Ferdinand von Wrangell - Maadeuurija (1)

Ferdinand von Wrangell

Ferdinand von Wrangell sündis 9. jaanuaril 1797. aastal Pihkvas. Isa oli suurtükiväekapten Peter Ludwig von Wrangell. Esmase hariduse sai ta Võrus tädi Barbara von Wrangelli tütarlaste II astme erainstituudis, kus ta õppis koos tädipoegade George ning Wilhelmiga. Wrangelli edasine haridustee jätkus koduõpetajate käe all. Pärast vanemate surma 1807. aastal otsustasid sugulased, et noorWrangell asub õppima mainekas mereväe kadetikorpuses Peterburis, ainult aadlikele mõeldud õppeasutuses. Küllap avaldas Wrangelli elukutsevalikule suurt mõju tema tutvus esimesel Vene ümbermaailmareisil ( 1803 –06) osalenud kaptenleitnant Friedrich von Rombergiga. Rombergist, kelle protektsiooni alla Ferdinand ja tema tädipoeg Wilhem anti, oli 1807. aastal saanud Ferdinandk täditütre Julia abikaasa.
Aatatel 1810–15 õppis Wrangell merekadetikorpuses Peterburis. Lõpetanud kooli mitšmani auastmes, määrati ta koos õpingukaaslaste, tädipoja Wilhem Wrangelli ning sõbra Peter Anjouga Balti laevastiku ekipaaži koosseisu Tallinnas. 1816. aastal alustas Wrangell koos Anjouga teenistust Soome lahel kurseerival laeval „Avtroil“. Aastatel 1817–19 osales Wrangell Vassili Golovnini juhtimisel toimunud ümbermaailmareisil. Otsustanud nähtavasti iga hinna eest reisist osa võtta, ei hoolinud ta äraütlevast vastusest oma taotlusele ekspeditsiooniga liitumiseks. Pärast vestlust ekspeditsiooni juhi Vassili Golovniniga võeti Wrangelli siiski ekspeditsiooni koosseisu. Oma osa mängis seejuures tõenäoliselt ka Wrangelli õpetaja kadetikorpuse päevilt, Adam Johann von Krusensterni eestkoste. Ekspeditsioonil sõlmis ta eluaegseks osutunud sõpruse toonase mitšmani, hilisema maadeuurija ning admirali Friedrich Benjamin Lütkega.
Aastatel 1820–24 osales leitnant Wrangell ekspeditsioonil, mille eesmärgiks oli maade avastamine Ida-Siberi ranniku lähistel, sealsete alade kaardistamine ning selgusele jõudmine Aasia ja Ameerika maailmajagude ühendatuses. Wrangelli juhtida oli Kolõmale lähetatud uurimisrühm. Enne ekspeditsioonile asumist oli Wrangell täiendanud oma teadmisi Tartu ülikooli teadlaste Otto Moritz Ludwig von Engelhardti, Georg Friedrich Parroti ning Friedrich Georg Wilhelm Struve juures.
Ekspeditsiooni tulemusena jõudis Wrangell veendumusele, et Kirde-Siberi ranniku lähedal Põhja-Jäämeres asub suur maa ning määras ära selle ligikaudsed koordinaadid. Tšuktšimaa põhjarannikul 1867. aastal Thomas Longi poolt avastatud saar nimetatigi hiljem Wrangeli saareks. Peale saare on Wrangelli järgi saanud nime ka Alaska kagurannikul asuv laht, Alaska mäemassiiv ja neem . Wrangell hankis andmeid ka Põhja-Jäämere jäärežiimi kohta ning tegi ekspeditsiooni vaatlustulemustele toetudes kindlaks ulatusliku aastaaegadest sõltumatu lahvanduse olemasolu. 1824. aastal ülendati Wrangell kaptenleitnandiks ning ta sai Vladimiri IV klassi ordeni . Osa tema poolt Kolõma ekspeditsioonilt kogutud materjalidest ning vaatlustulemustest on 1827. aastal avaldanud G. F. Parrot , kes oli neid Wrangelli palvel analüüsinud ning süstematiseerinud. Teos kandis pealkirja:„Kaptenleitnant parun Wrangelli füüsikalisi tähelepanekuid tema reiside ajal Jäämerel aastatel 1821 , 1822 ja 1823”
1828. aasta sügisel saabus „Jelizaveta“ Wrangelli juhtimise all Kroonlinna. Wrangell esitas taotluse asuda Vene-Ameerika Kompanii ülemvalitseja ametikohale, mis ka rahuldati. Ühtlasi sai temast viieks aastaks Ameerikas asuvate Vene alade kindralkuberner ja Vene-Ameerika Kompanii direktor .
