ASTRID LINDGREN (2)

ASTRID LINDGREN
Tallinn 2005

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. TAGASI LAPSEPÕLVE 3
2. KIRJANIKUTEE ALGUS 5
3. PÖÖRDEPUNKT 6
4. SÕJAKEERISES 10
5. TUNTUSE SAABUNIME LÄBI TUNDEKÜLLASE ” PIPI ” 11
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

SISSEJUHATUS

Astrid Lindgren on osake meie elust. Mitu põlvkonda on ammutanud temalt rõõmu ja jõudu. Need, kes lugesid "Pipi Pikksukka" 40-ndatel aastatel Rootsis ja 60-ndatel aastatel Eestis, loevad seda nüüd oma lastele ja lastelastele. Astrid Lindgrenile on jagatud tunnustust ja auhindu kogu maailmas, tema raamatuid armastatakse kõikjal. Lindgreni jutud kajastavad humoorikalt ja sisendusjõuliselt laste tundemaailma ja argielu. Käesoleva referaadi eesmärgiks on tutvustada lähemalt kuulsat lastekirjanikku, kirjeldades tähtsamaid hetki tema elust läbipõimunult loominguga.

1. TAGASI LAPSEPÕLVE

Lindgren, Astrid Anna Emilia sündis 14. novembril 1907 Rootsi Kuningriigis Smålandis Vimmerby väikelinna lähedal Näsi talus – suure õunapuuaia keskele pugenud vanas punast värvi majas . Ta oli talupidaja Samuel August Eriksoni ja Hanna Eriksoni teine laps. Tal oli üks vend ja kaks õde – Gunnar, Stina ja Ingegerd.
Astrid Lindgren ise on öelnud – ”Me elasime Näsis niisama õnnelikult nagu lapsed minu Bullerby -raamatutes”. Koolis käis Astrid Vimmerbys, mistõttu ta tundis ülihästi nii maarahva kui ka provintsilinna elanike elu. Külas elasid Bullerby lapsed, Vahtramäe Emil, Hulkur Rasmus, aga provintsilinnas tegutsevad Pipi Pikksukk, meisterdetektiiv Kalle Blomkvist , Rasmus, Pontus ja Lontu, Lärmisepa tänava lapsed ja Madlike .
Lapsepõlv oli Astrid Lindgreni kirjandusliku loomingu eeldus. Ta oleks justkui terve elu jätkanud elamist lapsepõlves. Seal liigub ta kergelt ja takistamatult, ronib üle kõigi aedade, kogeb samu tundeid, taaselustab fantaasiaid.
See, kes järgneb talle lapsepõlvemaailma ei kohta ühtki takistust. Uksed avanevad , sest midagi ei ole varjata. Tegelikult tuleks sellega piirduda, tema elulooline kirjeldus peaks lõppema seal, kus lõpeb lapsepõlv.
Täiskasvanu rollis olemine tekitas temas melanhooliat, mis aastatega järjest süvenes. Tunded, mis teda sütitasid olid koguaeg seotud lapsepõlvega: looduselamustega, raamatutega, vanematearmastusega, sõprusega, kaastundega, ootamatu mängulustiga.
Kirjanik ise sageli ja selgesti kuulutas, et ta kunagi ei tahtnudki kirjutada täiskasvanud lugejale, kuna ainult lapsed loovad imesid. Tema poolt loodud kirjanduse lähtepunktiks on alati olnud see laps, kes ta kunagi oli, kes koguaeg temas edasi elab.
Mõistagi ei tähenda see, nagu ei pööraks ta üldse tähelepanu oma kogemustele täiskasvanuna. Rahutus , mure ja ärritus, mida tal on tulnud täiskasvanuna kogeda, kõlavad kumedalt läbi paljudest tema lugudest ja jutustustest.
Tema raamatutes on peaosas alati lapsed, kuid neid ümbritsevate täiskasvanute portreed on muutunud järjest nüansirikkamaks ja sügavamaks – Bullerby laste üsna veretutest ja heatahtlikest mammadest ja papadest kuni jõuliste, käratsevate, äärmiselt eluliste Mattise ja Loviisini röövlilossis. Samas avalikkuse ees esinedes ja intervjuusid andes jäi kirjanik ise väga suletuks . Pigem oli ta hea kuulaja , kui jutukas lobiseja. Ta rääkis meelsasti rõõmust, kuid mitte hädadest. Nii kaitses ta end justkui iseenda eest.

