„Kultuuri“ mõiste TMK sõnastikus (0)

„Kultuuri“ mõiste TMK sõnastikus
KULTUUR I
mittepäriliku informatsiooni kogum, mida koguvad, säilitavad ja annavad edasi inimühiskonna erinevad kollektiivid... Strukturaal-tüpoloogilise kultuuriajaloo ülesehituse hädavajalikuks tingimuseks tuleb lugeda kultuuritekstide sisu eristamist nende „keele“ struktuurist. Seejuures tuleb kultuuriajaloolase käsutuses olevate faktide kogusummas eristada teoreetiliselt rekonstrueeritavat süsteemi (antud kultuuri keel) ja antud kultuuri realisatsiooni süsteemivälise materjali massis (tema kõne).
Niisiis , kogu kultuuri ajaloo materjali võib vaadelda teatud sisulise informatsiooni vaatepunktist ja seda informatsiooni teatud märkides väljendada võimaldavate ja inimkollektiivide käsutusse andvate sotsiaalsete koodide vaatepunktist. (Kultuuritüpoloogia probleemist. 1967)
KULTUUR II
erilisel viisil organiseeritud märgisüsteem. Kultuuri määratlevaks tunnuseks on just nimelt organiseerituse moment, mis väljendub teatava süsteemile asetatud reeglite ja piirangute summana.
Ta võtab paratamatult sekundaarse süsteemi kuju, mis ehitub ühele või teisele antud kollektiivis kasutuses olevale loomulikule keelele ning reprodutseerib oma sisemiselt ülesehituselt keele struktuuriskeemi. ... iga kollektiivi kultuur kujutab endast keelte kogumit ning kõik selle liikmed on omamoodi „polüglotid“. ... Niisiis on kultuur ajalooliselt kujunenud semiootiliste süsteemide (keelte) kimp, mis võib moodustada ühtse hierarhia (ülemkeel), kuid võib endast kujutada ka iseseisvate süsteemide sümbioosi. Kuid kultuur ei sisalda mitte ainult teatud semiootiliste süsteemide kombinatsiooni , vaid ka kõigi nendes keeltes ajalooliselt eksisteerinud teadete (tekstide) summat. (Kultuur ja keel. 1970)
KULTUUR III
Esiteks, kõigi definitsioonide aluseks peetakse veendumust, et kultuuril o n t u n n u s e d. Kogu näilise triviaalsuse juures ei puudu sellel väitel tähendusväärne sisu: siit johtub veendumus , et kultuur ei kujuta endast ilmaski universaalset kogumit, vaid on üks selle teatavat viisi korrastatud osahulk. Ta ei kätke endas kunagi k õ i k e, vaid moodustab teatud kindlal moel piiritletud sfääri. Kultuur on käsitatav fragmendina, mitte-kultuuri foonil eralduva alana. Vastandamise iseloom on muutuv: mitte-kultuur võib endast märku anda haakumatusena teatava religiooniga, teatud käsituse, teatavat tüüpi eluviisi ja käitumisega. Ometigi on kultuuril niisugust vastandumist alati tarvis. Siinjuures saab just kultuurist opositsiooni markeeritud liige. Teiseks, kogu kultuuri ja mitte-kultuuri eraldamise mitmekesisus taandub tegelikult ühele: kultuur tõuseb mitte-kultuuri foonil esile m ä r g i s ü s t e e m i n a. Kas me räägime muuhulgas niisugustest kultuuri tunnustest, nagu “tehtus” (“looduslikkuse” antiteesina), “tinglikkus” (“loomulikkuse” ja tingimatuse antiteesina), võime kondenseerida inimkogemust (erinevalt looduse ürgsusest) – kõikidel juhtudel on meil tegemist kultuuri märgilise olemuse erinevate aspektidega. …
Meie käsitame kultuuri kui k o l l e k t i i v i m i t t e p ä r i l i k k u m ä l u, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina . … definitsiooni poolest on kultuur sotsiaalne nähtus. See tees ei välista individuaalse kultuuri võimalikkust, juhul kui üksik käsitab ennast kollektiivi e s i n d a j a n a või ka kõigi autokommunikatsiooni juhtude korral, mispuhul üksik indiviid täidab – kas ajas või ruumis – kollektiivi eri liikmete funktsioone ja faktiliselt moodustab grupi. Kuid individuaalse kultuuri juhtumid on ajaloolises mõttes paratamatult teisesed .
Olenevalt piirangutest, mida uurija vaadeldava materjali puhul rakendab, võib teiselt poolt rääkida üldinimlikust kultuurist, kultuurist üldse – selles või teises areaalis, sel või teisel ajal või selles või teises sootsiumis, mis suuruse poolest võib muutuda jne.
Edasi, kuivõrd kultuur on mälu või teisisõnu – mälusalvestis sellest, mida kollektiiv on juba läbi elanud, on ta vältimatult seotud m ö ö d u n u d ajalookogemusega. Järelikult sünnihetkel ei saa kultuuri kui niisuguse olemasolu sedastada, teda teadvustatakse alles post factum….
