NSVL Nikita Hruštšovi ajal (0)

Referaat
NSVL Nikita Hruštšovi ajal
Koostas:
2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Hruštšovi elulugu 4
Majandus 5
Hruštšovi kampaania uudismaade ülesharimisest Kasahstanis ja Lääne- Siberis 5
Sisepoliitika 7
Välispoliitika 9
Rakettide paigutamine Kuubale 9
Hruštšovi kukutamine võimult 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Koostasin referaadi teemal Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit Nikita Hruštšovi ajal. Valisin selle teema, kuna teadsin , et Hruštšov oli valitseja, kes ei häbenenud oma labasust ja otsekohesust. Samuti olin kuulnud tema „suurepärastest“ põllumajanduse edendamise ettevõtmistest.

Hruštšovi elulugu

N. S. Hruštšov sündis kaevuri perekonnas 17. aprillil 1894. a. Kurski kubermangus Kalinovka külas. Lõpetanud külakooli   asus ta juba 15-aastaselt kaevandusse tööle. Kaevuriamet päästis Hruštšovi I maailmasõjast, küll aga osales ta alates 1919. a. Kodusõjas, kus teenis Punaarmees noorema poliittöötajana. NLKP liikmeks astus ta juba 1918. a. Keskhariduse omandas Hruštšov pärast kodusõda töölisfakulteedis. Parteitööd alustas Hruštšov 1925. a., asudes tööle Donetski Petrovsko-Marijinski rajooni partei rajoonisekretärikssekretäriks. Eduka rajoonisekretärina jäi ta silma ühele Stalini lähimatest kaastöölistest Lazar Kaganovitšile (sel ajal Ukraina KP KK I sekretär), kes edutas Hrustšovi ning kutsus ta lõpuks endaga Moskvasse. 1931 . a. asus ta parteitööle Moskvas, juhtides moskva metroo ehitust. Selle eest sai ta 1935. a. Lenini ordeni . Aastatel 1932 – 1934 töötas, ÜK(b)P Moskva linnakomitee 2. ja pärast 1. sekretärina, seejärel ÜK(b)P MOskva Linnakomitee 2. sekretärina. ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal valiti ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks 1. sekretäriks. 1935–1938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär. 1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ning UK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal UK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks. Teises maailmasõja oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas, kogu sõja poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes. Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees, ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretärina. 1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär. Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov, Hruštšov NSV Liitu. Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštsov koos liitlastega partei KK-s 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid . 1964. aastal korraldasid aga temaga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev, Juri Andropov riigipöörde, kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil ning partei- ja riigijuhiks sai tema endine liitlane Leonid Brežnev.Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Majandus

