Barokk ja klassitsism (1)

Häädemeeste Keskkool
Barokk ja klassitsism
Koostaja : Tiiu Hanson
2008
Barokk
Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele. Tekkis Itaalias. Sõna Barokk on tuletatud portugali keelest ja tähendab “Lopergust pärlit” See levis katoliku usuga maades, levis ka üle Euroopa ja levis isegi Ameerikasse. See kultuur kajastas ajaloosündmusi, antiiklegende. Kunst ülistas kangelaslikkust ja esinduslikkust. Hooned ja ehitised olid kaunistatud uhkete kujude ehk skulptuuridega. Ruumi sisemus kaunistati peeglitega , maalidega. Riietus muutus luksuslikuks, kanti parukaid , ehteid .
Vokaalmuusika Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal - kui ka instrumentaalmuusikas , nii soolopalades kui ka koori- ja orkestriteostes.Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Helilooja eesmärgiks sai tekstis kirjeldatava kujutamine muusikas.Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks).
Ooper
Ooperi idee sündis Firenzes vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis . Selles ringis osales ka luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor. Nimetatud haritlaste ringi põhiideeks oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse draama emotsionaalse mõju suurendamiseks . Seega nimetatigi esimesi oopereid muusikaliseks draamaks.
Esimene ooper " Daphne " etendati 1597.a. Firenzes. 1600.a. kanti Firenzes ette teine ooper "Eurydike". Need olid retsitatiivooperid.
Ooperižanri sünd 16/17. vahetusel mõjutas oluliselt 17. saj. muusikat. Ooper muusikažanrina oli küll täiesti uus, kuid tal on olnud sajandite vältel mitmeid eeskujusid :

• vanakreeka tragöödia, milles oli oma osa ka kooridel, kes esitasid osa ettenähtud monolooge lauldes
  
• muusikalised etendused ( liturgiline draama - jumalateenistuse osa, mille tekst esitati lauldes), mis olid küll peamiselt seotud kirikuga, kuid hilisel keskajal kujunesid välja väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid.
  

Varane ooper oli eelkõige aadlike privileeg, sest kuna ja ooperietendus oli väga kulukas , said seda endale lubada vähesed õukonnad.
1637.a. avati Veneetsias esimene ooperiteater.
Kujunes välja kaks barokkooperi koolkonda : Veneetsia ja Napoli . Veneetsia ooper oli dramaatiline ja vaatemänguline. Ooperis palju tegelasi, lavaefektid, süžee pärit mütoloogiast.
Napoli koolkond keskendus muusikale ja laulule, mille ideeks oli kõrge laulukultuur. Draama jäi siin tagaplaanile ning lavategevus oli napp .
Barokkooperit iseloomustab:

