„Reflections on the bull-slaying scene“ – John R. Hinnells (0)

 
 
 
 
 
 
 
„Reflections on the  bull -slaying  scene “ – 
John R. Hinnells 
Referaat 
 
 
Silvia Keerd 
Juhendaja : Jaan Lahe 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2014 
 
 
5.01.2014 
Sissejuhatus 
John  R.  Hinnellsi  artikkel  keskendub  1-5.  sajandil   Rooma   riigis  levinud  Mithrase  kultuse 
uurimisele.   Keskseks   teemaks  on  reljeef,  millel  kujutatakse  Mithrast   pulli   tapmas.  Kuna 
Mithrase kohta on säilinud peamiselt arheoloogilised  leiud , siis pakuvad  reljeefid  suurema osa 
infot  selle  kohta,  milline  Mithrase  müsteerium  olla  võis.  Antud  Hinnellsi  artiklis  on 
küsimuseks  Mithrase  võimalik  päritolu  Pärsia  usundist.  Hinnells  kritiseerib  70-ndatel  laialt 
levinud lähenemist, mille keskseks  autoriks  oli Franz Cumont. Cumont’ järgi võib kõnealust 
reljeefi interpreteerida lähtuvalt  Iraani  usundi, zoroatrismi, loomismüüdist. Hinnells seevastu 
leiab,  et  Cumont’  käsitlus  on  ebapiisavalt  põhjendatud  ja  analüüsib  selle  interpretatsiooni 
nõrkusi  ning  pakub  välja  oma  vaatekoha  Rooma  Mithrase  ja  Iraani  usundi  seostest.  Oma 
referaadis  tutvustan  kõigepealt  lühidalt  Mithrase  müsteeriumitega  seotud  küsimusi,  seejärel 
esitan  Cumont’ teooria lühikokkuvõtte koos Hinnellsi kriitikaga ja Hinnellsi enda seisukohad 
pulli   tapmise   stseeni  tõlgendamisest.  Lõpetan  referaadi  oma  mõtetega  Mithrase  reljeefi 
tõlgendamisest ja Hinnellsi argumentidest. 
Mithrase müsteeriumist ja pulli tapmise stseenist 
Mithrase  kultuse  üle  on  palju  erinevaid  spekulatsioone.  Põhjuseks  on  asjaolu,  et  Mithrase 
kultuse kohta on väga vähe kirjalikke  allikaid . Arheoloogiliste  leidude  põhjal võib  öelda, et 
Mithrase   kultus   levis  üle  kogu  Rooma  riigi  ajavahemikus  1-5.  sajand.  Mithrase  kultus  oli 
kindlasti müsteeriumite kultus. Mithrase kummardajad koondusid väikestesse, arvatavasti 20-
30-liikmelistesse  „kogudustesse“.  Mithrase  templid  paiknesid  sageli  maa- aluses   koopas  või 
olid  kujundatud  koopana.  Mithrase  müsteeriumisse  said   kuuluda   ainult  mehed.  Oletatavasti 
kummardati  Mithrast  teatavat  laadi  päästmist  või  lunastust  pakkuva  jumalana,  samuti 
meheliku tugevuse andjana. Mithrase kultuse osaks oli seitsmeastmeline initseerimisrituaal. 
Tänapäeval  teame  Mithrasest  valdavalt  leitud  reljeefide  järgi,  millistest  üks  kuulsamaid  on 
pulli  tapmise  ehk  tauroktoonia  stseen.  Järgmiseks  kirjeldan  lühidalt  tauroktoonia  stseenil 
kujutatut: Mithras on toetanud end põlvega pulli  seljale , ühe jalaga hoiab ta kinni pulli jalga ja 
ühe  käega  hoiab  ta  pulli   ninast .  Teise  käega  lõikab  ta  noaga  pulli  õlga  või  kaela.  Pulli  ja 
Mihtrast  ümbritsevad  erinevad  olendid:  koer,   madu ,   skorpion   ja  kaaren,  mõnel  reljeefil  ka 
lõvi. Pulli sabast, mõnel puhul ka verest on väljumas viljapead. Koer ja madu sirutavad haava 
poole,  skorpion  on  suunatud  pulli  genitaalidele.  Mithrase  pea  on  suunatud  Solile.  Mithras 
kannab  Pärsia-stiilis  lehvivat  röivast  ja  peas  kiivrit.  Lisaks  loomadele  on  reljeefil  veel  kaks 
tõrvikukandjat,  ühe  tõrvik  suunatud  üles,  teisel  alla.  Mõni  reljeefidest  on  ääristatud  teiste 
2 
 
