ENSV NÄIDEND (0)

ENSV NÄIDEND (SISSEJUHATUS) Nikita Hruštšov: Mina, kui NSVL pikaaegne riigijuht olen pidanud juba noorest peale  pingutama, et jõuda riigi tippu. Sündisin mina ju tavalise talupoja perekonnas Kurski  kubermangus ning juba 12-aastaselt alustasin iseseisvalt tööd Donleassi kivisöebasseini  tehastes ja kaevandustes. Sellest ajast peale olen pidanud tohutult pingutama, et minust ei  saaks taaskordset tavalist talupoega ja 24.-aastaselt astusin Nõukogude Liidu  Kommunistlikusse Parteisse ja osalesin ka Venemaa kodusõjas. Pärast sõda olin ma  majandus- ja parteitööl, töötasin veel erinevatel sekretärikohtadel. Lõpuks valiti mind  Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmeks. Põhiliselt olin tuntud I  maailmasõjas osalemise ja märkimisväärse töö eest. Lõpetasin sõja poliittöötajana tegutsenud  kindralleitnandi auastmes. Hiljem olin veel Ukraina NSVL Ministrite esimees ja 1953. aastal  pärast Jossif Stalini surma tulin mina NSVL esiotsa.  August Sabbe: Rääkides siin juba raskest lapsepõlvest, siis minu vanemad vennad osalesid  juba sõjas, sel ajal kui Teie alles parteisse astusite. Vanem vend suri Vabadussõjas, kuid  noorem vend tuli elusalt tagasi. Olin ise parasjagu Kaitseliidus, kui hukkus mu isa, kuid ega  talu saanud peremeheta jääda ning lahkusin Kaitseliidust, et tallu naasta. Õige pea algas veel  ka Vene okupatsioon ja Vene sõjavägi tuli mind ja teisi otsima, eks nad tahtsid meid ka Vene  sõjaväkke saata, kuid ma keeldusin sellest ja põgenesin takkaotsa metsa. Pärast Vene  okupatsiooni tuli kohe Saksa oma peale ja sõja ajal oli mu ema pommikillu tõttu surma  saanud. Sõda oli mult võtnud kogu perekonna ja alates sellest hetkest tegutsesingi üksi. Aleksander Solženitsov:  No minu isa suri ka juba enne minu sündi, kuid ma olin siiski ka  aktiivne õpilane ja suutsin üliõpilasena pälvida Stalini stipendiumi, mille muideks teenis välja  vaid 7 õpilast. Mul aga tekkis huvi kirjanduse vastu ja alustasin õpinguid Moskva Ajaloo,  filosoofia ja kirjanduse instituudi filoloogia teaduskonnas  Ma olin noorest peast tõsine  kommunist ja sõdisin II maailmasõjas Punaarmee koosseisus. Pärast maailmasõda minu  maailmavaade aga muutus ja hakkasin kommunismi ja stalinismi vastaseks. Mind arreteeriti  mu Stalinit kritiseeriva artikli tõttu ja mulle määrati 8. aastane vangistus.  Karl Vaino:  Minu silmis oli see ka õige tegu! Olen pärit eeskujulikust kommunistidest  eestlaste perekonnast Siberist, kus juba noorena astusin kommunistliku parteisse oma 


