Eesti ajalugu 1914-1918 (0)

5 VÄGA HEA

Eesti ajalugu 1914-1918
Ville Pähklamäe 10.b

Sisepoliitika

1.1. I Maailmasõja mõjud rahvale

1914. aastal oli Eesti Vene võimu all. Sõja puhkedes jäid eestlased keisri ustavateks alamateks. Otsene sõjategevus Eestit sõja alguses ei puudutanud. Tol ajal olid kõrgemad võimu esindajad keisri kubernerid. Nad olid suured venestajad ja nad ei soovinud autonoomiast või Eestist midagi kuuldagi. Eesti oli territooriumilt Tsaari - Venemaa osa. See tähendas seda, et Eestit kui sellist ei olnud. Oli vaid suur Tsaari - Venemaa ja Eesti selle väike osa. Tegelikult oli Eesti erirežiimiga tsaaririigi osa, siin kehtis Balti erikord. See tähendas seda, et kohalikel saksa mõisnikel olid eesõigused. (Eestis elas tol ajal ümmarguselt umbes 1 miljon inimest). Sakslastel oli linnades suhteliselt suur osakaal, kuid aja pikku see vähenes. Linnadesse tuli juurde läti põgenikke ja ka vene töölisi. Maal elas umbes kolm neljandikku elanikest, kellel oli suur küsimus, kust saada maad. Maaküsimus oli ka suur ühiskonnaprobleem. Lisaks maaküsimusele olid suurteks probleemideks veel eestlaste autonoomia , samuti sooviti eesti keelele suuremaid õigusi ning eestikeelset haridust. Eestikeelse haridusega olid tol ajal vaid mõned erakoolid. Tavakoolides toimus õppetöö ikka vene keeles. Tsaari - Venemaal poliitilisi liikumisi väga ei lubatud, kuigi maal olid mitmed põllumeeste seltsid, linnades juba spordiseltsid (näiteks Kalev) ning igasuguseid muid seltse. Lisaks seltsidele tegutsesid veel kohalikud valla- või linnavolikogud.
1915. aastal läks olukord umbes samamoodi edasi. Venemaa hakkas I maailmasõjas takerduma. Sealne sõjavägi hakkas Läti pealinnale lähenema. Eestlasi osales maailmasõjas 100 000, kuid eraldi Eesti rahvuslikke väeosasid Vene sõjaväes ei organiseeritud. Lätist tuli Eesti pinnale ühe enam sõjapõgenikke juurde. Rahva olukord halvenes, sest rindel olid toitumisraskused. Samuti nõrgenesid ka valitsuse positsioonid. Rahval läks suur sõjavaimustus üle ja vene elanikkonna osatähtsus suurenes. Erilisi poliitilisi liikumisi ei olnud.
1916. aastat võib iseloomustada kui väsimust ja pettumust, mis sõjas järjest suurenes. Lõunarindel oli suur pealetung ning inimestel hakkas selgeks saama, et sõda ei võideta. Jätkusid erinevad toitumisraskused ja majandusraskused ning sellel ajal poliitilisi liikumisi ei lubatudki. Võiks ütelda, et aastatel 1914 – 1916 oli Eesti poliitika sarnane. Nendel aastatel väga midagi ei muutunud. Küll hakkas asi muutuma 1917. Aastal, mil toimus Venemaal Veebruarirevolutsioon.
1.2. Autonoomia Vene riigi koosseisus
1917. aastal puhkes kriis, mis oli tingitud toiduainete- ja kütusepuudusest. Töölised läksid Peterburgi barrikaadile, mis oli ka edukas, sest 2. märtsil loobus troonist keiser Nikolai II ja Venemaal moodustati uus valitsus, mida hakati nimetama Ajutiseks Valitsuseks . Kui uus olukord oli äratanud seni varjus püsinud eesti poliitilised jõud, algas aktiivne tegevus rahvusautonoomia saavutamiseks. Tartus tegutsev Jaan Tõnisson ruttas juba 8. märtsil Peterburgi uue peaministri visiidile, selgitama Ajutisele Valitsusele eestlaste autonoomiasoove. Mõne päeva pärast kogunesid maakondade ja linnade esindajad kavandama Eesti tulevast omavalitsust. Eesti autonoomia pidi teostuma sel kombel , et nii Eestimaa kubermangus kui Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud põhjaosas loodaks kummaski omavalitsus. Oma autonoomiaplaani teostuseks korraldasid eestlased Peterburis 26. märtsil massilise meeleavaldusrongkäigu, millest võttis osa üle 40 000 eestlase, kellest umbes 15 000 olid sõjaväelased. Ajutine Valitsus võttis 30. märtsil vastu otsuse Eesti ajutise omavalitsuse kohta kehtivusega 1919. aasta alguseni. Kuigi lõpptulemus oli tähelepanuväärne samm, ei olnud omavalitsus ikkagi nii ulatuslik, kui eestlased oleksid soovinud. Nad olid saanud ainult piiratud autonoomia.
