Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "„Kultuuri“ mõiste TMK sõnastikus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kollektiiv, kultuuril, intellekt, universum, hierarhia, teatava, mitmekesisus, pikaealisus, tendents, lotman, kontsept, niisiis, veendumus, foonil, teisisõnu, kultuuriks, ülim, maailmaga, täiendus, struktuurid, lotmani, sõnastikus, inimühiskonna, tingimuseks, käsutuses, massis, kultuuritüpoloogia, märgisüsteem, kollektiivis, ülesehituseltClifford Geertzi, kes võrdleb kultuuri tekstiga, mis koosneb kultuurisõltelistest sümbolitest, mida antropoloog peak püüdma “lugeda” ja tõlgendada - neid “tihedalt kirlejdama”. Sellist kultuurikäsitlust võib nimetada semiootiliseks. Kultuur koosneb “sotsiaalselt väljakujunenud tähendusstruktuuridest”. Tartu-Moskva koolkonna semiootikud, eesotsas Juri Lotmaniga kujundasid välja teooria, milles kultuur on kui kollektiivne mittepärilik mäli, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina. Kultuur on erinevate semiootiliste süsteemide hierarhia, tekstide summa ja nendega seotud funktsioonide kogum, mis genereerib uusi tekste. 2. Mida tähendab kultuuriline pööre? (Viik, T. 2008. Kultuuriline pööre. Keel ja Kirjandus, l k 604-616) Kultuuri mõiste levik ja omaksvõtt. Erinevate teadusharude huvi kultuurinähtuste vastu. Uut
aga saavad lihtsad, igapäevased küsimused kahtluse printsiibiks mõnel tehnilisel väljal. Ekspert kaotab (või teatud moel asendab) filosoofi, kes eile oli universaalsuse spetsialist. Pädevust saab vahetada autoriteedi vastu. Äärmisel juhul jõuab asi nii kaugele, et mida rohkem on eksperdil autoriteeti, seda vähemaks jääb tal pädevust, kuni tema varud ammenduvad ehk teisisõnu, mingi loomingulise tõuke andmiseks vajalik energia lõplikult otsa saab. Kuna ekspert ei saa toetuda sellele, mida ta teab, kõneleb ta hoopis koha nimel, mille ta tänu oma erialale on ära teeninud. Ehkki teadus tegi nende diskursuse usaldusväärseks, ei olnud see midagi enamt kui tavakeel, mida kasutatakse majanduslike jõudude ja sümboolsete autoriteetide vahelistes taktikalistes mängudes. Lotmani "Inimesed ja märgid" 1969
aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida. Selles kätkeb kultuuri tabuistlik ja metafoorne, poeetiline olemus. Vana-Kreekas iseloomustati inimloomet techne ja poesise mõistete abil, milles esimene rõhutas jäljendamisoskust, teine tegelikkuse taasloomisvõimet. Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. Lotman on võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka mütoloogilise Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog, tõlkelisus, süsteemi avatus oli mitmekesisuse allikaks. Ent seesama kultuuri mitmekesisuse allikas võib muutuda ühel hetkel kaose võimendiks. Kultuurile olemuslikus paisumises, selle teise olemise lõpmatuses kätkeb samas lõplikkuse lõks. Lõks sulgub hetkel, kui kaob side olemise endaga
Neis kultuuridefinitsioonides rõhutatakse eeskätt kultuuri sotsiaalset päritavust, mis on samas erinev bioloogilisest pärinemisest. Ajalooliste kultuuridefinitsioonide suurim puudus on, et nad kipuvad ülerõhutama kultuuri stabiilsust; Kroeberi & Kluckhohni arvates viitab "pärandi" mõiste kultuuri staatilisele käsitlusele. Raymond Williams teoses Resources of Hope (1989: 4) kommenteerib ajaloolise ja tänapäevase vahekorda kultuuris järgmiselt: Igal kultuuril on kaks aspekti tuntud tähendused ja arengusuunad, mida selle liikmed on omandanud ja uued tähendused ja tähelepanekud, mida testitakse. Need protsessid esinevad nii indiviidi kui ka ühiskonna arengus, nii looduses kui kultuuris mõlemad on ühtaegu traditsioonilised ja loovad. Kultuur tähendab nii tuttavaid, tuntud tähendusi kui ka õppimist ja avastamist. Sama ka kultuurisemiootikas kultuurile on omane nii mäletamine e
Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi -- diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised). Organismiline kultuurikäsitlus- Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu märk, kontinuaalsetes on olulisem tekst, milles märgid on kujutavad ja käitumisega seotud. Esimesel juhul loovad keele märgid, teisel juhul tekst. Lotman näeb analoogiat peaaju poolkerade, keele, teksti ja kultuuri vahel ja seega on tema kultuurikäsitlus organismiline ja kultuur ise defineeritav kui inimese ja maailma vahel eksisteerivate seoste süsteem. Kultuuri fenomen 1978- Mõtlev objekt võib:säilitada ja edasi anda infot (valdab kommunikatsioonimehhanisme ja mälu), valdab keelt ja võib moodustada õigeid teateid; viia läbi algoritmilisi operatsioone nende teadete õigeks transformeerimiseks; moodustada uusi teateid.
generation independently of the biological genes. Neis kultuuridefinitsioonides rõhutatakse eeskätt kultuuri sotsiaalset päritavust, mis on samas erinev bioloogilisest pärinemisest. Ajalooliste kultuuridefinitsioonide suurim puudus on, et nad kipuvad ülerõhutama kultuuri stabiilsust; K & K arvates viitab "pärandi" mõiste kultuuri staatilisele käsitlusele. Raymond Williams Resources of Hope (1989:4) kommenteerib ajaloolise ja tänapäevase vahekorda kultuuris järgmiselt: Igal kultuuril on kaks aspekti tuntud tähendused ja arengusuunad, mida selle liikmed on omandanud ja uued tähendused ja tähelepanekud, mida testitakse. Need protsessid esinevad nii indiviidi kui ka ühiskonna arengus, nii looduses kui kultuuris mõlemad on ühtaegu traditsioonilised ja loovad. Kultuur tähendab nii tuttavaid, tuntud tähendusi kui ka õppimist ja avastamist. Sama ka kultuurisemiootikas kultuurile on omane nii mäletamine e
toimimises võib sisalduda mitmete tüüpide jooni. SOTSIAALSE VAHETUSE TEOORIA - lähtub bihevioristlikust psühholoogiast ja utilitaristlikust majandusteadusest. Interakteeruvad inimesed mõjutavad üksteist lähtudes oma varasema suhtlemiskogemuse analüüsist ja võimalike hüvituste või karistuste ootusest. Iga inimene püüab tasakaalustada enda poolt tehtavad kulutused ja oodatava tasu (või keelatud hüved ja oodatava karistuse). Mõned printsiibid: 1) Mida enam teatava käitumise eest hüvitatakse, seda sagedamini see käitumine esineb (kalamees - kala; noormees - neiu). 2) Kui käitumise eest hüvituse saamine on seotud lisatingimustega, siis inimesed püüavad neid tingimusi otsida või luua. 3) Kui hüvitus on piisavalt suur, on inimene valmis selle saamiseks rohkem kulutama. 4) Kui inimese vajadused on juba peaaegu rahuldatud, siis on ta vähem valmis hüvede saamiseks kulutama. Kaasaegsed arendused - valiku teooriad