vanemate järel. Samal aastal tulin koos isaga Eestisse ja juba sama aasta lõpuks olin Tapa- Narva raudteelõigul vastutav ülem. Kuid ega areng ei tohi peatuda! Mõne aasta pärast olin  juba EKP Keskkomitees kõrgel kohal ning 1960. aastal juhtisingi juba Eestit. Minu eelkäijad  Karotamm ja Käbin ei suutnud oma tööd ilmselgelt täie tõsidusega teha ja just seetõttu, et  mina suutsin NLKP Keskkomitte käske täita, sai ka minus Eesti NSV juht.   Rainer Rääbis: Erinevalt Aleksander Solsenitsovist olen mina kogu oma elu olnud  kommunismivastane ja võidelnud iseseiva Eesti eest! Olen hetkel Tartu Reaalkooli õpilane ja  kuulun üliõpilaste salaorganisatsiooni Sini-Must-Valge. Organisatsioon loodi 1946. aastal 6  Tartu koolipoisi poolt, kes hetkel ka meie tööd juhivad. Oleme koos teiste poistega laiali  levitanud Stalinit pilkavaid lendlehti ja lasime ka eelmine aasta õhku Punaarmee monumendi.  Ka see aasta oleme aktiivselt kommunismivastaselt tegutsenud, kuid viimaste maipühade ajal  arreteeriti meist suur osa ja neid karistati kuni 15 aastase vabadusekaotusega. Alates sllest  ajast oleme oma tegevustega üritanud natuke tagaplaanile hoida, et vältida ka meie  arreteerimist.  Nõukogude aja tudeng: Mina pole kordagi midagi Stalini vastast söendunud öelda. Juba  noorest peale olen mulle räägitud, et on üks tark mees, kes meid aitab ja kes meie eest  hoolitseb-Stalin. Kuidas siis saakski nii olla, et keegi nii lahke mees, meid tegelikult ei aitagi? Meile ju ometi tuuakse uhkeid välismaa kaupu isegi sisse, kõik need nätsud ja teksapüksid.. Karl Vaino: Ega seda ma ju olengi teile rääkinud! Kogu minu riigisekretäri aja üritasin mina  siduda NSVL ja Eesti kultuure ja ühiskonda, kuid eestlased ei suutnud ikka mõista, et vene  keele väärtustamine viib riigi tegelikult paremasse olukorda. Nõukogude aegne õpilane: Mina kui hetkel põhikoolis õppiv isiksus võin aga öelda, et siin  erinevate võimude ajal meie koolisüsteem muutub ikka üpriski palju. Hetkel on kord meie  koolis väga karm. Juba iseenesest sõnavõtuluba on tunnis raske saadagi! Õpilane peab alati  väga korralik ja viisakas välja nägema, kõik ehted jms on kategooriliselt keelatud. Õpilane  peab alati täitma kõiki õpetaja nõudmisi ja viisakusreegleid ei tohi ometi unustada. Tagajärjed igale väiksemalegi rikkumisele on karmid. On olemas ka võimalus liituda pioneeridega, mis  on õpilaste seas üsna populaarne. Vene keel on koolis esimene võõrkeel, kuid aega mööda  vähendatakse aina teise võõrkeele tunde ja vene keele tunde muudkui lisandub! Lisaks on nii  õppekavas kui koolivälisel tegevusel väga suur roll kommunistliku ideoloogia õpetamisel.  Kuulsin, et ülikoolis tuleb veel läbida mahukas marksismi-leninismi kursus olenemata, mis  erialal õpid..


Nõukogude aja tudeng: Kuid kõigest hoolimata on ju ometigi eestlaste hulgas põhiharidus  juba pea kõikidel sõjajärgsetel põlvkondadel käes ja aina rohkem on neid, kes lähevad edasi  õppima kõrgkooli. Ma alles ükspäev nägin siin leiva järjekorras oodates ammust tuttavat, kes  ka nüüd Tartus kõrgharidust omandab. August Sabbe: Ei tasu nüüd seda Nõukogude okupatsiooni ülistama ka hakata! Ei tasu ära  unustada kolhooside loomist,1940. ja 1949. aasta küüditamisi, vägivallapoliitikat ja neid muid NSVL repressioone.. Meie metsavendadega ikka võitlesime selle vastu! Kolhoosnik: Jaa, mina nõustun. See kolhooside loomine oli üks trall. Vene majanduspoliitikat iseloomustas ju põllumajanduse sundkollektiviseerimine. Loomad läksid kõik kolhoosile,  meile võis jääda ainult üks lehm, siga, lammas ja 10 kana. Hobused läksid kõik kolhoosile,  samuti ka tööriistad. Kõiki sunniti sellega liituma! Iga inimene pidi aastas enda kohustuslikud  normipäevad ära käima. Algul maksti meile natuuras, saime kartuleid, villa ja muid  põllumajanduse ja loomade talitlemise saadusi. Hiljem hakkasid nad rahas ka maksma. Kuid  ega see suur raha polnud, 5 kopikat, selle eest said Tallinnas bussiga sõita. Ja kuna palk oli nii nigel, siis pidi enda pere ära elatama enda saagist, endale ise vilja tegema ja piima lüpsma.  Mina olin kolhoosis nimega Töötav Talupoeg. Olin sel ajal veel noor tüdruk ja pidin tegema  tavapäraseid töid-karjatasin lehmi, lüpsin neid, kõik loomatööd olid minu teha, põlde pidin ka  kõplama, vilja ja kartuleid maha panema. Aga ega sel ajal tööriistu ja masinaid ometi palju  polnud, enamus tööst toimus ikka käsitsi. Kolhoosi töö oli ALATI esikohal. Enne ei tohtinud  viljatöödega alustada, kui ühismajadel see valmis oli ja enda heinateoga võisime alustada alles siis, kui kolhoosi omadel see juba tehtud oli! Seetõttu käisid mu vanemad öösel salaja käsitsi  heina tegemas. Käsitsi sellepärast, et kui keegi ka kuulis vikati häält võis ta ju kohe ära  kaebama minna! Helvi Kohandi-Koppel: Metsavendade võitlemisi küüditamiste vastu tuleks tõesti rohkem  hinnata. Küüditamine on ikka jube asi küll. Algul minuealised ei tajunud kogu toimuva  tõelisust. Kohati oli isegi põnev. Kuid hiljem süvendus tollaste laste mälestustes  neljakümnendatest aastatest kolm valusat intensiivset teemat: nälg, surmad ja ema raske töö.  Toitu ei olnud, üldse ei olnud. Üks väike poiss küsinud emalt, kuidas ta kodus Saaremaal  oskas head süüa teha, aga siin sugugi ei oska. Raskel tööpäeval said tööinimesed 400-600 g  vesist leiba päevas, kodused ja lapsed 200 g või mitte midagi. Muud toitu ei olnud. Kusagilt  midagi saada polnud võimalik. Pärast mitmeid, mitmeid aastaid hakati eestlastele passe  andma ning sain Siberist tulema. Pärast nädalast töötamist kombinaadis Järvakandi Tehased  kutsuti mind kaadriosakonda, kus öeldi, et Vändrast, rajoonikeskusest tuli korraldus minu 


