Biokütused. (4)

Biokütused
Referaat
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Biokütuse liigid 3
Biokütuse minevik ja olevik 3
Tootmine 4
Plussid 4
Miinused 5
Tarbimine 6
Teise põlvkonna biokütused 6
Biokütused Eestis 7
Kokkuvõte 8
Lisa 9
Kasutatud allikad 11

Sissejuhatus

Biokütus on gaasiline, vedel- või tahkekütus, mille energiakandjaks on elusorganismide poolt toodetud orgaaniline aine. Biokütusteks võib lugeda kõiki orgaanilistest materjalidest saadud kütuseid olenemata sellest, kas nad on toodetud taimedest või saadud inimtegevuses (loomapidamisel, tootmisel, kodumajapidamises ) tekkinud jäätmetest. Biokütuseks loetakse ka kütuseid, mis sisaldavad vähemalt 80% bioloogiliste protsesside teel saadud kütust. Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka. Transpordisektori kontekstis räägitakse palju ka teise põlvkonna biokütustest. Need on vedelkütused, mida saadakse tahkest biomassist – puidust või põhust. Ent teise põlvkonna biokütuste valmistamise tehnoloogiad on alles teadusuuringute järgus ning nende turule jõudmiseni läheb veel palju aastaid. [1/2/3/4/5]

Biokütuse liigid

• Bioetanool – biomassist ja/või jäätmete orgaanilisest osast toodetud etanool
  
• Biodiislikütus – taimsest või loomsest õlist toodetud diislikütuse kvaliteediga metüülester
  
• Biogaas – puugaas või biomassist (ka jäätmete orgaanilisest osast) toodetud vedelgaas , mille puhtus vastab maagaasi kvaliteedile
  
• Biometanool – biomassist toodetud metanool
  
• Biodimetüüleeter – biomassist toodetud dimetüüleeter
  
• Bio-ETBE – bioetanooli baasil toodetud etüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks ETBE-s loetakse 47%
  
• Bio- MTBE – biometanooli baasil toodetud metüültertsiaartüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks MTBE-s loetakse 36%
  
• Sünteetiline biokütus – biomassis toodetud sünteetilised süsivesinikud või nende segud
  
• Biovesinik – biomassist ja/või jäätmete orgaanilisest osast toodetud vesinik
  
• Puhas taimeõli – õlikultuuridest pressitud, ekstraheeritud või muul viisil saadud keemiliselt modifitseerimata toor- või rafineeritud õli [6]
  

Biokütuse minevik ja olevik

Kütuste ajalugu on peamiselt biokütuste ajalugu. Veel 17. sajandil oli biokütus peale päikse ainuke soojusallikas, sest soojaveeallikaid ning siin-seal paljanduvaid kivisöelademeid leidus napilt. Ka valgustuseks (lampides ja küünalde valmistamiseks) kasutati taimse või loomse päritoluga toorainet. Arvatakse, et söe kasutuselevõtu tingis metsamassiivide kiire kahanemine. [2]
Esimesed katsetused taimsetest õlidest mootorikütuste tootmiseks tegid E. Duffy ja J. Patrick 1853. aastal. 10. augustil 1893. aastal tutvustas Rudolf Diesel oma esimest mootori mudelit. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel pani Diesel oma mootori tööle maapähkliõliga. Esimene biodiisli patent anti välja 31. augustil 1937. aastal Brüsseli Ülikooli teadlasele G. Chavanne’le. Euroopa Liidus hakati tõsisemalt biokütustele tähelepanu pöörama alates 2001. aastast. [7]
Kolmveerand inimkonnast kasutab kütteks ikka veel puitu. Puidukasutajaid ei ühenda sellised võimsad maailmaorganisatsioonid nagu söe- ja naftatootjatel. Seetõttu jääb mulje, et puidu kasutusala on kitsas ja ebaoluline. Bioenergia Komitee asutamise ajal Eestis (1998) nenditi, et ka meil puudub ülevaade ja infovahetus biokütuste kasutamise kohta ning ettevõtete vaheline koostöö. [2]
Et biokütused suudaksid teiste kütuseliikidega võistelda, peavad nad olema kättesaadavad ja transporditavad. Biokütused riknevad kiiresti ja kergesti, seetõttu ei kõlba nad pikaajaliseks säilitamiseks nagu õli või süsi. Kuna nende kütteväärtus on suhteliselt väike, ei tasu neid ka kaugele vedada. Kõigele vaatamata on tehtud palju selleks, et seda suurt potentsiaali omavat kütuseliiki paremini rakendada. Biokütuste puhul on oluline nii nende kasutamiseks rakendatav tehnoloogia kui materjal ise. Tähtsad on nii biokütuste põletamise keskkonnamõju kui ka hind, sest just need määravad nende kütuste kasutamise otstarbekuse. [2]

