August Gailit (2)

Sisukord
AUGUST GAILITI ELULUGU 4
TEOSED 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD ALLIKAD 9
LISAD 9
Sissejuhatus peaks ka siin olema.
Peatükid peaks olema nummerdatud, v.a sissejuhatus, kokkuvõte ja kasutatud kirjandus.
SISSEJUHATUS
Valisin August Gailiti sellepärast et ta on minu kodumaalt pärit ja ta tundus väga huvitava elujoonega.Tõestan seda et Gailiti elulugu uurides märkame, et kirjanik vältis enese isikule tähelepanu osutamist, varjates oma elulugu ja viimastel elupäevadel isegi tõendeid hävitades. Selline käitumine tõi kaasa legendide ja lugude leviku, mis praeguseni hoiavad elus mitte üksnes tema loomingut, vaid ka looja isikut. August Gailit oskas mitmeid keeli. See kõik teeb Gailitist ainulaadse kirjaniku eesti kirjanduses. Vaatamata kirevale päritolule pidas Gailit ennast eesti kirjanikuks ja eestlaseks, kelle elutöö kuulus Eestile. Valides Eesti ja Läti kultuuriruumi vahel, jäi Gailiti sõnul määravaks see, et vaimne Eesti tõmbas rohkem enda külge ning oli arenenum, julgem, avatum.

