AJALUGU lähiajalugu (0)

Aravete Keskkool
ÕPIMAPP
Ajalugu
Koostaja : Keit Kallas
Klass: 12
Juhendaja : Kettrud Väisanen
Aravete 2010

sisukord

sisukord 2
leonid brežnev 3
kasutatud allikad 5
saddam hussein 6
kasutatud allikad 8
tšernobõli katastroof 9
kasutatud allikad 11
sõltumatute riikide ühendus 12
kasutatud allikad 13
mihhail gorbatšov 14
kasutatud allikad 16

leonid brežnev

Leonid Iljitš Brežnev (19. detsember 1906 – 10. november 1982) oli Nõukogude poliitik ja riigijuht .
Brežnev oli NLKP Keskkomitee I sekretär 1964–1966, peasekretär 1966–1982 ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1960–1964 ning 1977–1982.
Sisepoliitikas oli ta konservatiiv . Välismaailmas kinnistus NSV Liit Brežnevi ajastul sõjalise ja poliitilise üliriigina, kes laiendas oma mõjuvõimu Aafrikas ja Aasias.
Ta sündis Jekaterinoslavi kubermangus Kamenskojes (praegu Dneprodzeržinsk) Ilja Jakovlevitš Brežnevi ( 1874 —1930) ja Natalja Denissovna Mazalova ( 1886 —1975) perekonnas. Tema isa ja ema sündisid ning enne Kamenskojesse elama asumist elasid Brežnevo külas praeguses Kurski oblasti Kurski rajoonis .
Aastal 1915 võeti Leonid vastu klassikalisse gümnaasiumi, hiljem õppis ta töökoolis, mille ta lõpetas 1921. Alates 1921. aastast töötas ta Kurski võitehases. Aastal 1923 astus ta komsomoli.
Ta lõpetas Kurski Maamõõtmis-Maaparandustehnikumi (sisseastumise ajal kandis see maakorraldustehnikumi nime), kus ta õppis 1923—1927, ning sai III järgu maamõõtja klassifikatsiooni. Ta töötas maakorraldajana mõne kuu ühes Kurski oblasti maakonnas , see järel Valgevene NSV Oršanski ringkonna Kohhanovo rajoonis (praegu Viciebski oblasti Tolotšinski rajoon ) [1].
Aastal 1928 ta abiellus. Märtsis 1928 saadeti ta Uuralisse. kus ta töötas maakorraldajana, rajooni maaosakonna juhatajana, Sverdlovski oblasti Bisserski Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitjana (1929—1930), Uurali ringkonna maavalitsuse ülema asetäitjana.
Septembris 1930 ta sõitis ära ning astus Kalinini-nimelisse Moskva Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzeržinski Metallurgiaosakonna õhtusesse teaduskonda ning töötas samal ajal õpingutega tehases treialina.
1935. aastal lõpetas ta Dneprodzeržinski Metallurgiainstituudi.
ÜK(b)P-sse astus ta 24. oktoobril 1931.
1930ndatel alustas ta parteikarjääri Dnepropetrovskis, olles enne sõda oblastikomitee sekretär. Sõja läbis ta poliittöötajana, lõpetades rinde poliitvalitsuse ülema kohal kindralmajori auastmes. Seejärel oli ta NLKP Zaporožje ja Dnepropetrovski oblastikomitee esimene sekretär.
Aastatel 1950–1952 Moldaavia KP KK esimene sekretär. NLKP XIX kongressil 1952 valiti ta Jossif Stalini ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretäriks ja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Pärast Stalini surma eemaldati ta 1953 nendelt ametikohtadelt.
Aastatel 1953—1954 oli ta Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Peapoliitvalitsuse ülema asetäitja. Pavel Sudoplatovi[2] ja Kirill Moskalenko[3] andmetel oli umbes 10 relvastatud kindrali seas, kes 26. juunil 1953 Kremlisse kutsuti ja kes ei teadnud Lavrenti Beria kavandatavast arreteerimisest, ka Brežnev.
Aastal 1954 viidi Brežnev Nikita Hruštšovi ettepanekul üle Kasahhi NSV-sse, kus ta töötas Kasahstani KP KK II sekretärina ning 7. maist 1955 kuni 6. märtsini [[1956] I sekretärina.
Nikita Hruštšovi toetusel tuli ta 1956 tagasi Moskvasse ning töötas 1960. aastani NLKP KK sekretärina (aastatel 1956–1957 oli ta NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaat ning 1957. aastast liige). Kui Hruštšovi arvustamine tugevnes , siirdus Brežnev 1960 tseremoniaalsele Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale ja hakkas avalikult kritiseerima Hruštšovi poliitikat.
Aastal 1963 lahkus ta oma seniselt kohalt ning naasis poliitbüroosse ja sekretariaati. Ta valiti 1964 Hruštšovi asemele NLKP KK peasekretäriks ja järk-järgult hakkas ta valitsema konservatiivset ja konsensuslikku koalitsiooni.
Välispoliitikas oli see aeg Nõukogude Liidule suhteliselt edukas, kui mainida 1968. aasta Praha kevade mahasurumist, 1975. aasta Helsingi protokolli allakirjutamist ja sõjavägede viimine Afganistani 1979 algas Nõukogude Liidule edukalt. 1980 korraldas Nõukogude Liit XXII olümpiamängud. Seevastu Nõukogude Liidu majandus muutus järjest vähem konkurentsivõimeliseks.
Brežnev armastas väga autasusid . Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti talle kokku 114. Sealhulgas laskis ta endale annetada 4 Nõukogude Liidu kangelase aunimetust (keegi teine peale Georgi Žukovi neid nii palju ei saanud) ja Lenini rahupreemia.
Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržinskisse.
Märtsis- aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik .
Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon , et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avanenud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest.

kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Leonid_Bre%C5%BEnev
L. Brežner „Mälestused/Leonid Ilijtš Brežnev“, Tallinn: Eesti raamat, 1984, lk 320
http://www.knowledgerush.com/kr/encyclopedia/Leonid_Breznev/

saddam hussein

Şaddam Ḩussein (28. aprill 1937 – 30. detsember 2006) oli Iraagi president 1979–2003 ja Iraagi peaminister 1979–1991 ning 1994–2003. 2003. aasta Iraagi sõja ajal kukutati ta USA ja tema liitlaste poolt. Kaheksa kuud hiljem, 13. detsembril 2003, võtsid USA väed ta vangi. Saddam Hussein mõisteti surma poomise läbi inimsusevastaste kuritegude eest 5. novembril 2006 ja hukati 30. detsembril 2006 kell 6:05 kohaliku aja järgi.
Läänes on teda enamasti peetud autokraatlikuks despoodiks, ent araabia maailmas on temasse suhtutud segaste tunnetega. Ühelt poolt on seal vaadatud hästi sellele, et ta toetas natsionalistlikku panarabismi ning keeldus allumast USA ja tema liitlaste survele, ning tunnustatud tema rolli Iraagi majanduslikul moderniseerimisel. Teisalt on põlatud tema ba‘athistliku režiimi poliitikat - paljude islami usukommete täitmise keelamist ning vähemuste ja tegelike või arvatavate poliitiliste vaenlaste julma kohtlemist. Husseini suhtutakse pooldavalt Palestiina rahva hulgas kuna toetas neid oma valitsusajal nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sotsiaalselt.
Saddam tuli Iraagis esimest korda võimule 1963. aasta baathistliku revolutsiooni (14. ramadaani revolutsioon 8. veebruaril) käigus. Ent uus režiim, mida vaevasid parteisisesed lahkhelid , kukutati seitsme-kaheksa kuu pärast. Pärast võimuvahetust Saddam vangistati 1964, kuid 1967 ta põgenes vanglast. Paljud biograafid rõhutavad, et Saddam ei unustanud kunagi partei esimese võimuoleku aegseid sisepingeid , ning hoidis partei ühtsust ja püüdis halastamatu otsustavusega säilitada võimu ja tagada sotsiaalset stabiilsust.
1968 aitas ta juhtida edukat ja mittevägivaldset baathistlikku riigipööret. Saddam määrati kõrgeima Iraagi võimuorgani Revolutsioonilise Väejuhatuse nõukogu aseesimeheks ja Iraagi asepresidendiks. 1970 sõlmib Saddam Hussein läbirääkimiste tulemusena relvarahu Kurdi mässulistega, lubades neile ulatuslikku autonoomiat. Kuna relvarahu leppeid ei täideta toimub 1974 kurdide ülestõus valitsusvägede vastu. 1973 nimetati ta Iraagi relvajõudude kindraliks.
Saddamil raskendas võimu kindlustamist pärast 1968. aastat Iraagi ühiskonna jagunemine etniliselt, usuliselt ja keeleliselt erinevateks leerideks, kes olid omavahel vaenujalal. Need olid araabia sunniidid , kurdi sunniidid ja araabia šiiidid. Ühiskonda lõhestasid veel hõimudevahelised konfliktid, ilmalike natsionalistide ja religioossete fundamentalistide vaheline konflikt ning konflikt hõimudeks koondunud maarahva ning linnarahva vahel. Saddami valitsuse võimubaasiks olid keskklassist ja töölisklassist araabia sunniidid riigi keskosas, kelle vaated on natsionalistlikud ja modernsed. Ent nemad moodustavad kõigest ühe viiendiku Iraagi elanikkonnast.
Ba'ath 'i teise valitsemise ajal oli tarvis tõsta elatustaset, et tagada stabiilne võim konfliktidest lõhestatud riigis. Uus režiim tegeleski moderniseerimisega ning kujundas välja tugeva julgeolekuaparaadi, et vältida nii võimustruktuuridest lähtuvat kui ka altpoolt tulevat vastuhakku. Saddam, kes oli uue režiimi tõusev täht, aitas parteid tugevdada ja ühendada. Kurdid olid vaevelnud vaesuse käes, aga Ba'ath 'i režiim leevendas vaesust , natsionaliseerides nafta ja ehitades koole ning haiglaid, importides tehnoloogiat ja tugevdades julgeolekuteenistust.
Saddam, kes alati oli esinenud baathistina, kes unistab araabia maailma ühendamisest üheksainsaks modernseks riigiks, juhtis Iraagi nafta üle monopoli omanud Lääne naftakompaniide natsionaliseerimist 1. juunil 1972. Saddam edendas aktiivsekt Iraagi majanduse moderniseerimist, laskes rajada mitmeid kõrge tehnoloogilise tasemega ettevõtteid ning jälgides nende haldamist ja juhtimist. Ta juhatas ka maaelu moderniseerimist, põllumajanduse mehhaniseerimist ja maa jagamist talupoegadele. Saddam viis läbi pöörde ka energiatööstuses ning transpordis ja hariduses. Samuti algatas ta rahvusliku kampaania kirjaoskamatuse väljajuurimiseks ning kohustusliku tasuta hariduse kehtestamiseks. Samal ajal kindlustas ta oma positsiooni, puhastades parteid liikmetest, kellest võiksid saada tema oponendid .

kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/%C5%9Eadd%C4%81m_%E1%B8%A8usayn
http://www.answers.com/topic/saddam-hussein
C. Coughlin „Saddam: the secret life“, London(2003), Pan McMillan