5.01.2014 
väiksemate  reljeefidega,  teised  mitte.  Variatsioone  esineb  kujutatud  loomade  puhul,  samuti 
selles,  kuidas  loomad  stseeenil  paigutuvad.  Mõnel  stseenil  on   pull   kaunistatud  vööga, 
millesarnast  kasutati  Kreekas  ja  Roomas  loomade  ohverdamisel.  Kogu  tegevus  leiab  aset 
koopas.  Huvitav  on  see,  et  tauroktoonia  stseen  leidus  väikeste  erinevustega  igas  Mithrase 
templis üle kogu Rooma riigi ja paiknes  kesksel  kohal, see annab alust arvata, et stseenil oli 
oluline  Mithrase  kultust  kujutav  sisu.  Lisaks  tauroktoonia  reljeefile  oli  templites  teisigi 
reljeefe, millel kujutati näiteks söömaaega, Mithrase erinevaid tegevusi ja loomi.  
John Hinnellsi artikkel uurib tauroktoonia stseeni Mithrase päritoluga seoses. Nimelt on teada, 
et Pärsias kummardati jumalat nimega Mithra või Mithra-Ahura, kes oli  kokkulepete  jumal. 
Sarnase  nimega  jumaluse  leiab  ka   hetiidi   tekstidest.  See  annab  alust  eeldada,  et  Rooma 
Mithrase kultus on seotud mõnega neist kultustest või isegi neist pärinev.  
Mithrase  päritolu  on  üks  suuri  Mihrase  müsteeriumitega  seotud  mõistatusi.  On  erinevaid 
tauroktoonia-reljeefi  interpretatsioone,  mis  pakuvad  välja   teooriaid   Mithrase  päritolu  kohta. 
Tauroktoonia  stseeni  üks  tuntuimaid  interpretatsioone  kuulub  Belgia  ajaloolasele  Franz 
Cumont’le.  Seda  interpretatsiooni  kritiseeribki  oma  artiklis  John  Hinnels.  Hinnels  võtab 
Cumont’ käsitluse lühidalt kokku järgmiste sõnadega: 
„Ta  (Cumont)  kirjutab,  kuidas  Mithras  võtab  vastu  pulli  tapmise  „julma  kohustuse“,  „suuresti  enda 
tahte  vastaselt“,  kuid  „Taevasest  kohusest  tulenevalt“,  ta  allutab  olendi  oma  jõule  ja    „torkab  oma 
jahinoa  sügavale  pulli  külje  sisse“.  Seejärel  juhtub  ime.  Pulli  kehast  võrsuvad  kasulikud  taimed. 
„ Asjatult  suunas Kuri Vaim oma ebapuhtad deemonid ahastuses väänleva looma vastu, et mürgitada 
tärkava elu lätet: skorpion, sipelgas ja madu püüdsid asjatult süüa viljaka neljajalgse suguelundeid ja 
juua tema verd, kuid nad olid võimetud takistama sündivat  imet ““1 
s(„He (Cumont) writes of Mithras receiving his „cruel mission“ of slaying the bull „much against his 
will“ but, „submitting to the  decree  of Heaven“, he pursued the beast  and „plunged deep into its flank 
his  hunting  knife“. The a  miracle  occured. From the bulls body sprang useful  plants . „In  vain  did the 
Evil  Spirit  launch  forth his unclean demons against the anguish-wrang  animal , in order to  poison  it in 
very  sources  of life; the scorpion, the ant, the  serpent , strove in vain to consume the  genital  parts and 
to  drink  the  blood  of the prolific quadruped; but they were powerless to impede the miracle that was 
enacting.““) 
Cumont  näeb  Mithrase  reljeefis  zoroatristliku  loomismüüdi  kujutamist,  milles  jumal  ja  kuri 
vaim võitlevad maailma loomise hetkel. Loomine on kujutatud läbi mehe ja pulli arhetüübi, 
kelle  kurjuse  jõud tapavad, kuid nende surmast tõusevad inimkond, loomad ja taimed. Lisaks 
                                                 