Hruštšovil puudus läbimõeldud majanduse arendamise kava. Tema tegevust iseloomustasid pidevad ümberkorraldamised ja kampaaniad. Eriti puudutas see põllumajandust. Majanduselus pööras Hruštšov rohkem tähelepanu kergetööstuse ja põllumajanduse arengule, andes rohkem otsustamisvabadust tootjatele. See tõi kaasa olukorra, kus  rahva elatustase paranes . Majandusnäitajad kasvasid sedavõrd kiiresti, et Hruštšovi arvates pidi Nõukogude Liit üsna varsti jõudma olukorda, kus oleks võimalik alustada kommunistliku ühiskonna ülesehitamist. Seetõttu võetigi NLKP XXII kongressil vastu NLKP programm, mille kohaselt 1980. aastate alguseks peab NSV Liit olema jõudnud kommunismi.
Tähelepanuväärselt arendati kosmosetehnikat (1957 esimene Maa tehiskaaslane, 1961 inimene maalähedasel orbiidil).
Kasahstani, Siberi, Lõuna- Uurali ja Volgamaa uudis- ja jäätmaade ülesharimine ning põllumajanduse riiklik toetamine võimaldasid mõneks ajaks teravilja jm. toiduainete nappusest üle saada.
1954. aasta juunis partei KK pleeniumil tegi Hruštšov ettepaneku suurendada kogu maal maisikasvatust. Ta arvas , et seda põllukultuuri tuleks juurutada kas või sunniviisiliselt , nagu kunagi oli tehtud kartuliga. Siit sai alguse nõukogulik maisikasvatuskampaania. Ajakirjanduses hakati maisi nimetama põldude kuningannaks. Maisi külvipinda laiendati. Põhjapoolsetel aladel, kuus kliima oli külmem ja maisitõlvik ei jõudnud valmida, anti maisi loomadele kui haljassööta. 1959. aastal külastas Hruštšov USA visiidi ajal Iowa osariigis üht farmi. Lopsakad maisipõllud ja täissöönud härjamullikad jätsid talle suurepärase mulje. Hruštšovi soov ameeriklase kogemust üle võtta kasvas veelgi. Ent nõukogude põllumajanud ei kannatanud juba tehnilise külje pealt Ameerika omaga mingit võrdlust. Maisi on vaja pidevalt rohida, muidu saaki ei saa. NSV Liidus puudusid selleks vajalikud masinad ja ka väetist ei jätkunud. Nii ei andnud see kampaania loodetud tulemust.
1960-ndate aastate alguses tabas nõukogude majandust taas allakäik: Majanduskasv (eriti põllumajanduses) pidurdus, algasid raskused toiduainetega varustamises (peamisteks põhjusteks 1963a viljaikaldus ja uudismaade kiire väljakurnamine). Käsumajandus oli ebaefektiivne-inimestel puudus huvi paremini töötada jne.
1962. aastal tõsteti toiduainete hindu ja järgmisel aastal osteti esimest korda välismaalt kulla eest vilja.
Hruštšovi kampaania uudismaade ülesharimisest Kasahstanis ja Lääne-Siberis
Kasahstani parteijuhid, kellega ta nõu pidas, olid selle mõtte vastu. Nad kartsid, et kasahhide põlised maad sattuvad niiviisi vene ja ukraina põllumeeste kätte, kuid ei julgenud seda 1953. aastal väl­ja öelda. Selle asemel panid nad kahtluse alla saagilootused. „Kasahstani maad sobivad hästi lambakasvatuseks, mitte teraviljakasvatuseks. Uudismaaks nad ei kõlba," ütles Kasahhi parteijuht Rahmižan Sajahmetov. ,,Aga kas me ei võiks üles künda vähemalt viiskümmend tuhat hektarit?" küsis Hruštšov oma abilt Andrei Ševtšenkolt. „Sugulased kirjutavad mulle, et seal võiks üles harida sada tuhat hektarit. Ettepanek lubas kiireid tulemusi (järgneva kahe aastaga tuli üles harida vähe­malt 13 miljonit hektarit ning 1954. aastal 2,3 miljonit) ideoloogiliselt puhaste vahenditega. Selle asemel et peibutada talupoegi ,,materiaalse huvitatusega", kutsus Hruštšov idealistlikku noorsugu üles suurele sotsialistlikule seiklusele. Ta arvas, et nõukogude süsteem ja tema isiklikult suudab mobiliseerida suure hulga inimesi ja tehnikat . Uudismaade kampaania andis talle rolli, mis talle meeldis. Ta kuulutas, et riik on kriisis , värbas hulga mehi ja naisi, kes ei kartnud selle kriisiga silmitsi seista, innustas neid omaenda agarusega ning nautis kuul­sust, kui hakkasid saabuma teated võitudest.
1954. aasta kevadel ja suvel sõitis erirongidega itta kolmsada tuhat komso­ moli ..vabatahtlikku". Osa neist oli pärit maalt, kuid paljud polnud üldse valmis eesootavateks raskusteks - suviseks kuumuseks ja talviseks pakaseks. Sel ajal, kui vabatahtlikud rajasid endale telklinnakuid, rekvireeris Hruštšov kolhoosi­delt kümneid tuhandeid traktoreid ja kombaine. Vajalikust tehnikast ilmajäänud vanemate põllumaade saagikus langes seetõttu veelgi, mistõttu riik sõltus üha enam Hruštšovi suurest ettevõtmisest. Too ei võtnud aga kogu riski enda peale. Enamik kolleege toetas teda isegi pärast seda, kui ta kutsus üles üleshari- tava uudismaa suurust kahekordistama. Mõne aasta pärast viis tema kampaania põllumajandusliku ja ökoloogilise katastroofini. Seni aga ilmutas ta juhiandeid, millest Malenkovil vajaka jäi.