tšernobõli katastroof

Tšornobõli katastroof ehk Tšornobõli tuumakatastroof ,mis leidis aset Tšornobõli tuumaelektrijaamas 26. aprillil 1986.
Plahvatas tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor . Põhjuseks oli elektrijaama personali viga reaktori ja selle turvasüsteemide katsetamisel välise elektritoite katkemise tingimustes. Katastroofi toimumisele aitasid kaasa ka puudujäägid reaktori konstruktsioonis.
Avarii oli rahvusvahelise skaala järgi 7-palline.
Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal, ning eriti Valgevenes . Saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese. Saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi.
Plahvatuse tagajärgede likvideerimisel osalesid kõigi Nõukogude Liidu liiduvabariikide elanikud, sealhulgas eestlased.
Ümber plahvatanud reaktori ehitati betoonsarkofaag. Prõpjati linn, kus elas põhiliselt tuumajaama personal, evakueeriti ja likvideeriti kõrge saasteastme tõttu. Jaama personali tarbeks rajati jaamast umbes 50 km ida poole uus linn Slavutõtš.
Plahvatuses vabanes 100 korda rohkem radiatsiooni kui Nagasakis ja Hiroshimas lõhkenud tuumarelvas.
1986.aastal ärkasid aatomielektrijaama lähedal oleva asula elanikud kohutava müra peale.Tänavale jooksnud inimesed nägid tulekuna neljanda reaktoriploki kohal.Tuletõrjujad olid esimesed,kes püüdsid tulemöllule piiri panna.Enamus neist sai suure doosi kiiritust ja suridhiljem kiiritustõppe.
Kohalike mälestuste järgi vaikiti kaua,mis toimus,miks toimus ja millised ohud piirkonnasvalitsevad.
Alles hiljem tuli avalikkuks,et Tšernobõli avarii põhjused olid subjektiivsed hakati läbi viima eksperementi,põhjalikult kaalumata kõikiohtusid.Eksperiment viiski plahvatuseni.Tekkis tohutu kiirguseallikas
Järgmisel aastal toodi üle NL Tšernobõli tuhandeid mehi , et reaktorit konserveerida-sulgeda betoonsarkofaagiga.Keegi ei mõõtnud täpselt kui suure kiirguse doosi said need mehed.Üle riigi piiride kandunud radioaktiivne pilv põhjustas palju katastroofe.Tšernobõli mõju kestab tänaseni.

kasutatud allikad

Koondartiklist ,,Tšernobõl ” ,, Valgevene entsüklopeedia ”,1996,Lk 7 ,24,49
Koguteosest ,,Tšernobõli avarii tagajärjed Valgevenes”,Minsk 1992,Lk82
Ajakiri ,, Ogonjok”nr 17,aprill 1996

sõltumatute riikide ühendus

1990.aastal käivitus NSVL -i territooriumil intensiivne iseseisvumisprotsess. Keskvõimu kokkuvarisemine 1991. aasta augustiputshi järel muutis liiduvalitsuse taaselustamise senisel kujul võimatuks ning põhjustas liiduvabariikide reaalse iseseisvumise ahelreaktsiooni ( Walker 1993, 289).