2. KIRJANIKUTEE ALGUS

Alguses ei näidanud miski, et 14. novembril 1907. aastal Näsi talus Smålandi väikelinna Vimmerby lähedal sündinud Astrid Ericssonist tulevikus kirjanik saab. Lapsena oli ta surmkindlalt otsustanud, et ta ei kirjuta elu sees mitte ühtegi raamatut. Nõnda oli ta otsustanud, kuna koolis korrutati talle alailma: ”Sinust saab vist küll üks kirjanik.” Ta küll ei söandanud pikki aastaid sulepead kätte võtta, ega murdnud oma kunagist otsust, kuid lõppude-lõpuks hakkas siiski pisitasa kirjutama.
Enne, kui sündis “Pipi Pikksukk”, läks hea hulk aega. 18-aastane Astrid sünnitas vallaslapsena poja Lasse , järgnesid sekretätikutse omandamine, vilets kontoripreili elu 1920-ndate lõpu Stockholmis , abielu 1931 . aastal Kuningliku Autoklubi juhataja Sture Lindgreniga, teine laps Karin ning turvaline koduperenaise saatus sõjaeelses Stockholmis.
Stockholmis tegutsevad ka kirjaniku muinasjutu- ehk ”mitterealistlikud” raamatutegelased, ennekõike Katuse-Karlsson. Jutus ”Väike Tjorven , Pootsman ja Mooses ” on Astrid Lindgren. kirjeldanud aga Stockholmi skääre ja soolavarese saart , kus ta veetis kolmkümmend suve ühtejärge.
Lindgreni esimene raamat, “Pipi Pikkusuka lood”, valmis käsikirjana alles 1944. aastal. Võiks ju küsida, kas tõesti siis ei olnud 37-aastasel elu näinud ja haritud naisel teha muud, kui kirjutada omas ajas kindlasti jaburaid lugusid punaste patsidega plikast? Aga ju see siis juhtus olema õige liigutus . Sest kui Teine maailmasõda lõppes ja Euroopa oli verest tühjaks jooksnud, oli “Pipi” raamat see, mis tekitas revolutsiooni lastekirjanduses . “Kas me siis ei elagi vabal maal?” küsis Pipi, kui ta tagurpidi kõndides astus Segasumma suvila ees otse Tommy ja Annika ellu, üks jalg kõnniteel ja teine rentslis. “Pipist” peale hakkasid lasteraamatutesse siginema lapsed, kellele oli jõudumööda terve vahukooretordi pintslissepanek ning hämmastav võime pea kohale tõsta terve hobune. Alalhoidlike lapsevanemate vastuhääli – et avaldab halba mõju – lihtsalt ei kuulatud. Või veel! Äsja olid täiskasvanud saanud hakkama sellise hulga koletustega, et selle taustal mõjusid paar 9-aastase tüdruku kelmustükki vahvalt ja lõbustavalt. Ja kui see tüdruk ühtäkki väitis, et ta ei tahagi suureks saada – “sest suurtel, teate, on need koledad riided ja kumminaalmaksud”, oli tal ka lõppude lõpuks tõsi taga.
Lindgren on ise tunnistanud, et kui teda vaevas mure, kujunes kirjutamine talle omamoodi põgenemiseks tegelikkusest – samm sammu haaval naasis ta üha rohkem oma lapsepõlve. See oli nagu teatud teraapia. Nii sündiski Lindgreni kuulus turvaline maailm – segu tegelikkusest ja fantaasiast, unistusest ja ajaloolisest tõest.

