Contra (0)

Eluloolist

Contra on sündinud Võrumaal Urvastes agronoomi ja raamatupidaja pojana , õppinud Urvaste Algkoolis 1981–1984, Kuldre 9-klassilises koolis 1984–1989 ja Antsla Keskkoolis 1989–1992. Viibis sõjaväeteenistuses Eesti piirivalve Piusa kordonis 1993–1994. Töötanud 1994. aastal lühiajaliselt (kuu aega) inglise keele õpetajana Kuldre koolis, seejärel postiljonina Urvastes, aastail 1996–1999 oli Urvaste postiülem. Pärast seda vabakutseline kirjanik ja stsenarist . Urvaste Valla Lehe toimetaja aastail 2004–2008. Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige aastast 1997, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1997.

Loomingust

Contra on tuntud eelkõige luuletajana. Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu (vemmalvärss, lorilaul ) traditsioonidest, see on lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiad , samuti kalambuure (nt loomaporno: panen tallele). Olles vaimu poolest tihedalt seotud oma kodupaigaga, kasutab Contra oma loomingus väga tihti võru murret ja räägib seda ka esmase kõnekeelena. Peaaegu kõik Contra luulekogud on ilmunud tema omakirjastuse Mina Ise väljaandena ja on välimuse poolest taotluslikult tagasihoidlikud.
Contra on särav lavaesineja, kelle esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga jms loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, sh väga palju koolides . Samad jooned on tunnuslikud ka teiste Tartu NAK-i luuletajate esinemisele ( Aapo Ilves, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Wimberg , Veiko Märka).
Peale luuletuste on Contra kirjutanud lastejutustuse "Presidendi suur saladus" (2004), lastenäidendi "Mõmmi-Piitre löüdmine" (rmt "Kuldmuna", 2007) ning lastejutte (rmt "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte", 2005). Samuti on Contra olnud ETV telesarja "Hajameelselt abielus" stsenariste (2007, koos Villu Kanguri ja Gert Kiileriga) ning ETV telesarja "Elolinõ" (2005 ja 2007) saatejuht . Alates 2007. aastast on ta ETV saate "Erisaade" üks saatejuhte.