Kevadel 1917 Eesti poliitiline pilt nii elavnes kui ka võttis teravamad piirijooned, kui seoses eelseisvate Maanõukogu valimistega, mis pidi olema Eesti ala esimene seadusandlik valitud riigiorgan, asutati uusi parteisid ning endiste nimesid ja suundumusi täpsustati. Asutati Eesti Demokraatlik Erakond, mille juhina jätkas Jaan Tõnisson. Põllumehed asutasid Eesti Maarahva Liidu (Maaliit), mida juhtis Jaan Hünerson. Lähedane mõlemale eelmainitule oli ka vastselt rajatud Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond. Peale selle tegutses Eestis Vene bloševike rühmitusi, mille toetajad osalesid Maanõukogu valimistel. Maanõukogu valmised olid üpris keerulised. Hääletusest osavõtt polnud väga aktiivne. Mõnes maakonnas oli hääletanute % umbes 30, Saaremaal ainult 17,7%. Valitud saadikute üldarv oli 62. Peale eestlaste oli veel esindatud sakslased ja rootslased. Sügiseni olid Eesti poliitikud Venemaast lahkulöömise vastu.
1.3 Oktoobripööre
Enamlaste riigipöördeplaan nägi ette võtta enne Petrogradi oma kontrolli alla lähemad suuremad keskused – Tallinn, Kroonlinn , Helsingi. Selleks moodustati siin Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Ivan Rabtšinki ja Viktor Kingissepaga. Tallinnas alustati tähtsamate objektide hõivamist juba 23. oktoobril , lõpule viidei veretu võimuvõtmine 25. oktoobril . Võim Eestis läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele eesotsas Jaan Anveltiga. Tegelikult säilis kaksikvõim , sest Maapäev tegutses edasi, algul avalikult, seejärel poolavalikult, samuti ei söoandanud enamlased eesti rahvusväeosi laiali saata.
Tööerakonna konverentsil 10. – 11. detsembril toimus lõpuks ideoloogiline murrang, kus esimese Eesti parteina otsustas Tööerakond ametlikult, et Eesti tuleb kiiremas korras kuulutada iseseisvaks. 15. november 1917 kogunes Maapäev Toompea lossi koosolekule ja kuulutas end ainsaks kõrgemaks võimuks Eestis. Edasisesks tegevuseks anti volitused Maapäeva vanematekogule. Kohe seejärel aeti Maapäev enamlaste poolt füüsilise jõu abil laiali. Deklaratsiooni initsiaator Jaan Tõnisson saadeti maalt välja ja ta asus loodud Eesti välisvälisdelegatsiooni juhina tegema selgitustööd Eesti iseseisvusele tunnustuse hankimiseks. Jõulu paiku otsustas Maanõukogu, et kui Saksamaa okupeerib Eesti, kuulutatakse välja iseseisvus, millega Eesti küsimusest saab rahvusvaheline probleem.
1.4 Iseseisvuse väljakuulutamine
Kaua oodatud ja kardetud sakslaste pealetung algas 18. veebruaril 1918. Juba kevadel olid eestlased saanud Venemaa sõjaministrilt Kerenskilt nõusoleku rahvusliku väeosa, ühe eesti polgu, moodustamiseks Vene armees . Päästekomitee asus rünnakut tagasi hoidma, vaid taganevate venelaste järel tekkis Eestis sõjaline vaakum. See asjaolu kiirendas iseseisvuse väljakuulutamist. Pidulik iseseisvuse väljakuulutamine toimus 23. veebruari õhtul Pärnus Endla teatri rõdult,selleks oli moodustatud Päästekommitee kuhu kuulusid: Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik (Pilt + lühitutvustus). Iseseisvusmanifesti ametlik väljakuulutamine toimus järgmisel päeval ja sellega oli kindlaks määratud ka Eesti iseseisvuspäev, 24. veebruar 1918 . Tallinnas valitses kaos , enamlased taganesid seal samas ootavatele laevadele, sakslased olid juba hõivanud Lõuna- ja Kesk-Eesti ning liikusid Tallinna suunas. Päästekomiteele näis nüüd avanevat võimalust võimalust iseseisvuse deklareerimiseks pealinnas. Pühapäeval, 24. veebruaril 1918. aastal avaldas Päästekomitee iseseisvusmanifesti Tallinnas. Manifestis kuulutati Eesti mainitud päevast alates oma ajaloolistes ja rahvuslikes piirides iseseisvaks, demokraatlikuks vabariigiks. Tegelikkuses oli Eesti iseseisvuse kestvuseks tol korral üks päev. Juba enne 25. veebruari keskpäeva tungisid Saksa väed Tallinna, tõstsid keiserliku lipu Pika Hermanni vardasse ja võtsid kogu võimu üle.
1.5 Saksa okupatsioon
Algas saksa okupatsioon. Okupatsiooni ajal suuri rahutusi ei olnud. Okupatsioon algas talvisel ajal ja see muutis sõjategevuse natuke keeruliseks. Eesmärgiks oli sakslastel rajada Balti hertsogiriik. Eestlased suhtusid saksa okupatsiooni erapooletult . Okupatsiooni alguses olid sakslased viisakad, kuid hiljem saadeti okupatsioonivõimude käsul eesti väeosad laiali ja saksastamise eesmärgil määrati saksa keel asutuste ja kõrgemate õppeasutuste keeleks . Eesti seltsid pandi kinni, parteide tegevus keelati ja eestlastest ametnikke ja poliitikuid vangistati. Okupatsiooni lõppes 11. novembril 1918, mil Saksamaa alistus I maailmasõjas Lääneriikide ees. Peale seda hakkas Eestis tegutsema Ajutine Valitsus. Asustati Eesti Kaitseliit, mille eesotsas olid E. Põdder ja J. Pitka . 27. novembril 1918 võttis Eesti Vabariik vastu otsuse võidelda oma iseseisvuse eest Nõukogude Venemaa kallaletungi korral.