3. PÖÖRDEPUNKT

1926. aastal, kui Astrid Ericsson oli kaheksateistkümneaastane, jäi ta rasedaks. Väikelinnas, kus tuhanded silmad nägid kõike ja tuhanded kõrvad soovisid hirmsasti kuulda skandaalidest, oli see katastroof, mis tabas kogu Näsi peret, seda enam, et Astrid ei soovinud mingit tegemist teha mehega, kes oli oodatava lapse isa. Teda ei visatud kodust välja, vaid ta viskus sealt ise välja. Ka sellises olukorras ta teadis, mida ta tahab ja mida ta ei taha. Ta soovis last, aga mitte lapse isa.
Astrid sõitis Stockholmi, üüris endale toa ja hakkas BarLockis õppima stenograafiat ja masinakirja. Koos paari teise maatüdrukuga, kes elasid samas pansionis , püüdis ta tundma õppida suurt võõrast elu, olles väliselt muretu nagu ta eakaaslased. Hirmu tuleviku ees ei näidanud ta kellelegi.
Juhuslikult luges ta ühel päeval ajalehest advokaat Eva Andénist, kes kaitses jõuliselt hättasattunud naisi, ja eriti vallasemasid. Ta pääses esimese naisena Rootsi Advokaatide Ühingusse ja pälvis suurt tähelepanu, kui ta Esimese maailmasõja ajal koos Hinke Bergegreniga energiliselt kaitses kurnatud töönaisi, kes väidetavalt abordikatse eest olid sõna otseses mõttes tiritud kohtu ette.
Üheksateistkümne aastasele Astridile tähendas kohtumine Eva Andéniga palju. Eva Andén hoolitses selle eest, et Astrid läks Kopenhaagenisse. Tol ajal oli tavaline, et vallasemad sõitsid sinna ja sünnitasid lapse sealses riigihaiglas, mis oli Skandinaavias ainuke haigla , mis aitas naistel lapsi ilmale tuua, kuid ei esitanud selle kohta andmeid ei rahvastikuregistrile ega teistele ametiasutustele. Eva Andén otsis välja ka kena perekonna, kus Astrid sai sünnituseni elada ja kus tema poeg leidis seejärel suurepärased kasuvanemad. Kopenhaagenis enne jõule 1926, sünnitas Astrid lapse ja oli sunnitud selle ära andma.
Järgnevatel rasketel aastatel hakkas noor Astrid Ericsson võitlema selle eest, et saaks lapse oma hoolde võtta. Laps sai nimeks Lars. Samal ajal jätkas Astrid õpinguid BarLockis. Kuid nüüd oli saanud terve tema elu keskmeks laps, kellest ta pidi lahus elama. Astrid lõpetas kooli, hankis töökoha ja püüdis leida väljapääsu, kuidas Lasse enda juurde tuua. Ta leidis endale erasekretäri töökoha Stockholmi ühes väikefirma kontoris. Hiljem on kirjanik kirjeldanud, missusguseid koerustükke kontoris vahel tehti. Oma raamatus ametnik Katist ta just neid kirjeldaski.
Kontoris ei teadnud keegi, kui raske oli tegelikult Astrid Ericssoni elu. Lasse oli tal koguaeg mõtetes ja niipea kui ta sai raha pileti jaoks, sõitis ta Kopenhaagenisse.
Hiljem töötas Astrid Kuningliku Autoklubi kogumiku abitoimetaja kohal, ja kui kogumik sai 1928, aasta kevadel valmis, soovitas Torsten Lindfors tal taotleda autoklubis uue koha. Tolle asutuse juhataja oli Sture Lindgren.
1910 . ja 1920. aastate Stockholmis oli vähe töökohti ja rohkesti töötuid neide. Kontorineiud, kes pidid toime tulema oma väikese palgaga, millest tuli maksta üür, toit ja riided, elasid sageli allpool elatusmiinimumi. Palga lõid alla jõukamatest kodudest pärit neiud , kes elasid kodus ning kes toidu ja eluaseme eest ei maksnud. Seetõttu kujunesid Astridile kodust saadetud toidupakid armetus elus vähesteks helgeteks hetkedeks. Astridi vanaema Ida saatis kodus küpsetatud kringleid ja metallraha. Sellest tulenevalt muutusid vanemad, õed, vend ning kogu Näsi elu Astridi jaoks iga päevaga üha kirkamaks. Hakkas kujunema tema tulevase loomingu tundealus, vaated vanematele ja omaenese lapsepõlvele omandasid lõpliku kuju. Ta sai teadlikuks sellest, missuguse haruldase vastupidavus- ja rõõmukapitali oli ta kodunt kaasa saanud.