Lahkunud viieks aastaks tegevteenistusest, siirdus Wrangell 1829. aastal I järgu kapteni auastmes Alaska ranniku lähedal Sitka saarel asuvasse Uus-Arhangelskisse ametikohuseid täitma, võttes kaasa ka abikaasa, paruness Elizabeth von Rossilloni (1810–54) ja teekonnal sündinud tütre Marie, kes Sitkal kahe ja poole aastasena suri. Kokku sündis Wrangellite perekonda üheksa last: Marie (1830 –32); Wilhelm ( 1831 –94); Nikolai (1836), Peter (1840–99); Elisabeth (1842–?); Ferdinand ( 1844 –1919); Natalie (1845–49); Dorothea (1847–49); Ebba (1850–?). Vene-Ameerika kolooniate kindralkuberneri ametipostil töötas Wrangell aastatel 1830–35, uurides sel ajal ka kohalikku kliimat ning rahvastikku. Kohalike rahvaste keeli, kombeid ja tavasid kirjeldavad märkmed said aluseks 1839. aastal ajakirjas “Isamaa poeg“ avaldatud artiklile „Ameerika looderanniku asukad “. Hiljem ilmusid materjalid „Statistilisi ja etnograafilisi teateid Vene valdustest Ameerika looderannikul“, ka Karl Ernst von Baeri ning Gregor von Helmerseni toimetatud raamatu „Lisandusi Vene riigi ja tema Aasia piiririikide tundmaõppimiseks“, esmaköites.
Oma naasmisest Venemaale Kalifornia ja Mehhiko kaudu kirjutas Wrangell raamatus„Ülevaade reisist Sitkast Peterburi“, kus ta annab sõbraliku läkituse vormis edasi ameerika looduse koloriiti ning kirjeldab indiaanlaste elu kontrastis euroopaliku tsivilisatsiooniga .
Naasnud Peterburisse, määrati Wrangell 1836. aastal Laevaehituse departemangu üldsessiooni liikmeks ja direktori asetäitjaks. Wrangell loobus teenistusest pealinnas 1849. aastal ning siirdus Eestimaale, kus ta asus elama abikaasa kaudu 1840. aastal päritud Roela mõisa Virumaal. Pärast abikaasa surma 1854. aastal tehti talle ettepanek teenistusse tagasi pöörduda. Wrangell võttis ettepaneku vastu. Järgnes kolmeaastane mereväeteenistus erinevatel ametikohtadel (Hüdrograafia departemangu direktor, mereminister, mere kriminaalkoodeksi läbivaatamise komitee president , mereministeeriumi Õpetatud Komitee president , Balti laevastiku tüürimeeste korpuse inspektor). Mereministri ametis omistati Wrangellile kindral -adjutandi ning admirali auastmed . 1857. aastast alates oli Wrangell Vene Riiginõukogu ja Ministrite Komitee liige. Mereministriks saamise aastal 1855 omandas Wrangell ühtlasi parunitiitli.
Aastatel 1857–59 parandas Wrangell tervist Berliinis ja Wiesbadenis. Lõplikult erru läks ta 1864. aastal ning siirdus seejärel koos tütarde Elisabethi ja Ebbaga elama Rooma , oma venna Georg Otto Antoni von Wrangelli juurde. Oma viimased eluaastad (alates 1866. aastast) veetis ta kodumaal Roelas, külastades nooruspaiku Võrumaal Joosus ja Nursil.
Ferdinand von Wrangell suri Tartus 25. mail 1870. aastal ning on maetud perekonna rahulasse Viru-Jaagupi kalmistul.
Wrangelli elukäik on hea näide selle kohta, milliseks võis kujuneda ühe Baltimaade aadlimehe tõeliselt edukas karjäär omaaegses Vene riigis – suhteliselt vaesest suguvõsast pärit Wrangelli teenistuskäik tipnes mereministri ametikohaga. Maadeuurijana on Wrangell andnud suure panuse Siberi ning Põhja-Ameerika maade ning rahvaste tundmaõppimisse. Tema poolt läbi viidud virmaliste vaatlused, mis sooritati G. F. Parroti koostatud programmi järgi, said aluseks uuele teooriale.