1 {{3 Hinnells,John R. 1975/y/flk 290;}} 
3 
 
5.01.2014 
on  Mithrase  reljeefil  kujutatud  loomadel  zoroatrismis  sümboolsed  tähendused,  mis  toetab 
Cumont’ käsitlust tauroktoonia reljeefist kui loomisloost. Näiteks sümboliseerib koer headust, 
olles  inimese  lähedaseim   kaaslane   ja  madu  ning  skorpion  on  kurjuse  jõu  esindajad.  Sellest 
käsitlusest  tulenevalt  kujutaksid  teised  Mithrase  reljeefid  tema  elu  enne  maailma  loomist. 
Cumont’ käsitlust laiendades võib väita, et kogu Rooma Mithrase kultus on tulenenud Iraani 
zoroatristlikust  usundist.  Kuid  Hinnells  ei  pea  valeks  mitte  säärast  üldistust   tervikuna ,  vaid 
alustab  kriitlist  analüüsi  selles  kohta,  kuidas  Cumont  on  valesti  määratlenud  kogu 
tauroktoonia  reljeefi  sisu.  Järgnevalt  kirjeldangi  Hinnellsi  toodud  argument  Cumont’ 
interpretatsiooni vastu. 
John  Hinnels  vastuväited  Cumont’  käsitlusele  artiklis  „Reflections  on  the 
bull-slaying scene“  
Hinnellsi  kriitika  Cumont’le  on  mitmetasandiline.  Ta  kritiseerib  nii  hea-kurja  võitluse 
kontseptsiooni ,  loomadele  omistatud  tähendusi  kui  ka  ajalooliste  allikate  puudumist,  mis 
põhjendaksid Mithrase reljeefi käsitlemist zoroatrismist lähtuvalt. 
Esiteks ütleb Hinnells, et üheski Iraani tekstis ei kirjeldata stseeni, kus Mithra tapaks pulli.2 
Ehkki võiks oletada,  et  tegemist  on mõne zoroatrismi-eelse Mithra müüdiga, on raske leida 
selle  oletusele  kinnitavaid  tõendeid.  See  võiks  olla  vastuargument  ideele,  et  Iraani 
loomismüüdis esinev mees on tõlgendatav Mithrana.  
Edasi  liigub  Hinnells  Mithrase  kui  looja  kujundi  juurde.  Eeldades  juba,  et  konkreetsel 
loomismüüdil ei ole seost Mithrasega, püüab ta siiski leida tõendeid selle kohta, kas Mithras 
võis  olla  jumal  kellele  omistati  maailma  loomise  akti.  Loojakujundit  lükkab  ta  ümber  läbi 
arutluse,  mida  ma  nimetaksin  ajalise  lineaarsuse  argumendiks.  Tehes  tagasi  põike  Iraani 
usundi  juurde,  leiab  Hinnells  veel  ühe  vastuargumendi  Cumont’  käsitlusele  reljeefidest. 
Nimelt pole üheski Iraani müüdis kirjeldatud jumalaid, enne inimesi maa peal elavaena, mis 
oli just see kirjeldus, mille Cumont (Hinnellsi sõnul) pakkus välja teiste tauroktoonia reljeefi 
ümbritsevate  reljeefide  seleamiseks.3    Lähtuvalt  Roooma  traditsioonist,  leiab  Hinnells 
vastuväite  kirjutistes,  mis   kirjeldavad   pulli  verd  kui  igavikulist  substantsi,  mis  tõepoolest 
räägib vastu arusaamale, et reljeefil kujutati maailma ajalist alguspunkti. 4 
Niisiis  seisneb ajalise lineaarsuse argument kahes punktis, esiteks selles, et kui Mithras tõesti 
                                                 
2 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 291;}} 
3 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 292;}} 
4  ibid  
4 
 
