KUTSEÕPE PÕHIKOOLIS JA GÜMNAASIUMIS VALDKOND: LAEVA TEKIMEESKOND ERIALA: MADRUS VALIKAINE MEREKULTUUR JA ETIKETT KOOSTAS: PAUL KOOSER 2012/2013 Õ.A. AINEKAVA 1. Õppeaine nimetus: Merekultuur ja etikett 2. Õpperühmad: merendusklassid 3. Üldmaht: 40 tundi 4. Õppeesmärk: Õpetusega taotletakse, et õppija teab merekultuuri ja selle mõju kutselise meresõidu arengule. Tunneb laevadel kehtivat etiketti ja oskab käituda vastavalt etiketinõuetele. 5. Õppesisu ja õppeaine temaatiline plaan: Õppesisu(käsitletavad teemad ja alateemad) Tundide arv 1.MEREKULTUUR 1.1Merekultuuri mõiste 1.2Meresõidu ajalugu. Foniiklased ja nende peamised 8 tegevusalad(sadamalinnade ehitus,kaubandus ja meresõit) 1.3Maailma tuntumad meresõitjad ja nende retked 1.4Ees
Peagi selgus, et purjelaevadele jääb Põhja meretee siiski läbimatuks. See-eest aga loodi tulutoov meritsi kulgev kaubatee Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. 17. sajandil jõudsid lääne suunast Vaikse ookeanini Vene kasakad. 1648. aastal purjetas Semjon Deznjov läbi Aasiat ja Ameerikat eraldava väina. Euroopale jäi see maadeavastus teadmatuks: alles sadakond aastat hiljem avastati Deznjovi aruanne ühest Siberi arhiivist. Enne seda, 1728. aastal läbis väina Vene teenistuses taanlane Vitus Bering, andes sellele oma nime. Tegelikke looduslikke olusid tundmata otsiti mereteed ka läbi Kanada arktilise saarestiku. Taani kuningas Christian IV lootis just Gröönimaa kaudu Indiasse jõuda. Nendeski otsingutes tuli pettuda. Loodeväil avastati alles 19. saj. keskpaigas tõdemusega, et laevasõiduks on see jääolude tõttu praktiliselt kasutamatu. 17. sajandil algasid ka lõunamandri (terra australis) otsingud, mille olemasolu väideti juba antiikajal. Esimesena jõudis 1606
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid