Kaitseväe sisemäärustiku (SM) (kinnitatud VV määrusega nr 273 14.12.1998.a.) § 3 p 1 sätestab, et SM laieneb isikutele, kes on tegevteenistuses Kaitseliidus. Sisemäärustik määrab kindlaks: kaitseväelase üldkohustused, kaitseväelasele käsu andmise ja selle täitmise korra nõuded, ülemate ja alluvate suhted, kaitseväe kombed ja kaitseväelaste vastastikuse viisakuse reeglid. Käsk ja käsutäitmine Käsk on ülema või kõrgemas auastmes kaitseväelase teenistusalase tahte väljendus sõnas, kirjas või märguandes. Käsk peab olema täpne, selge, lühike ja kindel. Suuline või kirjalik käsk peab sisaldama nõutava tegevuse eesmärki, täpset ülesannet ja täitmise tähtaega. Täitmisviisi valib käsusaaja, kusjuures vajaduse korral on käsuandja kohustatud täiendama käsku asjakohaste juhistega. Käsuandja on kohustatud kontrollima, kuidas alluv on käsust aru saanud
(17491786) tütar. Riigidaamist abikaasa Augustele annetati Püha Katariina orden. Abielust sündis: Vürst Magnus Barclay de Tolly (17971871), kaardiväepolkovnik ja keisri tiibadjutant, Jõgeveste, Keeri, Stalbe ja Uniküla mõisnik, suri lastetult. . Sõjaväeline karjäär Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutsiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutsik Victor Amadeusi (17441790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1
sisseastumisel eelistatakse kutsealase eelkoolituse läbinuid. Piirivalvuriks saab õppida pärnu politseikoolis. Piirivalvesüsteemis pakutakse ka täienduskursuste võimalusi. Millised on karjäärivõimalused ja tulevikuväljavaated? Piirivalvuri karjääriredel kulgeb ametialaselt vastavalt kõrgemate auastmete omandamisele. Piirivalveallohvitserid on piirivalveveeblid, piirivalvevanemveeblid ja piirivalvestaabiveeblid. Piirivalveohvitserid on piirivalveleitnandi ja piirivalvekapteni auastmes. Piirivalvemajori auastmes piirivalveametnik võib saada struktuuriüksuse ülemaks.
- - . . , . . (Olles täiskasvanu, piinasid teda ebameeldivused), . -- , . (astudes just avatud Tsarskoe Tselo lütseumisse priviligeeritud õppeasutusse, ettenähtud spetsiaalselt riigiametnike ettevalmistamiseks aadliperekonna laste hulgast). (Seal ta omandas ta väga hea prantsuse keele). ( ) ( ). " ". (kirjanduslik ühendus) "". (Alustas oma tegevust sekretäri auastmes). , . (ilmus) " ". - (saadeti lõunasse ebaviisakate väljenduste pärast oma luuletustes). (seal ta kirjutas oma kuulsad poeemid) " " (Kaukaasia vang), " ", "-" (Vennad-röövlid). " ". (otsustati, et Puskin ei ole võimeline olema ametnik). ( vaatamata olukorrale enda ümber) (jätkas tööd) " ". (andestas Puskinile tema patud) . - . , . (Pulmad toimusid) .
Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 24. detsembril ( vjk. 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamüsises ( praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja Margaretha Elisabeth von Smitteni pojana. Alates 3. eluaastast kasvatas Michael Andreast tema sõjaväelasest tädimees. 1767. aastal pani tädimees ta kirja Novotroitski kürassiiripolku, mille ülem oli ta onu. Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahimeistri auastmes ning ülendati 1778 kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786. viidi ta üle soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta AnhaltBernburgi printsi, Victor Amadeusi adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastmen ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku.
Ajaloo referaat Otepää Gümnaasium 10a klass Mikko Buht Otto Tief Sõjaväelane Poliitik Haridus Peterburi Ülikool Tartu Ülikool Teenistuskäik sõjaväes 1916 Riia rinne 1918 Piirivalve Valitsuse teenistus Kalevlaste Malev 1920 loobus tegevteenistusest kapteni auastmes Poliitiline tegevus 1917 valiti Tief XII Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks Riigikogu liige 1927 töö- ja hoolekandeminister Otto Tiefi valitsus Otto Tiefi Valitsus Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief Haridusminister ··Arnold Susi Kaubandus- ja tööstusminister ··Rudolf Penno Kohtuminister ··Johannes Klesment Põllutööminister ··Kaarel Liidak Rahaminister ··Hugo Pärtelpoeg