Oma lapse sünnitamise ajal oli Astrid kohanud veel üht kontorineidu, kes oli sama raskes olukorras. Kui nad olid mõlemad lapse ilmale toonud , kohtusid nad uuesti Stockholmis ja said sõbrannadeks.
Astridile oli lapse sünd sügav elamus , millel oli otsustav tähtsus kogu tema edasises elus. Ta püüdis kõik korraldada nii, et saaks lapse eest hoolt kanda üksi, ilma isa vahelesegamiseta.
Tema sõbranna suhtus oma lapsesse märksa kergekäelisemalt. Astrid soovitas, et ta hoiaks lapsega kontakti ja külastaks teda Smålandi lastekodus, kus ta viibis , aga sõbranna puges alati selle taha, et tal ei ole sinnasõiduks raha, niisamuti nagu tema peigmehel , kes oli lapse isa.
1928 aastal sõitis Astrid ise Smålandi lastekodusse ja otsis üles sõbranna tütre, kes oli peaaegu kolmeaastane. See külaskäik lastekodusse jättis temasse sünge mälestuse sealsete laste eluolust. Ta kirjeldas seda viletsust ja lootusetust, mida ta lastekodusse jõudes kohtas . Astridil oli lohutav teada, et tema enda pojal läheb Kopenhaagenis proua Stevensi juures palju paremini.
1929. aasta detsembris jäi proua Stevensil süda haigeks ja ta ei saanud enam Lasse eest hoolitseda. Poisil tuli ajutiselt olla paljude Stevensi perekonna sõprade ja sugulaste juures. Astrid sõitis Kopenhaagenisse, et näha, kas poisiga on kõik korras ja kas ta saab edaspidi poja enda hoolde võtta. See tal ka õnnestus ja Lasse elaski mõndaaega Astridi juures üüritoas, kus perenaine teda hoidis, kui Astrid kontoris oli. Hiljem läks Lasse elama Astridi ema Hanna juurde Näsisse. Lassega Näsisse jõudes sai Astrid hakkama tõeliselt uudse teoga, tuues oma mitte milleski süüdi poja väikelinna, kus ei oldud harjutud, et vallasemad käivad lastega ringi, nagu ei oleks nad sama suur ime, kui kõik teised lapsed. Hilisemas elus paigutas Astrid Pipi Pikksuka tõe väljaütlejana sellesse väikekodanlikku moraliseerivasse idülli.
Lasse jäi Näsi enam kui aastaks. Astrid jätkas Kuninglikus autoklubis töötamist, pälvides iga päevaga üha rohkem tunnustust, eriti juhataja Sture Lindgrenilt. 1931. aasta kevadel sai Astrid Ericssonist Astrid Lindgren. Astrid jäi koduseks ja toimetas kodus autoklubi kogumikku ja hiljem ka autoteedeatlast. Aga ennekõike sai ta nüüd lõpuks ometi olla Lassele ema.
Lasse on kirjeldanud, et ta ei olnud sedasorti mamma, kes istub vaikselt pargipingil ja vaatab oma mängivat last. Tema tahtis ise ka mängida.
Astrid Lindgren leidis, et laps olla ei ole sugugi kerge! Kirjanik oli sageli mõelnud selle üle, mis juhtuks, kui hakkaks õige täiskasvanuid kohtlema samamoodi nagu nood lapsi kamandavad.
Kui Astrid Lindgren 1944. aasta varakevadel hakkas kirjutama lugu Pipi Pikksukast ei olnud tal enda sõnul vähimatki kavatsust käsitleda seal lapsepsühholoogia- alaseid tõdesid. Pipi oli tegelane, kes hulk aastaid oli pakkunud huvi tütar Karinile ja tema sõpradele, seetõttu oli alust uskuda , et ka teised lapsed võiksid temast rõõmu tunda. Just siis oli Astrid Lindgrenil tekkinud õige tugev kirjutamis- ja jutustamissoov. 30. aastatel oli ta aeg-ajalt kirjutanud lihtsakoelisi lookesi, mis avaldati lasteajalehtedes ja jõuluväljaannetes.
Astrid ise on kirjeldanud, et hakkas tõsiselt kirjutama juhuse läbi. Ühel 1944. aasta märtsipäeval sadas Stockholmis lund ja värske lume all oli libe jää. Astrid kukkus ja väänas jala välja ning pidi seejärel mõnda aega voodis lamama. Et aeg kiiremini kuluks, hakkas ta Pipi lugusid kirja panema . 1944. aasta mais kui Astridi tütar Karin sai kümneaastaseks, kinkis Astrid loo Pipist käsikirjana tütrele sünnipäevakingiks. Käsikirja koopia oli Astrid Lingren saatnud Bonnieri kirjastusele. Bonnieri kirjastus ei avaldanud Lindgreni saadetud Pipi Pikksukka.