Sisepoliitika

Hruštšov jätkas valitseva režiimi vägivallapoliitika pehmendamist ja tühistas osaliselt piiranguid ühiskonnaelu erinevates valdkondades. Kärbiti parteibürokraatia julgeolekuasutuste volitusi. Sisuliselt jäi senine poliitiline struktuur alles. Keskvõimu surve liiduvabariikidele nõrgenes. Inimestele meeldis tema lihtsus, emotsionaalsus ja hea kontakt rahvaga. Partei 20. kongressil 1956. aastal pidas Hruštšov Stalini kuritegusid paljastava ettekande, mis oli oluliseks tähiseks ühiskonna edendamisel liberaliseerimisel. Nii on hakatud Hruštšovi valitsemisaega nimetama ka sulaajaks. Stalini kuritegude kritiseerimine jäi siiski pealiskaudseks ja poolikuks. Hruštšov ise liikus aga oma isikuvõimu kehtestamise suunas.
Kui võimule tuli Hruštšov, asendus Stalini „rahvaste isa“ millegi palju argisemaga, milles ei puudunud teatav klounaadlikkus. See tekitas mitmeti hämmeldust. Kuigi Venemaal naerdi, ei kiidetud heaks seda, et Hruštšov võttis ÜRO Peaassambleel kinga jalast ja koputas sellega lauale. Niisugune ettearvamatu käitumine Hruštšovi lõpuks kukutaski.
Kõige märgatavam vahe varasemaga oli see, et kuigi Hruštšov oli äkkvihaga ja kaugeltki mitte pluralistliku ühiskonna pooldaja , oli üks asi selge: enam ei kasutatud ühiskonna arengu edendamiseks vägivalda. Suurem osa vangilaagreid suleti. Gruppidena ja üksikult hakati inimesi õigeks mõistma.
Hruštšov avas rahvale Kremli ja seda nii reaalselt kui ka kujundlikus mõttes. Stalini ajal oli see keskaegne kindlus olnud suletud kõigile, välja arvatud partei kõrgem ladvik. Alates 1920. aastatest elasid selle müüride taga vaid valitud tegelased nagu Molotov, Kaganovitš, Mikojan ja Vorošilov. Mõni kuu enne Stalini surma õnnestus Hruštšovil ja mõnel tema kaaslasel pärast seda, kui val- vemeeskond oli neid pikalt ja põhjalikult kontrollinud, sinna esimest korda pilku heita. 1954. aastal aga korraldati Kremlis Hruštšovi ettepanekul uusaastaball noortele ning pärast seda avati kinnine territoorium kõigile külalistele. Et tõr­juda Vorošilovi kurtmisi, et ta ei saa nüüd enam koduümbruses jalutada, käis Hruštšov vene turistide hulgas lonkimas. Enamasti ei tuntud teda ära, sest keegi ei kujutanud ette, et parteijuht võiks lihtrahva hulka tulla.
Stalini terroriga hakati lõpparvet tegema kohe pärast Stalini surma märtsis 1953. Inimesi vabastati koonduslaagritest. Sellega tegid algust peaasjalikult Georgi Malenkov ja Lavrenti Beria. 1953. aasta kevadeks olid kõik poliitbüroo liikmed otsustanud kukutada julgeolekut juhtinud Beria. Beria arreteeriti, viidi soomusautos Moskva sõjaväeringkonna staapi ja hukati.
Beria oli alustanud liberaliseerimisprogrammi, ent teised juhid kartsid teda liiga palju, et lubada tal oma positsiooni tugevndada. Koos Beriaga võeti maha ja hukati suur hulk tema abilisi. Viimastel aastatel on Beriast palju kirjutatud ning on esitatud sellesuunalisi seisukohti, et Beria oli tõemeeli kavatsenud terrorist loobuda ja anda kodanikele suuremaid vabadusi.
Pärast Stalini surma algas kirjanduses sulaaeg. 1954. aastal ilmus Ilja Ehrenburgi „Sula“, 1956. aastal Vladimir Dudintsevi romaan „Mitte üksnes leivast“. Konstantin Simonov, kes hakkas taotlema Stalini ajal kiusatud Anna Ahmatova ja Mihhail Zoštšenko maine ennistamist. 1962. aastal ilmus ajakirjas „Novõi Mir“ Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus“.
Sula polnud kaugeltki ühesuunaline nähtus. Ajakiri „Oktjabr“ alustas poleemikat „Novõi Miriga“. Keelud ja ahistamised jätkusid. Kui Boriss Pasternak sai 1958. aastal Nobeli kirjanudpreemia, hakati teda taga kiusama. Pasternakki ei lubatud Stockholmi preemiat vastu võtma. 1961 avaldati Venemaal seadlus võitlusest ühiskondlikult kasulikku töösse eitavalt suhtuvate isikute vastu. Kahe aasta pärast hakati tegelema luuletaja Joseph Brodskyga. Brodsky mõisteti viieks aastaks asumisele. Selle peale protesteeris intelligents esimest korda avalikult, Brodsky asumisaega lühendati poolteisele aastale. 1972. aastal ta lahkus NLiidust ja sai 1987. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Nikita Hruštšov suhtus kunsti nõukogude juhtide traditsioonilisel kombel. See ilmnes Moskva Maneežis, kus ta koos nõukogude juhtkonnaga käis kunstinäitust vaatamas. Sotsialistlikku realismi esindavate teoste kõrval oli välja pandud ka modernistide omi. Neid Hruštšov ei tundnud ega mõistnud. Kohtudes kultuurirahvaga ütles Hruštšov, et abstraktsionism ja formalism peegeldavad kodanlikku ideoloogiat ning on üks selle ideoloogia vorme.
Maneežis oli peale konformistide tööde ka monumentaalskulptuuri esindaja Ernst Neizvestnõi teoseid. Ta palus Nikita Sergejevitši oma töid vaatama. Mälestusteraamatus räägib Neizvestnõi enda ja riigi esimese mehe vahelistest erimeelsustest. „Hruštšov ütles, et ma raiskan rahva raha, sest toodan rämpsu. Mina kinnitasin talle, et ta ei saa kunstist üldse aru. Hruštšov oli teisel arvamusel ja vastas: „Ma olin kaevur , ei mõistnud. Oli poliittöötaja, ei mõistnud. Nüüd olen parteijuht ja peaminister ega saa ikka millestki aru. Kelle jaoks te töötate?“

