Astrid Lindgren ja Ilon Wikland (5)

Uulu põhikool
Kirjandus
Oliver Stimmer
7. klass
Astrid lindgren ja ilon wikland
Referaat
Juhendaja : Ly Kukk
Uulu 2005

Sisukord

Astrid Lindgren....................................................................................................3
Ilon Wikland........................................................................................................4
-Astrid Lindgren
Astrid Lindgren sündis 14. novembril 1907. aastal Näsi talus Smålandi väikelinna Vimmerby lähedal. Ta neiupõlve nimi oli Astrid Ericssonist.
Astrid Lindgren on osake meie elust. Mitu põlvkonda on ammutanud temalt rõõmu ja jõudu. Need, kes lugesid « Pipi Pikksukka»1940ndatel Rootsis ja 1960ndatel Eestis, loevad seda nüüd oma lastele ja lastelastele. 1977. aastal avaldas Margareta Strömstedt nüüdseks Rootsis juba klassikaks saanud Astrid Lindgreni eluloo . Kuid pärast seda toimus kirjaniku elus väga palju muutusi. 1981.aastal ilmus tal suur lasteromaan «Röövlitütar Ronja » (eesti keeles 1996). Ühtlasi hülgas ta neil aastakümnetel oma tagasitõmbunud eluhoiaku ja kujunes Rootsi ühiskonnas üheks kaalukamaks avaliku arvamuse kujundajaks. Jätkuvalt kasvas tema rahvusvaheline kuulsus. Astrid Lindgrenile on jagatud tunnustust ja auhindu kogu maailmas. Tema loomingut on palju uuritud ja selle üle arutletud.
Sisuliselt ju Astrid Lindgren meie keskel viibiski – oma raamatute kaudu. Tema vestetud lood aitasid – ja aitavad siiani – sisustada märkimisväärse hulga eestlaste lapsepõlve. Sajandivahetusel Eesti lastekirjanduse teabekeskuse poolt korraldatud rahvaküsitluses olid tema “ Bullerby lapsed” eestlaste lapsepõlves enimloetud raamat, edastades vaid napilt “Pipi Pikksukka”. “Pipit” nimetati ka ühe esimese tõlketeosena – Piibli järel – Eesti elu enim mõjutanud raamatute nimekirjas.
Lindgren on öelnud: ,,Kui ma olen kas või ühte kurba lapsepõlve rõõmu toonud , olen ma oma elus midagigi saavutanud”
Ta pidi ka palju kannatama oma elus. Astrid peale oma lähedaste inimeste kaotusi (abikaasa suri 1952, ema 1961, isa 1969, armastatud vend Gunnar 1974) hakkas ta ka ise kirjutama rohkem surmast.
- Ilon Wikland
Ilon Wikland sündis Tartus viiendal detsembril 1930 ja Haapsalus ja Narva-jõesuus kasvanud Wikland on aastakümneid elanud Rootsis Stockholmi lähistel. Ta lahkus Eestist 14-aastasena ning arvas , et ei näe kodumaad enam kunagi. Läks aga teisiti ja viimasel ajal on tema kontaktid Eestiga aina tihenenud.
Eestis sündinud Ilon Wiklandi tuntakse eelkõige Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana, ent juba 1995. aastast on ta ka raamatuid kirjutanud, mõistagi neid ise illustreerides.
Winklandi karjäär algas juhuslikult. Ta läks kirjastusse tööd küsima aastal (1954) ja Astridil oli saanud valmis just oma raamat ,,Mio, mu Mio” ja tal lasti teha sellele proovi töö. Need sobisid ja nüüd on tal kogu aeg tööd olnud.
Kõik need mõnusad tegelased Lindgreni arvukate teoste lehekülgedelt — meisterdetektiivi auväärse tiitli vääriliseks arvatud Kalle Blomkvist , röövlitütar Ronja, vennad Lõvisüdamed, värvikad ja armsad Bullerby lapsed jpt. — on lugejale aidanud lähedale tuua just Ilon Wikland oma illustratsioonide kaudu. Nad kõik näivad väga tõe truudena. See on selle pärast et modellideks on olnud „pärisinimesed“ — kunstniku oma lapsed ja nende sõbrad. Siiski segunevad Wilklandi loomingus fantaasia ja tõelisus. Ta on suutnud just seetõttu astuda väga lähedale lapse mõttemaailmale ja mõistab seda täielikult. Üks eriline ja väga armas modell oli tal veel — tema truu kaaslane , koer Sammeli, kes nüüd on surnud tegelikult on Ilonil olnud palju koeri nende kõikide nimedeks on olnud samelli.
Siiski pole Ilon Wikland piirdunud vaid Lindgreni lasteraamatutega, ta on illustreerinud teisigi teoseid, näiteks 2002.a. ilmunud Maarja Taalgreni raamatu rootsi arsti ja kunstniku Axel Münthe elust.
Wikland on juba 73 aastane aga ta tahab ikka joonistamisega jätkata hoolimata tema hiljutisest silmaoperatsioonist. Ilonil on ka kindel tööstiil- ta tegeleb vaid ühe asjaga korraga.
Ilon Wikland on öelnud: „Joonistamine annab mulle nii palju, et seda tahan ikka edasi teha.“