Napoleon Bonaparte (0)

Prantsusmaa Napoleon Bonaparte ajal.
(Lühiessee )
Liis Liinev
11.c
01.03.08
Kes oli ja kust tuli?
Sündis Korsikal vaesunud aadliku peres 15. augustil 1769 . Õppis Brienne `i sõjakoolis, lõpetas Pariisi kõrgema sõjakooli 1785 leitnandi auastmes.
Napoleon kui riigimees on huvi pakkuv nii talle ainuomase karakteri vaatenurgast kui ka suurte elualade kaupa: majandus, sõjandus, kultuur, seltskonnaelu, õigusloome, poliitika, diplomaatia jne. Napoleon, olles teose keskne kuju, enam kui lihtsalt peategelane, elab paljude huviliste sule all siiski ajalooprotsessist ja ajastu eluolust lahti rebimata koos oma rahvaga. (See on tähtis.)
Faktide valik on iga Napoleoni kohta koostatud raamatu puhul raskeks probleemiks. Nii näiteks on inglaste maailmanägemus mandri-eurooplase omast tublisti erinev. Küll ei saa väita, nagu tahetaks end tollase maailmasõja süüst või keisri vangistamise häbist puhtaks pesta. Nii suur on käsitletav isiksus, nii globaalne tema ajastu, nii sündmusterohke iga päev Napoleoni elus.
Konsulaadi ja keisrigiigi ehk teiste sõnadega napoleoni -aegse ühiskonna struktuurile pandi alus juba Suure Prantsuse revolutsiooni päevil. Revolutsiooni esimesed aastad (kuni 1974.) lõhkusi vana korra; termidoorliku Konveni ja direktooriumi perioodil (1794-1799 a.) hakkas tekkima uus struktuur, mille kujunemine jätkus Napoleoni ajal.
Prantsusmaal hakkas seoses vabaturumajanduse tekkimisega täiesti uus ühiskonna kihistumine, kus ettevõtlikud ja pisut ebatraditsioonilise ärikäitumisega tegelased hakkasid moodustama jõukamat ülemklassi, samas kui neile sekundeeris täieliku vastandina vaene alamklass, kes moodustas paraku suurema osa elanikkonnast. Viimaste jaoks polnud revolutsiooni lõpp mitte millegi muutus, nende elustandard jäi pea samaks, mida ei saa aga öelda vesunud aadlike kohta. Kõikjal võis kosta nurinat.
Ka kehtima hakkav kolmas konstitutsioon rajas teed uutele tegelastele, eriti viiele direktorile, kes moodustasid Direktooriumi. Sellest kjunes omamoodi triumviraat, kus esile tõusis direktor Barras. Mina arvan, et mingil määral oli inimeste alateadvuses kummitamas ühemehevõim, sest uus kord polnud veel kaua jõudnud kanda kinnitada.
Just selles tohuvabohus kerkis esile noor ohvitser Bonaparte, kes juhuse tahtel viibis sündmuste keskel Pariisis, kui rojalistid üritasid oma võimu riigis kinnitada. Rojalistide purustmine tõstis Bonaparte’i poliitilisele püünele. Temast sai Prantsuse territooriumil paiknevate vägede juhatajana küllaltki tähelepanuväärne jõud, mida ei võinud ignoreerida.
Bonaparte’I edukäiku võib minu meelest võrrelda vabas tõlkes hästi Julius Caesari omaga , kus eduka ja tugeva isiku tähelendu üritatakse vaikselt ja soliidselt kärpida. Just nagu Caesari Gallia retk sai ka Napoleoni ristseteks Põhja-Itaalia kampaania, kus ta pälvis rahva poolehoiu ja kuulsuse.
Sealt edasi lähetati ta juba Põhja –Aafrikasse mõjutama Inglise kaubavahetust. Ja mitte ainult kaasaegset poliitikat ei olnud väejuhi saatus määratud kujundama, ka tuleviku teadus võlgneb talle meeletult juba ainult egüptoloogia näol.
Samal ajal võbises Prantsusmaa eksistents oma savijalgadel, sest sisepoliitiline ebastabiilsus võimendus välispoliitilise ohuga.
