August Gailit (1)

Elukäik

Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas.
Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis.
Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru".
Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas.
Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor.
Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili .
Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi.

Looming

Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad ( romaanid "Muinasmaa" (1918) ja " Purpurne surm" (1924) ning novellikogud " Saatana karussell " (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu " Klounid ja faunid " (1919)).
1920. aastatest pärinevad novellikogud "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi " (1928; film " Nipernaadi " (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud.
Romaan " Isade maa" (1935) kujutab Vabadussõda.
Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid " Karge meri" (1938; film 1981), "Ekke Moor " (1941) ja " Leegitsev süda" (Vadstena 1945).
Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosažanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (3 köidet; Lund 1951– 1959 ) kajastub kodumaa kaotamise traagika.

Teosed

• "Kui päike läheb looja" (jutustus), 1910
  
• "Saatana karussell" ( novellikogu ), 1917
  
• "Muinasmaa" (romaan), 1918
  
• "Klounid ja faunid" (följetonid), 1919
  
• "Rändavad rüütlid" (novellikogu), 1919
  
• "August Gailiti surm" (novellikogu), 1919
  
• "Purpurne surm" (romaan), 1924
  
• "Idioot" (novellikogu), 1924
  
• "Vastu hommikut" (novellikogu), 1926
  
• "Aja grimassid" (följetonid), 1926
  
• "Ristisõitjad" (novellikogu), 1927
  
• "Toomas Nipernaadi" (romaan novellides), 1928
  
• "Isade maa" (romaan), 1935
  
• "Karge meri" (romaan), 1938
  
• "Ekke Moor" (romaan), 1941
  
• "Leegitsev süda" (romaan), 1945
  
• "Üle rahutu vee" (romaan), 1951
  
• "Kas mäletad, mu arm?" (ühendab mitut proosažanri), 1951–1959
  

Gailiti haridustee
1899 astub Gailit Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpeta seda. 1905-1907 käib ta Tartu linnakoolis, kuid ei lõpeta ka seda, vaid astub eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end harida ja gümnaasiumieksam ära teha. Gailit võttis Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles, üliõpilase Czapkovski juures kirjanduses ja teistes ainetes. Ebastabiilsete olude tõttu jäi Gailitil küpsuseksam sooritamata. Ta kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911, laialdased teadmised.
Gailiti ametikäik
1911 asus August Gailit Riias tööle ajakirjanikuna, saates ka Postimehele kaastöid läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917 lõpul asus Gailit tööle Tartus Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920-1922 oli ta Riia Eesti saatkonnas pressiatašee, viibis seejärel 1922-24 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle.
Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud 1944 põgenema Rootsi.
August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust – Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes.

Gailit paguluses

Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt  oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata. See tõde väljendus 1951. aastal avaldatud episoodromaanis «Üle rahutu vee», mis kirjeldab kodumaalt põgenemist väikeses paadis. Selles on Gailit kirjeldanud, et oht ja pagemine ei pruugi õilistada inimest, pigem vastupidi - toob välja ta halvemad iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid .
Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale.
Gailit suri 1960 Rootsis ning on maetud Örebro kalmistule.
Gailiti üheks tuntuimaks romaaniks ja tegelaskujuks on jäänud Toomas Nipernaadi.

Mälestusmärk Nipernaadile

1995. aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: «...monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile , mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis. Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale.»
Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valgas Säde parki. Skulptuur telliti August Gailiti mälestuseks, et tähistada Eesti ühe omanäolisema, suurepärase huumorimeelega kirjandusklassiku 110. sünniaastapäeva.
Paraku ei leitud mälestusmärgi rajamiseks raha ning see on tänaseni püstitamata.
See iluviga vajaks parandamist!