Tootmine

Biokütuse saamiseks on vaja taimi millest biomass valmistada. Selleks kasutatakse maisi ja sojauba peamiselt Ameerika Ühendriikides, lina ja rapsi peamiselt Euroopas, ning suhkruroogu ja palmiõli peamiselt Kagu-Aasias. Biomassi saab toota ka kõrtest, aganatest, sõnnikust, toidujääkidest ja paljust muust . Biodiislit on võimalik toota taimsetest õlidest (rapsi- ja sojaõli) ja loomsetest rasvadest. Kolm neljandikku maailma biodiislist toodetakse rapsiõlist (vaata pilt 1). [4/5]
Teadlased arvavad , et tulevikus võiks suure osa biokütuste toorainest anda selliste kultuuride aretamine ja kasvatamine , mis ei konkureeriks toiduaineid tootva põllumajandusega ning mille kasvutsükkel oleks suhteliselt lühike. [8]
Biomassist saab energiat:

• Põletades ilma eeltöötluseta
  
• Põletades pärast suhteliselt lihtsat eelkäitlust – sortimist, tükeldamist, kokkupressimist ja/või kuivatamist
  
• Termokeemiliselt töödeldes – gaasistades või pürolüüsides
  
• Bioloogiliselt töödeldes, rakendades looduslikke protsesse, näiteks sobivas keskkonnas lagundamist või käärimist, mille tulemusena tekib gaasiline või vedel kütus
  

Mitme loetletud protsessi otsese tulemusena tekib soojus , mis tavaliselt kasutatakse ära kohapeal kas uute keemiliste protsesside esilekutsumiseks, kohapealseks kütmiseks või autu tootmiseks. Biomassi töödeldes võib saada tahket, vedelat või gaasilist kütust. Vedelkütusega saab asendada kütteõli või bensiini, gaasi saab müüa või kasutada gaasi- või auruturbiinides (vaata pilt 2). [9]

Plussid

Biokütuste heaks küljeks peetakse seda, et nad ei lisa atmosfääri süsihappegaasi ega teisi kasvuhoonegaase . Kütuse põletamisel paiskub atmosfääri sama suur hulk CO2-t, kui taim oma eluaja jooksul fotosünteesides endasse sidus - selliseid kütuseid nimetatakse CO2-neutraalseteks. Võib öelda, et tegu on süsihappegaasi taaskasutusega (vaata pilt 3). [4]
Euroopa Komisjoni väite kohaselt peavad tarbitavad biokütused võrreldes tavakütustega emiteerima vähemalt 35% vähem kasvuhoonegaase. Selle garanteerimiseks on keeruline arvutusmetoodika, mis vaatab biokütuste tootmistsükli jooksul emiteeritud gaase , alates põllukultuuride kultiveerimisest lõpetades nende rafineerimisega. [10]
Veel üks biokütuste suurepärane omadus on see, et tegemist on  – vähemalt teoreetiliselt – taastuvenergiaga. Teadlaste arvates on suuremaks plussiks see, et kütus on väävlivaba ja seetõttu looduses kergesti lagunev. See ei ohusta pinnast ja seeläbi ka pinnavett. [5/11]
Biomassi leidub suurtes kogustes igal pool, see tähendab, et seda pole vaja importida, see on kergesti kättesaadav, võimaldab metsa- ja põllumajandustootmisjäätmete kasutamist ja aitab kaasa kohaliku tööstuse arengule ja töökohtade tekkele. [11/12]