5.01.2014 
loob  reljeefil  inimesi,  loomi,  taimi,  peaksid  teised  reljeefid  olema  sellele  ajaliselt  eelneva 
tähendusega,  kuid  puuduvad  tõendid,  mis  räägiksid  jumalate  eksistentsist  maailmas  enne 
loomisakti.  Teiseks  seab  ajalise  lineaarsuse   kahtluse   alla,  Mithrase  müsteeriumitega  seoses 
kirja pandud tekst, mis räägib pulli vere igavikulisest voolamisest – kui pulli  veri  on voolanud 
alati, siis ei saa rääkida ajast enne pulli haavamist. Ajalise lineaarsuse vastu räägib veel see, et 
reljeefid paiknevad templites tihti kaootilises järjestuses ja on detailidelt erinevad, mis annab 
aimu pigem üksikute sündmuste või rituaalide kujutamisest, kui lineaarsest jutustusest.  
Jättes kõrvale reljeefi taustsüsteemi, jõuame kujutatu konkreetsema tõlgendamiseni. Cumont’ 
suurim  eeldus  näib  olevat,  et  reljeefil  kujutatakse  hea  ja  kurja  võitlust.  Hea  Mithras  ja  hea 
pull, kes esindavad zoroatrismist meest ja pulli ja kurjad olendid nagu skorpion ja madu, kes 
esindavad  pulli  ja  meest  ründavaid  jõude.  Hinnells  selgitab  kujundeid  nii  Iraani  kui  Rooma 
traditsioonist lähtuvalt ja järgmiseks  annaksingi  edasi  tema argumendi, mida võiks nimetada 
konflikti puudumise argumendiks.  
Kõigepealt  on  raske  leida  näidet  reljeefist,  millel  koer  ja  madu  omavahel  võitleksid.  On 
reljeefe,  millel  üks  neist  puudub  ja  ka  selliseid  reljeefe,  kus  pole  kumbagi  kujutatud.  Neil 
reljeefidel, kus koer ja madu on kujutatud lähestikku, pole märgata mingit konflikti, nad küll 
sirutuvad  mõlemad   pullist   voolava  vere  suunas,  kuid  üksteisele  tähelepanu  pööramata.5 
Sellest lähtuvalt leiab Hinnells, et mao ja  koera  vahel konflikt puudub. Edasi uurib ta madu 
kui iseseisvat sümbolit ja võimalust, et madu võiks Mithrase reljeefil esindada kurjuse jõude. 
Mithrase-aegsetel  stseenidel,  kus  madu  kujutatakse,  ei  tundu  olevat  tegu  kurjuse  sümboliga, 
näiteks  on  madu  kujutatud  sündimis-stseenidel,  koos  selliste  sümbolitega  nagu  muna  või 
viljapead,  mis  annab  alust  arvata,  et  madu  sümboliseerib  pigem  elujõudu  kui   kurjust .6  Mis 
puudutab veel tauroktoonia reljeefi, siis on madu, skorpion, koer ja vahel esinevad kaaren või 
lõvi alati kujutatud kõrvuti või üksteisest eemaldumas, mitte aga vastandlikel positsioonidel, 
nagu hea-kurja konflikti puhul eeldada võiks.  
Ostia   Mithrase  templi  seintel  on  madu  kujutatud  rõõmsates  heledates  värvides,  mis  annab 
samuti tunnustust, et madu ei saanud Mithrase kultuses olla negatiivse tähendusega. Isegi kui 
tegemist oleks Mithrase eelsete kujutistega on vähetõenäoline, et need oleks alles jäetud, kui 
Mithrase kultuses oleks maol tugevalt negatiivne roll olnud.7  
Hinnells  lisab  analüüsi  Kreeka-Rooma  traditsiooni  maokäsitlusest.  Kreeka-Rooma 
                                                 
5 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 293;}} 
6 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 293-294;}} 
7 Ibid. 
5 
 