• Hiilgav õukondlik lavateos
  
• Toretsevad kostüümid ja lavadekorasioon
  
• Muusika oli ainuvalitseja, tekst ei olnud oluline
  
• Pealiskaudne väline hiilgus oli ühendatud sügava väljendusrikkusega
  
• Numbriooper
  
• Rohkelt tantsunumbreid
  
• Tegelaskujudeks rikkama klassi esindajad või antiiksete müütide tegelased
  

Instrumentaalmuusika , tähtsamad instrumentaalvormid
17. sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esile kerkimine ansambli ja soolopillina. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas.
Instrumentaalmuusika hõlmas barokiajastul mitteainult salonglikku kodust musitseerimist, vaid ka orkestrimuusikat. Orkestrie võis kohata eelkõige õukondades ja nende ülesanne oli möngida vastuvõttudel ja ballidel, aga ka lossikirikus ja õukonateatris. Orkestrid olid ka ooperimajade ja teiste teatrite , samuti suuremate kirikute juures. 18. Sajandi algul hakkasid tekkima tudengite jha linnakodanike muusiakühigud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester , mis mängis linna saalides, kohvikutes ja väljakutel.
Barokktrio – barokkmuuika kõige tavalisem pilliansambel, mis koosnes kahest meloodiapillist ja basso continuost.
See on aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpikisele orkestrikoosseisudele. Nii kujuneski hilisbarokile tüüpiline itaalia orkester, milles juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel mitme pillliga – tšello, kontrabass , fagott ja mitu harmooniapilli.
Sonaat ei kujutanud endast sialgu mingi kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteos, mis koosnes algul mitmest erineva karakteriga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla kiriku- ja kammerkmuusikateos. 1700.aasta paiku kujunes välja 2 põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat – koosnes tvl 4-st osast: aegl-kiire-aegl-kiire; 2) kammersonaat – koosneb sissejuhatusest ja 2-4 tantsulisest osast, sarnaneb tantsusüidiga. Selget vahet mõlema sonaaditüübi vahel siiski pole.
Kõrvuti sonaatidega kirjutati variatsioonitsükleid, mis toetusid lühikesele korduvale bassiteemale (basso ostinato). Vastavalt kasutatud teematüübile nimet selleiseid bassivariatsioone enamasti ciacona’ks, passagaglia’ks või La Folia’ks.
Sonaadi paralleelvormiks on kontsert , mis tähistas enamasti triost suuremat koosseisu. Koosseisu erineva jagamise põhjal eristatakse kolme kontserditüüpi:

Mitmekoorilises kontserdis on kõrvuti 2-3 võrdse tähtsusega pillirühma.

Concerto grosso puhul on tavalisele barokktriole (väike koosseis. concertino) lisatud suurem ansambel (conceto grosso). Suurem grupp toetab ja täiendab väiksemat.

Soolokontserdis vastandatakse orkestrile üht või mitut solisti . Solistid pole orkestrist sõltumatud nagu concerto grosso’s, vaid nende vahelõigud toetuvad orkestri bassile. Soolopillidena kasutatakse kõige sagedamini viiulit ja oboed. Kontsert reeglina 3-osaline (kiire-aeglane-kiire): kiiretes osades vaheldub orkestri mängitud korduv teema virtuoossete soololõikudega, aeglases osas mängib solist meloodiat orkestri saatel.
Süit – sonaadi ja kontserdi kõrval instr muusika olulisim vorm, mis oli eri karakteriga tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade sükke. 17. sajandi lõpul, kui ka Saksamaal levis prantsuse õukonnatantsumood, kujunes seal süidile kindel raam neljast tantsust:

allemande – 4-osalises taktis rahulik saksa sammtants;

courante – 3-osalises taktis kiire prantsuse hüppetants;

sarabande – aeglases 3-oalises taktis pidulik hispaania tants;