4. SÕJAKEERISES

Kui 1. septembril 1939 puhkes sõda, hakkas Astrid Lindgren kirjutama esimest sõjapäevikut. 1940. aasta hilissuvel pakkus Harry Söderman talle väga salajast tööd luureameti kirjade tsensuuri osakonnas , mille ta ka vastu võttis. Sama ajal kui Astrid ise oli sõjasündmustest pidevalt ärritatud, teadis ta, mida sõda talle isiklikult tähendas – head tööd ja huvitavaid töökaaslasi. Tema mees oli edutatud Mootorsõidukijuhtide ühingu direktoriks ja perekond sai ka endale uue korteri.
Sõja ajal hakkas Astrid pidama sõjapäevikut, kuhu kogus kõikvõimalikke ajaleheväljalõikeid: uudiseid, reportaaže. Ta tegi seda, et hoida mälus korda ja saada terviklikku pilti maailmas toimuvast ja selle mõjust endale. Ta luges ka päeviti üldajalugu, et ennast harida.
Natsismi , vägivalla ja Hitleri isiku jälestamine läbib punase joonena kõiki sõjapäevikuid. Siit tulenevalt ”Vendades Lõvisüdametes” laseb Astrid Lindgren kurjusel kehastuda kaheks õudseks koletiseks.
Oma töö tõttu luureametis koges Astrid iga päev, kui uskumatult ärahellitatud on rootslased , võrreldes enamiku teiste Euroopa kannatavate rahvastega. Ühtlasi oli ta pidevalt teadlik sellest, kui habras ja ohustatud on Rootsi idüll. Aeg-ajalt lahvatas temas viha nende rootslaste vastu, kes kaitsesid natsismi ega protesteerinud selle vastu, kui valitsus lubas näiteks Saksa transiitvedusid läbi Rootsi.
Astrid Lindgrenil sai täis kakskümmend kaks sõjapäevikut, enne kui lõpuks rahu sõlmiti. Sellega pidev päevikupidamine lõppes, aga iga aasta jõulude ja aastavahetuse paiku jätkas ta põhjalike kokkuvõtete tegemist sellest, mida mööduv aasta on toonud nii inimestele üldse, kui perekond Lindgrenile.