Just siis ületas Napoleon oma Rubico jõe ja sekkus võbiseva vabariigi poliitikasse, kus olid tähtsad ametikohad saanud endale temale ustavad iskud. Ja kogu võim libises 18. brümääril justkui juhuse tahtel tema ja veel kahe konsuli käes, mis tähistas Napoleoni ajastu algust.
On ilmselge, et kogu selle otsustamatuse ja riigi nõrga organiseerimise juures oli loomulik, et tõusis esile karismaatiline isiksus. Napoleonile mängis võimu kätte just seesama poliitiline käärimine, mis vankus kord paremale ja vasakule, kuid järjest enam vana korra taastamise poole. Vabariik oli hukkumas. Jälle võib tõmmata paralleele Caesari Roomaga, kuigi Napoleonil oli trumbiks pisut ebastabiilsem riik. Kuigi Caesar tapeti tasuks oma ainuvõimu ihaluse pärast, ei olnud see Napoleoni saatus. Kuigi mõlema mehe puhul võis öelda, et nad olid oma riigi viinud just sellesse seisu, millest tagasi pöörduda oli võimatu.
Napoleonist sai viie aasta möödudes Prantsusmaa diktaator . Ta koondas kõik kolm revolutsiooniaegset konstitutsiooni nn. Napoleoni koodeksiks, mis on siiani demokraatlike riikide konstitutsioonide (ka Eesti Vabariigi põhiseaduse) vundamendiks. Napoleon oli sunnitud Euroopa poliitilise olukorra kuumenemise tõttu tsentraliseerima keskvõimu, kuid ka tugevdama sõjaväge, et vastu seista koalitsioonisõdadele. Ühel hetkel oli Prantsusmaa sõjas kõigi Euroopa suurvõimudega, domineerides militaarse jõuna kogu kontinentaal Euroopas.
1804. aastal kroonis Rooma paavst ta keisriks. Ta leidis sisepoliitilises olukorras õigustust päriliku monarhia taastamisele. Taas oli Prantsusmaa pöördunud monarhiasse, kuid see oli pigem ühe osava sõjardi sõrmenips. Temal oli kogu militaarne ülemvõim ja ta käitus riigiga, kui oma mängumaaga. Nagu ka Julius Caesar.
Euroopa vanad dünastiad vihkasid teda kui tõusikut, samuti temaga visalt kaasnevat revolutsioonihõngu ning ühinesid korduvalt tema hävitamiseks. Ikka ja jälle oli Napoleon neist peajagu üle. Kuid mitte tema isiksus ei tõmmanud Prantsusmaad sõtta teiste suurriikidega. Jõuline kaalukauss oli kaldunud liialt revolutsionäärse Prantsusmaa kasuks. Sellist uuenduslikkust ei võinud traditsioonilised jõud endale lubada.
Üks kõige hiilgavamaid hetki selles peadpööritavas tähelennus oli Austerlitzi lahing, mis toimus 1805. aasta 2. detsembril, Napoleoni kroonimise esimesel aastapäeval. See kolossaalne kokkupõrge leidis aset toonases Austrias, tänases Tšehhis, Brünni ehk Brno lähedal.
Napoleoni käsutuses oli Austerlitzi all ligikaudu 75 000 meest, kelle vastas seisis ligilähedaselt sama suur Vene armee , lisaks 15 000 austerlast. Liitlasarmee ülemjuhatajaks oli ettevaatlik Vene kindral Kutuzov, keda pidevalt segasid kaks keisrit – Aleksander I ja Franz II. Austerlitzi all saavutas Napoleon oma kõige täiuslikuma võidu.
Napoleon trumpas nad üle kõigis žanrites, kaasa arvatud näitemängus. Nimelt oskas ta endast jätta nõrga ja abitu mulje, tehes põhjalikult lolliks Vene esindaja vürst Dolgorukovi ning meelitades liitlased hiilgavalt üles seatud lõksu.
Keisririigi ajal kaotati igasugused majanduspiirangud ja mindi üle vabale turumajandusele. Välismaise konkurentsi vähendamiseks kehtestati kaitsetollid , veelgi rohkem soodustas prantsuse tööstuse arengut 1806. aastal Suurbritannia vastu kuulutatud kontinentaalblokaad , mis paljudele teistele riikidele põhjustas suuri raskusi. Prantsusmaa sulges end tasapisi võõrale kapitalile, kuid soodustas kodumaise kapitali arengut.
