töögrupid, mille funktsioonide hulka kuulub küsitluse läbiviimine, materjalide läbitöötamine ja tulemuste analüüs. Töögrupp valib välja eksperdid, kes annavad vastuseid püstitatud küsimustele, mis puudutavad prognoosi objekti arenguvõimalusi. Määratakse kindlaks prognoosi eesmärk, töötatakse välja küsitlustes kasutatavad küsimused. [4]
Peale Delfi meetodi kasutatakse maailmas kõige enam järgmisi kollektiivseid ekspertide hinnagute meetodeid:

Ajurünnaku idee seisneb selles, et kasutatakse ära probleemse situatsioni korral spetsialistide loomingulist potentsiaali, mis realiseerib alguses ideede genereerimise ning seejärel nende ideede kritiseerimise üksmeele väljatöötamise eesmärgil. See on üks ideede leidmise meetode , mille töötas välja 1930. aastate lõpus ameeriklane A.Osbourne, kes püüdles probleemi lahendamise poole spontaanselt tekkivate ideede abiga. Ajurünnak eeldab mitmete etappide läbimist:

ajurünnakus osalevate gruppide moodustamine – optimaalne gruppide kogus saadakse empiiriliselt. Kõige produktiivsemateks on tunnistatud grupid, mis koosnevad 10-15 inimesest;
probleemi kirjelduse vormistamine;
ideede genereerimine – igal osalejal on õigus sõna võtta korduvalt, kusjuures eelnevate sõnavõttude kritiseerimine ja skeptiline kommenteerimine on keelatud. Protsessi jälgib ja suunab erapooletu juht, kes kiidab heaks ideede täiendamist ning toetab osalejaid. Selle etapi kestvus peaks olema vähemalt 20 minutit, kuid mitte enam kui 1 tund, sõltuvalt osalejate aktiivsusest;
Ideede süstematiseerimine - koostatakse ideede nimekiri, tuuakse välja tunnused, mille abil on võimalik ideid omavahel ühendada;
süstematiseeritud ideede destruktueerimine – igale ideele saab osaks spetsialistide grupi poolne kriitika;
hinnagute andmine kritiseeringutele ja praktiliselt realiseeritavate ideede nimekirja koostamine.

Antud meetod võimaldab kvaliteetselt ja küllaltki kiiresti anda hinnangut prognoosi objekti arenguvõimalustele.

Meetod „635“ on üks ajurünnaku erikujudest , kus numbrid 6, 3, 5 omavad kindlat tähendust. Meetodi kasutamisel kaasatakse 6 osalejat, kellest igaüks peab kirja panema 3 ideed 5 minuti jooksul. Ideede kirjapanekuks kasutatav leht käib ringi, mille tulemusena peaks poole tunni jooksul igaüks kirja panema 18 ideed ning kokkuvõttes tekib 108 ideed. Sellist meetodit rakendatakse eriti tihti Jaapanis .

„Komisjonide“ meetodi aluseks on spetsiaalselt moodustatud komisjonide töö. Ekspertide grupid arutavad ümarlaua taga ühte või teist probleemi eesmärgiga kooskõlastada vaatepunktid ja väljatöötada ühine arvamus. Nimetatud meetodi puuduseks on see, et ekspertide grupp juhindub üldjuhul oma arutlustes kompromissi põhimõttest. [4]

2.2. Statistilised meetodid

Prognoosimise protsess, mis toetub statistilistele meetoditele jaguneb kaheks etapiks:

induktiivne – seisneb teatud perioodi jooksul vaadeldavate andmete üldistamises ning vastavate statistiliste seaduspärasuste esitamises mudeli näol. Statistiline mudel saadakse kas analüütiliselt väljendatud arengu tendentsi näol või võrrandi näol sõltuvalt ühest või mitmest faktorist-argumendist. Paljudel juhtudel keeruliste majanduslike näitajate komplekside tundmaõppimisel kasutatakse nn. üksteisega seotud võrrandite süsteemide väljatöötamist. Statistilise mudeli ülesehitamise ja kasutamise protsess prognoosimises hõlmab alati võrrandi vormi valikut, mis kirjeldab nähtuste dünaamikat või seost ning selle parameetrite hinnangut.

deduktiivne – avastatud statistiliste seadupärasuste põhjal määratakse kindlaks prognoosi tunnuse oodatud tähendus.
Peab märkima, et saadud tulemusi ei saa vaadelda kui lõplikke. Nende hindamisel ja kasutamisel tuleb pöörata tähelepanu faktoritele, tingimustele ja piirangutele, mida ei oldud arvesse võetud statistilise mudeli loomisel. Samuti peab toimuma avastatud statistiliste omaduste korrekteerimine vastavalt oodatava asjaolude moodustamise muudatusele. Statistiliste meetodite abil leitavad prognoosilised hinnagud on küll suure tähtsusega, kuid need peavad olema siiski kriitilise meelega üle vaadatud. Seejures on peamine arvesse võtta majanduslike nähtuste ja objektide arengutendentse.
Tinglikkus saadavates tulemustes on seotud sellega, et paljud statistilised meetodid baseeruvad küllaltki paindumatutel nõuetel andmete töötlemisel ja karmidel hüpoteesidel analüüsitavate suuruste käitumise kohta. [5]