Ukraina iseseisvusdeklaratsioon (1.detsember 1991.aasta) vormistas lõplikult NSVL-i lagunemise. Tajumine, et NSVL ei saa eksisteerida ilma Ukrainata kiirendas "lahutusprotsesside" algust (Bremmer 1994, 83). Valgevene, Kasahstani, Moldova ja teiste liiduvabariikide elanikud, kes üleliidulisel referendumil 1991.aasta märtsis olid hääletanud Liidulepingu poolt, avaldasid nüüd ühemõttelist toetust sellest eraldumiseks. Samas tõdeti, et oleks hädavajalik taastada ja formuleerida sidemed endiste liiduvabariikide vahel; säilitada majanduslik, poliitiline ja sõjaline koostöö uuel kujul. NSVL-i valitsuse poolt algatatud läbirääkimised Uue Liidulepingu (vt ptk. 1.1.) loomise üle jooksid tupikusse.
8.detsembril 1991.aastal toimus Minski lähedal Valgevene valitsuse residentsis Belovezhi põlismetsas (Belovezhskaja pushtsha) Valgevene Vabariigi, Vene Föderatsiooni (VF) ja Ukraina riigipeade kohtumine eesmärgiga määratleda Moskva keskvõimu edasine saatus. Lähtudes faktist, et VF, Ukraina ja Valgevene olid 1922.aastal NSVL-i kolm asutajaliiget, võtsid nad endale õiguse laiali saata see, mille nad olid loonud, ning kinnitasid, et "NSVL kui rahvusvahelise õiguse ja geopoliitiline subjekt on lakanud eksisteerimast" (Soglashenije o sozdanii SNG, 1998). Kohtumise resultaadina allkirjastati kokkulepe Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise kohta (tuntud ka kui Belovezhskaja pushtsha kokkulepe).
Mõjutatuna sellisest slaavi riikide kesksest võimujagamisest tulid Kesk- Aasia vabariigid omakorda kokku Turkmenistanis, et arutleda alternatiivse endisi liiduvabariike ühendava organisatsiooni loomise üle. Seejärel (21.detsember 1991) toimus Alma -Atas kõigi endiste liiduvabariikide (v.a. Balti riigid ja Gruusia ) ühine nõupidamine, kus vormistati lõplikult SRÜ sünd: Armeenia , Aserbaidzhaan, Kasahstan , Kõrgõzstan (endine Kirgiisia), Moldova (endine Moldaavia), Tadzhikistan, Turkmenistan, Ukraina, Usbekistan , Valgevene ja Vene Föderatsioon - allkirjastasid protokolli SRÜ loomise kohta (Alma-Ata deklaratsioon ). Sellega fikseeriti lõplikult NSVL-i kui sotsialistliku liitriigi lagunemine . Likvideeriti NSVL-i Ülemnõukogu ja teised institutsioonid . 25.detsembril 1991.aastal astus tagasi NSVL-i President Mihhail Gorbatshov.
Alma-Ata deklaratsiooniga kinnitasid 11 endist liiduvabariiki valmisolekut koostööks erinevates välis- ja sisepoliitika valdkondades ning garanteerisid endise NSVL-i rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Gruusia liitus SRÜ-ga 1993.aastal. Sellest ajast saadik on SRÜ liikmesriikide arv püsinud muutumatu.
 