Miinused

Kui tootmine saavutab suured mastaabid, nagu näiteks Brasiilias, kus võetakse kasvupinna laiendamiseks maja taastumatuid vihmametsi, siis põhjustab see CO2 emissiooni. Metsade langetamise tõttu on saavutatud juba 20% globaalsest CO2 emisioonist. Lisaks sellele, et metsade mahavõtmise juures paiskub õhku puudesse talletunud süsihappegaasi, hävivad ka paljude liikide elukeskkonnad ehk kannatab Maa biosfäär. Biokütuste tootmiseks kõige sobilikumad viljad kasvavad troopilistes regioonides, kus tuleb uute põldude jaoks puhastada teelt suur osa metsi. Põllumajandusepinna laienemine Indoneesias ähvardab atmosfääri paisata 50 miljardit tonni süsihappegaasi. Amazonase vihmametsades toimuva laiendustegevuse tagajärjeks võib olla vihmametsade süsteemi kokkuvarisemine , mis praegu hoiab tervet regiooni niiskena. See võib viia Amazonase kuivamise ja lõpuks kõrbestumiseni, paisates atmosfääri veel 70 miljardit tonni CO2-t. [4/5]
Kiputakse unustama , et biokütuse saamiseks on vaja biomassi töödelda, mis tähendab, et biokütused ei saa mitte mingil moel olla CO2-neutraalsed, sest nende tootmisel, töötlemisel ja transportimisel kasutatakse fossiilkütuste abi. Põllumasinad, väetised ja taimekaitsevahendid , taime hilisem ümbertöötlemine kütuseks - kõik see põhineb nafta kasutamisel . [4/5]
Mitmed uuringud näitavad, et globaalse soojenemise pidurdamise asemel võivad intensiivsete põllumajandusmeetoditega kasvatatud agrokütused seda hoopis kiirendada. Kuna peamisteks biokütuseks kasutatavateks taimedeks on õlipalmide kõrval raps ja mais, mis sageli on geneetiliselt muundatud ja soja, mis pea alati on geneetiliselt muundatud, siis on agrokütuste küsimused sageli seotud GMO-de küsimustega. Agrokütused kipuvad suurendama GMO-de kasutust ja kuna enamus neist on herbitsiidiresistentsed GMO-d, siis seda suurem on nendest tingitud kahjud. [5]
Üsnagi suur probleem on hinnatõusud. Ajakirja Economist andmetel on bioetanooli valmistamiseks kasutatav maisi kogus USA-s 7 aastaga kolmekordistunud, mistõttu põldudel on vähem ruumi näiteks nisu kasvatamiseks. Hinnatõus ei võimalda abiorganisatsioonidel omakorda enam piisavalt toiduga varustada vaeste riikide elanikke. Maailma Terviseorganisatsioon lööb häirekella, väites, et lapsed surevad nälga või haigestuvad ravimatutesse tõbedesse alatoitumise tõttu. Hiljuti on arengumaades esinenud vägivallajuhtumeid võitluses maisi- ja jahukottide pärast. Esimesi paanika märke on ka USA-s, kus ostetakse massiliselt riisi kokku, nii et mõnedes Wal-Mart’i ärides müüakse seda juba piiratud kogustes. Eksperdid räägivad nüüd biokütuste tootmise negatiivsest mõjust, ennustades massilisi konflikte, isegi kodusõdasid. Nad juhivad ka tähelepanu asjaolule, et mitmete arengumaade elanikud on sunnitud kodupaikadest lahkuma , et teha ruumi uutele põldudele. Vajatakse ju üha rohkem toorainet. [8]
Biokütust ei saa kasutada CO2 emissiooni vabadel aladel, ehk aladel, kus on kehtestatud CO2 piirnormid ja sel juhul ei saa majade kütmist biomassile üle viia. Biokütused ei suuda konkureerida fossiilkütuste hindadega ja CO2 emissiooni vähenemine on kohati vaid tinglik . [7/12]
Monokultuurina ulatuslikult kasvatatavad agrokütused on põhjustanud ulatusliku metsade hävitamise, vaesumise ja kohalikele kogukondadelt maa äravõtmise, bioloogilise mitmekesisuse hävimise, inimõiguste eiramise, vee- ja mullasaastumise ja toidujulgeoleku kadumise, sest toidutaimede kasutamine kütusena konkureerib vältimatult toiduainetööstusega põllumajandusmaa pärast ja mõjutab toiduhindade kujunemist. Ilmselt ei lahenda probleemi ka teise põlvkonna vedelkütused, sest tõenäoliselt kaasneb nendega samuti tööstuslik puuistanduste üleekspluateerimine. [5]