4 *ameerika esindab anarhiat (mittekultuuri), euroopa esindab fenomeni (kultuuri) 5 II LOENG ROMANTISMi loogika: *sai elujõu sellest, mille oli korda saatnud Euroopsa valgustus: kõik inimloomuses on mõõdetav, mõistusega seletatav *Galilei "mõõta kõike mida saab mõõta ja muuta kõik seni mõõdetatamtu mõõdetavaks" *pöördumine inimloomuse sügavamate hoovuste poole *otsida inimloomuses ka seda, mis pole mõistusega seletatav *Schelling tahtis teada, mida kjutab endast universum kogu universum on kunstiteos *maailm on üleshitatud ILUle *kunst on oma olemuselt loomulik, KUNST VÄLJENDB ILU, MIS ON LOODUSES *loodus orgaaniline kunst on orgaanilist p äritolu *loomulikkuse kultus *PANTEISM jumal on kõikjal meie ümber, ei asu taevas jumal on looduses *kunst on halb, kui ta on kunstlik *looming looduse arenguprotsess *kunst loodusesse sisse programmeeritud *Kant: kunst looduse plaani elluviimine *genius konreetne pale, liitis naiselikkuse ja mehelikkuse
Ametlikud ja mitteametlikud normid. Teadvustatud ja teadvustamata normid. Normide omandamine. NORMIDE LIIGID: KÄSKIV (KOHUSTAV) NORM - nõuab karistuse ähvardusel normikohast toimimist. KEELAV NORM - määratleb sellised toimingud , mis on ühiskonnas tunnistatud kahjulikeks ja mille sooritamisele järgneb karistus. LUBAV NORM - määratleb need erijuhud, millal muidu keelatud toimimine on lubatud. LEPINGULINE NORM - määratleb toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt. SOOVITAV NORM - vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul. HARJUMUS - ühiskonna (grupi) liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise) viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge.
Instrumentaalse juhtimissstiili puhul täidab (spontaanselt) ekspressiivset rolli keegi rühma liikmetest. Olulised liidri omadused: välimus, haritus, erudeeritus, seltskondlikkus, enesekindlus, otustusvõimelisus jne Erinevad situatsioonid toovad esile erinevaid juhiomadused: autoritaarsus demokraatlikkus laissez-faire Rühma konformsus ootuspärane sotsiaalne käitumine, mugandumine või kohanemine rühma ootustele vastavalt. "Rühm-mõtlemine" ohtlik tendents ignoreerida informatsiooni ja teadmisi rühma konformsuse saavutamise nimel Osalusrühm e "meie" igasugune rühm, kuhu indiviid kuulub ja millega ta end samastab 15 Mitteosalusrühm e "nemad" igasugune alternatiivne rühm, kuhu indiviid ei kuulu ja millega ta ei samastu Sotsiaalsete suhete võrgustikud (erinevatest suhete iseloomust tingitud) indiviidi seotus rühmadega
jutustamine. 21.1.Anakrooniad (analepsis ja prolepsis) Analepsis tagasivaade, nt Viivi Luik ,,Seitsmes rahukevad" Prolepsis ettevaade, nt J.Fowles ,,Prantsuse leitnandi tüdruk" 22.Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja)? Diegees (diegesis) fiktsionaalne maailm, kus lugu aset leiab. 11 Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline jutustaja asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja, on lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja. Heterodiegeetiline
[2] 1.2 Etnoloogia ja teised teadused Etnoloogia uurimisobjekti ja meetodite võrdlus teiste teadustega: püüd mõista kultuuri kui tervikut; on humanitaarne ehk sisaldab huvi keelte, kunsti jne vastu; sotsiaalteadus- tes on lähim sugulane sotsioloogia, neid eristatab etnoloogiast traditsiooniline meetod (etnograafiline välitöö, kõikide kultuuride võrdlev vaatlemine). Antropoloog uurib subkultuure. Subkultuur on teatava eristava teadmisega grupp ühiskonna sees (etniline, proffessionaalne...). Etnoajalugu uurib kultuuri minevikku, näit. Arhiiviandmeid (sünni, surma kohta) või maadeuurijate kirjeldusi. [3] 10 Peatükk 2 Etnoloogiateaduse ajalugu Inimesi on alati huvitanud nende oma kultuur, kuidas on mingid kombed tekkinud ning kuidas näevad neid teised kultuurid. Siiski on isegi täpsemad sellistest kirjeldustest jää- nud enamasti müüdi tasemele
1. Rahvaluule on looming: - Pärineb inimesest ja on olemas inimese kaudu - Inimesed loovad, peegeldavad, vaidlustavad, väljenduvad jne neile keskseid väärtusi - Seostub pärimusteabe teadvustamisega 2. Rahvaluule on etteantus: - Pärimus on reegilstik, mis on väljaspool inimest: o Reeglistik maailmaseletuses o Reeglistik teabe esitamise mudelites ja skeemides Kokkuvõte: - Kultuurikeskkonnas elades saab inimene teatava infopagasi, millest lähtuvalt ta orienteerub oma ruumis, tajub piire oma ja võõra ruumi/kultuuri vahel - Infopagas omandatakse kommunikatsiooniprotsessi käigus - Infopagas sisaldab nii kogemuslikke teadmisi normidest, maailmakorrast kui ka nende väljendusstruktuuridest Näide folkloristika muutumisest 1970.-aastatel: - Pärimusrühm folkloristikas on muutunud üha väiksemaks - Märkama ka taluühiskonnas väiksemaid rühmi
Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kirjandusteaduse alused 1. Kirjandusteaduse mõiste ja uurimisobjekt Kultuur (ld k cultura) kultus, rituaalne elu, millest tekivad kõikvõimalikud tekstid. Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. T
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63�
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. H
Kahes erinevad inimgrupis võivad olla mingid väga sarnased suhted, kuid inimesed kodeerivad neid oluliselt erinevalt. Näiteks võim: kas jumalalt või inimeste abiga tulnud võimule. Mõlemad valitsejad võivad olla nii diktaatorid kui lahked, kuid tähendus, mis võimule antakse on erinev. Kultuur on kõik see, mis puudutab tähendusi, mis ei saa olla ainult individuaalselt, sest need ringlevad kommunikatsioonis, tähendusel on vaja inimeste gruppi, et levida. Kuid kultuuril on ka väga oluline individuaalne komponent. Üks oluline aspekt: selleks et inimene olla on vaja kasvada kultuurilises keskkonnas. Inimene olemine on kultuuriliselt tingitud. Inimeseks saab, kui ta on keskkonnas üles kasvanud. Seda täiesti bioloogilisel tasandil. nt. peaaju areneb välja alles pärast sündi kultuurikeskkonnas. Kultuur on tähenduste ringlemise integreeritud mudel. - meie keel, meie olmelised harjumused, muusika, uskumused, muu loominguline eneseväljendus
Normide tulenevus väärtustest. Ametlikud ja mitteametlikud normid. Teadvustatud ja teadvustamata normid. Normide omandamine. NORMIDE LIIGID: KÄSKIV (KOHUSTAV) NORM - nõuab karistuse ähvardusel normikohast toimimist. KEELAV NORM - määratleb sellised toimingud , mis on ühiskonnas tunnistatud kahjulikeks ja mille sooritamisele järgneb karistus. LUBAV NORM - määratleb need erijuhud, millal muidu keelatud toimimine on lubatud. LEPINGULINE NORM - määratleb toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt. SOOVITAV NORM - vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul. HARJUMUS - ühiskonna (grupi) liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise) viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge. TAVA (KOMME) - ühiskonnas (grupis) üldtunnustatud toimimisviis olukorras, mis on seotud moraali ja
Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus, sõnum), teosekeskne (kui iseseisev tervik, planeerimata tähenduskihi; tegelaste, kompositsiooni jms analüüs) ja lugejakeskne (teos kui lugeja tõlgendus). Autor. Autor on teose looja. Keskajal oli autor anonüümne, renessansiajal tekstiga seostatud, romantismiajal geenius ja 20. sajandil pigem lugeja alam. Autor ja kaasaeg. Teoses väljendab teatava ajastu vaateid ja ideid. Igal ajastul on enda probleemid. Ajastu seab autori mõtlemise piirjooned. Autor, kirjanduse põhiliigid ja tekstuaalne autor. Lüürika väljendab autori elamusi ja mõtteid (tihti otseselt/vahetult). Dramaatika väljendab autori seisukohti vaid tegelaste kaudu. Eepikas on autoril enam võimalusi, kuid on varjatum kui luules. Tekstuaalne autor kirjutab ennast mingisse rolli, mis ei pruugi autori isikuga kattuda
Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks
1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks (ajaleheartiklid, teadustööd); on kultuurinähtus ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik, ilukirjandus kuulub kunstisfääri, kus (a) printsiibid on ette antud (tanka; haiku; kuldlõige; van Gogh) või (b) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule, DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub kunstisfääri, on selge et see on tehtud (techné), iseloomulik on fiktsionaalsus, spetsiifika sõltumine keelelisest olemusest (luule vs romaan), aktiveertiakse keele poeetiline funkstioon. 2. Millised on kom
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2018/2019 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlemise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.(kus printsiibid on ette antud ll haiku, kuldlõige; printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena ll vabavärss, piltluule) 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? Kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamaid komponendid on AUTOR -- TEKST -- LUGEJA; tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest) Autor on teose looja, kelle rol
ütlema kuidas asjad peavad olema. 2. Millisel tasandil ühiskonda uurida? Mikro- vs makrosotsioloogia Mikrosotsioloogia – sotsioloog peab uurima inimeste vahetut suhtlemist ja seda kuidas nad maailma näevad. Makrosotsioloogia – peab uurima suure-maastaabilisi nähtusi nagu riigid, organisatsioonid, ühiskonnad, tsivilisatsioonid. 3. Kas makro-sotsioloogilised nähtused on olemas? Holism vs individualism. Holism – sellised nähtused nagu grupp, organisatsioon, kollektiiv, riik küll sisaldavad inimesi, aga on siiski midagi enamat kui ainult inimesed. Tervik on suurem kui osade summa. Individualism – makro-sotsioloogilised nähtused on abstraktsioonid, nad pole midagi enamat kui inimindiviidide, inimtegude ja arvamuste summa. 4. Kas inimene on aktiivne või passiivne? Tegevus vs struktuur 3
mõiste sees. Tema raamat oli ,,Culture and Anarchy" 1869 (algselt kultuur ja tema vaenlased). Selles raamatus pakkus ta välja oma kultuuri definitsooni ja uuris anarhiat. · Kultuuri mõistet nägi ta üldiselt kahte moodi. 1. Kultuur oli talle teadmistevaramu. Ta ültes: ,,Parim, mis maailmas on mõeldud ja öeldud". 2. Kultuuril on omadus kindlustada jumala tahte valitsemist maailmas. · Seega on kultuur lisaks teadmistevaramule ka miski, mis kindlustab jumalikku korda. · Kultuur on moraalselt kasulik. · Kultuur pole kogum tekste või saavutusi või väiteid, ta on sotsiaalselt toimiv ja kasulik. Ta hoiab korda, muudab inimese paremaks. · Kultuur tähendab seda, et teadmised on head ning neid ka rakendatakse.
Antropoloogia jaotumine neljaks väljaks, nende põhilised uurimisalad antropoloogia jaguneb neljaks järgmiselt: arheoloogia, kultuurantropoloogia, bioloogiline antropoloogia ja antropoloogiline lingivistika. Arheoloogia möödunud kultuuride võrdlev uuring läbi materiaalsete uuringute ja keskkonna uuringute, mis inimtegevuse tagajärjel minevikust maha jäänud. Kultuurantropoloogia uurib inimest, kui ühiskondlikku olevust, tema käitumismustreid, tavasid, kombeid. Ühelt poolt püütakse leida universaalset, midagi mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt tuleb märgata just ainulaadset, seda mis eristab ühte kultuuri teisest, muutes ta universaalsekt, kordumatuks. Bioloogiline antropoloogia tegeleb peamiselt inimese füüsilise karakteristika uurimise ja analüüsimisega. Antropoloogiline lingvistika interdistsiplinaarne uuring, kuidas keel mõjutab ühiskonda. Antropoloogiline lingvistika uurib, kuidas keel kujundab kommunikatsiooni, moodustab sotsia
SEMIOOTIKA AJALUGU II Strukturalism. Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas. Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele: 1. Totaalsus (totalité): elemendid on allutatud tervikule ja viimasest sõltumatud. 2. Transformatsioon ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel. 3. Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Levi-Strauss:"Struktuur on süsteem, mida juhib
Kui me teame, mis juhtus, teame, miks juhtus. -Kuid me uurime vaba tahtega inimest. Weber uuris protestantismi ja industriaalse kapitalismi seoseid. Kui ta sai teada, mis juhtus, siis töö alles algas. Näide: rongi ootavad inimesed: lehvitamine, palvetamine, võimlemine, närvivalu. Ehk - me peame inimest mõistma. - def. 2 (Emile Durkheim 1856-1918: Les règles de la méthode sociologique): ,,Esimene ja kõige olulisem reegel on: vaadelge sotsiaalseid fakte kui esemeid" => fookuses kollektiiv mis suunab indiviidide käitumist - näeme, et toonitatud pisut erinevaid asju - kuidas neid kokku viia? kuidas on võimalik, et inimeste subjektiivne tegutseminetoodab maailma, mis on objektiivselt esemeline? * NB: Weberi ja Durkheimi definitsioonid sobivad mõlemad kokku varem esitatud Dag Østerbergi arusaamaga (uuritakse otsiaalseid kooslusi). Durkheim: sotsiaalsed faktid pole redutseeritavad indiviidi tasandile; Weber: uuritakse küll inimest, aga tema sotsiaalset tegevust,
Vastandub teadusele. Popmuusika allasurutud. Kirjeldatud kui sellise muusika ajalugu, mis reageerib päris maailmaga. Popkultuuri enesekäsitus seotud revolutsiooni mõistega. Revolutsioon ja mäss. Revolusitsiooniliseks on teinud pöörded/nihked, mis seotud ühiskonnas levinud ideedega, mille tagajärjel maailma muudeti kuidagi. 60ndatel muutus rokkmuusika ühiskondlikult kasulikuks. Loomult poliitiline. Mässumeelsus osutab suunale, mis pole maailma ebaõigluse vaid teatava demokraatliku tasakaalutuse vastu. 1. Revolutsionäär saab õndsaks teistega koos, mässaja saab rahuldust ainult iseendale. 2. Revolutsionääri idee on enesevalitsuse idee, mässaja idee lasta oma implusid vabaks. 3. Revolutsioon püüdleb uue korra poole, mässaja idee kaose poole püüdlemine. 4. Revolutsioon viiakse ellu tuleviku nimel, saabuva paradiisi nimel, mässu idee rahuldus nüüd ja praegu. Battaille 18971962
kooskõlas vastavate protseduurireeglitega on loonud ja kehtestanud legitiimne seadusandja (õiguspositivistlik lähenemine). Õiguse peamise allikana nimetatakse seadust. Mõnikord ollakse veel radikaalsem ning nimetatakse, et ainult see ongi õigus, mis on seaduses (nn seaduspositivistid). Õige olemine, õige käitumise vormel on tegelikult kätketud asjade, inimsuhete, protsesside jne olemusse teatava loomuliku korrana. Seepärast ei ole inimese ülesanne välja mõelda õigust, vaid avastada see (loomuõiguslik filosoofia). Õiguspositivism näeb õiguslikku regulatsiooni ainuvõimaliku alusena legitiimse seadusandja tahet ja siit tulenevalt võib seadusandja konstrueerida ükskõik milliseid reegleid, peaasi, et need vastaksid teatavatele protseduurireeglitele ja oluline on järgida normisüsteemi enda sisemist loogikat