3. Kokkuvõte

Lähtuvalt eeltoodust võib öelda, et Delfi meetodi kasutamine prognoosimises nõuab väga põhjalikku ettevalmistust, mis muudab selle meetodi küllaltki ajamahukaks, kuid kuna tulemuste usaldusväärsuse taset võib pidada päris kõrgeks, siis antud juhul ajakulu tasub ennast kindlasti ära. Aja kokkuhoiu mõttes on võimalik erinevates olukordades kasutada ka teisi prognoosimise meetodeid, mis sobituvad kõige enam prognoositava küsimuse valdkonnaga ja on hetkel kõige lihtsamini organiseeritavamad. Delfi meetodi suurimaks eeliseks teiste meetodite ees võib pidada infotehnoloogiliste vahendite kasutamise võimalust, mis tähendab seda, et küsimustikke on võimalik jaotada ja tagasisidet saada näiteks e-posti teel, kusjuures teised ekspertide meetodid on erinevalt Delfi meetodist kasutatavad ainult vahetu suhtlemise teel.

4. Kasutatud kirjandus

Võrguväljaanne „Стратег.Ру“. (28.02.2009). Метод Дельфи. [ http://stra.teg.ru/library/global/Prognoz/foresight/6 ].

Мальцева.Я.В. (28.02.2009). Метод Дельфи. [ http://revolution.allbest.ru/marketing/00006220_0.html ].

Staroòová, K. 2002. Poliitikaanalüüsi tehnikad ja meetodid. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.

Võrguväljaanne „Все о Forex“. (28.02.2009). Методы экспертных оценок. [ http://forexuser.ru/?p=18 ].

Четыркин Е.М. (28.02.2009). Статистические методы прогнозирования. [ http://www.medstatistica.com/articles01003.html ].

Малеева, С. (01.03.2009). Традиционные методы прогнозирования. [ http://www.edus.ru/169/read23922.html ]

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 50 allalaadimist

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #1

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #2

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #3

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #4

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #5

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #6

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #7

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #8

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #9

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #10

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #11

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #12

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #13

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #14

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #15

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #16

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #17

DELFI MEETOD JA TEISED PROGNOOSIMISE MEETODID #18

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

50 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Anastassija Ignatjeva Õppematerjali autor

referaat

delfi prognoosimine

Sarnased õppematerjalid

doc

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused

Direktiivne lähenemine rajaneb sunnil. Käitumuslik lähenemisviis 3 Juhtimisviisi eesmärgiks on aidata töötajatel arendada oma loomingulisi võimeid. Seda võimaldab käitumisteaduse kontseptsioonil põhinev firma ülesehitus ja juhtimine. Käitumisteaduse õige kasutamine võimaldab tõsta firma ja üksiktöötaja töö efektiivsust. Situatsiooniline lähenemisviis Objekti juhtimisviise ei saa ette määrata. Sobiv meetod valitakse lähtudes konkreetsest olukorrast. Olukorrad erinevad: sisu poolest (tehnilised, majanduslikud, poliitilised, psühholoogilised jt), kestuse poolest (strateegilised, taktikalised, operatiivsed), Ressursside ja juhtimisotsuste realiseerimise poolest, juhtimisotsuste realiseerimise meetodite poolest. Probleemide modelleerimise üldpõhimõtted. Probleemi identifitseerimine Sobiva mudeli valik Mudeli analüüs

Operatsioonijuhtimine

pdf

Analüüsimeetodid äriuuringutes loengukonspekt

1. KVANTITATIIVSED JA KVALITATIIVSED ANALÜÜSI MEETODID 1.1. Analüütiliste mudelite liigitamine, eripära ja kasutusvõimalused ärikorralduses 1. Sihipärase kasutuse järgi: teoreetilis-analüütilised mudelid (teooria mudelid, kirjeldused, pigem doktoritöö), rakenduslikud mudelid (kvantitatiivset laadi, ei välista eelnevat teoreetilist käsitlust) 2. Tasandi ja problemaatika järgi: makromudelid (regioon); mikromudelid (ettevõte või selle allosa); problemaatikamudelid (rahandus, logistika v muu valdkond) 3

Analüüsimeetodid äriuuringutes

doc

Operatsioonijuhtimine

aeg; ressursid; eesmärgid; juhtivad tegurid (neist formeeruvad tegevuste alternatiivid) (x); järgi:*naturaalsed(vaba inflatsiooni mõjust), *väärtuselised(rahaühikud), *sega, 4)hinnatakse alternatiive ja tehakse valik. mittejuhtivad (väliskeskkonna) tegurid; väliskeskkonna seisundite esinemistõenäosused; *standartiseeritud, * protsentuaalsed. 6.lihsustatuse aste järgi : *agregeeritud, 4.2.Asukoha valimise meetodid. Kasutatakse peamiselt 1)kaalumismeetodit, mis hindab nii piirangud(aeg, ressursid, juriidilised, sotsiaalsed jne); resultaadid ehk tulemused (y); *detailiseeritud, *punktmudelid, *ruumilised mudelid. 7.eesmärgi järgi: materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades; 2)asukoha seosed juhtivate tegurite ja resultaadite vahel (x, y seos); seosed mittejuhtivate tegurite ja *üheeesmärgilised, * mitmeeesmärgilised