Edgar-Johan Kuusik 1888 - 1974 Sinu nimi Elu · Sündis 22.veebruaril Valgjärvel · Suri 3.augustil Tallinnas · Oli eesti arhitekt, pedagoog ja disainer · 1920. aasta veebruaris teenis lipniku auastmes 1. Ratsapolgus · Oli korporatsioon Vironia liige Stiil · Stiil oli segu barokist, traditsioonilisest kunstsist ja ekspressionismist · Tema kuulsaimad tööd on aga funktsionalistlikud : Ehitise kuju peab kajastama tema funktsiooni Tähtsal kohal tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid Välditi arhitektuurilisi kaunistusi Tööd · Kuulsaim töö Tallinna Kunstihoone (1934, koos Anton Soans'iga)
Maaväe auastmed Kui kaitseväelaste vahel puudub alluvussuhe, eristatakse neid auastme järgi. Sõjaväeline auaste on hindamise süsteem sõjaväelise ülesehitusega organisatsioonides. Hinnatakse isikute juhtimisvõime, hariduse või ka teenete järgi. Neid kantakse sõjaväevormiriietusel. Auaste näitab kaitseväelase omandatud sõjaväelist haridust, teenistusstaazi pikkust ja teenistuses saavutatud edu. Samas auastmes kaitseväelaste hulgas loetakse kõrgemaks kaitseväelast, kes teenib kõrgemal ametikohal; võrdse ametikoha ja auastme korral kaitseväelast, kes on saanud varem viimase auastme. Iga järgmise auastme teenimiseks on vaja omandada teatud hulk kogemusi ja teadmisi. Auastmete andmise õigus on järgnevatel isikutel: Ohvitseridele- Vabariigi president Allohvitseridele- Kaitseväe juhataja Sõduritele- Väeosa ülem Maaväe auastmed jagunevad järgmiselt:
Kompanii on relvajõudude maismaavägede taktikalis-haldus-majanduslik allüksus, milles on tavaliselt 50...250 inimest. Kompanii koosneb harilikult juhtkonnast ja 2...8 rühmast, millele võib lisanduda ka mõni üksik eriotstarbeline jagu. Kompanii suurus ja struktuur sõltuvad tema otstarbest ja ülesannetest. 3...8 kompaniid moodustavad ühe pataljoni. Kompaniid juhib tavaliselt (ametikohajärgselt) kapten või vastava auastmega sõjaväelane, üksikkompaniid sageli majori auastmes sõjaväelane. Lisaks kuuluvad kompanii juhtkonda tavaliselt vähemalt nooremohvitserist kompaniiülema abi ja vanemallohvitserist kompaniiveebel (kompaniivanem). Lisaks võib kompanii juhtkonda või juhtimisallüksusse kuuluda allohvitsere, kelle ülesanneteks on kompaniis logistilise tegevuse korraldamine. Näiteks relvur, tehnik, varahoidja. Erineva otstarbega kompaniisid: · jalaväekompanii · tankikompanii · soomusjalaväekompanii · luurekompanii
Küllap avaldas Wrangelli elukutsevalikule suurt mõju tema tutvus esimesel Vene ümbermaailmareisil (180306) osalenud kaptenleitnant Friedrich von Rombergiga. Rombergist, kelle protektsiooni alla Ferdinand ja tema tädipoeg Wilhem anti, oli 1807. aastal saanud Ferdinandk täditütre Julia abikaasa. Aatatel 181015 õppis Wrangell merekadetikorpuses Peterburis. Lõpetanud kooli mitsmani auastmes, määrati ta koos õpingukaaslaste, tädipoja Wilhem Wrangelli ning sõbra Peter Anjouga Balti laevastiku ekipaazi koosseisu Tallinnas. 1816. aastal alustas Wrangell koos Anjouga teenistust Soome lahel kurseerival laeval ,,Avtroil". Aastatel 181719 osales Wrangell Vassili Golovnini juhtimisel toimunud ümbermaailmareisil. Otsustanud nähtavasti iga hinna eest reisist osa võtta, ei hoolinud ta äraütlevast vastusest oma taotlusele ekspeditsiooniga liitumiseks. Pärast
Referaat Õpetaja : Igor Kopõtin Koostas : Maria Lustsikov Tallinn 2012 · Mis on auaste ? Sõjaväeline auaste on hindamise süsteem sõjaväelise ülesehitusega organisatsioonides. Hinnatakse isikute juhtimisvõime, hariduse, staazi või ka teenete järgi, neid kantakse sõjaväe vormiriietusel. Mida edukam teenija, seda kõrgem ta auaste. Samas auastmes kaitseväelaste hulgas loetakse kõrgemaks kaitseväelast, kes teenib kõrgemal ametikohal; võrdse ametikoha ja auastme korral kaitseväelast, kes on saanud varem viimase auastme. · Kes annab välja ? Auastmete andmise õigus on järgnevatel isikutel: vabariigi president - ohvitseridele kaitseväe juhataja - allohvitseridele väeosa ülem - sõduritele · Kuidas tekkisid ? Enamik auastmetest tekkisid Vabadussõja käigus, 1918.-1920. aastatel
Kaits e väe auas tme d Kui kaitseväelaste vahel puudub alluvussuhe, eristatakse neid auastme järgi. Jõgeva NK ja KT Auaste näitab kaitseväelase omandatud sõjaväelist haridust, teenistusstaazi pikkust ja teenistuses saavutatud edu. Samas auastmes kaitseväelaste hulgas loetakse kõrgemaks kaitseväelast, kes teenib kõrgemal ametikohal; võrdse ametikoha ja auastme korral kaitseväelast, kes on saanud varem viimase auastme. Auas tme te andmis e õ ig us o n järg ne vate l is ikute l - vabariigi president - ohvitseridele kaitseväe juhataja - allohvitseridele - väeosa ülem - sõduritele Jõgeva NK ja KT Auastmed jagunevad maaväe, õhuväe (samased maaväe auastmetega) ja