AUGUST GAILITI ELULUGU

August Gailit sündis 9.jaanuaril 1891 aastal ja suri 5.novemberil 1960-ndal aastal. Ta elas 69 aastaseks. A.Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa lähedal Kuiksillal, üles kasvas ta laatre mõisas ja suri Öberos mis asub Saksamaal. Alates 1899. aastast õppis ta valgas Läti kihelkonna- ja linnakoolis, 1905 – 1907 õppis aga Tartu linnakoolis.1911 – 1914 aastal töötas ta Lätis ajakirjanikuna, Eestis aga 1916 – 1918. August võttis osa vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Gailit kuulus ka kirjanike rühmitusse mille nimeks oli „ Siuru „ . 1922 – 1924 aastal elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja pärast Itaalias. Seejärel hakaks ta tegelema kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932 – 1934 oli ta Vanemuise direktor . Tal oli naine ja üks tütar. Naisega ta abiellus 1932 aastal kui ta sai Vanemuise direktoriks operetinäitlejannaga Elvi Vaher -Nanderiga. Neil oli ainus tütar, kes sündis aastal 1933, ehk aasta pärast abiellumist ja nimeks sai Aili . August Gailiti naine Elvi Vaher-Nander sündis 1898 aastal ja suri 1981 aastal.Ta naine elas 83 aastat. Aastal 1944 põgenes Gailit koos oma perekonnaga Rootsi. Gailit oli novelli, romaani-ja följetonisti kirjanik. 1920. aastatel oli August Gailit kirjanduselu kesksemaid kujusid . Tema üks esimesi raamatuid oli "Kui päike läheb looja" ja see raamat on sugemetega jutustus. Tema kirjanduslikule stiilile on omased erakordsuse taotlus ainevalikus, tüpaažis ja sõnastuslaadis, absurdi ja groteski rakendamine inimeksistentsi kujutamisel, mis võib kalduda ka sarkasmi. Gailiti kuulsus põhineb tema romaanidel "Toomas Nipernaadi " (1928) ja "Ekke Moor " (1941), mis tõid eesti keelde ja kirjandusse "nipernaadi", romantilise hulkuri kujundi. Tema viimaseks teoseks jäi ''Kas mäletad, mu arm ? '' ja aasta pärast seda ta suri.
Gailiti novellides ja romaanides on tavaliselt ebaharilikud tegelased ja sündmused, eksootilised tegevuskohad. Tema stiil äratab tähelepanu sest see on värvikas, dünaamiline ja kus on palju võrdlusi. Lugejat köidab keele eripärane rütm, eriti hästi selgub see kõvasti lugedes .
August Gailit pärineb Sangaste lähistelt ja oli seotud Lätimaaga
Päritolu :
Tõenäoliselt oli Gailiti vanaisa pool liivlane. Mõnes tema teoses on aimata Liivi päritolu. Näiteks novellis ”Kas mäletad, mu arm?” Gailit oli oma juurte tõttu tihedalt seotud Lätiga. Gailit jälgis Läti kirjandust ning tundis elavat huvi selle vastu. Paljud Gailiti teosed on tõlgitud läti keelde, kusjuures suurem osa tema paguluses avaldatust tõlgiti otse käsikirjast. Gailitil oli hulgaliselt kontakte nii Läti kirjanike kui ka avaliku elu tegelaste hulgas. Gailit oli üks neid piirialade inimesi, kelles pole ülekaalus ühegi rahva veri . Temas oli segunenud liivi, läti, saksa, eesti ja võimalik, et hollandi veri, mistõttu temas olid kätketud erinevad keeled ja kultuurid. Koduseks keeleks oli läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas ta vene keele. See kõik teeb Gailitist ainulaadse kirjaniku eesti kirjanduses. Tulevase kirjaniku ristiisaks sai Sangaste krahv Berg . Gailiti isa oli lätlasest puusepp, kes oli tegev Sangaste ja Laatre mõisa ehitamisel . Ehitushooaegadel tegi ta sageli pikki tööreise Lõuna-Eesti mõisatesse (Paju, Koikküla jt) kuni üle Koiva jõe. Ka noor August Gailit puutus isa töömeestega kokku ja on viidanud sellele kui inimtüüpide varasalvele.Gailiti ema Agnes Stamberg pärines Koiva taga asuvast Vana-Annemõisast. Stambergi nime varjul pidi perekonnapärimuste järgi peituma üks tuntud aadlikunimi, samuti olevat sinna sulanud Saaremaalt toodud eestlanna ja ühe Põhja-Läti mõisates töötava hollandlase verd. Vaatamata kirevale päritolule pidas Gailit ennast eesti kirjanikuks ja eestlaseks, kelle elutöö kuulus Eestile. Valides Eesti ja Läti kultuuriruumi vahel, jäi Gailiti sõnul määravaks see, et vaimne Eesti tõmbas rohkem enda külge ning oli arenenum, julgem, avatum.
Gailiti haridustee:
1899. a astus Gailit Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpetanud seda. 1905–1907 käis Tartu linnakoolis, kuid ei lõpetanud ka seda. Ta astus eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end harida ja gümnaasiumi eksam ära teha. Gailit võttis Treffneri gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles ja üliõpilase Czapkovski juures kirjanduses ja teistes ainetes. Ebastabiilsete olude tõttu jäi Gailitil küpsuseksam sooritamata.
Ta kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud iseloomustust küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911. a, laialdased teadmised.
Gailiti ametikäik:
1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid.
Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920–1922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatašee, viibis seejärel 1922–1924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932–1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle.
Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi.
August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust – Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes.
Gailit paguluses
Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks.
Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata.
See tõde väljendus 1951. aastal avaldatud episoodromaanis “Üle rahutu vee”, mis kirjeldab kodumaalt põgenemist väikeses paadis. Selles on Gailit kirjeldanud, et oht ja pagemine ei pruugi õilistada inimest, vaid pigem vastupidi – toob välja ta halvemad iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid .
Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale .
Mälestusmärk Nipernaadile
1995. aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: “Monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile, mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis.
Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale.”
Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valga Säde parki.
Skulptuur telliti August Gailiti mälestuseks, et tähistada Eesti ühe omanäolisema, suurepärase huumorimeelega kirjandusklassiku 110. sünniaastapäeva. Paraku ei leitud mälestusmärgi rajamiseks rahalist katet ning mälestusmärk on püstitamata. See iluviga vajaks parandamist. Gailiti pagulasaastatest teame Eestis vähe. Hästi on teada, et ta ei jätnud kommentaare oma isiku ega loomingu kohta. See ei olnud tagasihoidlikkus. Tegemist oli kunstniku ja tema rolli kindlaviisilise mõistmisega. Need asjad on jutuks veel triloogia viimastel lehekülgedel:
Tõeline kunstnik pole ju lõpuks midagi muud kui hästi seatud instrument rahva hinge ja tunnete tõlgitsemiseks. Su isiklikul edul või ebaedul pole mingit tähtsust - oleks parem, kui sa oma isikut peidaksid kuhugi varjatumasse kohta ega tolgendaks oma rahva jalus. Nii mõistis August Gailit, oma viimastel elupäevadel.
Erilisi lootusi hellitamata vaadates läbi Eesti Kirjanike Kooperatiivi arhiivis talletatud Gailiti kirjad oma kirjastajatele Bernard Kangrole ja Valev Uibopuule . Nii oligi: ei mingeid sisulisi kommentaare triloogia asjus. Küll tekkis olulisi toetuspunkte, et mõista Gailiti olukorda paguluses ja näha triloogia kirjutamise käiku.
Hiljem triloogiaks kasvanud teose esimene raamat oli ammu enne valmimist lepinguga Andres Lauri «Ortole» lubatud. Kui käivitati Eesti Kirjanike Kooperatiiv (Gailit oli initsiaatoreid), tuli vaeva näha, et ikka veel valmimata raamat oma kirjastusele läheks. Septembris 1951 - esimene raamat oli ikka alles pooleli - kirjutas Gailit Kangrole, et mõtleb kaheköitelisest teosest, mille zhanr jäägu esialgu nimetamata. Kolmanda raamatu lisandumist kirjad ei seleta. Küll selgub, et kõigi raamatute lõpunikirjutamine on tähendanud ajahäda ja kiirustamist.
Kirjastusel olid oma plaanid ja tähtajad. Kirjanik püüdis neid respekteerida, ja see ei ole olnud kerge.
Juba viiekümnendate alguse kirjades on nappe märkusi tervise kohta, mis jäävadki korduma. Siin on küllap ka üks seletus triloogia tonaalsuse kindlasuunalisele muutumisele. Algul jäid tumedad toonid varju, esiplaanil on gailitlik bravuur. Just kolmandas köites tähendab muutumine ka enamat süvenemist ja probleemsust.
Päritolu, Gailiti haridustee, Gailiti ametikäik, Gailit paguluses, Mälestusmärk Nipernaadile võiksid olla vormistatud alapeatükkidena.