Olulist rolli keisririigiaegses ühiskonnas etendas sõjavägi, mille aluseks oli Suure Prantuse revolutsiooni päevil kujunenud revolutsiooniline armee. Neil oli vaja `mõõka`. Selleks oli saanud Napoleon veel vabariigi ajal. Sõjakäikudel edu kogunud mehed ei tahtnud enam koju tagasi pöörduda ja hakata talupojaks, käsi- või manufaktuuritöölisteks. Sõjamehed pidasid end tsivilistidest paremaks, võõrandudes rahvast ja moodustades omalaadse ühiskonnakihi. Mis seal parata, sõjavägi oli esmase tähtusega riigi jaoks, mille eksistentsi vastu võitlesid pea kõik.
Napoleon taastas ka aadli tiitli ja lõi nende jagamisega ka uue, keisririigi aadlikkonna. Tõusikutest ettevõtjatel oli end tore ju näha tiitlitega kroonitult, justnagu vanadel aegadel. Ka see iseloomustab veel nii hästi, kui raskelt vanad kombed välja surevad.
Esimene keisririik hävis lõpuks sõdades Euroopa riikide koalitsioonide vastu. Meeleheitlik Venemaa ekspeditsioon võttis meeletu lõivu, ja seda mitte tänu Vene vägede vaprusele (ka Venemaa ridades oli meeletu häving). Suurepärane logistika vedas suurt väejuhti alt maal, kus selle sõna tähendustki ilmselt üheselt ei mõistetudki. Kogu Prantsue armee hiilgus uppus lõputusse mudamülkasse nimega Venemaa. Saanud julgustust Prantsuse kestvast fiaskost hakkasid pead tõstama ka seni annekteeritud riigid. Prantuse armee oli ühtäkki kahanenud 100 000 mehele.
Prantsuse väed said oktoobris 1813 . a. lüüa Leipzigi ehk rahvastelahingus. 6. aprillil 1814 loobus Napoleon I troonist oma poja kasuks, kuid liitlased ei võinud seda lubada. Väsinud suurmees pagendati Vahemeres asuvale Elba saarele , kus tal lubati vaikival nõusolekul moodustada oma pisike armee koos laevastikuga. Liiga kuulus oli endine väejuht omal maal, et teda lihtlabaselt hukata.
Ärevusega jälgis Napoleon oma koduarestis peadpööritavaid sündmusi Euroopas, Viini Kongressi ja loomulikult sisepoliitilist pöörist. Rojalistid lõpetasid soodustuste jagamise pagendatud imeraatorile. Mis muud jäi tegevusetult istunud mehel üle, kui kõik tundus end talle taas kätte mängivat.
Armee riismed, keda oli piisavalt mõnitatud ja tegevusetult peetud jooksid rõõmuga ja pikalt mõtlemata Bonaparte’I poolele üle. Temaga ju seostati armee kõrgseisu, seda enam, et rojalistid olid sülitanud sõjameeste heaolule. Napoleonile oli antud taas 100 päeva hiilgusehetke, mis sest et Euroopas kuulutati ta lindpriiks.
1815. aastal troonile tagasi pöördudes sai ta valitseda ainult sada päeva. Peale Prantsuse armee purustamist Seitsmenda Koalistsiooni poolt kuulsa Waterloo all 18.juunil 1815. pagendasid inglased ta Püha Helena saarele, kui ta oli vana ja väsinud mees. Ilmselt kadus tema võitlusjanu ja ambitsioonid koos ajaga , kuigi ta pani viimse hetkeni vastu ja tõdes alle lõpuks, et on juba liialt kaugele läinud. Pagenduses suri ta 1821 .a. Ta maeti ümber Pariisi Invalliidide kuppelkirikusse 1840. Sellega lõppes üks unustamatu ajajärk Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos ning tagasipöördumine monarhia juurde.
Napoleon oli muutnud Prantsuse sõjaväge sel määral, et Euroopa riigid lihtsalt pidid tema eeskuju järgima. Napoleoni on peetud ka mitmete hilisemate autokraatide eeskujuks, kes ei pea paljuks võidu nimel ohverdama tuhandeid inimelusid. Ta ei peatunud enne, kui vastane oli täielikult alistatud, hoolimata sellest, et oli saavutanud rohkem, kui rojalistid oleksid iialgi saanud. Pole palju võrrelda Napoleoni Alexander Suure või Caesariga. Ta oli oma vaenlaste poolt vihatud ja samas ka lugupeetud.