Tarbimine

2005. aastal katsid biokütused ligi 15% maailma energia tarbimisest. Enamuse selles tarbisid ära arengumaad , kuid ka suured industriaalriigid nagu Soome ja Rootsi tarbisid energia saamiseks üle 15% biokütuseid. Kuid suurenev nõudlus suhkru ja palmiõli järele on hakanud nende hinda mõjutama. Suhkru hind kahekordistus ja palmiõli hind tõusis ligi 15% ja seda kõigest 2005. aasta jooksul. [4]
Euroopa Liidu riigijuhtide poolt on liikmesriikidele seatud kohustuslik eesmärk saavutada 2020. aastaks see, et 10% Euroopa transpordisektoris kasutatud kütusest oleks biokütus. Oma toodanguga seda saavutada näib ebareaalne ning Euroopa plaanid toetuvad sellele, et kütust tuuakse suurel määral arengumaadest, kus kliima on soodsam ja tootmine odav. Ameerika Ühendriigid soovivad biomassi sektorist teha oma majanduse tugisammast ja plaanivad samaks tärminiks toota biomassi baasil 20% kütusest. [5/10/11]
Tänapäeval lisatakse etanooli bensiinile enamasti muude lisandite (tina, aromaatsed ühendid jt) asemel. Kuni 10% etanooli sisaldav bensiin sobib tavalistele bensiinimootoritele, suurema etanoolisisaldusega bensiini korral on tarvis mootoreid ümber seada. Biodiislit on võimalik diiselmootorites kasutada neid ümber seadmestamata. Biodiislit on võimalik ka pärisdiisliga segada. [5/11]

Teise põlvkonna biokütused

Teise põlvkonna biokütuste suureks eeliseks peetakse nende tootmiseks kasutatava tooraine laia sortimenti ja tooraine tootmisele tehtavate kulutuste vähenemist. Toormeks on sobivad näiteks taimede varred ja lehed, puitlaastud, viljaliha ja –nahad, rohttaimed . Praegu on see tehnoloogia arendamisel ning leiab kasutust põhiliselt laborites. Kõige laiemalt levinud biokütuse rapsi-metüül-estri (RME) tootmine eeldab 1 ühiku fossiilse kütuse kasutamist 2-3 biokütuse ühiku tootmiseks. Võrreldes biokütuse tootmisega puidutööstuse jäätmetest, kus kulub väidetavalt vaid 1 ühik fossiilset kütust 17 ühiku biokütuse toomiseks, on rapsiseemne kasutamine toorainena väga ebeefektiivne. [7]
Teise põlvkonna biokütused on kütused, mille abil saab CO2  bilanssi oluliselt parandada. Esimese põlvkonna biokütuste puhul see nii väga suur võit ei ole, sest nende tootmiseks kasutatakse suures mahus fossiilseid kütuseid. Seda kütust võib igas vahekorras fossiilkütustega segada. Ta on vaba aromaatsetest ja väävlitsisaldavatest ühenditest, tõstab kütuse tihedust, ei tekita põlemisel mootoris tahkete osiste emissiooni, mistõttu ei mürgista katalüsaatorit. Teise põlvkonna biokütused on ka puhtalt diiselmootorites ilma neid modifitseerimata kasutatavad. [13]
Teise põlvkonna biokütused annavad eeldatavasti üle 50% enam energiat, kui nende tootmiseks on kulutatud. Need biokütused, mille turuletulekut eeldatakse 10–15 aasta pärast, peaks teadlaste hinnangul suutma võistelda hinna poolest fossiilsete kütustega, kuid kahjustama oluliselt vähem keskkonda. Kui näiteks bioetanooli tootmiseks sobivad vaid kõrge tärklisesisaldusega taimed, siis teise põlvkonna kütuste tootmiseks kasutataks ära kogu taimede biomass. Nii on seda lihtsamgi toota põhust kui praegu kasutatavatest maisist või teraviljast. Teised uurimissuunad tegelevad ka näiteks biovesiniku, biometanooli, puidust saadava diislikütuse ning erinevate alkoholisegude võimaluste uurimisega. [14]