Nõnda on (käitumise) programm suunatud süsteem: programmi koostaja vaatevinklist on programm sihitud tulevikku; käitumise (programmi) realiseerimise vaatevinklist on kultuur sihitud minevikku. …
Kultuuri defineerimine kollektiivi mäluna tõstatab küsimuse semiootilistest reeglitest, mille kohaselt inimkonna elukogemus kultuuriks muutub; neid viimaseid saab omakorda tõlgendada p r o g r a m m i n a. …
Kultuuri kui kollektiivi teadvuses peituva informatsiooni korrastamise ja säilitamise mehhanismi spetsiifiliseks probleemiks on pikaealisus. Sellel probleemil on kaks aspekti:
1) kollektiivse mälu tekstide pikaealisus;
2) kollektiivse mälu koodi pikaealisus. …
Tekstide pikaealisus moodustab kultuuri sees hierarhia, mis tavaliselt samastatakse väärtuste hierarhiaga. Kõige väärtuslikumaks võidakse pidada tekste , mis antud kultuuri mõõdupuude kohaselt on ülimalt püsikindlad või pankroonsed (kuigi võimalikud on ka “nihestatud” kultuurianomaaliad, milles ülim väärtus omistatakse hetkelisele). Sellega võib kooskõlastuda tekstide fikseerimiseks kasutatavate materjalide hierarhia ning tekstide säilitamise koha ja mooduste hierarhia..
Koodi pikaealisuse määrab tema struktuuri põhitegurite konstantsus ja seesmine dünamism – võime muutuda, säilitades samal ajal mälestusi eelnenud seisunditest ja järelikult teadmist oma ühtsusest. (Lotman ja Uspenski . Kultuuri semiootilisest mehhanismist. 1971 )
KULTUUR IV
Semiootilisest seisukohast võib kultuuri ette kujutada kui keeruliselt organiseeritud märgimehhanismi, mis kindlustab ühe või teise inimgrupi eksistentsi kollektiivse isiksusena, mis omab teatud ühist indiviidiülest intellekti, ühismälu; käitumise, ümbritseva maailma modelleerimise viisi ja sellesse maailma suhtumise ühtsust.
Selles mõttes on kultuur isomorfne üksikisiku intellektuaalse maailmaga ja justkui kordab seda teisel struktuurse korrastatuse tasandil. Kuid samaaegselt kujutab ta endast ka individuaalse teadvuse antiteesi, mehhanismi, mis peaks kõrvaldama üksikindiviidi intellekti raskused ja traagilised vastuolud. Mis aga ei välista, et teatud ajaloolistes situatsioonides võib kultuurimehhanism lisada individuaalse intellekti vastuoludele veel omapoolseid raskusi.
Algne kahesus kultuuri ja inimisiksuse suhetes (kultuur kui reaalse isiksuse intellektuaalse struktuuri täiendus , kultuur kui isiksusega isomorfne korrastatus, mis aga asetseb teisel struktuuritasandil) määrab ära kaks põhilist kultuurimehhanismi dünaamilist tendentsi.
Mitmekesisuse kasvu tendents ... Terviku püsivus kasvab koos süsteemi sisemise mitmekesisuse kasvuga. Mitmekesisus aga on seotud sellega, et süsteemi elemendid spetsialiseeruvad üheaegselt kui selle osad ja omandavad üha suurema autonoomia kui iseseisvad struktuursed moodustised. ... Sellega on seotud kultuuri omadus, mida võiks iseloomustada kui põhimõttelist polüglotismi. ... Kultuurimehhanismi olemusega seotud mitmekesiste suletud semiootiliste moodustiste kasv soodustab igati antud kultuuris ringleva informatsiooni mahu suurenemist ja järelikult maailmas orienteerumise efektiivsust. Kuid ta sisaldab ka omapärase „kultuuri skisofreenia “ ohtu, tema lagunemist paljudeks vastastikku antagonistlikeks „kultuurilisteks isiksusteks“. Kultuurilise polüglotismi situatsioon võib üle kasvada antud kultuuri semioosi „Paabeli torniks“.