5.01.2014 
traditsioonis on maol olnud kaks peamist rolli. Esiteks, madu kui maa all  roomav   olend , kes 
sümbolina  esindab  maad,  aga  ka  surnuteriiki,  teisalt  interpreteeritakse  madu  tema  naha 
vahetamise võime tõttu noorenemise ja elujõuga seoses. Näiteks oli madu sümboliks Kreeka 
jumal  Hermesele,  jumala   ilmumine   mao  kujul  viitas  tema  mehelikkusele  ja  lisask 
noorenemisvõimele  seostati  madu  ka  viljakusega.  Veel  kujutati  madu  selleks,  et  näidata 
jumalate  heakskiitu  või  jumalikku  kohalolekut.8  Vaadates  nüüd  madu  kõrvuti   viljapea  
kujundiga,  tundub  selline  elujõu  ja  viljakuse   selgitus   tunduvalt  mõistetavam,  kui  mao 
tõlgendamine kurjuse olendina. 
Nagu mao tõlgendamise küsimuse, seab Hinnells kahtluse alla Cumont’ käsitluse skorpionist 
kui teisest kurjuse olendist. Peamiseks aluseks sellisele interpretatsioonile võis olla  skorpioni  
surmav  nõelamisvõime.  Paraku  ei  ole  enamikel  reljeefidel  kujutatud  skorpioni 
salvamisasendis. Kuigi tegemist võib olla puhtalt tehnilise keerukusega skorpioni kujutamisel, 
on  siiski  vähetõenäoline,  et  see  oleks  saanud  takistuseks,  kui  skorpionit  oleks  soovitud 
kujutada  pulli  ründavana.  Nagu  maogi  puhul,  pole  skorpioni  kujutamist  kurjana  näha  teistel 
Mithrasega seotud esemetel. Raske on öelda, mida skorpion sümboliseerida võis, kuid päris 
kindlalt  ei  ole  tegemist  konfliktse  olendiga.  Kreeka-Rooma  sümbolismis  on  skorpionil  lai 
varieeruvate  tähenduste   spekter .  On  tõsi,  et  skorpion  sümboliseerib  oma  torkekiiruse  ja 
mürgisuse  tõttu  sageli  agressiivset  jõudu.  Jumalatest  seostatakse  teda  näiteks  Hermese  ja 
Isisega  ning  mõnikord  interpreteeritakse  skorpionit  päikest,  head  õnne  ja  küllust 
sümboliseeriva  olendina.  Skorpionile,  nagu  maolegi,  on  omistatud  tugevat  kaitsvat  jõudu  ja 
nagu madugi, esineb tema kujutamist kaitsvatel amulettidel.9 
Oluline  on  veel  mainida  seost  Mesopotaamia  astroloogiaga,  milles  skorpon  sümboliseerib 
sugulist  võimekust  ja  esindab  jumalanna  Ištarit,  kui  abielu  ja  viljakuse  kaitsjat.  Kirjutaja 
Manilius 1. sajandist mainib skorpionit suguelundite jõudu sümboliseeriva märgina.10  Sellist 
astroloogilist  skorpionikirjeldust  võiks  kanda  üle  Mithrase  müsteeriumite  konteksti,  kuna 
astroloogial oli Mithrase kultuses oluline osa. Selles tähenduses võib  skorpioni paigutamine 
pulli genitaalide juurde olla seotud pigem elujõu ja sugulise võimekusega kui rünnakuga.  Kui 
nüüd  lisada  elujõudu  ja  jumalikku  kohalolu  esindav  madu  ning  inimese  lähimaks  sõbraks 
peetud koer, saame reljeefi, mille käsitlusest puudub igasugune hea ja kurja vastandus. 
Mitmetel  reljeefidel  on  lisaks  mainitud  loomadele  kujutatud  lõvi.  Lõvi  võib  esineda  nii 
                                                 
8 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 295-296;}} 
9 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 299;}} 
10 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 300;}} 
6 
 