Biokütused Eestis

Olukord Eestis erineb suuresti olukorrast vihmametsades ja troopikas . Eestis on palju potentsiaalset põllumajanduslikku pinda kasutuseta. Meil annaks biokütuseid toota ilma eriliste keskkonnakahjudeta. Biokütuste tootmine võikski toimuda ainult nendes piirkondades, kus see keskkonnale mõju ei avalda. Eesti on aga võtnud seisukoha, et põllukultuure nagu toiduvilja, suhkrupeeti, maisi ja muud sellist ei tohiks biokütuste tootmiseks kasutada. Kasutada tohiks ainult teise põlvkonna biokütuste tooraineid, nagu orgaanilisi jäätmed, metsalõikusest või viljakoristusest alles jäävat biomassi ja muud sellist. Aga teise põlvkonna biokütused on alles arendusjärgus ning neist toodetakse 2020. aastal vahest ehk ainult paar protsenti meile vajaminevast transpordikütusest. [4/10]
Biokütusena tuleb Eesti oludes ratsionaalselt kasutada eeskätt metsa- ja puidutööstuse jäätmeid, mis muidu mädanedes saastavad atmosfääri samal määral kui põledes ja on aasta ringi paremini kättesaadavad kui muud biokütused. Tuleb selgeks teha, kui suur on selle ressursi veel kasutamata kogus ja kvaliteet, kui kättesaadav see on, ja siis otsustada, kuidas kasutada märgalasid ja põlde biokütuse tootmiseks. Ent elektritootmise põhikoormuse kandjate, põlevkiviküttel soojust ja elektrit koos tootva Balti Elektrijaama ja ainult elektrit tootva Eesti Elektrijaama põhjalikult uuendatud plokid kannatavad veel pikka aega välja konkurentsi biokütustega. [15]
Eesti vedelkütuste vajadus umbes 1 miljon tonni aastas. Biokütuseid tuleks toota seega umbes 50 000 tonni aastas. Eestis oli tekkis esialgu palju väiketehaseid, nagu näiteks Bio Oil OÜ, Gammatrade OÜ, OÜ A&O BioD, Atko Õlitööstus OÜ, kuid need kõik lõpetasid tegevuse vähemalt 2007. aastaks. 14. augustil 2008. aastal avati biodiisli tehas Paldiskis (Paldiski Biodiisel AS). Momendil kasutab Paldiski biodiislitehas toorainena ainult rapsiõli (20% tuleb Eestist), kuid kasutada saab ka pea kõiki teisi taimseid õlisid, millest levinumad on soja- ja palmiõli. Tehas toodab 300 000 tonni biodiislit aastas. Paldiskis toodetav biodiisel taastuvatest ressurssidest läheb ekspordiks peamiselt Lääne-Euroopasse ja Skandinaaviasse, aga ka Leetu . Selle põhjuseks on peaaegu olematu kodumaine tarbimine. Vahepeal oli plaan ehitada Kundasse bioetanooli tehas Viru Distiller, mille eestvedajateks olid Arvo ja Robert Antropov . Selle puhul oleks olnud tegemist keskkonnasõbraliku ja energiasäästliku klassikalise, kuid ülipuhta piirituse tootmisega. Aga hetkel on raske turuolukorra tõttu tehase rajamine peatatud. [7/16]
Kui arvestada kõik Eestis toodetud, eksporditud, imporditud ja tarbitud biokütuste mahud ümber energiaks, siis selgub , et 2006. aastal toodeti Eestis biokütuseid kokku (sh kütteturvas) 37 PJ ning tarbiti 25 PJ. Biokütuste toodang energiana vähenes aastaga 4%, tarbimine 11,5%. 2006. aastal tarbiti Eestis vaid 68% siin toodetud biokütuste energiast, sest suur osa puidugraanulitest ning kütteturbast eksporditi. Siseturul tarbitud biokütustest saadi 75,7% puitpõhistest biokütustest, 0,3% põllumajandusest pärit taimsetest biokütustest ning 24,0% muudest biokütustest (biogaas, turvas jt). Biokütuste osakaal energia lõpptarbimises oli Eestis 2006. aastal 21,8%, transpordi biokütuste osakaal diislikütuse ja autobensiini kogutarbimisest 0,15%. [17]
Tulevikus tuleks rohkem tähelepanu pöörata raiejäätmetele ja ka alternatiivsetele võimalustele puitkütuste tootmisel – kändude juurimisele, raiejäätmete kogumisele kraavikallastelt ja elektriliini trassidelt, energiametsade kasvatamisele jne. Traditsioonilisest metsandusest ja saetööstustest tekkiva puitpõhise kütuse allikad on end praktiliselt ammendanud. [17]