Vitus Joanassen Bering Vitus Joanassen Bering oli Taanis sündinud Vene meresõitja, kes elas aastatel 1681 1741. Vene laevastikus teenis ta ohvitserina 37 aastat. Ta lõpetas 1703 Amsterdamis kadetikorpuse ja astus samal aastal Venemaa teenistusse alamporutsiku auastmes. Põhjasõjas teenis ta Venemaa Balti laevastikus, välja arvatud 1712 1715, mil ta Venemaa Aasovi laevastikus ning osales sõjas Türgiga. 1707 sai ta porutsikuks, 1710 leitnandiks, 1715 4. järgu kapteniks, 1717 3. järgu kapteniks, 1720 2. järgu kapteniks ja 1724 1. järgu kapteniks. Ta abiellus venelannaga ja viimast korda elus viibis ta Taanis 1715. aastal. Peeter I saatis Beringi merele. Tsaar käskis Beringil leida tee Indiasse ning välja uurida, kas
kutsealune-jooksva aasta vältel 16aastaseks saav kaitseväekohustuslane kuni ajateenistusse kutsumiseni või ajateenistusse kutsumisest vabastamisest. ajateenistusse kutsumisele kuuluv isik. ajateenistus-kohustuslik tegevteenistus relvajõududes. reservväelane-kaitseväekohustlane, kes oma terviseseisundi ja vanuse poolest on tunnistatud kaitseväeteenistuskõlblikuks ning arvatud kaitseväe reservi. käsk-ülema või kõrgemas auastmes kaitseväelase teenistusalase tahte väljendus sõnas, kirjas või märguandes. alluv-
olnud esialgu Kuperjanovile meelepärane, kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust porutsikuni (ülemleitnant) ja ametikohal luurajate komando ülemast rooduülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. KUPERJANOVI SURM 31.01.19 sai Kuperjanov haavata ja suri Tartus 02.02.19. Kuperjanov maeti 6. veebruaril Tartusse Raadi kalmistule. Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes tema
· 1921 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. · Teenistuskäik sõjaväes: · 1916 Vene sõjaväe koosseisus Riia rindel · 1918 oli Vabadussõja alguses Piirivalve Valitsuse teenistuses · 20. detsembril 1918 noorem ohvitser Kalevlaste Malevas, hiljem selle ülem, juhtis seda Landesveeri sõjas. Kalevlaste Maleva formeerimisel rügemendiks oli selle üksuse ülema abi. Vabadusristi II/3 kavaler. · 1920 loobus tegevteenistusest kapteni auastmes · Poliitiline tegevus: · 1917 valiti Eesti rahvusväeosade moodustamisel XII Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks · 3. ja 5. Riigikogu koosseisu liige · 1927 töö- ja hoolekandeminister · 1928 kohtuminister · 18. septembril 1944 moodustas Eesti Vabariigi Valitsuse Eestis nn Otto Tiefi valitsuse. Valitsuse algkoossseis nimetati ametisse 18. septembril 1944 ja astus ametisse 20
sõjavägede ülemjuhataja staapi. Venemaal olevate keeruliste olude tõttu õnnestus tal Vene sõjaväest pääseda ja naasta Eestisse. Selleks ajaks oli tal teenitud Püha Stanislavi, Püha Anna ja Püha Vladimiri orden. Detsembril 1917 sai Soots I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks ja Johan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918 ka ajutiseks diviisiülemaks. Oli 1919 lõpus kindralstaabi kindralmajori auastmes Ülemjuhataja staabi ülem. Osales Tartu rahu läbirääkimisdelegatsioonis. http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Soots Erus 1920. aastal läks erru. Aastail 1921-1923 ja 1924-1927 Eesti sõjaminister. Põllutöökoja esimees 19321936, Ühistegevuskoja nõukogu esimees, Rahvuskogu Teise Koja ja Riiginõukogu liige, Tallinna linnapea 19341938 ja ülemlinnapea 19381939, Viljandi põllumeeste konvendi liige. 1940. aastal valiti ta Helme valla aukodanikuks.
1825 1827 juhtis ümbermaailmareisi prikil"Krotki" ülesandega teha eeltöid Kamtsatka muutmiseks Vene kolooniaks. 1829 abiellus Wrangell Elisabeth von Rossilloniga. Neile sündis kokku kaheksa last, kellest neli surid lapseeas. Samal aastal määrati Wrangell Venemaa Põhja-Ameerika kolooniate kindralkuberneriks Alaskal, kuhu ta jäi 5 aastaks, jätkates ka loodusteaduslikke ning etnograafia-alaseid uuringuid. 1836 1849 teenis Wrangell Peterburis laevastikus. Läks erru viitseadmirali auastmes ning kolis elama Virumaale Roela mõisa, mille ta oli oma perekonnale juba varem ostnud. Pärast abikaasa surma 1854. aastal töötas ta kuni 1864. aastani Venemaa mereministeeriumis, olles aastatel 1855 1857 minister. Oma viimased eluaastad 1866 1870 veetis Wrangell Roela mõisas. Ta suri Tartus venna peret külastades ning on maetud Viru-Jaagupi surnuaiale. Lisaks Wrangeli saarele on Ferdinand von Wrangelli järgi nimetatud mäemassiiv, laht ja neem Alaskal.
Harald Nugiseks koos teiste meestega jõudis tagasi Eestisse 1942.aasta lõpul. 1942.aastal augustis alustati paljude meeste iniatsiatiivil Eesti Leegioni moodustamist. 1943.aastal saigi temast Eesti Leegioni sõdur. Ettevalmistuse sai ta Poolas Debicas asunud Heidelaagris .1946.aasta augustis saadeti ta Saksamaale Hamburgi lähedale Lauenburgi allohvitseride kooli. Saabunud tagasi Heidelaagrisse SS-unterscharführeri auastmes algas tema tõsine sõjamehe elu. Esialgu saadeti Neveli alla. Seal oligi ta esimene kord surmaga silmitsi. Ühe lahingu ajal lõhkes Haraldi lähedal granaat. 28 kildu, mõned väikesed kui tanguterad tungisid talle jalga ja selga. Kuid mees ei olnud päevagi laatsaretis. Killud nopiti pintsettidega välja, sidemed peale ja käis küll. Üks suurem kild on tema sisse igaveseks, mälestuseks Neveli lahingust. 1944. aasta 19. veebruaril saabus Nugiseks koos väeosaga Narva rindele.
Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi pataljon Tartusse. Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. a., mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale. Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a. asukohaga Võrus, Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks. Alates 2009.a. 1. jaanuarist kannab pataljon nime "Kuperjanovi jalaväepataljon". Alates 16.11.2007 juhib kaitseväe juhataja otsusel pataljoni major Toomas Möls. Enne väljaõppekeskuse ülema ametikohale määramist täitis Möls üksik-jalaväepataljoni staabiülema kohuseid. 1992. a. 23. detsembril anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu
juunit 1940. a., mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale. Pärast pataljoni laialisaatmist majutati Võrus paiknevatesse Taara kasarmutesse Nõukogude sõjaväeosa. Taasasutamine: Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a. asukohaga Võrus, Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks. 1992. a. jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega - väeosa ajalooline sümboolika. Kohale jõudes võttis meid vastu staabiveebel Margus Isotamm. Suundusime kohe söökla poole. Sööklahoone oli uus ja korralik. Stendi pealt võis lugeda silti kus seisis, et pikka kasvu sõduritele ( alates 1.90m) on hommikul võimalus saada kõike topelt
Kõik kontaktid ja operatiivvõrgud hävitati. Jaanuaris 1990 naasis Putin kodumaale. Putin väidab, et talle pakuti tööd KGB keskaparaadis, kuid ta keeldus, sest nägi, et Nõukogude Liidul ei ole tulevikku. Ta oli pettunud asjatu töö pärast, sest nende informatsiooni ei kasutatud ja nõuandeid ei arvestatud. Teine seletus Moskvasse minekust keeldumise kohta on tahtmatus perekonda Moskvasse viia. Ametlikult lahkus Putin KGB tegevteenistusest 1992. aasta algul alampolkovniku auastmes. Kuni selle ajani sai ta KGB-st ka töötasu, mis ületas tema töötasu Leningradi nõukogus. KGB-st lahkus ta enda sõnul sellepärast, et üks Leningradi nõukogu saadik, kes teadis, et ta töötab KGB-s, hakkas teda santazeerima, tahtes saavutada temalt teenet. Putin pidas otsust KGB-st, kus tal oli stabiilne positsioon, lahkuda Anatoli Sobtsaki ebakindla poliitilise tuleviku tõttu riskantseks. "Mul tuli teha küllap kõige keerulisem otsus oma elus."
Sõjaväeline tegevus Osales 1915 või 1914-1917 Esimeses maailmasõjas, lõpetas 1917 Petrogradis Paul I sõjakooli. Formeeris 1917 Eesti suurtükiväebrigaadi (või 1. Eesti suurtükiväe brigaadi) 5. pataljoni (või patarei) ja oli 1918. aastani selle ülem. Oli 19181919 Vabadussõjas Tartu kooliõpilaste pataljoni (Tartu vabatahtlike pataljoni (110-120 meest) ülem. 1919 formeeris 2. suurtükiväepolgu 7. patarei ja oli selle ülem. Ta läks reservi leitnandi auastmes. Poliitiline tegevus Valiti 1919 Rahvaerakonna liikmena Asutavasse Kogusse, läks 1923 üle Põllumeestekogudesse. 19201937 oli IV Riigikogu ning alates 1938 I Riigivolikogu liige. Oli 19191920 riigikontrolör, 1920, 19211924 ja 19241926 siseminister (teda peetakse Eesti politsei rajajaks), 19261932 ja 19331934 III, IV ja V Riigikogu esimees, juulist novembrini 1932 riigivanem, 19341938 siseminister ja peaministri asetäitja, 19381939
• Luuletaja ja poliitik • Esimese luulekogu „Fata-Morgana“ • 1920. ja 1930.aastal – avaldas kümmekond luulekogu … • Mõned luulekogud: „Fata-Morgana“ (1918) „Inimene ja sfinks“ (1919) „Katastroofid“ (1920) „Kolmnurk“ (1921) „Memento“ (1936) Johannes Semper (1892-1970) • Kirjanik, kes on viljelenud kõiki kirjanduse põhiliike • Oli ajakirja Looming toimetaja • 1917. aastal tuli Semper lipniku auastmes Eestisse, lülitus kiiresti kirjanduslikku ja ühiskondlikku ellu • Okupatsiooni alguses oli ta ENSV haridusminister, … • 1917 - Esimene luulekogu “Pierrot“, selle järjeks oli „Jäljed Liival“ • Semperi luule ja proosa paistsid silma vormikindlusega, proosa terase psühholoogilise eritluse poolest. • Avaldas Semper ka mitmeid reisikirju, oli viljakas tõlkija ning on vahendanud rohkesti prantsuse kirjanduse klassikast. August Jakobson (1904-1963)