töölt vabastamiseks. Minu mehele öeldi, et oleksite pidanud mõtlema, KELLEGA abiellute!  Ei osanud ega julgenud abi saamiseks kellegi poole pöörduda. Olin valmis sõitma tagasi  koduseks saanud Kirovi linna, isegi kutse oli sealt olemas. Väga raske oli olla lindprii oma  sünnimaal. Kuid bürokraadist ametnikku hakkas asendama mõtlev inimene ja aasta pärast  olukord normaliseerus. Üksteise järel saabusid Eestisse ka õed ja vend ning lõpuks ka ema.  Nikita Hrustšov: Enda valitsemisajal püüdsin vägivallapoliitikat küll pehmendada, tõime välja ka Stalini kuriteod ja üritasime ühiskonda liberaliseerida. Ma võisin olla küll nelja klassi  haridusega, kuid räägitakse et ma olin kaval ja kiire taibuga. Mind võib tunda, kui meest kes  ehitas Berliini müüri ja viis Vene raketid Kuubale, kuid samas vabastasin miljoneid GULAG-i vange. Pärast II MS üritasin ka aidata Ukraina majandust, kui see kukkus kahjuks kokku ja tõi kaasa näljahäda. Räägitakse, et mulle olevat omane lihtne, kuid osaliselt labane käitumine.  Näiteks 1960. aastal ÜRO Peaassambleel haarasin jalast kinga ja tagusin sellega vastu  kõnepulti. 1964. aastal  korraldasid minuga rahulolematud kommunstliku partei liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ja pärast seda juhtis NSVL L. Brežnev. Elasin viimased aastad  sotsiaalpensionärina ja olin maha vaikitud. Surin 14. oktoobr 1964. Aleksander Solskjdd: Minu kirjanikukarjäär sai alguse sulaajal, kui Hruštšov avalikustas minu esimese teose "Üks päev Ivan Denissovitši elus". See tõi endaga kaasa palju tähelepanu ja  kriitikat, kuna oli esimene raamat, mis rääkis ilustamata elust vangilaagrites. Hiljem kirjutasin oma teise teose „Gulagi arhipelaagi“, mille avalikustamise järel visati mind NSVL-st välja.  Elasin Zürichis ja USA-s, kuid mul leidus siiski ka kriitikat kapitalismile ja aastal 1994 naasin ma Venemaale, kus viibisin oma elupäevade lõpuni.  August Sabbe: Peale oma pere surma läksin Paidre külla veskitöid tegema, kus mind aga kinni võeti ja Julgeolekusse viidi. . Mu agendinimeks sai Jaan ja mu ülesandeks oli leida  metsavendade salkasid ja nad üles anda. Ma põgenesin taaskord metsa ja 1950. aastal olin ka  ise salga liige. Pärast mu ainsate sõprade surma otsis mind taga nii Põlva kui Võru KGB. .  Pärast pikka metsas elamist leiti mind ühel päeval jõe äärest. Adrenaliini ja närvilisuse tõttu  suutsin end hetkeks KGBlaste käest vabaks tõmmata ja hüppasin Võhandu järve, kuhu ma ka  uppusin. Olin Eesti viimane metsavend ning minu surmaga 1978. aastal lõppes metsavendluse ajastu.  Karl Vaino:  1988. aastal lõhenes Eesti Kommunistlik Partei kaheks-rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Mu vastaseks sai L. Ameerikast tagasi tulnud Vaino Väljas ja mind 


peeti juba ka liiga vanaks, et riiki juhtida ning mind vabastati riigisekretäri ametikohalt.  Siirdusin tagasi Moskvasse, kus olin NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli  Komitee liige. Sellest ajast saadik olen riikliku tähtsusega pensionär ja elan hetkel Venemaal  Moskva lähedal koos oma naisega.