TEOSED

• "Kui päike läheb looja" (jutustus), 1910
  
• ''Saatana karusell" ( novellikogu ), 1917
  
• ''Muinasmaa" (romaan), 1918
  
• '' Klounid ja faunid" (följetonid), 1919
  
• ''Rändavad rüütlid" (novellikogu), 1919
  
• "August Gailiti surm" (novellikogu), 1919
  
• ''Purpurne surm" (romaan), 1924
  
• "Idioot" (novellikogu), 1924
  
• "Vastu hommikut " (novellikogu), 1926
  
• "Aja grimassid" (följetonid), 1926
  
• "Ristisõitjad" (novellikogu), 1927
  
• ''Toomas nipernaadi" (romaan novellides), 1928
  
• '' Isade maa" (romaan), 1935
  
• '' Karge meri" (romaan), 1938
  
• ''Ekke moor" (romaan), 1941
  
• '' Leegitsev süda" (romaan), 1945
  
• ''Üle rahutu vee" (romaan), 1951
  
• ''Kas mäletad, mu arm ?" (ühendab mitut proosažanri), 1951– 1959
  

http://www.kirmus.ee/erni/autor/gail_b.html 03.03.2009
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit 03.03.2009
(Eesti Kirjarahva Leksikon lk 90 )

KOKKUVÕTE

Gailiti elulugu uurides märkame, et kirjanik vältis enese isikule tähelepanu osutamist, varjates oma elulugu ja viimastel elupäevadel isegi tõendeid hävitades. Selline käitumine tõi kaasa legendide ja lugude leviku, mis praeguseni hoiavad elus mitte üksnes tema loomingut, vaid ka looja isikut. August Gailit oskas mitmeid keeli. See kõik teeb Gailitist ainulaadse kirjaniku eesti kirjanduses. Vaatamata kirevale päritolule pidas Gailit ennast eesti kirjanikuks ja eestlaseks, kelle elutöö kuulus Eestile. Valides Eesti ja Läti kultuuriruumi vahel, jäi Gailiti sõnul määravaks see, et vaimne Eesti tõmbas rohkem enda külge ning oli arenenum, julgem, avatum.Gailiti raamatuid lugedes on aru saadud, et tegelikult on selle tuima kesta taha hoolikalt ära peidetud kõik need salaigatsused, hirmud ja rõõmud, mida välja ei öelda ja ainult endale hoitakse, sest kõik see on liiga väärtuslik, et seda kellegagi jagada.Tundes üha rohkem, et kõikide jaoks tõeliselt tähtsatest asjadest pole mõtet rääkida, kuna niipea kui see välja saab öeldud, on tähtis asi muutunud tähtsutsetuks. Palju ilusaid mõtteid muutub kohe labasusteks, kui need üle keele on jõudnud, vahet ei ole kui ilusasti sõnu on seatud. Gailit oli andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata.

KASUTATUD ALLIKAD

http://www.kirmus.ee/erni/autor/gail_b.html 03.03.2009
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit 03.03.2009
(Eesti Kirjarahva Leksikon lk 90 )
Viimane pole õigesti märgitud, vaata juhendit.
Millist raamatut Sa ise lugesid? Sellest peaks olema ka peatükk, kus seda raaamtut analüüsid.

LISAD

LISA 1.1
August Gailit perekonnaga . ( http://www.kirmus.ee/erni/foto/gail07x.html )
LISA 1.2
August Gailit + tema allkiri
foto: Parikas, Tallinn ( http://www.kirmus.ee/erni/foto/gail04x.html )

LISA 1.3
August Gailit ( http://www.kirmus.ee/erni/foto/gail03x.html )
LISA 1.4
August Gailiti sünnikoht.
( http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.sangaste.ee/public/files/small/August%2520Gailiti%2520sunnikoht.jpg&imgrefurl=http://www.sangaste.ee/index.php%3Fpage%3D32&h=93&w=125&sz=5&hl=et&start=4&um=1&tbnid=asFRyVEFezsQNM:&tbnh=67&tbnw=90&prev=/images%3Fq%3Dgailiti%26ndsp%3D20%26um%3D1%26hl%3Det%26sa%3DN )