Välispoliitika

Hruštšovi välispoliitika oli heitlik ja mitmepalgeline. Ta loobus Stalini seisukohast , mille järgi sõjad on möödapääsmatud kuni maailmakommunismi kehtestamiseni ning asendas selle rahuliku kooseksisteerimise propageerimisega. Erinevalt senistest Nõukogude riigijuhtidest reisis ta palju ringi ning võitis südameid oma joviaalse ja avala käitumislaadiga. Tema populaarsust tõstsid NSV Liidu edusammud kosmoses ("Sputnik" 4. oktoobril 1957. a., Juri Gagarin kosmoses 12. aprillil 1962. a.).
NSVL kuulutas riikide rahumeelset kooseksisteerimist. 1955. aastal lõpetas NSV Liit Austria okupeerimise ning normaliseeris suhted Jugoslaavia ja Saksamaa Liitvabariigiga. Militaristlikest ambitsioonidest siiski ei loobutud . Relva jõul lämmatati sõltlasriikide demokratiseerumiskatsed (nt. 1956 Ungaris). Kuuba juhi Fidel Castro režiimi toetamine tekitas Kuuba kriisi ajal (1962) maailmasõjaohu. Suhtlemine lääneriikidega rikkus vahekorda Hiina ja Albaaniaga. Jätkus forsseeritud relvastumine.
Nõukogude Liidu mõjuvõimu seisukohast oli see suur viga, et Hruštšov läks tülli Mao Zedongiga. Hiina muutus sõbrast vaenlaseks. Hruštšovi ja Mao sõnelus Pekingis algas sellest, et Hruštšov avaldas imestust Mao seisukoha üle, et tuumasõda pole tarvis karta . Loomulikult peab tuumasõda kartma . Küllap kartis ka Mao, kuigi ütles hoopis muud. Võib-olla oli küsimus juhtpositsioonist, kelle võim on suurem, kumb kõvem. Hruštšovi reageering oli äge: suhted katkestati.
Rakettide paigutamine Kuubale
Kaubalaev „Maria Uljanova" ( kandis Lenini õe nime) asus Kuuba sadama Cabanase poole teele juuli keskel. See oli esimene reis umbes 150-st reisist, mida 85 reisi- ja kaubalaeva järgneva kolme kuu jooksul tegid. Meeste ja varustuse toimetamine kuude Nõukogude sadamasse Sevastoopolist kuni Severomorskini pidi toimuma salaja. Väed koondati spetsiaalsetele lossimisplatsidele öösel ja relvastatud valve all. Sihtkohta ei teatatud ning sõduritel polnud lubatud koju kirjutada. Lossimispunktides hoiti mehi kuni laevadele paigutamiseni barakkides spetsiaalse valve all ning neilt võeti ära partei-, komsomoli- ja sõjaväepiletid. Laevade meeskondadele ei antud linnaluba ning neil oli keelatud kirjavahetust pidada.
Laevadel said sõduritest puusepad (kes ehitasid alumistel tekkidel magamis- koisid ning maskeerisid raketid laudade abil laeva pardakonstruktsioonideks) ja lastijad (kes laadisid tanke, õhutõrjesuurtükke, lahtimonteeritud lennukeid ja kahekümnemeetriseid rakette trümmidesse). Kõik äratuntavalt sõjalise ots­tarbega varustus paigutati trümmidesse, raketid ja nende stardiseadeldised aga kaeti metallkilpidega, et varjata neid infrapunakaamerate eest. Autod, traktorid ja muud põllumajandusmasinad paigutati lahtiselt tekile .
Et sõdurid näeksid välja ..põllumajandusspetsialistidena", anti neile tsiviil- rõivad. Kõigil olid ühesugused ruudulised särgid, mistõttu nad erinesid kuuba­lastest sama selgelt, nagu kannaksid nad sõjaväemundrit. Kui laevad lähenesid Bahama saartele, kus ameeriklased neid merelt ja õhust jälgima asusid, lubati sõdureid tekile (mitte suuremate rühmadena kui viis-kuus meest) vaid öösel (kuigi päeval ulatus temperatuur alumistel tekkidel 32 kraadini). Selleks ajaks oli sõduritel reisi sihtkoht juba teada. Keset Atlandi ookeani avasid väeosa koman­dör ja laeva kapten KGB ohvitseri juuresolekul väikese pitseeritud ümbriku, mis oli suletud suuremasse punase lindiga kinniseotud pitseeritud ümbrikusse, ning tegid sihtkoha teatavaks. Mehed higistasid päevad läbi, toitu anti neile peamiselt pimedas ning tualetis sai mõnel laeval käia vaid kindlatel kellaaegadel, nii et kaheksateistkümne- kuni kahekümnepäevane merereis troopikas, millest talvest väsinud venelased olid unistanud, osutus tõeliseks košmaariks.