Napoleon lõpetas mõnede meelest rahutused ja korratuse Prantsusmaal ning temas nähakse Suure Prantsuse Revolutionääri kõige edukamat eksportijat mujale Euroopasse.
Napoleoni Koodeks on üle võetud pea kogu Euroopa poolt ja jäänud kehtima ka peale Napoleoni kaotust ja on andnud aluse Saksa konföderatsioonile.
Tänapäeval on keskmisest aktuaalsem Napoleoni tegevuse see tahk , mis seostub Euroopa integratsiooniga. Leidub terve koolkond ajaloolasi ja ajalootõlgendajaid, kes peavad Napoleoni impeeriumi Euroopa Liidu eelkäijaks. Nad väidavad, et Napoleon tegi esimese tõsise katse Euroopat ühendada ja et just kontinentaalblokaad andis Mandri-Euroopa majandusele selle impulsi, mida oli tarvis, et mitte langeda võimsa Inglise tööstuse sulase rolli. Ning mõistagi leidub teine koolkond, kelle meelest see sugusi nii polnud
Napoleoni isikuomadustest rõhutaks keisri meeletut töökust. Vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2-3 tundi magada. Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt. mõne väejuhi ettekannet kuulata ja samaaegselt päevakäsku dikteerida. Samas võib see just näidata ühtlasi nõrka strateegilist keskendumisvõimet, kannatamatust. Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid, millest viimased vaimustuses olid.
Viidates tema hoolimatusele ja sageli julmusele suhtumises sõjasündmustele või poliitikale jalgu jäänud inimestesse peab möönama, et lähikondlaste (iseäranis perekonnaliikmete) suhtes oli ta liiga heatahtlik, järeleandlik ja vähenõudlik. Sellega kahjustas ta kõiki ja kõike, kõige rohkem aga iseenda ette püstitatud eesmärkide saavutamise võimalusi.
Lisaks sõjandusele olid tal head teadmised ka kirjandusest, ajaloost, matemaatikast ja geograafiast ning teda huvitasid valgustusaja teosed. Napoleon oskas valida häid abilisi - ta ei kartnud enda ümber tarku inimesi. Egiptuse ekspiditsiooni ajal paigutas ta alati teadlased ja eeslid väe keskosasse, sest ühed edendasid tulevikku ja teised olid asendamatud logistikas. Ta oli ka auahne ja armastas kuulsust , samuti karm ja halastamatu.
Tänapäeval ollakse ülekohtune paljude ajalooliste tegelaste suhtes. Kergekäeliselt liigitatakse ta keisririigi aukandjaid varasteks ja lollpeadeks, impeeriumi hiilgavaid marssaleid rämpsuks ja reetureiks. Napoleoni koht ajaloos on olnud läbi aegade diskussioonide objekt.
Kogu Prantsuse impeerium ja selle tegelased – eesotsas Napoleoniga – kipuvad sule all lihtsalt röövsaaki jahtivateks võimuriteks muutuma . Vaid harva peab mõne mehe puhul nentida, et tegemist oli ausa inimesega.
Nii mõnelgi puhul mõtlematuid hinnanguid jagades usutakse pimesi, ilma  piisava kriitikata varem ilmunud raamatuid ja memuaarides kirjutatut. Kas see kõik oli ikka tõsi? Või pettekujutelm, mis kohe kaob.
Napoleoni elukäik on võib-olla kõige erutavam ja kõige muinasjutulisem, mis üldse teada. Temast kirjutatud raamatuid on tubli raamatukogu jagu ja lõppu ei näi tulevat. Isegi kui ühtki ajaloolist tõika enam ei lisanduks, tahab iga põlvkond Napoleoni lugu kuulda oma sõnadega ja oma vaatevinklist. Keda huvitavad Napoleoni naised, keda hobused , keda haigused, keda harjumused.
Kõige ülekohtusem ollakse siiski Napoleoni enda suhtes. Napoleoni kirjeldatakse otsekui haiglast naistehimutsejat, lõpmatud kõrvalehüpped, onaneerimine ja kõige selle oletatavat mõju tema käitumisele ja otsustele.