5.01.2014 
kaunistava  elemendina  kui  iseseisva  loomana  Mithrase  kõrval.  Zoroatrismi  järgi  peaks  lõvi 
olema kurjust  kehastav  olend, kuid  puuduvad igasugused tõendid lõvi negatiivse kujutamise 
kohta  Mithrasega  seoses.  Lõvi  on  Mithrase  initseerimisriituses   tuld   ja  tules  puhastumist 
sümboliseeriva tähendusega. Lisaks on lõvi kujutatud reljeefidel Mithrase seltsilisena, samuti 
erinevatel  kaunistustel.  Nagu  maolgi  ja  skorpionil,  tundub  lõvil  olevat  Mithrase  kultuses 
positiivne  sümboolne  tähendus.  Olles  näidanud,  et  tauroktoonia  reljeefil  kujutatud  loomade 
vahel konflikt puudub, pöörab Hinnells tähelepanu teistele detailidele, viljapeale ja verd täis 
valgunud  kraatrile,  leides,  et  needki  on  pigem  positiivsed  kui  negatiivsed  sümbolid.11 
Kokkuvõttes  puudub  Mithrase  reljeefil  igasugune  konflikt  ja  see  lükkab  ümber  Cumont’ 
käsitluse hea ja kurja võitlusest.  
Niisiis  on  Cumont’  zoroatristliku  loomismüüdi  tõlgendus  ümber  lükatav  kolme  argumendi 
poolt. Esiteks ajalooliste tõendite puudumine Iraani tekstides selle kohta, et Mithra oleks pulli 
tapnud,  teiseks  ajalise  lineaarsuse  argument,  mille  järgi  pole  loogiline,  et  kujutatud  on 
maailma  loomist  ja  sellele  eelnevaid  Mithrase  tegevusi  ja  kolmandaks  on  Cumont  eksinud 
loomade tõlgendamisel, mis tähendab, et stseenil puudub hea ja kurja vaheline võitlus, mida 
kirjeldatakse  zoroatristlikus  loomismüüdis.  Jõuame  nüüd  küsimuse  juurde,  kuidas  peaks 
Mithrase reljeefi tõlgendama? 
John Hinnellsi seletus pulli tapmise stseenile  
Hinnells  püüab  leida   kompromissi   Mithrase  pärimuse  tõlgendamiseks.  Ta  ei  pea  õigeks 
täielikult  Iraani  päritolust   loobuda ,  kuid  usub,  et  üldiselt  tuleks  Mithrase  kultust  uurida 
lähtuvalt  Rooma  kontekstist  ja  alles  seejärel   liikuda   Iraani  traditsiooniga  seoste  otsimise 
juurde.12  Hinnells  toob  mõningaid  näiteid,  mis  viitavad  Mithrase võimalikele seostele Pärsia 
usundiga, alates jumala nimest, lõpetades vihjetega Mithrase-aegsetes kirjutistes.13  
Erinevalt Cumont’st pöördub Hinnells Mithrase pulli tapmise reljeefi tõlgendamisel rituaalse 
tõlgenduse  poole. Ta  põhjendab  seda  teise  reljeefiga,  kus  kujutatakse  söömaaega,  mis  omab 
olulist  rituaalset  osa  Mithrase  müsteeriumites.14  Lähtudes  sellest  seosest,  võib  arvata,  et 
tauroktoonia  reljeef  kujutab  samuti  müsteeriumisse  kuuluvat  rituaalset  tegevust.  Söömaja-
reljeefil kujutatakse sageli pulli ning mõlemate reljeefide tegevus toimub kosmilises koopas, 
mida  võib  pidada  Mithrase  templit  sümboliseerivaks.  Hinnells  järeldab,  et  reljeefil  on 
                                                 
11 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 303;}} 
12 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 303;}} 
13 Ibid. 
14 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 304;}} 
7 
 