Palju lõbusamaks ei läinud ka pärast laevade kohalejõudmist. „Maria Uljanova" saabus 26. juulil ning järgneva nelja päeva jooksul tuli veel üheksa laeva. Kuna Moskva oli unustanud anda laevadele ja kohalikele vastuvõtutoimkondadele vastavad paroolid, keeldusid mõned kaptenid ja komandörid esialgset sihtsadamat muutmast. Sõjavarustus laaditi maha öösel, peideti varjualustesse ning veeti mööda kõrvalisi teid (veokid kahekümnemeetriste rakettidega ei pääsenud käänulistel teedel enne läbi, kui nurgapealsed talupojahurtsikud maha lõhuti) üheteistkümnest sadamast üle saare paiknevatesse baasidesse. Selle kiirrännaku ajal anti kõik käsud hispaania keeles ning endiselt tsiviilrõivaid kandvad kurnatud sõdurid ei tohtinud kasutada raadiosidet, et ameeriklased oma elektrooniliste seadmetega neid pealt ei kuulaks. Sidet väeosade ja Havan­nas asuva peakorteri vahel peeti edasi-tagasi sõeluvate käskjalgade vahendusel suusõnaliselt.
Baasidesse jõudnud, leidsid sõdurid eest tingimused, mis olid rasked neile endile ja ebasoodsad nende varustusele. Niiske palavus , moskiitoparved ja mürgised guajakipuud (Kuuba isaosas) tegid elu peaaegu talumatuks. Tavalisi kaevikuid ei saanud kaevata, sest põhjavesi tuli vastu, ning sõdurid pidid rajama okastraataiaga muldvalle. Raske töö käis kümne- kuni kaheteistkümnetunniste vahetustena nii päikeselõõsas kui vihmas. Stardiplatvormide jaoks toodi NSV Liidust kohale suured raudbetoonplokid. Kuna kivise pinnase tõttu ei saanud ekskavaatoreid ja buldoosereid kasutada, pidid sõdurid paneelid käsitsi paika panema. Kindral Gribkov nurises, et armee , mille raketid pidid tabama tuhan­dete kilomeetrite kaugusel asuvaid sihtmärke, pidi „läbi ajama nagu vanasti sapöörilabidate ja kirvestega".
Loomulikult ei sobinud palmipuud maskeerimiseks. Isegi kui neid oleks roh­kem olnud, poleks nad varjanud „komandopunkte ja varustushooneid, kütuseveokeid ja tanke ning jämedaid kaableid, mis ümbritsesid suuri betoonpaneele, millele olid kinnitatud rakettide stardiseadeldised". Kindral Gribkov ütleb, et „kui varustus oli kohale toodud, võis paikapandud raketi - aga mitte selle juurde viiva tee - varjata maapealse vaatleja pilgu eest. Ülevalt õhust aga paistis see ilu­sasti välja nagu paistes pöial."
Keskmise tegevusraadiusega raketid jõudsid Kuubale septembri keskel, nen­de lõhkepead toodi KGB eriüksuse valve all kohale 4. oktoobril. Laev keskmaa- rakettidega, mis oli kriisi alguses alles merel, pöördus poolelt teelt tagasi, tuumapead aga, mis olid kohale saadetud eraldi, asusid kriisi ajal Kuuba sadamas seisval Nõukogude laeval. 14. oktoobriks, mil kindral Gribkov kindralstaabist tuli vägesid inspekteerima (Aerofloti lennukiga, mille kinnises lastiruumis olid päästevestid ja muu evakuatsioonivarustus), olid Kuubale jõudnud ka kahek­sakümne tiibraketi lõhkepead, kuus aatompommi 11-28 pommitajate jaoks ning kaksteist lõhkepead rakettidele Luna . Need lõhkepead paigutati spetsiaalse valve all olevatesse punkritesse ja ladudesse, mis asusid rakettidest ja lennukitest parajas kauguses, nii et sõja ajal võis nad kiiresti paika panna.
Kõik polnud veel kaugeltki valmis. Kindral Plijev , kes põdes neeruhaigust ning võttis külalised kindralstaabist seetõttu hapu näoga vastu, kandis ette, et rakettide paigaldamine jääb graafikust maha. Peagi aga saabus veel halvem uudis: samal päeval, kui Gribkov kohale jõudis, oli ameeriklaste U-2 lennanud karistamatult üle raketibaaside.

