August Gailit (0)

August Gailit ( 1891 – 1960)
Siuru silmapaistvaim novelli- ja romaanikirjanik August Gailit sündis 28. dets 1891 Sangaste mõisa lähedal Kuiksillal. Kirjaniku isa August Gailit oli puutöö-meister ja rahvuselt lätlane (gailit = kikas läti keeles). Kodus räägiti nii eesti kui läti keelt. Rahvuselt pool-lätlane, sai Gailit sealt ka ühe oma “Siuru”-aegsetest hüüdnimedest – Lätlane (teiseks hüüdnimeks Ge). Tulevane kirjanik õppis Valga ja Tartu koolides ning omandas hariduse osaliselt iseõppimise teel. Õppis ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kuid majanduslikel põhjustel jäid meditsiiniõpingud pooleli.
Alates 1911. aastast (20-aastane) tegutses Gailit ajakirjanikuna Lätis. Tolleaegne läti kiranduselu ei erinenud eriti eesti omast. 1916. aastal pöördus Gailit Eestisse tagasi ja sai ajakirjanikuna tööd Tallinna “Teatajas” (1916 – 1917), mis kujunes tema elus pöördelise tähtsusega sammuks. Seal tutvus Gailit ka Henrik Visnapuuga, kellest sai tema lahutamatu sõber surmani. Kirjutamine oli tema kirg ning kirjanikukuulsus sai tuule tiibadesse “Siuru” tegevuse ajal (1917 – 1919). Gailit võttis osa ka Vabadussõjast, olles sõjakirjasaatja – korrespondent. Pärast Vabadussõda (1918 – 1920) elas Gailit mõne aasta Riias, Berliinis, Pariisis ja Roomas. 1924. aastal asus Gailit taas kodumaale , asudes esialgu Tartusse . Vabakirjaniku töö kõrvalt pidas Gailit ka teisi ameteid, tegutsedes näiteks “Vanemuise” direktorina, Tallinnas raehärrana, ajakirjanikuna jms. 1930. aastal abiellus Gailit (39-aastaselt) näitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga, kellega tal oli tütar Aili .
August Gailiti trükidebüüt sai teoks 19-aastasena, kui Rahva Päevalehes ilmus novell “Öö” (1909). Kirjaniku esimene ilmunud raamat oli jutustus “Kui päike läheb looja” ( 1910 ). Erilist tähelepanu need ei äratanud, küll aga plahvatas Gailiti täht kirjandustaevasse “Siuru” ajal ilmunud fantastilise novellikoguga “ Saatana karussell” (1917), mis tegi Gailiti nime kirjandusmaailmas üleöö kuulsaks . Leiti, et autor oskab uudselt, omapäraselt ja kunstiliselt ainestikku käsitleda, lisaks vaimustas lugejaid kirjaniku piiramatu fantaasia ja keeleline meisterlikkus. Gailiti teosed sädelevad elavast mõttekujutusest ja imestust tekitavast fantastikast, ta on meister ebatõelisi tegelastüüpe looma ja ebaharilikke olukordi kujutama. Järgmise teosena ilmus Gailitilt romaan “Muinasmaa” (1918), milles ta kujutas boheemlaste ebaharilikke eluviise. Juba 1919. aastal tekitas kõmu Gailiti följetonide ja groteskide kogu “ Klounid ja faunid” ( faun = inimesi hirmutav ja narriv metsavaim roomlaste usundis ), millele 1926 lisandus “Aja grimassid”. Mõlemas kogus pilkas Gailit halastamatult ümbritseva elu kitsaskohti, tehes seda teravalt ja vaimukalt (esimeses kogus ilmus ka skandaalne Underit pilkav “Sinises tualetis daam”. Tänu Gailiti teravale sulele ja boheemlaslikele eluviisidele saatis teda juba “Siurust” alates skandaalse kirjaniku maine. Fantastilise ainestiku käsitlust jätkas Gailit novellikogus “Rändavad rüütlid” (1919) ja romaanis “Purpurne surm” (1924). Gailiti loomingu kõrgperioodi algust märgistab novellikogu “Vastu hommikut” (1926), milles ta kirjeldas psühholoogilise veenvusega inimlikke kannatusi.