Välispoliitika
Esimese maailmasõja kestel kuulus Eesti territoorium Tsaari-Venemaa koosseisu. See tähendas seda, et Eesti riigil kui sellisel puudus otsene välispoliitika. Saksa okupatsioonikuudel jäi iseseisva Eesti järjepidevust kehtestama Eesti välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada oma maa isesesvusele ka lääneriikide toetust. Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsmaa valitsuse palvel saadeti 1916-1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis , neist üle poole langesid . Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest.
Vana Vene impeeriumi tükeldamist võõrastavad Prantsusmaa ja Suurbritannia olid ettevaatlikud, kuid sellegipoolest tunnustasid maikuus Maanõukogu de facto.
I Maailmasõja tegevuses osalesid Venemaa keisririigi armee koosseisus peale mobiliseeritute osalesid ka eesti soost ohvitserid , kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks just Esimese maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Nikolai Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 — alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov, kes oli Vabadussõjas üks vapramaid väejuhte.Kui Soome vabatahtlikud(27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon )osalesid I MS Venemaa vastases sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud. Saksameelset suunda 1918. Aasta lõpuni järgiv Soome ei olnud huvitatud Eesti iseseisvusliikumise toetamisest. Eesti välisdelegatsiooni eesotsas oli Jaan Tõnisson, kes käis Londonis ja Pariisis tunnustust otsimas, kuid Lääneriigid suurt midagi ei lubanud. Lääneriikidele oleks rohkem meeldinud, kui Eesti oleks Vene võimu all, sest see oleks soodustanud Venemaa sõjalist positsiooni. Kui aga oli näha , et vana Vene riiki ei taastata, siis tunnustati Eestit. Sõja ajal polnud ka Eestil suurt majanduslikku koostööd, sest oli sõja aeg ja endalgi oli raske. Suuremad majanduslikud koostööd tulid alles peale sõda.
Autori perekonna nimi, eesinitsiaal, raamatu nimi. Kus ja millal
(Noor, H. Eesti Vabadussõjaluse hävitamine. Tartu, 2010. Lk 33.
Artikkel)
artikli asemel või tulla ka tabel või midagi