teenistuses. Ta astus vabatahtlikuna Baieri armeesse ja pälvis juba sama aasta detsembris teise klassi Raudristi. Hitler sai 1916. aasta oktoobris Põhja-Prantsusmaal haavata. Ta saadeti Beelitzi laatsaretti, mis näis talle ,,oma valgete voodite ja hoolitsevate õdedega väga ebareaalsena." 1917. aasta märtsi alguses läks ta taas rindele. Aastal 1918 autasustati teda esimese klassi Raudristiga, mida anti Esimeses maailmasõjas väga harva kaprali auastmes sõduritele. oli talle nõu ja jõuga abiks. 1920. sai Eckartist ajalehe Völkischer Beobachter väljaandja. Adolf Hitler oli taimetoitlane. Ta ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust
peale mobiliseeritute osalesid ka eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks just Esimese maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 — alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov, kes oli Vabadussõjas üks vapramaid väejuhte.Kui Soome vabatahtlikud(27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon )osalesid I MS Venemaa vastases sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud
Konstantin Päts- oli Eesti riigitegelane, elukutselt jurist. Ta oli Eesti Vabariigi esimene president. Jaan Tõnisson- oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. Jaan Raamot- oli Venemaa keisririigi (IV Riigiduuma) ja Eesti poliitik, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige. Johan Laidoner- oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik. Aleksander Tõnisson- oli Eesti sõjaväelane kindralmajori auastmes, 19341939 Tartu linnapea ja 19391940 Tallinna ülemlinnapea. Viktor Kingissepp- oli Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht. Jaan Anvelt- oli jurist, bolsevistlik poliitik, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik (kasutas pseudonüüme Eessaare Aadu ja K. Maatamees). Juhan Kukk- oli Eesti riigivanem 21. novembrist 1922 - 2. augustini 1923 Hugo Kuusner- advokaat, kes luges 23.02.1918 Endla teatris manifesti ette
saaks taaskordset tavalist talupoega ja 24.-aastaselt astusin Nõukogude Liidu Kommunistlikusse Parteisse ja osalesin ka Venemaa kodusõjas. Pärast sõda olin ma majandus- ja parteitööl, töötasin veel erinevatel sekretärikohtadel. Lõpuks valiti mind Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmeks. Põhiliselt olin tuntud I maailmasõjas osalemise ja märkimisväärse töö eest. Lõpetasin sõja poliittöötajana tegutsenud kindralleitnandi auastmes. Hiljem olin veel Ukraina NSVL Ministrite esimees ja 1953. aastal pärast Jossif Stalini surma tulin mina NSVL esiotsa. August Sabbe: Rääkides siin juba raskest lapsepõlvest, siis minu vanemad vennad osalesid juba sõjas, sel ajal kui Teie alles parteisse astusite. Vanem vend suri Vabadussõjas, kuid noorem vend tuli elusalt tagasi. Olin ise parasjagu Kaitseliidus, kui hukkus mu isa, kuid ega talu saanud peremeheta jääda ning lahkusin Kaitseliidust, et tallu naasta. Õige pea algas veel
askeetlikku elu. Noorusele nii tavaline elunautimine jäi vähesekss. Rooma õigus ja sellel põhinev Balti eraõigus said tema lemmikainteteks. Corpus iuris civilis oli hiljemgi tema käsiraamatuks. Päts lõpetas Tartu ülikooli 1898. aastal õigusteaduse kandidaadina. Noor jurist astus peagi vabatahtlikult ajateenistusse tsaariarmeesse. Teenistuskohaks sai Pihkva, niisiis mitte eriti kauge paik. Pärast teenistust 1898-1899 Omski jalaväepolgus lasti Päts lipniku auastmes reservi. Noor jurist ja ajakirjanik Konstantin Päts ei tahtnud Tartusse jääda. Liivimaal elanud noormehest sai põhjaeestlane, tallinlane. Sellel otsusel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Eesti poliitilises elus olid tekkimas kaks poolust- Tartu ja Tallinn. Kui Päts Tartust lahkus, arvati, et ta jääb nälga, sest vaevalt ta pealinnast tööd leiab. Need, kes nii arvasid, pidid hiljem häbenema, sest tööd Päts sai. Kolimine rahulikust akadeemilisest Tartust
näidanud üles tugevat tahtejõudu. Rooma õigus ja sellele põhinev Balti eriõigus said tema lemmikaineteks. Corpus iuris civilis oli hiljemgi tema käsiraamatuks. Päts lõpetas Tartu Ülikooli 1898. aastal õigusteaduse kandidaadina. Noor jurist astus peagi vabatahtlikult ajateenistusse tsaariarmeesse. Teeninduskohaks sai Pihkva, niisiis mitte eriti kauge paik. Pärast teenistust 1898-1899 Omski jalaväepolgus lasti Päts lipniku auastmes reservi. 2 Noore juristi ja ajakirjaniku karjäär Konstantin Päts ei tahtnud Tartusse jääda. Liivimaal elanud noormehest sai põhjaeestlane, tallinlane. Sellel otsusel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Eesti poliitilises elus olid tekkimas kaks poolust- Tartu ja Tallinn. Kui Päts Tartust lahkus , arvati et ta jääb nälja, sest vaevalt ta pealinnas tööd leiab. Need, kes nii arvasid, pidid hiljem häbenema, sest tööd Päts sai
orbude saatust. Sellel nõupidamisel otsustati tädipoeg Wilhelmile noore mereväeohvitseri von Rombergi antud protektsiooni mereväelaseks saamisel ka Ferdinandile laiendada. 4 St. Peterburi Mereväe Kadetikorpus oli privilegeeritud õppeasutus aadlinoortele, kuhu võeti vastu 6- 10,5-aastasi poisse. 1815 lõpetasid nad kadetikorpuse mitshmani auastmes. Teenistuskohaks valiti koos õpingukaaslaste, tädipoja Wilhelmi ja sõbra Peter Anjouga Balti laevastiku ekipaaz Revalis/Tallinnas. Põhjuseks oli Wilhelmi kodu Tallinnas, kus Ferdinandi võeti vastu ja hoolitseti samamoodi nagu oma paja eest. 1816 asuti teenima koos Anjouga fregatile «Avtroil», mis kurseeris Soome lahel. Aga kuna talvel oli Soome laht jäävangis. Siis saadeti seetõttu laeva meeskond teenima maaväena.
