Tamised õlid autokütusena. (0)

Taimsed õlid autokütusena.
Maailma majandus sõltub tänapäeval naftast, mida kasutatakse tarbekaupade, energia ja mootorikütuste tootmiseks. Autode arv ja seega ka nõudlus fossiilkütuste järele on viimastel aastakümnetel suurenenud. See on põhjustanud õhu saastumist tihedalt asustatud aladel, kuid samas on inimesed hakanud teadvustama fossiilsete kütuste kasutamise mõju looduskeskkonnale ja tervisele. Kuna suurt tähelepanu on hakatud pöörama kliimamuutustele, on ka see pannud mõtlema alternatiivsete mootorikütuste arendamisele lähitulevikus.
Sellest lähtuvalt on jäjest rohkem hakanud levima biokütus. Biokütus on bioloogilist (biogeenset) päritolu ja organismide elutegevuse tagajärjel tekkinud ning taastuvuse piires otseselt kütusena kasutatav või kütuseks töödeldud (vääristatud) tahke, vedel või gaasiline aine. Tahked kütused on puit, kivisüsi, pruunsüsi, põlevkivi ja turvas. Vedelad kütused on peamiselt naftasaadused. Gaasilised kütused on maagaas, vedelgaas, tehisgaasid ja biogaas.
Biodiisli tootmine: Biodiislit on võimalik toota taimsetest õlidest (rapsiseemneõli, sojaõli) ja loomsetest rasvadest . Ligikaudu 80% maailma biodiislist toodetakse rapsiõlist. Õli keemilisel reageerimisel alkoholiga (metanooli või etanooliga) saadakse ester, mida nimetataksegi biodiisliks; kõrvalsaadusena tekib glütse- riin . Biodiislit on võimalik diiselmootorites kasutada neid ümber seadmestamata (modifitseerimata) . Tava-diislikütusega (toodetud fossiilsest toormest) võrreldes on biodiisli energiasisaldus väiksem , Tavadiislikü-tuse alumine kütteväärtus on umbes 43 MJ/kg, puhtal rapsiõlil 35 MJ/kg ning biodiislil 37 MJ/kg ringis .Biodiislit on võimalik kasutada kas puhtal kujul või segatuna tavadiislikütusega. Euroopa Liidu mootoritootjad on katsetanud segusid, milles on 2%, 30% või 100% biodiislit ning leidnud, et kasutada võib kõiki seguvahekordi. Kui kasutatakse puhast biodiislit, on vaja vahetada mõned diiselmootoriosad (tihendid, torustik ).
Biodiisli tooraine : Vedelate biokütuste tehnoloogia arengut Euroopas pidurdab peamiselt tooraine saamise ebakindlus. Toiduks mittekasutatavate põllukultuuride kasvatamine ei ole edenenud soovitud suunas, pigem on turg ebastabiilseks muutunud, mistõttu põllumehed ei soovi oma maad selliste kultuuridega aastateks siduda .
Eesti Statistikaameti andmetel edenes rapsikasvatus Eestis märkimisväärselt 1990ndate teisel poolel. Võrreldes 1995. aastaga suurenes rapsi kasvupind 2002. aastaks 4,5 korda (6000 hektarilt 32 900 hektarini) ja rapsisaak 8,1 korda (7000 tonnilt 63 900 tonnini). 2003. aastal tõusis kasvupind 47 200 hektarini ja saak 72 400 tonnini. Rapsi saagikus aga vähenes - 2002. aasta 1944 tonnilt 1635 tonnini hektarilt 2003. aastal (-15,9%). Vähenemise põhjusi tuleb otsida ebasoodsatest ilmastikuoludest. Võttes aluseks rapsi kasvatamisel tehtavad kulutused, loeb Põllumajandusliku Informatsioonilevi Koordineeriv Keskus rapsikasvatust tasuvaks siis, kui saagikus on üle 1,8 tonni hektarilt ja kokkuostuhind ei lange alla 2 800 krooni seemnetonni eest.
Tõenäoliselt suureneb rapsi kasvatamine Eestis ka järgmistel aastatel. Arvestades olemasoleva põllumaa pindala ja põllukultuuride vaheldumist (rapsi kasvatakse teataval põllul orienteerivalt iga viie aasta tagant), ei tõuse rapsi kasvupind siiski tõenäoliselt üle 60 000 ha. Toodang saab aga suureneda rapsi saagikuse kasvamise arvel .
Kuigi Eesti rapsikasvatuses on märgata positiivseid trende, ei piisa kodu-maisest rapsiseemnest suuremate biodiislikoguste tootmiseks. Et Eesti kliima on suhteliselt külm ning rapsi saagikus (kuni 2000 t/ha) oli 2002. aastal EL-i keskmisest (3300 t/ha) ligikaudu 1,7 korda väiksem, jääb biodiisli tootmine ja selle hind Eestis suuresti sõltuma rapsiseemne maailmaturuhindadest.