5. TUNTUSE SAABUNIME LÄBI TUNDEKÜLLASE ”PIPI”

Käsikirja koopia, mille Astrid Lingren oli 1944. aastal saatnud Bonnieri kirjastusele tagastati talle, kirjastus tol korral seda ei avaldanud. Ilmselt ei jätkunud neil selleks julgust . Samas Astrid Lingren jätkas kirjutamist ja nii valmis tema sulest teismelisteraamat ” Britt -Mari puistab südant”, mis võitis Rabéni & Sjögreni kirjastuse 1944. aastal korraldatud lastekirjanduse võistlusel teise koha.
Edu tiivustas teda kirjutamist jätkama ja nii võttis ta ja töötas ”Pipi” käsikirja üsna põhjalikult ümber. Ta jättis välja episoode ja repliike, mis pakuksid rohkem huvi täiskasvanutele. Samuti mahendas Pipi häbematust täiskasvanutega suhtlemisel. Lõppvariandis rõhutatakse rohkem Pipi suuremeelsust ja vähenõudlikkust. Raamat sai konkreetsema, ühtlasema ja südamlikuma mulje. Pipist on saanud süütu looduslaps . Lõpliku käsikirja stiil on selgem ja keel muutunud lastepärasemaks. Ka keeleline energia ja anarhistlik ohjeldamatus on vähenenud.
Hiljem kui ”Pipi” raamat ilmus, oli tal publikule silmategev tagakaas, mis püüdis ära hoida nende kriitikat, kelle arvates Pipi oli ikkagi ohtlik eeskuju. Pipi Pikksukk teeb niisuguseid asju, ”mida teised lapsed ei tohi teha, aga ta teeb seda nõnda lustlikul ja süütul moel, et nii lapsed kui ka täiskasvanud on temast vaimustuses”.
1945. aastal toimus Rabéni & Sjögreni kirjastuse kirjandusvõistlus, mis hõlmas 6-10 aastastele lastele mõeldud raamatuid. Astrid Lindgren esitas sinna lisaks ümbertöötatud ”Pipi” käsikirjale veel teisegi käsikirja – jutustuse Bullerby lastest. Kirjandusvõistluse võitis ”Pipi” käsikiri, ”Bullerby lapsed” jäi auhinnata, kuid käsikiri osteti väljaandmiseks ära.
40.aastatel puhkenud üldine vaidlus Pipi Pikksuka üle muutis raamatu nii laste kui täiskasvanute seas, aga ka eriti sotsiaalsetes kihtides veelgi tuntumaks. Astrid Lindgreni jaoks aga olid need kirjandusvõistused olnud sissejuhatuseks kirjandusmaailma. Edaspidi oli ta täielikult hõivatud uute jutustuste kirjutamisega. Pärast esimest Bullerby raamatut valmis tüdrukuteraamat ”Kerstin ja mina”, millele lühikese ajaga järgnes laste kriminaalnäidend ”Põhiline on olla terve”. Ta kirjutas teise osa Pipi Pikksukast – ”Pipi läheb laevale” ja ”Meisterdetektiiv Blomkvisti”. Seega valmis kolme aastaga kuus raamatut ja saabus ka edu: Astrid Lindgren oli kiiresti väljunud anonüümsusest. Edaspidises elus oli tema elu tihedalt seotud kirjutamise ja laste- ja noortekirjandusega.
Sellistes raamatutes nagu “Madlike”, “Vahtramäe Emil” ja “Bullerby lapsed” naaseb Lindgen oma lapsepõlve Näsi talus, ent nende raamatute täiskasvanud käituvad vastavalt tookord moodsa lastekasvatuse põhitõdedele: võta last sellisena nagu ta on, lase jääda iseendaks.
Oma pika elu jooskul pidi Astrid Lindgren kaotama rohkesti lähedasi inimesi. Tema abikaasa suri 1952, ema 1961, isa 1969, armastatud vend Gunnar 1974. Mida aeg edasi, seda enam tuli tema loomingusse surmateema. Sest ka lapsed vajasid lugusid, millele toetuda, kui neil tuleb tegemist teha surmaga, et hajutada muret ja hirmu. Selliste lugudega nagu “Mio mu mio”(1954), “Päikesevälu” ( 1959 ) ja “Vennad Lõvisüdamed”(1973) suutis ta leevendanda lapses surmahirmu, näidates elu seal, teispoolsuses, Päikesevälu või Nangijaalana, idüllilise ja kauni seiklusmaana. Tal läks korda trööstida inimese hinge tema üksinduses. Leinakuulutused stiilis “Saame kokku Nangijaalas” olevat Rootsi ajalehtedes tavalised .
Nüüd on Nangijaala teele asunud Lingren ise. Ja suurim kirjaniku autasu – Nobel – jäi tal ikkagi saamata. Ehkki tema on 20. sajandi kirjanikest vahest enim seda väärt olnud. Muide, vaevalt ta Nobelist ise puudust tundis. Ta võis selle sära rahumeeli teistele jätta, sest sai piisavalt palju kuulsust nautida.
Enne lõpuaastate eraklikku üksindust oli Astrid Lindgren just toosama koomiline vanamoor, kes veel soliidses eas puu otsa ronida söandas ja kelle loomakaitsealaseid ülesastumisi Rootsi poliitikud pelgasid. Pärast 70-aastaseks saamist tegi ta täpselt seda, mis ta tahtis. Kui Lindgren valiti 1997. aasta suvel aasta rootslaseks, kuulutas ta tiitli pidulikul kätteandmisel, pankurite, väliskülaliste ja kroonprintsess Victoria juuresolekul: “Te annate aasta rootslase tiitli isikule, kes on iidvana, poolpime, poolkurt ja täiesti hull. Me ei peaks seda nii laialt kuulutama!”
Lingren ise oli veendunud, et kõik, mis maailmas toimub, on enne toimunud juba kellegi kujutluses. Ta lootis, et vägivallatuse põhimõte jõuab tema lugejani tema loomingu kaudu.