8. juulil 1836 ülendati ta kontradmiraliks ja määrati augustis 1836. aastal keisririigi Laevaehitusmetsade departemangu direktoriks. 1838. aastal valiti ta lisaks eelnevale ka Vene- Ameerika Kompanii koloonia-asjade juhatajaks ning 1840. aastal Vene-Ameerika Kompanii peadirektoriks, kus teenis kuni 1849. aastani. Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangell läks erru viitseadmirali auastmes ning kolis elama Virumaale Roela mõisa, mille ta oli oma perekonnale juba varem ostnud. Pärast abikaasa surma 1854. aastal töötas ta kuni 1864. aastani Venemaa keisririigi Mereministeeriumi Hüdrograafia departemangus, olles alates 18. maist 1855 kuni 1857. aastani selle ministeeriumi direktor. 1856. aastal määrati ta kindraladjutandiks ja ülendati admiraliks. Aprillist 1857. aastal suundus ta ravile välismaale ning juunist 1857. aastal vabastati
Prantsusmaa Napoleon Bonaparte ajal. (Lühiessee ) Liis Liinev 11.c 01.03.08 Kes oli ja kust tuli? Sündis Korsikal vaesunud aadliku peres 15. augustil 1769. Õppis Brienne`i sõjakoolis, lõpetas Pariisi kõrgema sõjakooli 1785 leitnandi auastmes. Napoleon kui riigimees on huvi pakkuv nii talle ainuomase karakteri vaatenurgast kui ka suurte elualade kaupa: majandus, sõjandus, kultuur, seltskonnaelu, õigusloome, poliitika, diplomaatia jne. Napoleon, olles teose keskne kuju, enam kui lihtsalt peategelane, elab paljude huviliste sule all siiski ajalooprotsessist ja ajastu eluolust lahti rebimata koos oma rahvaga. (See on tähtis.)
Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzerzinski Metallurgiaosakonna õhtusesse teaduskonda ning töötas samal ajal õpingutega tehases treialina. 1935. aastal lõpetas ta Dneprodzerzinski Metallurgiainstituudi. ÜK(b)P-sse astus ta 24. oktoobril 1931. 1930ndatel alustas ta parteikarjääri Dnepropetrovskis, olles enne sõda oblastikomitee sekretär. Sõja läbis ta poliittöötajana, lõpetades rinde poliitvalitsuse ülema kohal kindralmajori auastmes. Seejärel oli ta NLKP Zaporozje ja Dnepropetrovski oblastikomitee esimene sekretär. 3 Aastatel 19501952 Moldaavia KP KK esimene sekretär. NLKP XIX kongressil 1952 valiti ta Jossif Stalini ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretäriks ja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Pärast Stalini surma eemaldati ta 1953 nendelt ametikohtadelt. Aastatel 1953--1954 oli ta Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Peapoliitvalitsuse ülema asetäitja
võttes osa lahinguist Poolas ja Ida-Preisimaal. Allohvitserina sai ta vapruse eest Püha Georgi IV järgu medali, Püha Georgi IV, II, II ja I järgu sõduriristid ning Prantsuse Medaille Mimitaire'i. 1915.aasta aprillis ülendati J. Kruus vapruse eest lipnikuks, seejärel käis ta 22.korpuse ohvitserikursustel, millised lõpetas sama aasta 11.septembril. 1916.aastal määrati ta rooduülemaks, hiljem pataljoniülemaks kapteni auastmes. Ohvitserinagi teenis J. Kruus lisa oma autasudele- ta sai vapruse eest Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid. I maailmasõjast tuli ta Saksa okupatsiooni ajal koju kui enim autasustatud eestlasest sõjaväelane. Vabadusõja algul määrati J. Kruus 3.jalaväepolgu II pataljoni ülemaks ja 1919.aasta veebruaris sama polgu ülemaks. Juhatas 3.jalaväepolkuVabadussõja lõpuni, saades 19.novembril 1919 alampolkovnikuks
juhiks 1. sekretäriks. 19351938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär. 1938. aastal valiti Hrustsov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ning UK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal UK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks. Teises maailmasõja oli Hrustsov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voronezi rinde 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas, kogu sõja poliittöötajana tegutsenud Hrustsov kindralleitnandi auastmes. Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hrustsov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees, ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretärina. 1949. aasta detsembrist oli Hrustsov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär. Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov, Hrustsov NSV Liitu.