kasutatud allikad

MADE, Tiit. Rahvusvahelised organisatsioonid . Tallinn, "Eesti Raamat" 1985.
EIA (Energy Information Administration). http://www.eia.doe.gov/emeu/cabs/contents.html . (15.september 1998).

mihhail gorbatšov

Mihhail Sergejevitš Gorbatšov (sündis 2. märtsil 1931) oli Nõukogude Liidu viimane riigipea. Gorbatšov oli 1980–1991 NLKP KK Poliitbüroo liige, 1985–1991 NLKP peasekretär, 1988–1990 NSVL Ülemnõukogu esimees ja 1990–1991 Nõukogude Liidu president.
Põhja- Kaukaasias sündinud Gorbatšov õppis Moskva ülikoolis õigusteadust ja astus 1952 NLKP-sse. 1955–1962 töötas ta Stavropoli krai komsomoliorganeis, seejärel parteilistel ametipostidel Stavropoli krais ja linnas. 1970–1978 oli ta Stavropoli krai parteiliider ja jättis sellena hea mulje Juri Andropovile, kes tõi ta 1978 üle NLKP KK sekretariaati.
Juba enne Brežnevi surma (1982) edutati Gorbatšov NLKP KK poliitbüroosse, kus ta hakkas vastutama majanduse eest. Konstantin Tšernenko valitsemisajal 1984–1985 oli ta välisasjade komisjoni esimees.
Gorbatšov valiti pärast Konstantin Tšernenko surma uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud riigi eksisteeerimise ajal. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelnenud ajastul oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon oli süvenenud.
Nii otsustas ta alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud, et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid ta ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (uutmine ja avalikustamine ) ning pani ette mitmeparteilise demokraatia kehtestamise, välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist.
Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan
Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui radikaalidelt, kuid ta ei osanud parteist distantseeruda. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia.
Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 5 aastaks laiendatud volitustega presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid . Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid , kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid. Riigipöördekatse nurjasid peamiselt Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.
Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias. Tagurlaste augustiputš, Balti riikide iseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile .
Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996 kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.

kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Mihhail_Gorbat%C5%A1ov
A.Gratšov „Mihhail Gorbatšov“ Tallinn : Olion, 2004
16