Miks biodiisel kasulik on? Biokütuste osakaalu suurendamine tõstab varustuskindlust, vähendab kasvuhoonegaaside ja muude saasteainete heidet, suurendab mootorite töökindlust ning edeneb maapiirkondade majandust .
Biodiislit peetakse keskkonnasõbralikuks kütuseks, sest selle väävlisisaldus jääb alla 0,001%; tahmaheide on 50% väiksem kui tavadiislikütusel; biokütuse kasutamisel loetakse CO2-neutraalseks; biokütus ei sisalda bensooli ega teisi aromaatseid ühendeid; biokütus on kergesti biolagundatav, mistõttu ta laialivalgumine ei ohusta pinnast ega põhjavett; biokütuse   head määrimisomadused säästavad mootorit.   Mitmed uuringud on näidanud, et 1 kg tavalise diislikütuse asendamine biodiisliga vähendab CO2-emissiooni 3 kg võrra. Biodiisli kasutamise korral väheneb ka muude kahjulike ainete heide . Teatud juhtudel on võimalik biodiisli tootmiseks kasutada ka pruugitud toiduõli ning sel moel vähendada selle prügilasse sattumist .
Tabelist 2 on näha, et biodiisli puhul heidetakse õhku oluliselt vähem saasteaineid , vähesel määral suureneb vaid NOx-heide. Kuna biodiisel loetakse CO2-emisiooni poolest neutraalseks, on kasvuhooneefekti põhjustava süsinikdioksiidi heite vähenemine oluline pluss. Biodiisel ei ole mürgine. Suu kaudu manustamisel on surmav doos üle 17,4 g kehakaalukilogrammi kohta. Keedusool (NaCl) on peaaegu kümme korda mürgisem. Lahjendamata biodiisel põhjustab väga väikese nahaärrituse: 24-tunnise nahatesti kestel tekkiv ärritus on väiksem kui 4% seebiveelahuse korral. Biodiisel laguneb umbes neli korda kiiremini kui tavadiislikütus. Kui biodiislit segada tavadiislikütusega, suureneb ka segu biolagundatavus: nt 20% biodiislit sisaldav segu lagunes tavadiislikütusest kaks korda kiiremini.
Biokütuste tootmisel kulub ka fossiilse päritoluga kütuseid: 0,15-0,20 liitrit liitri biokütuse kohta. Neid kulutatakse toormepõldudele antavate väetiste valmistamiseks, põllutöömasinates, toormaterjali vedamisel ja lõppsaaduse valmistamisel . Biodiisli tootmisel tuleb jälgida kasutatud fossiilse kütuse kogust ja sellest tekkivaid heitmeid. Kui fossiilse päritoluga kütust kulub tootmises liiga palju, kaotab biodiislikütus oma keskkonnasõbralikkuse.
Biokütuse toetamine : Euroopa Parlament ja Euroopa, Liidu Nõukogu võtsid 8. mail 2003. aastal vastu direktiivi 2003/30/EC biokütuste ja muude taastuvate energiaallikate veonduses kasutamise edendamiseks. Selles direktiivis on määratletud mitu olulist mõistet: biokütus, biomass , mitmesugused biokütuseliigid ja biokütuse kohustuslik osakaal tarbitavas sõidukikütuses. Direktiivis seati EL-i liikmesriikidele ka indikatiivsed eesmärgid veonduses kasutatavate biokütuste osakaalu tõstmiseks (2%-ne suurenemine detsembriks 2005 ja 5,75%-ne detsembriks 2010). Euroopa parlament toetab biokütuse kasutamist ka rahaliselt. Biodiisel on ka biolagunev , mistõttu selle lekkimisega ei kaasne keskkonna reostamise ohtu.
Kuna biodiisli tootmisel kasutatakse fossiilse päritoluga kütuseid, tuleks jälgida, kui palju neid kulub. Kui neid tarvitatakse ühe liitri biokütuse tootmiseks liiga palju, ei ole biodiisel enam keskkonnahoidlik kütus. Vedelate biokütuste, sealhulgas biodiisli kasutamise laiendamine on Euroopa Liidu jaoks oluline samm kasvuhoonegaaside Kyoto protokolli nõuete kohaseks vähendamiseks.
Minu arvamus: Kuna varsti saavad fossiilsed kütused nagunii otsa siis peab ju midagi välja mõtlema. Keskkonnale on biodiisli kasutamine muidugi sobilik. Biodiisli kasutusele võtmisega saavad kasu kindlasti ka põllumehed. Inimeste hulk maal kasvaks ka kindlasti. Selles mõttes on hea et biokütust saab toota taastuvatest ainetest. Biokütuse miinuseks on muidugi väiksem energia sisaldus, aga parem ikka kui mitte midagi. Mina isiklikult ootan seda aega kui leitakse võimalus vesiniku kasutamist autokütusena.