Küllap olid Simuna seltsid kuulnud, et naaberkihelkonna köstri poeg on verisulis arhitektina kaugelt koju jõudnud ja tellisid seltsimaja projekti. Hoone valmis 1930. a., puumaja põletasid maha 1944. a. taganevad sakslased ja praegu kerkib samal kohal 1960. a. ehitatud kultuurimaja. Järgnevalt teenis A. Kotli veebruarist 1929 sundaega kaitseväes, asukohaga peamiselt Ropkas. Sõjaväest vabanes ta 1930. a. jaanuari lõpus kaprali auastmes ja nüüd oli aeg küps hakata tõsiselt arhitektuuri tegema. 2. 1930. aastad 2.1. Eluloost A. Kotli tuli eesti arhitektuuri 1920.-30. aastate vahetusel. Ülemaailmne majanduskriis avaldus muidugi ka Eestis, kuid säilinud ehitusprojektide hulk lubab järeldada, et arhitektidel tööd jätkus. Järgneval kümnendil arenes ehitustegevus majanduslikku tõusu peegeldades jõudsalt, 1930. aastate lõpus võib rääkida lausa ehitusbuumist. Noor riik oli üle saanud 1920. aastate iseseisvumise
asunduse lähedal Skartsevo küla juures. Algul ei meeldinud Kuperjanovile sõjamehe eluktse, kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu. Ta viis enda alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust ülemleitnandini ja ametikohal luurajate komando ülemast roodülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike elades nende keskel, süües koos nendega sõduritoitu, magades kõrvuti kaevikuporis ning viies vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Ta oli tunnustatud autoriteet ning teda autasustati seitsmel korral aumärkidega. Stanislavi 3. järgu rist mõõkadega juunis 1916.a.; Anna ordu 3
puudus isik, kes omanuks küllaldlast autoriteeti. Juhtides rahvusdiviisi oli Laidoner, vaatamata lühikesele ajale, saavutanud nii poliitikute kui sõjaväelaste silmis märkimisväärse autoriteedi ja 8. detsembril 1918 üle Soome taas kodumaale saabudes, määratakse Johan Laidoner sõjavägede ülemjuhatajaks ja tema kätte koondatakse diktaatorlik võim. Vaatamata Laidoneri noorusele (34) ja polkovniku auastmele, et tekitanud tema määramine sellele kõrgele kohale temast auastmes kõrgemate ohvitseride kindralmajorite Tõnissoni, Põdderi ja Larka hulgas vastuseisu ega poleemikat. Pole kahtlust, et Laidoneri määramisega sellele kohale oli tehtud õige valik. Laidoneri isikus kehastus kogu Eesti sõjavägi. Vabadussõja ajal aga kogu eesti rahvas ja Eesti riik. Vabadussõja ajal Balti riikides olnud Entente'i kõrgem esindaja kindral Gough on oma mälestustes Laidoneri kohta öelnud:
Pärast lüüasaamist pedaloogias 1937 a. töötas ta alglasside õpetajana ühes Leningradi koolis ,õpetas Pedagoogilise Instituudis, andis välja vene keeleõpikuid Kaug-Siberi rahvastele.. Aastal 1940 kaitses ta doktorikraadi väitekirja. Pärast Suure Isamaasõja lõppu (veetis rindel, oli autasustatud ordenite ja medalitega), andis ta psühholoogiat Nõukogude Armee Sõjalis-pedagoogilises Instituudis. 1953 aastal Elkonin demobiliseerub armeest kolonelleitnanti auastmes ja läheb lõplikult Akadeemilisse Psühholoogia Instituuti RSFSR , kus ta varem oli töötanud. Instituudis ta juhtis mitu laborit, 1962 kaitses ta doktoritöö väitekirja ja aastal 1968 valiti ta NSVL APN auliikmeks. Palju aastaid õpetas ta psühholoogiat Moskva Riiklik Ülikoolis, asutatud 1966 aastal.Huvi mängupsühholoogia vastu tekkis Elkoninil 30-ndate aastate alguses, kui ta jälgis oma tütarde mängu. Vaatlused tõestasid et suur tähtsus eelkooliealise lapse mängus
100 000. Peale mobiliseeritute osalesid sõjategevuses eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks just Esimese Maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigisõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 -- alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese Maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov. 1915. aastal jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale ja vallutasid Riia linna ning nii muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest
loodi nii Moskvas kui liiduvabariikides vahe Ivan Karpov (1954), tema järel (1961) eestlasest pealse kahe, sise ja julgeolekuministeeriumi polkovnik August Pork. Viimane ülendati baasil uuesti üksainus siseministeerium. mõne aasta möödudes kindralmajoriks, ning Moskvas hakkas seda juhtima Lavrenti Beria, selles auastmes juhtis ta julgeolekukomiteed kelle sihiks oli julgeolekuorganite mõjukust Eestis kuni pensionileminekuni (1979). ühiskonnas veelgi tõsta. Ka liiduvabariikide Järgmisena pidas seda ametit venestunud in ühtsete siseministeeriumide etteotsa nimetati gerlane Karl Kortelainen. Eesti NSV RJK vii