5.01.2014 
kujutatud  ohverdamis-stseeni.15   Ohverduse  kasuks  räägib  see,  et  Roomas seoti ohvriloomale 
sageli ümber spetsiaalne kaunistatud vöö – mitmetel Mithrase tauroktoonia reljeefidel on pulli 
kujutatud kaunistustega vööga. Selle tõlgenduse järgi kujutavad teised reljeefil olevad loomad 
rituaali jumalikku õigsust ja elujõudu ja taevaste vägede kohalolekut.  
Hinnells usub, et kui Mithrase kultus on Iraanii juurtega, peaks  Iraanis  olema märke sarnasest 
rituaalsest  ohverdusest.16  See ei  tähenda,  et  tegemist  peaks  olema otse üle  võetud  rituaaliga, 
kuid peaks olema võimalik leida vähemalt mingeid ühiseid jooni, mis annaks alust Mithrase 
kultuse päritolu  Iraaniga  seostada . Paraku on  enamus  Iraani  säilinud  religioossest  pärandist, 
zoroatristlik ning sellele tuleks läheneda ettevaatusega, kuna Mithrase kultuse juured ulatuvad 
tõenäoliselt vanemasse kultuslikku praktikasse.  
Hinnells kirjeldab yasna tekstides mainitavat Haoma rituaali, mille käigus toodi ohvreid tulele 
ja  veele , et saada õnnistust meheliku jõu näol.17 Kindlasti ohverdati haoma taime mahla ja osi, 
kuid  tänapäevani  säilinud   komme   lisada  ohvrile  valge  veise  karvu,   viitab   loomohvri 
võimalikkusele.  Kuigi  zoroatrsim  keelab  loomade  piinamise,  olid  loomohvrid  ilmselt 
sagedased,  sest  kodulooma  rituaalset  tapmist  peeti  tema  hinge  puhastava  ja  vabastava 
eesmärgiga rituaaliks.  Veisel, lehmal või pullil oli zoroatrismis oluline tähendus, sellest annab 
aimu  fakt,  et  kõiki  loomohvreid  tähistati  sõnaga  gaaspenta,  mis  tulenes  veist  või  lehma 
tähistavast  sõnast  gaos  või  gav.18  Ilmselt  on  siin  oma  mõjud  ka  india  usunditel,  milles 
teatavasti  veised on eriliselt pühad loomad.  
Veel  tuleks  mainida  Mithragán’e,  Mithra  auks  toimunud  pidustusi,  mille  traditsioonid  on 
säilinud tänapäevani üksikutes eraldatumates Iraani külades. Kuigi pidustused on kirjeldatud 
zoroatristide  vaatenurgast,  on  tegemist  siiski  zoroatristlikkust  traditsioonist  puutamata 
religioosse  nähtusega.  Pidustustel  on  oluline  roll  loomohverdusel,  mille  käigus  suudleb 
ohverdaja austusavaldusena ohvrilooma enne hukkamist. Seejärel lõigatakse läbi looma kõri, 
kogutakse  kokku  veri  ja  loom  küpsetatakse  ning  koos  muude  ohvriandidega  pühendatakse 
Mithrale,  tänuks  viljasaagi  eest.  Ohverdamise  järel  toimuvad  pidusöögid  ja  rituaalsed 
tantsud.19  
Mithra  tähtsusest  Iraanis  annab  märku  veel  Iraani  tuletempli  nimetus,  mis  tõlkes  võiks 
tähendada  „Mitra  väravat“.  Hinnells  usub,  et  selline  nimetus  sai  tekkida  ainult   eeldusel ,  et 
                                                 
15 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 305;}} 
16 Ibid. 
17 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk306;}} 
18 Ibid. 
19 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 307;}} 
8 
 
5.01.2014 
Mithra kultusel oli kunagi märkimisväärne tähetsus ja rituaalne sisu.20 Lisaks nimetusele on 
tuletempli  preestrid  traditsiooniliselt Mithra kaitse all ja kannavad Mithra  saua . On tõendatav, 
et need osad religioossetest traditsioonidest kuuluvad zoroatrismi eelsesse aega Iraani usundis. 
Koos loomohverduse tähtsusega annab see fakt märku, et põhjuseid siduda Mithrase päritolu 
Iraaniga leidub.  
Tulles  tagasi  Mithragán’i  pidustuste  juurde,  ilmneb  hulk  sarnasusi  Mithrase  reljeefil 
kujutatuga.  Näiteks  saab  ohvriloomast  alati  esimesena  osa  koer  ning  koer  on  kujutatud  ka 
Mithrase  reljeefil.  Mithrasele  pühendunud  olevat  kandnud  loomamaske,  loomamaske 
kantakse  ka  Mithragán’i  pidustuste  ajal.  Raske  on  öelda,  millised  neist  paralleelidest  on 
relevantsed  Mithrase  päritolu  kinnitamiseks,  kuid  kindlasti  oli  Iraani  Mithra  seotud 
loomohvreid  sisaldavate  rituaalidega  ning  on  võimalik,  et  Rooma  reljeefidel  kujutatu  on 
seotud nende rituaalide pärandiga.21 
Niisiis  jõuab  Hinnells  järeldusele,  et  Rooma  tauroktoonia  reljeefidel  on  kujutatud 
ohverdamisrituaali, milles  jumalik  ohverdaja annab läbi rituaali elu inimesele (või meessoost 
järgijale).  Kontseptsioon  pärineb  küll  Iraanist,  kuid  on  kujutatud  Rooma  elanikule 
arusaadavas  sümboolikas.22  Seepärast  ei  saagi  kujutatud  üksikelemente  tõlgendada  Iraani 
traditsioonist  lähtuvalt,  vaid  Iraani  religioonipärandit  saab  seostada  kogu  reljeefi  sisulise 
tervikuga .  Selles  seisneski  Cumont’  suurim  viga,  ta  püüdis  tõlgendada  üksikuid  sümboleid, 
kuigi  oleks  pidanud  alustama  tervikideest.  Hinnells  lõpetab  mõttega,  et  Mithraismi  uurimise 
teeb  keeruliseks  see,  et  tegu  oli  elava  religiooniga,  mis  muutus  jooksvalt  religioossete 
toimingute  ja  keskkonna  taustal  ning  meil  on  tagantjärgi  raske  näha  neid  muutusi,  kuna 
puuduvad vastavad ülestähendused.23 
John Hinnellsi väidete arutelu 
Olles  laias  laastus  nõustunud  Hinnellsi  kriitikaga  Cumont’  teooriale  Mithrase  päritolu 
interpretatsioonist, jääb üle veel arutleda tema enda käsitluse üle. Mulle tundub, et ühe olulise 
asjana  jätab  Hinnells  välja  Mithrase  kui  ohverdaja  rolli.  Miks  kujutatakse  ohverdamas  just 
jumalat?  Lisaks  on  pull  stseenis  ilmselgelt  Mithrasele  allutatud,  tegemist  tundub  olevat 
Mithrase poolt jõulise, domineeriva teoga, isegi vägivaldse aktsiooniga. Tundub nagu  toimuks  
ohverdamine  läbi  raskuste. Võiks  see  tähendada,  et  kujutatakse  mingit  müütilist  ühekordset 
ohverdust?  Tõlgendus,  mis  oma   sisult   oleks  Hinnellsi  ja  Cumont’  käsitluste  kompromiss. 
                                                 
