Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon (0)

Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon
02.12.08 külastasime Võrumaal asuvat Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni.
Enne sinna minekut ma sellest midagi erilist ei teadnud ja olin sealt ainult mööda sõitnud. Varem otsisin Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni kohta natuke infot:
Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni ülesanded rahuajal:

• Õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksused vastavalt formeerimisülesandele.
  
• Vastavalt väljaõppeplaanile õppeaasta jooksul valmistada ajateenijatest sõjaaja allüksused: jalaväekompanii, miinipildujapatarei, jalaväepataljoni luurerühmad. Ajateenijate arv ja allüksuste koosseis kinnitatakse iga-aastase väljaõppeplaaniga.
  
• Vastavalt väljaõppe plaanile viia läbi õppekogunemised pataljoni baasil moodustatavate üksuste ja neid komplekteeritavate reservväelastega.
  
• Hoida ja hooldada pataljoni rahu- ja sõjaaja, samuti formeeritavate üksuste tehnikat , relvastust, laskemoona , riide - ja muud varustust.
  
• Korraldada sõjaväelinnaku haldamine ja valve .
  

Ajalugu:
Kuperjanovi partisanide pataljoni ametlikuks sünnipäevaks on 23. detsember 1918. a., mil leitnant Julius Kuperjanov tookordselt 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt saab loa erilise partisanide salga moodustamiseks.
Vabatahtlike rohkearvulise juurdevooluga muutus see salk peatselt iseseisvaks pataljoniks kõikide juurdekuuluvate komandodega ning nimetati hiljem, peale langenud juhi surma tema mälestuseks "Ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks".
Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. a., mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.
Pärast pataljoni laialisaatmist majutati Võrus paiknevatesse Taara kasarmutesse Nõukogude sõjaväeosa.
Taasasutamine:
Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a. asukohaga Võrus, Meegomäel.
Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks. 1992. a. jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp , mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega - väeosa ajalooline sümboolika.
Kohale jõudes võttis meid vastu staabiveebel Margus Isotamm . Suundusime kohe söökla poole. Sööklahoone oli uus ja korralik. Stendi pealt võis lugeda silti kus seisis , et pikka kasvu sõduritele ( alates 1.90m) on hommikul võimalus saada kõike topelt . Söögi valik oli rikkalik ja pakuti väga korraliku ja maitsvat sööki. Said endale supi, prae, magustoidu , salati, mahla, leiva ja saia. Salatit ja mahla sai ise valida. Praad oli väga suur ja maitsev, seda ei oleks uskunudki kui ise ei oleks seda söönud. Oli raskusi kõige ära söömisega. Toit oli mitu korda parem kui see mida koolis pakutakse ja seda oli ka oma 3 korda rohkem kui koolis saab. Lõpus tuli välja et isegi kartsas saab korralikumat sööki kui koolis.
Peale söömist asusime ringkäigule. Peatusime takistusraja juures, aga sinna meid ei lastud kuna oli märg ja libe. Margus Isotamm rääkis et nende pataljoni rekord on natuke alla 3 minuti, aga maaimarekord enam vähem 2 minutit. Edasi läksime masinaparki vaatama ja sai isegi masinatesse sisse astuda. Nendel sõduritel kes sõjaväkke suvel kutsutakse on võimalik sõjaväes riigi kulul teha erinevate sõiduvahendite lubasid. Nt veoauto , mootorratas, buss jne.
Hakkas vihma sadama ja läksime sõjaväelaste õpperuume vaatama. Jällegi oli õppehoone uus ja korralik. Klassid panid lausa kadestama. Kõik klassid olid viimast tehnikat täis, isegi toolid olid pehmed ja mugavad. Natuke pikema pausi tegime auditooriumis kus vaatasime väikest videot ja Margus Isotamm rääkis natuke sõjaväest. Saime teada et suvel sõjaväkke kutsutud inimesed peavad sõjaväed 11 kuud olema ja neist saavad kas autojuhid või rühma juhid. Sügisel tulijad peavad seal veetma 8 kuud. Isegi sõjaväes ei pääse eksamitest ja neid on umbes15. Õnneks eksamites läbikukkumisel istuma ei jäeta vaid lihtsalt ei saa endale Kuperjanovi-üksikjalaväepataljoni märki mundrile. Räägiti ka korrast ja sõduri päevast.
5.55 on hommikul äratus, millele järgneb hommikuvõimlemine siis treening ja õppingud, vahepeal 3 söögikorda ja lõpuks saab ka natuke vaba aega ja kell 10 peab magama minema. Vahepeal ei tohi voodisse pikali heita ja voodi peab väga korralikult ilma ühegi kortsuta tehtud olema. Vaatasime erinevaid klassiruume ja moodsat lasketiiru. Jõusaalid olid väga tasemel ja hulga trenazöörodega. Laupäev oli sõduritel veidi vabam ja see on ka külastuspäev. Rääkisime ka meedias viimasel ajal olevast teemast füüsilise karistuse kohta. Margus Isotamm arvas et kõik on mõistuse piires.
Edasi suundusime kasarmute poole. Vahepeal saime teada et kuus on nende elektriarve 200 000 eeku :). Väljas oli korralik jalgpalliväljak ja korvpalliväljak. Kasarmud olid väikesed ja räpased. Päevasel ajal ei saa seal isegi pikali visata sest voodi on tabalukuga seina külge aheldatud. 24 tunni jooksul saab kasarmust tunniks ajaks ka jalutama väikesele platsile. Rekord aeg mis keegi kasarmus on veetnud oli 3 kuud. Seda on tõesti palju. Vahepeal anti meile vaadata ja katsuda automaati galil . Siis suundusime jälle üht vastvalminud hoonesse. Seal oli raamatukogu ja seal sai veel piljardit mängida ning arvutit kasutada. Veel oli seal väike kiosk .
Suundusime värava poole ja oligi meie külaskäik läbi. Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonist jäi väga hea mulje ja eriti jääb meelde väga hea toit. Kõik hooned olid uued ja korralikud ning tingimused väga head. Arvatavasit peab ka ise just Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni teenima minema ja selleks ajaks kui mina sinna jõuan pidi palk juba kõva 2000kr kuus olema.
Mikk Vihmann 10b