Näib, otsekui oleks kogu Napoleoni tegevust determineerinud naised.
Ühelt poolt ema oma karmi ja domineeriva iseloomuga , mis tulevase keisri kujunemisele saatuslikuks sai. Teisalt esimesed suured armastused ja selle pinnal kujunenud suhted paljude tolle maailma vägevatega. Kolmandaks pidev (ja igati loomulik) vajadus sugulise rahulduse järgi, mis vaata et ei lasknud isegi lahinguid korralikult juhtida, arukaid poliitilisi otsuseid langetada ega koguni mitte Püha Helena saarel rahulikult hääbuda.
Keisririigi ajal jätkusid arengutendentsid, mis olid alanud pärast 9.termidoori riigipööret. Kõrgseltskonnas muutusid mõjukaks salongid, mida pidasid aristokraatlikud daamid . (lõpuks ometi)Need olid kohad, mida külastasid uusrikkad, poliitikud ja ohvitserid, samuti haritlased. Lihtrahva asemel said moe loojateks kõrgseltskonna daamid. Kanti valgeid rõivaid, mis üllatasid Antiik- Kreeka lühidusega ja kõrgele ulatuva küljelõhikuga. Moes oli väga sügav dekoltee . Jalas kanti sandaale, mis jätsid nähtavale sõrmused suure varba umber. Sukki ei kantud , sest hinnatud olid peened katmata sääred. See oli vastand revolutsiooniaja lihtrahvalikkusele, mis hindas töötava ümarust ja jõulisust.
Ilmselt pingudadakse suguelu aspektiga tugevasti üle. Kas seda tehakse tõesti lugejaskonna püüdmiseks? Siiski vist mitte. Prantsuse keeles on mõiste “Tema Majesteet ” grammatiliselt naissoost . Keisrist kirjutades grammatilist naissugu kasutanud kindral Gaourgaud’l oli Napoleoni suhtes homoseksuaalseid huve. Sellisel juhul on niisugused huvid olnud kõigil ametlikke pabereid koostanud inimestel, kõigi prantsuse monarhide või prantsuskeelset kirjavahetust pidades ka välismaiste kroonitud peade vastu. No on ikka inglane!
Kuna tema abielu Jõsephine`iga oli lastetu, abiellus 1810 Austria keisri tütre Marie –Louise`iga, kes sünnitas talle poja.
Lõpetaks tõdemusega: Püha Helena kalju külge aheldatud Napoleonist sai püha ohver, kes prantsuse kultuurimütoloogias rohkem kui keegi teine kehastab rahvust ja la gloire’i. Üks on kindel – Napoleon on vastupandamatu. Täpsemalt öeldes: vaid vähesed suudavad tema vastu ükskõikseks jääda. Napoleon äratab imetlust, koguni jumaldamist, aga ka põlastust ja vaenu.
Napoleoni koht ajaloos on olnud läbi aegade diskussioonide objekt. Nii mõnelgi puhul mõtlematuid hinnanguid jagades usutakse pimesi, ilma  piisava kriitikata varem ilmunud raamatuid ja memuaarides kirjutatut. Ta mõjutas kõiki ja kõike.Oli ambitsioonikas ja viis oma tahtmised täide. Tal vedas kohutavalt, kuna oli õigel ajal õiges kohas. Oleks ta sündinud kuskil mujal ja teises riigis, siis ehk ei teaks keegi tast midagi.
Kasutatud materjal:
http://en.wikipedia.org/wiki/Napoleon_Bonaparte
http://zope.eenet.ee/tpl/yelekoolilised/suur-prantsuse
http://et.wikipedia.org/wiki/Napoleon
http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/revolutsioon.html
http://luup.postimees.ee/luup/98/14/teadus1.ht m
http://www.postimees.ee/021205/esileht/184933.php
http://luup.postimees.ee/luup/00/01/valis1.sht m
http://www.loodusajakiri.ee/vana_loodus/arhiiv/aprill99/aspiriin.ht m (eriti lahe seos)
http://www.tnp.ee/raamat?id=237
http://www.minut.ee/ajalugu/04/10/26/167226.shtml
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/523DCE42261025FCC2256BAA0048CACC
XI klassi ajalooõpik Inemene Ühiskond Kultuus III