Auhindu

• 2001. aastal Bernard Kangro preemia kogutud luuletuste "Suusamütsi tutt " eest
  

2007. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia
Maalehe „ Oskari “ laureaat huumorilisas „ Naeris “ avaldatud tekstide eest (2003),
Seitsmekümnendad
Neljaselt lugema õppinud Võrumaa poiss Margus Konnula luges poisikesest peast teinekord kümme raamatut päevas. « Lasteraamatud ei ole ju tihtipeale väga paksud,» kommenteerib Contra, kelle lemmik eesti lastekirjanike seas on Andrus Kivirähk.
Veel kuulus Contra põnnipõlve palju Läti televisiooni. Läti keele kesist oskust põhjendab Contra laiskusega.
«Muide ühe vana sõnaraamatu järgi omadussõna «laisk» on läti keeles «laisks», aga see on arhailine läti keel, praegu kasutatakse rohkem mingit muud sõna,» teab Contra. «Aga kui jalgpalli või isegi korvpalli näitab, siis sellest, kui läti keeles öeldakse, mis seis on, saan ma küllalt hästi aru.»
Kaheksakümnendad
Ehkki õpilane Konnula riimis aeg-ajalt juba kolmandas-neljandas klassis, hakkas toona Kommunaariks hüütud õppur-nooruk püsivalt luuletama 15aastaselt. 17. novembril 1989 valmis värssteos «Miks me ei jõudnud kommunismi?», mille avaridadeks: «Keset metsa väike baar , baaris istub Kommunaar». Selsamal unustamatul esimese raske pohmelli päeval valmis Konnula sulest ka seletuskiri «Miks ma koolipeol jõin?».
Ahjaa, kooliajal tembutas Contra leivaga – varastas kooli sööklast leivakontsikuid, mis on kõige parem osa leivast, kord jooksis, süli krõbedat täis, koguni teeneka ajalooõpetaja pikali , ise ei pannud tähelegi. «Ma pidin päris palju leiba varastama, klassis oli palju neid, kes seda hea meelega mugisid, aga keegi ei olnud valmis sellist avantüüri enda peale võtma,» meenutab Contra.
Hilisem koolitee jäi Contral lünklikuks: 1992. aastal ei pääsenud ta Tartusse eesti keelt ja kirjandust tudeerima, 1995 otsustati Viljandis , et see mees näitlejaks ei passi .
Üheksakümnendad
8. märtsil 1992 tegi muidu koduaresti määratud abiturient Konnula näo, et läheb niisama korraks välja. Ülejäänud kodakondsed olid keskendunud Ruth Merila missiks valimisele ega pannud tükk aega tähele, et perepoja õuesolek aina pikemaks venib.
Contra, kummisäärikud jalas, marssis aga Antslasse peole , kus kassette popimate lugudega keris Antsla keskkooli vilistlane Vahur Kersna .
Nirvana lugusid nõudev poiss, kel taskud ruudulistele kladelehtedele kirjutatud luuletusi täis, avaldas Kersnale muljet. Telemees kutsus Contrat kaamerate ette.
Esimesel korral suutis poeet ei öelda.
Aga siis. 1993. aastal luges Kersna saates «Jah! Show» Contra luulet nukk Muhkel .
Vahepeal käis Contra korraks Piusa kordonis piiri valvamas ja jõudis avaldada esimesed read ajakirjas Noorus.
Siis oli 1995. aastal järjekordne pidu, kus Kersna oli konferansjee ja Contra luges luuletusi. Kersna oli konkreetne: «Contra, televisioon nutab sinu järele.»
«Ma hää inimesena ei tahtnud, et televisioon nutma peaks,» andis Contra telele käe ja näo.
Esinemisele saates «Kuniks elu» järgnes 1998. aastal saade sellest, kuidas luuletav postiljon Contra lehti laiali veab. «Terve postiring sai laupäevase lehe pühapäeval, kuna ETV kaamera ei saanud laupäeval tulla,» mäletab Contra, kes on muu hulgas üles astunud veel Kersna juhitud saates «Reisile sinuga» (võitis reisi Dubaisse), «Pealtnägijas» ja nii edasi.
Siis hakkas Contra juba ise saateid tegema: kõigepealt teleprojekti
«Elolinõ», nüüd satiiriprogrammi «Erisaade».
Uus sajand
Kunagi kuulus Contra Tuleviku Eesti Erakonda, pragu on ta Erakonna Eestimaa Rohelised liige. 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel sai nimekirja Roheline Urvaste teine number Margus Konnula kokku kaheksa häält (üks põhjus, miks konkurendid ei soovitanud Contra poolt hääletada, olnud see, et mees kõndivat alatasa paljajalu).
ETV satiiriväljundisse «Erisaade» poliitiliste kupleede kirjutamine lennutas Contra koos saate meeskonna ja ansambel JMKEga Edgar Savisaare kaetud lõunalauda. Contra kohta ilmus Savisaare blogis ka sissekanne koos vemmalvärsiga:
Edgar luges Contra luulet, kõrvuni tal tõusid huuled:-)
Contra riimib Savisaarest, promodes ta laia haaret.
Eesti Luuleliidu (1992), Tartu NAKi (1997), Eesti Kirjanike Liidu (1998), Tuleviku Eesti Erakonna (1999), seltsingu Roheline Urvaste (2004) liige. Perekonna Hallik -Konnula asutajaliige (2000).
Esinenud luulekavaga Tivoli tuuril (1999) ja osalenud kümnetel rahvaspordivõistlustel (sh maratonijooksus), 1999. a Riigikogu valimistel (peaaegu), soome-ugri kirjanike konverentsil Sõktõvkaris (1998) ja mitmetel kirjandusfestivalidel Lätis ja Soomes.
Bernard Kangro kirjandusauhinna laureaat (2001), Maalehe „Oskari“ laureaat huumorilisas „Naeris“ avaldatud tekstide eest (2003), Oskar Lutsu huumoripreemia (2007).
 
 
CONTRA (kodanikunimega Margus Konnula) sündis 22. märtsil 1974. aastal Võrumaal Urvastes, õppis Urvaste, Kuldre ja Antsla koolides, töötas Urvastes postiljonina, pärast seda vabakutseline kirjanik, ajakirjanik, populaarne esineja telesaadetes ja avalikel üritustel. Elab Urvastes Piitsakülas.
Vahetu kontakt publikuga, spontaanne elav esitus ja päevakajalisus kuulub lahutamatult tänapäeva rahvalaulikuks kutsutud Contra loomingu juurde. Laiemalt tuntuks saigi ta pärast esinemist Vahur Kersna juhitud Hommiku-TV saates. „...laian laastun ma kiruta luuletusi. Aga jah, alates tollest, kui Kersna mu üles korjas, veidikene võeti hoogu, aga siss nakati tellma tasapisi ka proosat ja kolumne ja mida kõike. Ta nigu lumepallina veeresi. [...] Nüüd om mul on arvutin üts nimekiri, fail päälkirjaga “Mida teha”. Sääl omma mul poolelioleva plaani ja tüü. Mõni võtt või-olla viis minutit aigu, mõni või aigu võtta ka viis aastat. Tegelt omgi minu unistus , et kunagi võiss tuu dokument tühäss saia. Siis oless järsku vabadus ütskõik millega tegelda. A tuu nõud ilmselt oma kümme aastat küll...“
Margus Konnula hakkas lugema neljaselt: „Kui kooli läksin, olin vana lugeja, mitu raamatut päevas.“ Esimese raamatu kirjutas ta 2. või 3. klassi poisina kahasse omavanuse linnasugulasega mereröövlitest. „Olin juba siis kõva ärimees. Koolivihik maksis kaks kopikat, kuid mina müüsin „teose“ ühele tädile 15 kopika eest.“
Esimese tõsise luuletuse kirjutas siis Kommunaarina tuntud (või pigem tundmatu) noormees 15-aastaselt, 17. novembril 1989.a. „ Originaal pole vist säilinud, sest poole aasta luuletamise järel põletasin osa luuletusi ära. Aga ma olin mõistlikum kui Juhan Liiv, valisin paremad välja.“
Hiljem üldtuntuks saanud pseudonüüm Contra on samuti üks paljudest perekonnanimest tuletatud hüüdnimedest. Selle nime all ja peamiselt autori enda kirjastatuna on ilmunud ligi paarkümmend luuleraamatut ja üks proosateos – lasteraamat „Presidendi suur saladus“ (2004).
Jutustuse algidee pärineb õepojalt, kes kunagi rääkis, et tahab saada presidendiks, sest siis ei pea sõjaväkke minema ja lisandub teisigi privileege. Süžee ja tegelased mõtles autor välja pikal hääletamisretkel Urvaste ja Kanepi vahel pärast kümne kilomeetri pikkust jalgsikõmpimist, mil üks jalg kõndis reaalses, teine aga ilmselt fantaasiamaailmas. Loos põimub kolm liini: Eesti Vabariigi presidendi Kornelius Sähka jaburavõitu reis Suurevarba internetipunkti avamisele, Sokiküla laste seiklusrikas jaht vaenulikule residendile (kes nende üllatuseks osutub presidendiks) ja värsse deklameerivate majahiirte sõjakäik inimeste terrori vastu (liidus arvutihiir Mousega). Tegelaste nimed on laenatud Contra tutvusringkonnast, kuid reaalsed prototüübid on väidetavalt olnud vaid hiirtel.
Lastele on ilmunud veel mõned absurdimaigulised proosalood raamatus „Ruttu tuttu!“, näidend kogumikus „Kuldmuna“, luuletusi ajakirjades ja kahe raamatuna.
„Tähekaardid“ (2002) – 32 salmi tähestiku kohta (koos võõrtähtedega) – on sündinud tellimustööna. 32-le eraldi kaardile trükitud luulekogu eriti kaua tervikteosena koos ei püsi ja pole seetõttu ka laiemalt tuntud.
„Minu jonn“ (2006) sisaldab kaks värsslugu väikesest tüdrukust, kes enesekehtestamise tuhinas tõmbab endale kaela pahandusi, mis tänu mõistvatele täiskasvanutele siiski lahenevad. Raamatut on soovitatud ettelugemiseks 1-5-aastastele. Nooremad naudivad siiski eelkõige contralikult ladusat rütmi, sisust hakkavad aru saama ehk 3-4-aastased – aga luuletustes on ka vihjeid, mida loevad välja ainult lapsevanemad.
 
Contra lauseid intervjuudest:
 
... Peeter Sauter : „Contraga on nii, et küsi talt ükskõik mida, tal on kohe muhe vastus valmis. Ta justkui ei tahagi nalja teha, justkui räägib täpselt ja ausalt, mida mõtleb. Ja see mõjub kreisilt ja ajab naerma .“
... „Luuletusi ma kirjutan tõsiselt, aga kuna kõik, mis ma teen, on huumor, siis ma oleksin väga pettunud , kui seda ka tõsiselt võetaks.“
... „Aga normaalne pole ma muidugi, jumala eest. Normaalsed inimesed ehitavad maju, täidavad kontoris mingeid pabereid , teevad süüa jms. Luuletamine on mul veres, ma luuletan spontaanselt, luuletan käsu/tellimuse peale, luuletan ka siis, kui tegelikult ei luuleta.“
... Kuidas su luuletuse kirjutamise protsess välja näeb? „Kõge tüüpilisembalt, et ma lihtsalt moluta koskil, midagi tetä ei viitsi, ja siis tule määnegi mõte pähe. Tavaliselt naljakas mõte. Ja siis ma pane tuu kirja ja kui tast asja ei saa, siis mul om jälleki arvutin fail – “ pooleli ”. Vahepääl laset pooleli luuletustest silmä üle, ja sis kaet , mis nendega tetä and. Mõne kistutad peris är´, mõnega om lootust. Nii na tuleva. Tellimusluuletusega om tõne asi.“
... Olete ühtaegu kirjutaja, kirjastaja ja turustaja . Kas raskeks pole läinud? „Olen jah selline tüüpiline talumees : ise kasvatab, ise tegeleb tootearendusega, ise läheb turule müüma ka.“
... „Vahel on küll nii, et lähen täitsa tüdimusega lavale. Aga samas unustan pärast paari esimest takti täiesti ära, et teen seda juba ei-tea- mitmendat korda.“
... „Kümme aastat tagasi ma üldse es kõnõlõ võru kiilt . Tuu tull postiljoniametiga, sääl oll ta tüükiil. [...] Postiringin olli vana inemise , ma vei neile pensioni; na viimäne kui üts kõnõlsiva võru keelen - nii ta külge jäi. A peris nii, et ma egäl puul üle Eesti tuud kõnõlõ, tuu tull nii, et ku mi lätsimi „Viie pääle“ pundiga edimest kõrda Talnale, [...] mi kõnõlsimi egäl puul võru keelen ja sis kävegi krõks pään, et ei piäki vägisi tuud põhjaeesti kiilt kõnõlõma. [...] Mu meelest kõik asja om saanu aetus. [...] Või-olla, et inemise ei julgu üteldä, et na aru ei saa, tuud ma ei tiiä.“
... „Võru keel on harjunud olema rohkem kõnekeel ja tunnen seda enda pealgi — kui tavaelus pruugin igal pool võru keelt, enamasti ka põhjaeestlastega suheldes, siis kirjutama kipun pigem eesti keeles. Seetõttu on ka suurem osa mu kirjandusloomingut ikka eesti keeles.“
... „Olen Urvastes sündinud ja sealse eluga harjunud. Kõik rahvas on nagu oma. Olen üsna konservatiivne inimene ja kui mul mingi harjumus juba on, siis ma seda ikka ei muuda.“
. „Minul on ikka konkreetne sõnum – olge mõnusad! Ma ei tahakski eesti rahvale muud öelda.“
 
Tääksi Põhikool
Margus Konnula
Referaat
9.klass
Koostaja : Siim Rannamäe
Tääksi 2009