Hruštšovi kukutamine võimult

Märtsi alguses 1964. aastal hakkas ülemnõukogu juhataja Leonid Brežnev arutama kolleegidega Hruštšovi kõrvaldamist võimult. Brežnevil oleks olnud lihtne Hruštšov lasta arreteerida ajal mil Hruštšov tuli tagasi Skandinaavia reisilt. Selle asemel kulutas ta aega Keskkomitee liikmete mõjutamiseks, et need toetaks Hruštšovi väljatõrjumist. Brežnevile anti aega vandenõu teostamiseks, kuna Hruštšov oli Moskavast viis kuud ära.
Vandenõulased, eesotsas Brežnevi, Aleksandr Shelepin ja KGB esimees Vladimir Semichastny’ga alustasid koheselt tegevust, kui Hruštšov oli puhkusel Abhaasias. 12. oktoobril kutsus Brežnev Hruštšovi puhkuse ajal erakorralisele Presiidiumi koosolekule, mis toimus järgmisel päeval. Väidetavalt põllumajanduse teemadel . Kuigi Hruštšov kahtles koosoleku ehtsuses lendas ta Moskvasse, kus Brežnev ja teised Presiidiumi liikmed süüdistasid teda poliitiliste vigade tegemises. Hruštšov näitas üles pisukest vastupanu. Samal õhtul helistas ta enda sõbra ja Presiidiumi liikmele Anastas Mikoyanile ja ütles:
„Ma olen vana ja väsinud. Las nad saavad ise hakkama. Olen põhilised asjad ära teinud. Kas keegi oskas unistada sellest, et öelda Stalinile, et ta ei sobi meile enam ja soovitada tal karjäär lõpetada? Meist poleks isegi märga plekki alles jäänud. Nüüd on kõik teisiti. Hirm on kadunud ja me saame rääkida võrdsetena. See on minu panus. Ma ei alusta võitlust.”
14. oktoobril 1964. aastal Presiidium ja Keskkomitee hääletasid Hruštšovi „vabatahtliku” pensioni poolt. Brežnev valiti esimeseks sekretäriks (hiljem peasekretäriks), Aleksei Kosygin sai peaministriks.

Kasutatud kirjandus

Bunitš, Partei kuld, Tallinn, 1995.
Eesti Entsüklopeedia 7, Tallinn, 1994.
Koivisto, Vene idee, Tallinn 2002.
Taubman, Hruštšov ja tema aeg, Tallinn, 2006.
http://et.wikipedia.org/wiki/Nikita_Hru%C5%A1t%C5%A1ov
http://et.wikipedia.org/wiki/Sulaaeg
http://www.hot.ee/saskaleht/tabel(t2ielik) .doc
13