20 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 308;}} 
21 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 309;}} 
22 Ibid. 
23 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 310;}} 
9 
 
5.01.2014 
Sellisel puhul ei tekiks ajalise lineaarsuse küsimust, sest erinevad reljeefid oleksid pisteliselt 
valitud lookesed Mithrasest. Loomismüüti sissetoomata ei peaks muretsema ka jumala maise 
elu küsimuse pärast. Siis muidugi kerkibki esile küsimus, millist jutustust tauroktoonia reljeef 
endas kätkeb? Samuti jääks vastuseta Mithrase päritolu mõistatus. 
Pärsia päritolu, vähemalt mingis ulatuses, tundub olevat põhjendatud piisvalt Hinnellsi poolt 
ja  osalt  on  ilmselt  õigus  ka  Cumont’l,  isegi  kui  Mithrase  kultuse  juuri  ei  peaks   otsima  
zoroatrismist, vaid vanemast Iraani usundist.  
David Ulansey on oma raamatus „The Origins of the Mithraic Mysteries“ (1991) pakkunud 
välja tauroktoonia astroloogilise tõlgenduse. Selle interpretatsiooni järgi on reljeefil kujutatud 
erinevate tähtkujude sümboleid,  Peaksin sellesse teooriasse rohkem süveneda, et  suuta  seda 
Hinnellsiga  võrrelda,  kuid  kindlasti  näitab  Ulansey  teooria  seda,  et  erinevad  võimalused 
tauroktoonia reljeefi tõlgendamisel pole Hinnellsiga ammendunud.  
Mis  puudutab  konkreetselt  Hinnellsi  argumente,  siis  pean  headeks  tema  väiteid  Cumont’ 
vastu.  Samas  ei  tundu  üksikud  näited  rituaalse  ohverdamise  kohta  Iraanis  piisavad,  et  anda 
alust  kindlale  seosele  Mithrase  sidumiseks  Iraaniga.  Loomohvrid  ei  ole  eri  religioonides 
sugugi ebaharilikud ja veis on sümboolsena hinnaline loom, mis ühteaegu näitab aupaklikkust 
jumala  suhtes  ja  ohverdajate  jõukust.  Isiklikult   tunduvad   minu  jaoks  olulisemad   keelelised  
seosed,  ehk  Mithra  ja  Mithrase  nimede  sarnasus.  Kokkuvõtteks  tulebki  tunnistada,  et  ühest 
tõde  Mithrase  tauroktoonia  reljeefi  kohta  välja  selgitada  on  praktiliselt  võimatu,  vähemalt 
seni,  kuni  pole  leitud  kirjalikke  allikaid,  mis  aitaksid  Mithrase  müsteeriumites  toimunut 
põhjalikumalt seletada. 
 
 
 
10