gigue – šoti hüppetants, süidi kiireim osa 6/8 või 9/8 taktimõõdus.
Gigue ja sarabandi vahele pandi ka teisi tantse – menuett gavott jt või mittetantsulisi osi (instr.-aaria). Süit algab tavaliselt piduikus laadis sj-ga, orkestrimuusikas oli selleks prantsuse stiilis avamäng e ouverture.
Partita’d – e klavessiinisüidid, Prantsusmaal kirjutatud fantaasiapalade tsükkel.
Barokiaegse klaviirimuusika alusepanija oli Rooma Peetri kiriku organist Girolamo Frescobaldi, kes jätkas16.sajandi lõpul Veneetsia koolkonnas kujunenud vormide, pms toccata ja ricercar’i kirjutamist. Ta arendas neis edasi tundelist väljendus- ja esituslaadi, nii nagu Monteverdi tegi seda vokaalmuusikas.
Johann Sebastian Bach
Johann Sebastian Bach (1685 - 1750) oli Saksa helilooja ja organist. Bachid olid juba mitmendat põlve heliloojad . Nende kodukandis oldi harjutud muusikat seostama Bachi nimega ja nii nimetati kõiki muusikuid Bachideks. Olles suurepärane organist, ei tõmmanud ta oma eluajal heliloojana endale tähelepanu. Jäi varakult vaeslapseks ja pidi varakult hakkama leiba teenima . Esialgu töötas ta ühes kloostrikoolis viiuldajana. Lapsepõlves õppis mängima mitut pilli (näiteks viiul , orel , klavikord, klavessiin ). Lõpetas gümnaasiumi, kuid edasi õppimisvõimalus puudus, sest pidi aitama kasvatada nooremaid õdesid-vendi. Muusikalise hariduse sai ta vanemalt vennalt ja omal käel õppides. Ta elu kulges alalises töös õue- ja kirikukomponistina
Teda tunti väga hea orelivituoosina, pedagoogina ja klahvinstrumentide häälestajana.
Pole käinud ainsatki korda välismaal.
Eluajal oli tagasihoidlik muusik ja kuulsaks sai alles 100 aastat pärast surma.
LOOMING
Tänapäeval peavad paljud muusikud Bachi üheks suurimaks muusikuks, sest tema teosed on väga head ja temalt on õppinud kõik hilisemad muusikud väga palju. Tema loomingut iseloomustavad monumentaalsed suurteosed, kuid ta on kirjutanud muusikat ka palju prelüüde ja fuugasid noortele ja nendele, kes soovisid muusikat õppida. Prelüüdide ja fuugade mängimise kaudu õppisid tulevased muusikud klahvpillide mänguoskust, eriti mängukunsti tehnilist külge lihvides.
INSTRUMENTAALMUUSIKA
Bach kirjutas muusikat peamiselt nendele pillidele, mille mängukunsti ta ise väga hästi valdas (näit. orel, klavessiin, klavikord, viiul). Tema lemmikpilliks oli viiul, millele ta on kirjutanud keerulisi mitmeosalisi teoseid - süite. Süite, eriti tantsusüite on ta kirjutanud ka klaverile.Bach arendas täiuslikuks polüfoonilise muusika kõige keerulisema liigi - fuuga . Kuulsaks on saanud tema orelifuugad: "Hästi tempereeritud klaver" I ja II ning " Fuugakunst". On kirjutanud ka orkestriteoseid, kuulsaim nendest on concerto grosso " Brandenburgi kontserdid", mis koosneb kuusest concerto grossost.
VOKAALMUUSIKA
Bach oli ka suur koorikomponist. Tema kooriteosed on enamasti kirjutatud piiblitekstidele. Need on: kantaadid , motetid, oratooriumid, missad ja passioonid . Ta eiras sageli kirikumuusikale esitatavaid rangeid nõudeid, ning seetõttu kuuluvad paljud tema kooriteosed kontsertsaali.
Bachi loomingu kõrgsaavutuseks loetakse kolme kooriteost:

• Johannese passioon ,
  
• Matteuse passioon ja
  
• Missa h- moll
  

Ilmalikest kooriteostest on tuntumad kaks kooriteost:

• Kohvikantaat
  
• Külakantaat
  

Bach ei ole loonud ainsatki ooperit ega muusikat teatri tarbeks
Klassitsism
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund , mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid . Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Suure Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire ' impeerium '). Klassikalise stiili kujunemine muusikas avaldus kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully, G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A. Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast. 18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett , kvintett ). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia . Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven .
Intrumentaalmuusika
Uues stiilis instrumentaalmuusika sai alguse Itaaliast . Varaklassikalisele orkestrimuusikale on iseloomulik hoogne ja pulseeriv rütmika ning lihtne harmoonia . Tähelepanu keskpunktis on selgelt liigendatud meloodia. Tavalise on mitme teema kasutamine ja järsud kontrastid teemade vahel- avalõik on reeglina jõuline ja sellele järgneb kontrastina lüüriline lõik. Kahe põhihelistiku ning neile vastavate erinevate erinevas karakteris teemade vastandamine on klassikalise sonaadivormi alus. See koosneb reeglina kolmest lõigust: Ekspositsioonist, töötlusest ja repriisist. Sonaadivormi kasutatakse enamasti sonaaditsüklite kiiretes osades. 18. sajandil hakkas kaduma barokiajastu instrumentaalgruppide iseloomulikum osa basso continuo. Selle improviseeritud saateharmooniat võis asendada helilooja poolt väljakirjutatud klahvpillipartii, mis sai ansamblis juhtivaks.  Tavalisim koosseis klassikalis -romantilise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Barokkdriodest said keelpillikvartetid. See on klassikalises muusikas teine levinum koosseis.. Selle orkestri kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks on neljahäälne keelpilli rühm. Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm. Need mängisid tavaliselt kahekaupa, vaskpille kasutati tagasihoidlikult vaid harmoonias. 18. sajandil tekkis uus suund ooperis- koomiline ooper ja laulumäng. Itaalias oli õhtut täitva ülesandega koomiline ooper esindatud juba 17. sajandil. Naljamehed on seal tavaliselt madalast seisusest, vastandudes peategelasele. Nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene esitati ka vaheaegadel .
Ooper Sel ajal toimus ka tõsine ooperi reform . Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck , kes oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti “Don Juan ”, mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper “Orpheus ja Eurydike”, mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need edukalt ühendada ühte uudsesse stiili. See oli iseloomulik klassikalisele stiilile - muusika ei vaja rahvuslikke stiile, vaid üht mõistetavat väljendust.
Wolfgang Amadeus Mozart
Wolfgang Amadeus Mozart (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg – 5. detsember 1791 Viin ) oli austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindajaTa sündis muusikapedagoogi ning õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini pere noorima pojana . Vanematel oli 7 last, kellest vaid Wolfgang ja ta õde Maria Anna elasid lapseeast vanemaks .
Wolfgangi muusikaline anne avaldus varakult. Juba 5-aastaselt komponeeris ta oma esimesed muusikapalad, 6-aastaselt alustas kontserdireisidega Euroopa linnades. Esimesed trükised tema teostest ilmusid 1764. aastal Pariisis. Aastal 1765 Londonis kirjutas ta oma esimese sümfoonia, 10-aastaselt esimese ooperi. Aastal 1769 asus ta õuekapelli kontsertmeistrina tööle Salzburgi peapiiskopi õukonda, kus oli kapellmeistrina ametis ka ta isa. 14-aastaselt võeti Mozart Itaalia-reisil pärast edukalt sooritatud eksamit Bologna muusikaakadeemia liikmeks ning Rooma paavst andis talle kuldkannuse rüütli aunimetuse. Aastal 1781 lahkus Mozart piiskopi teenistusest ja asus elama Viini, kus töötas vabakutselise muusikaõpetaja, pianisti ja orelimängijana, alates 1787. aastast õukonna kammermuusikuna.
LOOMING
Mozarti looming on mahukas, ta on viljelenud kõiki žanre ühtviisi edukalt. Kokku on ta loonud üle 600 katalogiseeritud muusikateose.
Ooperid (mittetäielik nimekiri):

• "Bastien ja Bastienne" (1768)
  
• "Mithridates" (1770)
  
• "Lucio Silla" (1772)
  
• "La finita giardiniera" (1775)
  
• "Idomeneo" (1781)
  
• "Haaremirööv" ( 1782 )
  
• " Figaro pulm" ( 1786 )
  
• "Teatridirektor" (1786)
  
• "Don Giovanni " (1787)
  
• "Così fan tutte " (1790)
  
• " Titus " (1791)
  
• "Võluflööt" (1791)
  
• "Zaide" (jäi pooleli )
  

Lisaks on ta kirjutanud vaimulikku muusikat: hulga motette, vespreid, litaaniaid ja 19 missat, sealhulgas viimaseks ja surma tõttu lõpetamata jäänud " Reekviem " (lõpetatud Franz Xaver Süssmayri poolt).
Sümfooniaid on ligi 50 (tuntuimad: Es- duur , g-moll, C-duur). Ta on kirjutanud ka viiuli-, puhkpilli - ja klaverikontserte.
Kammermuusikast peetakse olulisemateks keelpillikvartette ja -kvintette ning klaverisonaate ja -fantaasiaid.
Kasutatud kirjandus

• http://z.about.com/d/musiced/1/0/r/3/bach.jpg
  
• http://z.about.com/d/classicalmusic/1/0/8/mozart_portrait.jpg
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Klassitsis m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Barokkmuusika
  
• http://www.annaabi.com/
  
• http://www.google.ee/search?hl=et&q=barokk&btnG=Otsi&lr =
  
• http://www.google.ee/search?hl=et&q=klassitsism&btnG=Otsi&lr =