Ühetaolisuse kasvu tendents. ... Juba kultuuri struktuurisõlmede vaheliste kommunikatiivsete seoste süsteem ja pidev vastastikuse tõlkimise vajadus loovad aluse teist tüüpi korrastatusele: ühtsele struktuurile, mis „võtab maha“ osade mitmekesisuse terviku korrastatuse nimel. Kõige täielikuma rakenduse leiab see tendents metakeeleliste ja metatekstiliste moodustiste hargnevas süsteemis, ilma milleta ei ole ühegi kultuuri olemasolu võimalik. ( Filmikunsti koht kultuurimehhanismis. 1977)
KULTUUR V
Inimkultuuride struktuurse dualismi kõige universaalsemaks jooneks on sõnalis-diskreetsete ja ikooniliste keelte kooseksisteerimine, kus viimastes süsteemi erinevad märgid ei moodusta järgnevusi, vaid on homöomorfsetes seostes, esinedes vastastiksarnaste sümbolitena (vrd mütoloogiline ettekujutus inimkeha , ühiskondliku ja kosmilise struktuuride homöomorfismist). Kuigi inimajaloo erinevatel etappidel taotleb üks või teine neist universaalsetest keelesüsteemidest globaalsust ja võib tõepoolest saavutada valitseva seisundi, ei hävi seejuures kultuuri kahepooluseline ülesehitus, vaid võtab keerulisemad ja sekundaarsed vormid. …
Kultuur — indiviidiülene intellekt — kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks. …
On selge, et seesama suhete süsteem, mis seob eri keeled (semiootilised struktuurid ) kõrgemasse ühtsusesse, seob ka erinevad individuaalsused mõtlevasse tervikusse. Nende kahe, struktuurilt ühetüübiliste mehhanismide kogum moodustabki indiviidiülese intellekti — Kultuuri. (Kultuuri fenomen. 1978)
Greimas/Courtes KULTUUR (77-78)
1. Semiootilisest vaatepunktist saab kontsepte kultuur ja semantiline* universum * vaadelda kooseksisteerivatena kui nad on ühendatud antud sotsiosemiootilises ühtsuses. Kultuurisemiootikal (näiteks J. Lotmani poolt esitatuna) on seega ülesanne tegeleda semantilise universumiga – ja, peamiselt, selle kahe makrosemiootilise* komponendiga: loomuliku keele* ja loomuliku maailmaga*, käsitledes seega semantilist universumit kui objektsemiootikat, et konstrueerida metsemiootikat, mida nimetatakse kultuuriks. See on tohutu ülesanne, kuna suhestub terve hulga aksioloogiate, ideoloogiate ja sotsiaalsete praktikate tähistamise kirjeldustega. Järelikult on uuring tavaliselt limiteeritud nende konstruktsioonidega — ulatuselt tagasihoidlikum ja kvalitatiivselt ambitsioonikam — mis konstitueerivad episteemide* kirjeldusi. Sellistes olukordades on episteemid vaadeldavad kas semiootiliste süsteemide hierarhiatena või konnotatiivsete metasemiootikatena.
2. Kultuuri kontsept on nii suhteline kui universaalne. Kui enamikel juhtudel on kultuur seostatav autonoomse lingvistikaga, siis eksisteerivad ka lingvistilisi piire ületavad kultuurilised regioonid . Sama on terminiga inimkultuur, mis on iseloomustatud kindlate teaduslike ja tehnoloogiliste tavade ja osaliselt isegi levinud ideoloogiate poolt. Erinevus mikroühiskondade (arhailiste ühiskondade) ja makroühiskondade (arenenud ühiskondade) vahel tagab /78/ baasi kahele erinevale lähenemisele: etnosemiootilisele* ja sotsiosemiootilisele*.
3. Lévi -Strauss´i antopoloogias sisse viidud ja generaliseeritud looduse/kultuuri dihhotoomiat (mis jätab vähe ruumi näiliselt rohkem spetsiifilisele hiljuti NSVL-is Lotmani poolt välja pakutud opositsioonile kultuur/barbaarsus) peab kasutama ettevaatlikult. On selge, et kategooria ise on semantiline ja kultuuriline, kuna see on asetatud otse spetsiifilisse kultuurilisse konteksti. Selles tähenduses loodus ei ole mitte „loodus”, vaid on pigem vaadeldud antud kultuuris kuuluvana looduse juurde, vastandiks sellele, mis on tajutud kui kultuur. Teisisõnu — „kultuurne loodus”. Teisest küljest peab kategooriat loodus/kultuur vaatlema kui metalingvistilist kontseptuaalset kategooriat, mis kuulub antropoloogilise teooria juurde (ja mis vajab hindamist tervikuna ). Nii on sellel kategoorial operatsionaalne* väärtus, mis lubab antud kultuuri mõistmiseks kasutusele võtta esmased jaotused.
4. Selles viimases tähenduses võtame omaks Levi-Sraussi dihhotoomia. Me vaatleme , a priori, vastandust loodus/kultuur kui esimest elementaarset investeeringut sotsiaalse semantika universumisse — samal viisil nagu kategooria elu/surm iseloomustab individuaalset semantilist universumi. Järelikult võib kategooria loodus/kultuur täita universaali* rolli, mis on postuleeritud seda tüüpi mikrouniversumi* analüüsimisel.
-UNIVERSUM; SOTSIOSEMIOOTIKA
 Homöomorfism ehk topoloogiline isomorfism on kahe topoloogilise ruumi (või nende abil modelleeritava kujundi) üksühene vastavus. ( Tõlkija märkus)