Kokkuvõte

Teadlased on välja pakkunud võimaluse, et tulevikus võiks suure osa biokütuste toorainest anda lühikese kasvutsükliga kultuuride kasvatamine, mis ei konkureeriks toiduaineid tootva põllumajandusega. Nii oleks võimalik hoida tooraine hind madalal ja suurendada ka tootlikkust. [11]
Hoopis olulisem kui biokütuste teema oleks energiasääst transpordis , ühistranspordi laiem kasutuselevõtt, kauba vedamiseks raudtee kasutamine maanteetranspordi asemel ja muud sarnased meetmed. Sealt saavutataks vajalik kasvuhoonegaaside kokkuhoid transpordis ja vähendatakse sõltuvust naftaimpordist. Eesti saaks kõikides nende punktides palju ära teha, ainult pealehakkamisest jääb vajaka. [10]

Lisa

Pilt 1. Euroopa Liidu biodiisli tootmine [9]
Pilt 2. Biokütuse tootmise protsess auruturbiinide baasil [18]
Pilt 3. Biokütuse ringlus [19]

Kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Biokütus , viimati alla laetud 15. mai 2010

„Biomass“, Eha Pajumets, Keskkonnatehnika, 2002, nr. 5, lk 40

Säästva Eesti Instituut, väljaanne nr. 1, „Säästva arengu sõnaseletusi“, Tallinn, 2000, OÜ Greif , lk 8

http://maakond.blogspot.com/2006/11/bioktused.html , viimati alla laetud 15. mai 2010

http://www.eko.org.ee/gmo/index.php?option=com_content&task=view&id=735&Itemid=99 , viimati alla laetud 15. mai 2010

„Biokütused on tulekul“, Maamajandus , oktoober 2003, lk 31-32

http://ael.physic.ut.ee/energia/Ettekanded%202008-2009/Biomassil%20p%C3%B5hinev%20energiatootmine.ppt , viimati alla laetud 21. mai 2010

Juhtkiri: „Vaikne tsunami“, Elle Puusaag, Eesti elu, 02.05.2008, http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=19778 , viimati alla laetud 15. mai 2010

„Biomass II“, Eha Pajumets, Keskkonnatehnika, 2003, nr. 1, lk 34-36

http://energia2020.wordpress.com/2008/03/03/biokutused-probleem-voi-lahendus/ , viimati alla laetud 15. mai 2010

„Biokütus peaks olema loodussõbralik, kuid sellelgi on ohud“, Jürgen Tamme, Posti-mees, 07.07.2007, http://www.postimees.ee/070707/esileht/valisuudised/270961.php , viimati alla laetud 15. mai 2010

http://www.oesel.ee/maidu/teadus/koduuurimine/Holger%20Kilumets.pdf , viimati alla laetud 15. mai 2010

http://www.eava.ee/opiobjektid/mto/biokytus/23_bioktuste_teine_plvkond.html , viimati alla laetud 15. mai 2010

http://www.4energia.ee/index.php/article/682 , viimati alla laetud 15. mai 2010

„Biokütus Eesti energiamajanduses“, Ilmar Öpik, Eesti mets, veebruar 2001, lk 11-12

http://www.eava.ee/opiobjektid/mto/biokytus/5_bioktuste_tootmisest_eestis.html , viimati alla laetud 21. mai 2010

http://epha.ee/File/Biokytuste%20kasutamine%20ja%20selle%20piisavus%20Eestis_Tartu.pdf , viimati alla laetud 15. mai 2010

http://www.tamult.ee/web/?l=ee&c=231&a=1509 , viimati alla laetud 15. mai 2010

http://keetsa.com/blog/eco-friendly/biofuels-answer-fuel-issues-what-about-food/ , viimati alla laetud 15. mai 2010
11