Sotsioloogia tekkimine Enesetappude puhul ilmnes kolm hämmastavat tulemust: · Suitsiidinäitajad olid stabiilsed aastate lõikes; · Näitajad erinesid aga suuresti erinevates paikkondades; · Suitsiidinäitajad olid pidevas kasvamises kõikjal, kus andmeid koguti Sotsioloogia tekkimine Millest sellised näitajad tulenesid? Peagi hakati koguma andmeid ka muude elutegevuste kohta, sh mõrvad, vägistamised, heategevus jms. Kõikide andmete puhul ilmnes sama tendents: Stabiilsus Varieeruvus Kasvutendents Sotsioloogia tekkimine 13 Tekkinud küsimusi lahendama asunud teadust kutsuti esmalt "moraalse statistika" uurimiseks, sest esimesed uurimisobjektid olid otseselt seotud inimühiskonna moraalsete aspektidega. Loojad: Belgia matemaatik ja astronoom Adolphe Quetelet ja Prantuse advokaat Andre Michel Guerry. Sotsioloogia areng
FILOSOOFIA 1. Positivism. Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism. Fenomenoloogia. Positivismi esindajad olid A. Gomte ja J. S. Mill.Sisuks on filosoofia ülearuseks kuulutamine.Positiivne tähendus oli, et eksperimendid on andnud käegakatsutavaid tulemusi.Iseloomustas selgus, täpsus ja rakentatavus.Ei ole vaja enam midagi muud, kui positiivseid eriteadused.Positivismiga tekkis 3suurt muret. 1.Vaimuteadused ei saa olla positiivsed st. ei saa olla selgeid rakendavaid tulemusi.Ajaloos ei ole võimalikud eksperimendid. 2.Positivism hakkas puutuma inimesi e. hakkas nendega tegelema.Comte ütles, et matem., astronoomia jne. on teadused.Samuti peeti sotsioloogiat teaduseks.Inimesele läheneti positivismiga- mõõdeti inimesi.19. saj. lahtertati inimesi seda nim. eugeenikaks.Otsiti ideaal inimese mudelit. 3.Instrumentaalne mõtlemine.Mõeldakse efekti rütmis ja keegi ei esita metafüüsilisi küsimusi st. tegeleti e
Enamasti riigi piirivööndis ja sümpaatiad sõltuvad sageli naaberriigist. Saavad toetuda emariigile. 2)Riigita etnos: Enamasti keeleline kooskond, kel pole kusagil maailmas oma riiklikku institutsiioni. Kurdidel pole oma riiki. Nende asuala hülmab väga plaju riike. Etniline vähemus (ruumiliselt): riigi äärealadel, saarekestena riigi sisemuses, hajusalt rändlevana kogu riigi maa-alal(nt Eestis olid kunagi mustlased) Rahvus- on etnose arengustaadium. Rahvust ühendab keelel, kultuuril, usul ja/või muudel teguritel põhinev etniline identieet. Need rahvad, kes on läbinud rahvusliku ärakamise. Etnose arengujärgu lõppstaadium. Kaukaasias on 3 riiki: Armeeni, Gruusia ja Aserbaitsan, kuid rahvuslik olukord on seal väga kirju. 30 erinevat rahvust, parem öelda erinevat rahvast! See on meile üks lähedal paiknev suure mitmekesisusega ala. Eestis elavad rahvused- eestlased 930 tuhat, venelased 351 tuhat, ukrainlased 29 tuhat, valgevenelased 17
· Virilokaalne mehe sugulaste juures · Uxorilokaalne naise sugulaste juures · Neolokaalne uus majapidamine kas mehe või naiste sugulaste juures. · Patrilokaalne - ühe äia juures · Matrilokaalne - ühe ämma juures · Avunkulokaalne -mehe (emapoolse) onu juures. Endogaamia näide: kastid Indias Suletud, endogaamsed ja hierarhiliselt liigendatud grupid. See hierarhia koosneb 4 varnast ehk olemistasandist. 4 varnat vastavad Purusa kehaosadele: · suust said brahmanid · kätest kshatriad · säärtest vaishiad · jalgadest shudrad Engogaamia abiellumine samast kogukonnast inimesega. Eksogaamia abiellumine teisest kogukonnast inimesega. Neid mõisteid saab kasutada ka religioonide korral. (Juudid eelistavad abielluda juutidega jne) 17 Soorollid Naisuurimus ja naisküsimus Läänes.
annaabi.ee 