Operatsioonisüsteemid

pdf

Operatsioonijuhtimine kordamisküsimused

tootegruppide prioriteetide määramine. Ülesandeid jagatakse A, B ja C ülesanneteks, lähtudes tähtsuse ja tähtajalisuse kriteeriumidest. Klassifikatsioonist jäävad välja ülesanded, mis ei ole tähtsad ega tähtajalised. Tootmise alternatiivide analüüs vastab küsimusele ,,Kas toota mõni toote koosseisu kuuluv komponent ise või osta tarnijalt?". Kasutatakse järgmisi hindamismeetodeid: Sisu Meetod Uute eesmärkide püstitamine, olemasolevate Kas otsus on kooskõlas ettevõtte eesmärkidega? eesmärkide korrigeerimine Kui suured on kapitalikulud tootmise ja hangete puhul? Ettevõtte põhi- ja käibevahendite analüüs Kas on tagatud kvaliteet hangete puhul? Oma- ja hangitavate toodete analüüs

Operatsioonijuhtimine

pdf

Operatsioonijuhtimine konspekt

1. Tootmis(teenindus)süsteem ja operatsioonijuhtimise meetodid 1.1. Tootmis(teenindus)süsteem, selle sisendid, väljundid ja mõjurid Operatsioonisüsteem organisatsiooni kogu tootmis- või teenindustegevuse süsteem. Väljund eesmärk, kuhu peame jõudma. Väljunditeks on tooted ja teenused. Sisend ressurss. Näiteks: y kapital y materjal y tööjõud y energia y tooraine. Mõjuriteks on näiteks:

Operatsioonijuhtimine

docx

KÜSITLUS

väärtuse kohta ( andke hinnang, esitage oma seisukoht, mis on tähtsam,parem, sobivam..). Küsimused oma ülesehituselt võivad olla: - --- -- otsesed ja kaudsed, esimesi loetakse paremateks, annavad objektiivsema vastuse (millisest materjalist pükse ostaksite villane, strets,- lavsaan jm.; kaudne kas te ostaksite pükse mingi materjali valikuga?); faktilisi ( spetsiifilisi, erialaseid ) teadmisi eeldavad küsimused ; arvamusi eeldavad küsimused ( mis on kognitiivne meetod?); lahtised e. avatud küsimused, milledele ei järgne vastuste variante, võib ise vastata oma arvamuse või teadmiste kohaselt, näidates samal ajal ka vastaja informeeritust antud temaatika osas ; kinnised küsimused, milledele järgnevad vastuste variandid. Soovitavalt viie valikvastusega. (jah, ei, ei tea, võibolla, vahest; hinnangu andmine 5-palli skaalas); poolkinnised küsimused, kus osa vastuseid antakse valida ja samas eeldatakse

Andme-ja tekstitöötlus

doc

Uurimustöö alused

............................12 1.5Teadustöö tingimused..........................................................................................12 1.6Uurimuse kolm huvi............................................................................................13 1.7Mitmesugused uurimissuunad: induktsioon ja deduktsioon............................... 13 1.8Metodoloogia koolkonnad: stsientism (positivism) ja hermeneutika.................15 1.8.1Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid...................................................17 1.8.2Kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite võrdlus....................................18 1.8.3Sotsiaaltöö uurimisel kasutatavate kvalitatiivuuringute võimalused...........20 1.9Triangulatsioon....................................................................................................21 2.UURIMISTÖÖ TEOSTAMINE............................................................................... 27 2

Uurimistöö alused ja metoodika

docx

RÜHMA- JA MEESKONNATÖÖ

rühmaliikmetel on üheskoos rohkem informatsiooni ja kogemusi kui üksikotsustajal. Rühmaotsustamine aitab igaühel paremini mõista teiste liikmete seisukohti ja nende osa ühises ettevõtmises. Ühise otsustamise puhul aktsepteerivad osalejad vastuvõetud otsust ja on enam motiveeritud selle ellurakendamisest. Rühmaotsustamine arendab liikmete loovat mõtlemist ja võimaldab laiendada nende arenguperspektiivi. Rühmatöö korral pingutatakse enam, sest kohal viibivad ka teised inimesed. Rühmaotsustamise tehnikad Kui rühma liikmed kohtuvad näost näkku ja suhtlevad üksteisega, tekitavad nad grupimõtlemise potentsiaali. Nad võivad olla tsensorid endale ja avaldada teistele survet nõustumiseks. Neli võimalust muuta rühmaotsustamised loovamaks, on: Ajurünnak. Ideede genereerimise protsess, milles julgustatakse alternatiivide pakkumist, samas välditakse kriitikat. Tüüpilises ajurünnakus istub kuus kuni kaksteist inimest ümber laua

Organisatsiooni juhtimine

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

katiliine: Sain pisut abi

09:26 17-11-2014

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk