Contra (1)

CONTRA
22.03.1974 Võrumaa, Urvaste
 
 
CONTRA (kodanikunimega Margus Konnula ) sündis 22. märtsil 1974. aastal Võrumaal Urvastes, õppis Urvaste, Kuldre ja Antsla koolides , töötas Urvastes postiljonina, pärast seda vabakutseline kirjanik, ajakirjanik, populaarne esineja telesaadetes ja avalikel üritustel. Elab Urvastes Piitsakülas.
Vahetu kontakt publikuga, spontaanne elav esitus ja päevakajalisus kuulub lahutamatult tänapäeva rahvalaulikuks kutsutud Contra loomingu juurde. Laiemalt tuntuks saigi ta pärast esinemist Vahur Kersna juhitud Hommiku-TV saates. „...laian laastun ma kiruta luuletusi. Aga jah, alates tollest, kui Kersna mu üles korjas, veidikene võeti hoogu, aga siss nakati tellma tasapisi ka proosat ja kolumne ja mida kõike. Ta nigu lumepallina veeresi. [...] Nüüd om mul on arvutin üts nimekiri, fail päälkirjaga “Mida teha”. Sääl omma mul poolelioleva plaani ja tüü. Mõni võtt või-olla viis minutit aigu, mõni või aigu võtta ka viis aastat. Tegelt omgi minu unistus, et kunagi võiss tuu dokument tühäss saia. Siis oless järsku vabadus ütskõik millega tegelda. A tuu nõud ilmselt oma kümme aastat küll...“
Margus Konnula hakkas lugema neljaselt: „Kui kooli läksin, olin vana lugeja, mitu raamatut päevas.“ Esimese raamatu kirjutas ta 2. või 3. klassi poisina kahasse omavanuse linnasugulasega mereröövlitest. „Olin juba siis kõva ärimees. Koolivihik maksis kaks kopikat , kuid mina müüsin „teose“ ühele tädile 15 kopika eest.“
Esimese tõsise luuletuse kirjutas siis Kommunaarina tuntud (või pigem tundmatu) noormees 15-aastaselt, 17. novembril 1989.a. „ Originaal pole vist säilinud, sest poole aasta luuletamise järel põletasin osa luuletusi ära. Aga ma olin mõistlikum kui Juhan Liiv, valisin paremad välja.“
Hiljem üldtuntuks saanud pseudonüüm Contra on samuti üks paljudest perekonnanimest tuletatud hüüdnimedest. Selle nime all ja peamiselt autori enda kirjastatuna on ilmunud ligi paarkümmend luuleraamatut ja üks proosateos – lasteraamat „Presidendi suur saladus“ (2004).
Jutustuse algidee pärineb õepojalt, kes kunagi rääkis, et tahab saada presidendiks, sest siis ei pea sõjaväkke minema ja lisandub teisigi privileege. Süžee ja tegelased mõtles autor välja pikal hääletamisretkel Urvaste ja Kanepi vahel pärast kümne kilomeetri pikkust jalgsikõmpimist, mil üks jalg kõndis reaalses, teine aga ilmselt fantaasiamaailmas. Loos põimub kolm liini: Eesti Vabariigi presidendi Kornelius Sähka jaburavõitu reis Suurevarba internetipunkti avamisele, Sokiküla laste seiklusrikas jaht vaenulikule residendile (kes nende üllatuseks osutub presidendiks) ja värsse deklameerivate majahiirte sõjakäik inimeste terrori vastu (liidus arvutihiir Mousega). Tegelaste nimed on laenatud Contra tutvusringkonnast, kuid reaalsed prototüübid on väidetavalt olnud vaid hiirtel.
Lastele on ilmunud veel mõned absurdimaigulised proosalood raamatus „Ruttu tuttu!“, näidend kogumikus „Kuldmuna“, luuletusi ajakirjades ja kahe raamatuna.
Contra lauseid intervjuudest:
 
 
... Peeter Sauter : „Contraga on nii, et küsi talt ükskõik mida, tal on kohe muhe vastus valmis. Ta justkui ei tahagi nalja teha, justkui räägib täpselt ja ausalt, mida mõtleb. Ja see mõjub kreisilt ja ajab naerma .“
... „Luuletusi ma kirjutan tõsiselt, aga kuna kõik, mis ma teen, on huumor, siis ma oleksin väga pettunud , kui seda ka tõsiselt võetaks.“
... „Aga normaalne pole ma muidugi, jumala eest. Normaalsed inimesed ehitavad maju, täidavad kontoris mingeid pabereid , teevad süüa jms. Luuletamine on mul veres, ma luuletan spontaanselt, luuletan käsu/tellimuse peale, luuletan ka siis, kui tegelikult ei luuleta.“
... Kuidas su luuletuse kirjutamise protsess välja näeb? „Kõge tüüpilisembalt, et ma lihtsalt moluta koskil, midagi tetä ei viitsi, ja siis tule määnegi mõte pähe. Tavaliselt naljakas mõte. Ja siis ma pane tuu kirja ja kui tast asja ei saa, siis mul om jälleki arvutin fail – “ pooleli ”. Vahepääl laset pooleli luuletustest silmä üle, ja sis kaet , mis nendega tetä and. Mõne kistutad peris är´, mõnega om lootust. Nii na tuleva. Tellimusluuletusega om tõne asi.“
... Olete ühtaegu kirjutaja, kirjastaja ja turustaja . Kas raskeks pole läinud? „Olen jah selline tüüpiline talumees : ise kasvatab, ise tegeleb tootearendusega, ise läheb turule müüma ka.“
... „Vahel on küll nii, et lähen täitsa tüdimusega lavale. Aga samas unustan pärast paari esimest takti täiesti ära, et teen seda juba ei-tea- mitmendat korda.“
... „Kümme aastat tagasi ma üldse es kõnõlõ võru kiilt . Tuu tull postiljoniametiga, sääl oll ta tüükiil. [...] Postiringin olli vana inemise , ma vei neile pensioni; na viimäne kui üts kõnõlsiva võru keelen - nii ta külge jäi. A peris nii, et ma egäl puul üle Eesti tuud kõnõlõ, tuu tull nii, et ku mi lätsimi „Viie pääle“ pundiga edimest kõrda Talnale, [...] mi kõnõlsimi egäl puul võru keelen ja sis kävegi krõks pään, et ei piäki vägisi tuud põhjaeesti kiilt kõnõlõma. [...] Mu meelest kõik asja om saanu aetus. [...] Või-olla, et inemise ei julgu üteldä, et na aru ei saa, tuud ma ei tiiä.“
... „Võru keel on harjunud olema rohkem kõnekeel ja tunnen seda enda pealgi — kui tavaelus pruugin igal pool võru keelt, enamasti ka põhjaeestlastega suheldes, siis kirjutama kipun pigem eesti keeles. Seetõttu on ka suurem osa mu kirjandusloomingut ikka eesti keeles.“
... „Olen Urvastes sündinud ja sealse eluga harjunud. Kõik rahvas on nagu oma. Olen üsna konservatiivne inimene ja kui mul mingi harjumus juba on, siis ma seda ikka ei muuda.“
Lastele on ilmunud veel mõned absurdimaigulised proosalood raamatus „Ruttu tuttu!“, näidend kogumikus „Kuldmuna“, luuletusi ajakirjades ja kahe raamatuna.
„Tähekaardid“ (2002) – 32 salmi tähestiku kohta (koos võõrtähtedega) – on sündinud tellimustööna. 32-le eraldi kaardile trükitud luulekogu eriti kaua tervikteosena koos ei püsi ja pole seetõttu ka laiemalt tuntud.
C – MIS ASI ON KÜLL SEE
KAS ON ROHKEM KAA VÕI TSEE
CAESAR , CIRCA , CAPPUCINO
(TSEESAR TSIRKA KAPUTŠIINO)
KES NÜÜD ÜTLEKS, KAS CACAO
ON KAKAO VÕI ON TSAOTSAO
„Minu jonn “ (2006) sisaldab kaks värsslugu väikesest tüdrukust, kes enesekehtestamise tuhinas tõmbab endale kaela pahandusi, mis tänu mõistvatele täiskasvanutele siiski lahenevad. Raamatut on soovitatud ettelugemiseks 1-5-aastastele. Nooremad naudivad siiski eelkõige contralikult ladusat rütmi, sisust hakkavad aru saama ehk 3-4-aastased – aga luuletustes on ka vihjeid, mida loevad välja ainult lapsevanemad.