KOKKUVÕTE

Astrid Lindgren viibis meie keskel – oma raamatute kaudu. Tema vestetud lood aitasid – ja aitavad siiani – sisustada märkimisväärse hulga eestlaste lapsepõlve. Sajandivahetusel Eesti lastekirjanduse teabekeskuse poolt korraldatud rahvaküsitluses olid tema “Bullerby lapsed” eestlaste lapsepõlves enimloetud raamat, edastades vaid napilt “Pipi Pikksukka”. “Pipit” nimetati ka ühe esimese tõlketeosena – Piibli järel – Eesti elu enim mõjutanud raamatute nimekirjas.
Täiskasvanud lugejad avavad selliseid raamatuid nagu “Väikevend ja Karlsson katuselt ”, “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, “Meisterdetektiiv Blomkvist”, “Hulkur Rasmus”, “Madlike”, “Vennad Lõvisüdamed” või “Röövlitütar Ronja ” siis, kui neil tekib tahtmine naasta omaenda lapsepõlve.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. AF – Reuters – Baltic News Service . Suri Astrid Lindgren [WWW] http://noortekas.hot.ee/?id=1788&cid=10&a=1 (09.09.05)
2. Jaaksoo, A. Astrid Lindgren - Hans Christian Anderseni preemia laureaat. Tallinn: Eesti Lasteraamatukogu, 1997. 17 lk.
3. Lindgren, Astrid // Eesti Entsoklüpeedia. 5. kd. Tallinn: Kirjastus „Valgus”, 1990, lk.
4. Martson, I. Astrid Lindgren lahkus Päikesevälule [WWW] http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=188465 (09.09.2005).
5. Strömstedt M. Astrid Lindgren. Tallinn: Kirjastus Tänapäev, 2000. 382 lk.
14