domineerima. Direktooriumi residentsiks sai Luxembourg’i loss, kuhu ta kutsuski Napoléon Bonaparte’i, et talle tutvustada oma sõbratari Joséphine de Beauharnais’d. (Kõik viitab sellele, et ilus lesk hakkas riigi esimest meest juba tüütama.) Peagi palus noor kindral endast 5 aastat vanema kauni 38 Bonaparte, Napoléon (1769 – 1821) – sündis Korsikal vaesunud aadliku peres; õppis Brienne’i sõjakoolis; lõpetas Pariisi kõrgema sõjakooli 1785 leitnandi auastmes; 1793 paistis silma Touloni tagasivõitmisel inglastelt, mille eest ülendati brigaadikindraliks (ta oli siis 24 aastane); Barras tegi temast Sisevägede ülemjuhataja rojalistide mässu mahasurumise eest Pariisis ning tutvustas teda Joséphine de Beauharnais’ga, kellest sai tema abikaasa; Itaalia sõjakäigust piisanuks, et jäädvustada oma nimi ajalukku kui üks suurimaid väepealikke üldse; 1789-99 juhtis Egiptuse sõjakäiku, kust lahkus
osalesid ka eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks[11] just Esimese maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 – alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov. Kui Soome vabatahtlikud (27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon) osalesid I MS Venemaa vastases sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud. Eesti sõjaväelased Prantsusmaal
käsi, mille neli sõrme on sirgelt koos ja pöial esimese sõrme vastas, järsu lii- gutusega ja peopesa pööramata mee- lekoha juurde. Käsi jääb randmest sirgeks, küünarnukk õla kõrgusele; nimetissõrm ja keskmine sõrm puudu tavad peakatte äärt või meelekohta. Pärast vastutervitust või tervitatavast möödumist lastakse käsi järsu liigutu- sega alla ja pööratakse pea otse. Rivitult olevad kaitseväelased tervita- vad pärast käsklust "VALVEL!", mille annab kõrgemas auastmes või esime- sena ülemat märganud kaitseväelane. Tervitamine lõpeb pärast tervitatava käsklust "VABALT!", mida kordab tervitajate seas auastmelt kõrgeim või käskluse andnud kaitseväelane. Joonis 6.3. Tervitamine peakatteta ja peakattega 88 RIVIÕPE Joonis 6.4. Tervitamine koondrivis Tervitamise lõpetamiseks rivis pai- ne lõpeb käsklusega "TAKTSAMMU
1915 - 60% USA rikkustest oli 2% elanike käes. Seda majanduse perioodi nimetati prosberity ehk õitsengu aeg. 1.1.2 SISEPOLIITKA Valitses kahe partei süsteem: vabariiklased versus demokraadid. 1823 - Monroe doktriin - USA kontrollib kogu ameerikat. Eurooplased ei tohi sekkuda ameerika asjadesse ja ameerika ei tohi sekkuda euroopa asjadesse. Vabariiklaste poolt loodud põhimõtte. 1900 - Presidendiks vabariilane McKINLEY. 1901 ta tapeti. Presidendiks sai koloneli auastmes asepresident Theodore "Teddy" Roosevelt. Tema kohta õeldi: "Ta tahab olla igas pulmas peig ja matusel kadunuke." Oma poliitlist karjääri alustas USA-Hispaania sõjast 1898. Alustas võitlust trustide ehk monopolide vastu. Tegi palju looduse kaitsmiseks (selleks ajaks olid hävitatud ameerika piisoni karjad. Kuulsamaid piisonikütte oli Buffalo Bill; raisatud oli ka palju maagaasi). Loodi loodusresurside säilitamise komitee. Rajati 5 rahvusparki. Tappamajdes hakati liha
Vabastatud ametist 1940. aasta 20. juulil. 1941–42 Tallinn-Harju poliitilise politsei ülem, 1942–43 Eesti Julgeolekupolitsei B IV osakonna (poliitiline politsei) juhataja asetäitja, 1943–44 B IV osakonna juhataja. Läks 1944 Saksamaale, 1950 Austraaliasse. Suri 06.04.1983. 3 Koolmeister, Aleksander. Sünd 1897. Õppis Pihkva kaubanduskoolis, 1914–17 Vene armees, 1917–18 Punaarmees, lõpuks staabikapten, 1917–18 VK(b)P liige. Naasis Eestisse, 1919–24 Eesti sõjaväes kapteni auastmes. A-st 1921 teenis raudteepolitseis, läks erru, enne NLi okupatsiooni algust oli villavabriku meister. 1941. a suvel Omakaitses, hiljem teenis Tartu koonduslaagri eriosakonnas, 1941–42 poliitilise politsei Jamburgi välisosakonna ülem. 1942. a mais vabastati tervislikel põhjustel teenistusest, 1943 mobiliseeriti, kuid mõisteti SSi ja Politseikohtu poolt vangi teenistusest omavolilise lahkumise pärast. 1944. a märtsis vabastati ja saadeti reamehena 3. piirikaitserügementi
annaabi.ee 