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 5 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-02-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

5 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

245981 Õppematerjali autor

autonoomia maanõukogu tõnisson omavalitsus maapäev koosseisus jaan tõnisson armee sakslased tsaarivenemaa pealetung enamlased konstantin

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti esimene iseseisvumine - enne ja pärast

3) moodustati Venemaa Ajutine Valitsus 4) tööliste nõukogu teke Sündmused ja muutused Eestis (Märtsirevolutsioon ja autonoomia): 1) Ajutise Valitsuse esindajaks Eestis sai Jaan Poska 2) Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt 3) toimus eestlaste meeleavaldus Petrogradis, kuna autonoomiaseaduse vastuvõtmine hakkas venima 4) Venemaa Ajutine Valitsus kinnitas 30. märtsil (12.aprillil) 1917 Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia (- osaline iseseisvus Vene riigi sees) 5) senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati üheks Eestimaa kubermanguks, mida juhtis kubermangukomissar Jaan Poska 6) omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, nõnda kõlas ametlik nimetus; rahvasuus ja hiljem ametlikes ajalugudeski on käibel

Ajalugu

doc

Eesti teel iseseisvusele

Eristusid poliitilised voolud: liberaalne rahvuslus ning sotsialism. Tartu liberaalid Postimees (1896), toimetajaks juristiharidusega Jaan Tõnisson. Rahvusmeelsed haritlased (Villem Reiman, Oskar Kallas, Peeter Põld, Karl August Hindley). Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamine. Astuti jõuliselt välja venestamise ja saksastamise vastu. Rünnati baltisaksa ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust. Kõneleti avalikes paikades ja eesti keeles, esikohal olid rahvusaated. Vajalikuks peeti eestlaste õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega, maa- ja haridusreforme. Tähelepanuta jäeti sotsiaalsed vastupanud ning rahvast käsitleti ühtse tervikuna. Tallinna radikaalid Teataja (1901), õigusteaduskonna lõpetanud Konstantin Päts. Haritlased (Anton Hansen Tammsaare, Eduard Virgo, Johannes Voldemar Veski jt.) Ei eitatud ühiskonna sotsiaalset lõhestatust. Propageeriti majanduse edendamist.

Ajalugu

docx

Eesti iseseisvumine

...... 6 Kokkuvõte ................................................................................................................................. 7 Kasutatud kirjandus ................................................................................................................... 8 2 Sissejuhatus Eesti oli olnud võõrvõimu all juba üle 600 aasta ning võimalus selle alt vabaneda näis olematu. Siiski hakkas Eesti kultuur ärkama 18. sajandi teisel poolel, tänu millele hakkas eesti rahval taastuma mõte, et nad olid kunagi vaba rahvas oma riigiga. Umbes 75 aastat hiljem I maailmasõja ajal kasutasid eestlased võimaluse ära ning kuulutasid välja Eesti Vabariigi. 3 Iseseisvumisele eelnevad sündmused Juba esimeseks eelduseks Eesti Vabariigi loomiseks võib pidada rahvuslikku ärkamisaega, kus tõusis esile eesti rahva kultuur

Ajalugu

docx

Iseseisvumine

1 Iseseisvumine Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon, Balti puhverriik, enesemääramise idee. Maanõukogu otsused 15.11.17 ja nende tõlgendused, Maanõukogu laialiajamine. Baltisakslaste poliitilised sihid ja kontaktid eestlastega. Aastavahetusnõupidamised Tallinnas. Esseerid ja Eesti Töövabariik. Sammud iseseisvumise suunas: pinnasondeerimine Vene erakondade ja välissaatkondade juures, välisdelegatsioon, Eesti Asutava Kogu valimised. Päästekomitee loomine ja Iseseisvusmanifesti koostamine. Võimu ülevõtmine maakondades; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus, Viljandis ja Paides. Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon, Balti puhverriik, enesemääramise idee. Poliitilse mõtte areng 11.–13. (24.–26.) märtsil toimub Tartus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine

Ajalugu

docx

Eesti I maailmasõja ajal kuni vabariigi väljakuulutamiseni

ümberkorraldamist ja taluperemeestele maapäevast osavõtuõigust (tsaarivalitsus lükkas reformid edasi). Baltisaksa aadel jäi tsaaritruuks, säilitas majandusliku võimu ja teatava mõju õukonnas. Ainult Vene impeeriumi koosseisus oli baltisakslastel lootust kaitsta oma privileege : Tsaari-Venemaa kokku varisedes võtsid nad kursi Eesti- , Liivi- ja Kuramaa ühendamisele Saksamaaga. Eestlased püssi all : I maailmasõja ajal tekkis eesti ohvitserkond. Sõjas olid nende kaotused suured, mistõttu tuli koolitada uusi nooremohvitsere (u 2000 üliõpilast, koolmeistrit). Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse mitmel rindel. Läti vabatahtlikest(1915) moodustati pataljone (hiljem kütidiviis), mis oli Vene paremaid väekoondisi, kuid kanti kaotusi. Eestlastel väeosasid polnud, kuid näidati end heade sõduritena. Olukord tagalas : Tekkis puudust tähtsaimatest tarbekaupadest, hinnad tõusid, must turg

Ajalugu

doc

Ajaloo uurimustöö

............................................................................................................8 Balti rahvaste püüdlus autonoomia poole............................................................................... 9 Autonoomia.............................................................................................................................9 Rahvuslaste tegevus ja pingekollete kujunemine..................................................................10 Eesti bolsevike seisukoht riikluse küsimuses........................................................................11 Poliitiline areng 1917. aasta suvel.........................................................................................11 Sõjasündmused......................................................................................................................12 Oktoobripööre Eestis...............................................................................................

Ajalugu

doc

Eesti iseseisvumine

märtsi algul 1917. Toimusid streigid, miitingud; rüüstati vanglad (Paks Margareeta pandi põlema), politseijaoskonnad, kohtuhooned. Erinevalt 1905. aasta revolutsioonist Eestis olid nüüd ülekaalus vene keel ja vene meel, tähtis jõud olid vene töölised. Venemaa Ajutine Valitsus pani ametisse ka uued kubermangujuhid. Eestimaa kubermangu komissariks sai eestlane Jaan Poska. (Lõuna-Eesti kuulus sel ajal veel Liivimaa kubermangu) Eesti rahvuslikult meelestatud jõudude eesmärgiks sai autonoomia kehtestamine, st. Eestil oleks olnud omavalitsus Vene riigi sees. Täielikku iseseisvust ei osatud sel hetkel veel nõuda, ka oli Venemaa veel piisavalt tugev ja Lääneriigid poleks toetanud sõdiva Venemaa lagunemist ja seeläbi nõrgenemist. Eesti rahvuslikud organisatsioonid koostasid ise autonoomiaseaduse eelnõu ja esitasid selle kinnitamiseks Ajutisele Valitsusele. Surveavaldamiseks valitsusele (et seadus ikka vastu

Ajalugu

docx

Eesti iseseisvumine - 20. sajandi algusest kuni Vabadussõjani 1920

rahvusliku eneseteadvuse edendamise, astudes jõuliselt välja nii venestamise kui ka saksastamise vastu. Puhkenud sulesõda venestamist pooldanud Ado Grenzsteiniga suurendas Postimehe populaarsust ning lõppes Grenzsteini lahkumisega kodumaalt. Sama ägedalt ründas Postimees ka baltisakslaste ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust. Näitamaks eeskuju, kõnelesid Tõnisson ja tema aatekaaslased linna tänavatel, kohvikutes, ärides ja teistes avalikes paikades demonstratiivselt eesti keelt. Postimees üritas sekkuda ka poliitikasse, esmajoones muidugi kohalike asjade otsustamisse, sest osalemist suures poliitikas, st ülevenemaalises mastaabis, peeti väikerahvale ohtlikuks. Siiski andis Postimees lugejatele mõista, et Vene impeeriumi poliitiline korraldus on aegunud ning piiramatu isevalitsus tuleb asendada konstitutsioonilis-parlamentaarse monarhiaga. Kohalikes asjades peeti vajalikuks eestlaste õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega ning põhjalikke

Eesti ajalugu

Rohkem sarnaseid