Gailiti kirjandusliku loomingu tippsaavutuseks on romaan “Toomas Nipernaadi ” (1928), mis sai suure edu osaliseks niihästi kodu- kui välismaal, muutes Gailiti kirjanikukuulsuse rahvusvaheliseks. Romaan koosneb seitsmest novellist, mille tegevustik areneb erinevates paikades, kuid mille ühendavaks lüliks on peategelane Toomas Nipernaadi, kelle seiklusi varakevadest kuni talve tulekuni teoses kirjeldatakse. Teos on omapärane juba kompositsioonilt, kuna seda saab käsitleda nii romaani kui novellikoguna (kriitikud nimetasid seda romaan novellides). Toomas Nipernaadi on iselaadseim kuju eesti kirjanduses – tal pole nimekaimu ega tema ettevõtteil paralleele teiste eesti prosaistide teostes. Igal aastal kevade saabudes lahkub ta vabduse ajel linnast oma naise ja laste seltsist, et kolm aastaaega rännata tundmatuil teil. Nipernaadile on võõras omakasupüüdlikkus ja ta toimib alati kaasinimeste huvides. Ta ise on küll vaene, kuid oma piiramatu fantaasiaga jagab rõõmu paljude inimeste hinge, keda oma teekonnal kohtab. Enamik naisi, keda ta kohtab, armuvad temasse ning Nipernaadi tõotab neile piiramatut õnne. Et tal endal pole märkimisväärset varandust, fantaseerib ta armastatuile olematud rikkused. Nipernaadi on alati lustlik, ta rändab ringi trallitades ja laulu lüües. Teda kui seiklushimulist vagabundi ei piira üldse tõelise elu raamid , ta liigub ja tegutseb mõttekujutuslikes regioonides. Nipernaadi kehastab tüüpilist uusromantilist meeleoluinimest, kes hoolimata oma vempudes võidab lugeja poolehoiu.
Kahtlemata saab Gailitit ennast samastada Nipernaadiga, isegi amet oli neil sama. Gailit oli küll eesti kultuuripildis silmatorkav ja skandaalse kuulsusega isiksus, kellest ajakirjandus pidevalt kirjutas, kuid loomult oli kirjanik väga tagasihoidlik. Tema seisukoht oli, et kui kirjanik on loonud rahvale midagi väärtuslikku, siis kõneldagugi neist, aga mitte kirjaniku isikust. Enamikule oli Gailit boheemlane, poseerija, seltskonda pilkav küünik. Kuid see oli vaid väline kest. Välise muretuse, bravuursuse ja valjuhäälse naeru taga peitus tegelikult tundlik hing, mis vajas lähedaste ja sõprade toetust. Tõelist Gailitit tundsid vähesed, ehk ainult perekond ja tema lahutamatu sõber Henrik Visnapuu.
Ilu ja inetus on Gailitile sama oluline kui Tammsaarele tõde ja õigus. See oli tema elufilosoofia, hingelt oli kirjanik esteet. Üheks suureks väärtuseks oli Gailitile veel armastus. Ükski teine eesti kirjanik ei ole sellise helluse ja respektiga suhtunud eesti naisesse kui Gailit, kelle loomingust heliseb omamoodi ood naisele. Gailiti suhtumises naistesse on tõepoolest harvanähtavat respekti ja delikaatsust. Ta ei muutunud kunagi labaseks. Gailitlik armastus on lihtne ja täiuslik nagu Piibli Ülemlaul. Armastus naise vastu avardub ülevaks kodu ülistuseks. Kodu tähendab Gailitile kõige kaunimat (novell “Toomas Nipernaadi”).
Igas teoses saab lugeja üha enam osa Gailiti äärmiselt ergust loodusetunnetusest. Romantilised kirjeldused (päikeseloojang, järved, heinamaa ) hakkavad Gailiti tekstis elama. Üks Gailiti teostele omane kinnismotiiv ongi kodumaa looduse ülistus, mis laieneb põhjamaa loodusele tervikuna . Gailit on läbinisti põhjamaa mees. Ta tunneb siirast lähedust kõigega, mis on selle maaga seotud: looduse, inimese, elurütmiga.
Tippteosega küll mitte võrreldav, kuid omapärane on ka Gailiti järgmine romaan “ Isade maa” (1935), milles kujutatakse sündmusi Vabadussõjas. Teoses rohkelt leiduvate anekdootlike episoodide tõttu on seda nimetatud romaaniks anekdootides, kus huumor muutub ootamatult traagiksks ja vastupidi. Tõsisetoonilisem, kuid gaitlikult omapärase miljöökujutuse ja karakteritega on ka Gailiti järgmine teos – rannarahva elu-olu kajastav romaan “ Karge meri” (1938), mis sai 1939. aastal Eesti Vabariigi presidendi auhinna .
Gailiti viimane Eestis ilmunud teos oli samuti hulkuriromaan “Ekke Moor ” (1941), mis kunstiliselt jääb küll “Toomas Nipernaadile” alla, kuid mille ilmumise Aeg tegi väga populaarseks. “Ekke Moor” oli esimene romaan, mis ilmus Eestis pärast 1940 – 1941 aasta vapustusi, pärast rinde esmakordset üleminekut ja pärast kirjanikkonna esimest lahknemist 1941. aasta suvel, kui osa kirjanikke lahkus Nõukogude Liitu. Rahvas oli šokis kommunistide diktatuurist ja sõjast ning ootas kultuurielu virgumist endisel, vabariigiaegsel tasemel, kuigi see oli võimatu. Sellisel ajal ilmunud romaan võeti erakordse tähelepanuga vastu – ning rahvas ei pidanud pettuma. Tõdemus, et Gailit oli jäänud endiselt huvitavaks kirjanikuks , sisendas usku eesti kultuurielu uude tõusmisesse.
Ja siiski polnud neil ootustel võimalik täituda, sest Eestis jätkus kultuurielu vindumine pärast Teist maailmasõda venelaste okupatsiooni all veel mitme aastakümne jooksul. “Ekke Moor” jäi Gailiti viimaseks Eestis avaldatud teoseks. 1944. aastal Rootsi siirdudes oli kirjanikul kaasa võtta romaani “Leegitsev süda” (1945) käsikiri, võõrsil valmisid veel romaanid “Üle rahutu vee” (1951) ja “Kas mäletad, mu arm?” (1951 – 1959 ). Kõik need kuuluvad püsivate väärtustega teoste hulka, olles samas gailitlikult omapärased. Romaan “Üle rahutu vee” kujutab pagulaspaadi teekonda Rootsi 1944. aasta tormisel sügisel. Oleviku kõrval saavad palju ruumi tagasivaates elule Eestis enne sõda. Inimesed püüavad toimunus selgusele jõuda, otsivad Eesti vabaduse kaotsimineku ja enda põgenemise põhjusi (brošüürist lk 30 – 31). Kirjaniku luigelauluks jäänud kolmeosaline “Kas mäletad, mu arm?” koosneb kahest novellikogust ja nende vahele paigutatud romaanist , olles nii taas erandliku kompositsiooniga . Kolmel raamatul on ühine raam: torm hoiab metsatööl olevaid eesti pagulasi onnis, tekkinud aeg täidetakse meenutustena esitatud lugudega. Triloogia esimene ja kolmas raamat on üles ehitatud novellikogudena, teine köide on romaaniline tervik – pagulaslaagris jutustatud elulugu “Proua Ene Leevi pihtimus”. Ülesehitusliku sarnasuse tõttu on Gailiti viimast teost nimetatud ka Eesti “Dekameroniks”.
August Gailit suri Rootsis 5. novembril 1960. aastal ja maeti Örebro Põhjakalmistule.
2