Eduard Ahrens (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

14

odt

Eesti kirjakeele ajalugu

a eesti keele lektori koht (esimene lektor oli Friedrich David Lenz), hakati sealgi eesti keelt õpetama Hupeli grammatika järgi. • XIX sajandi estofiilide tegevus. XIX saj algul jõudsid ka Eestisse valgustusideed, mille mõjul tekkis baltisaksa intelligentsi ning sellesse sulandunud eesti päritolu haritlaskonna hulgas sügavam huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Loodi estofiilide kultuuriseltse, mille hulgast tuntuim oli Õpetatud Eesti Selts (1838). • Eduard Ahrens – estofiilne baltisakslane. Oma keelekäsitlusega pani aluse uuele suunale eesti grammatikakirjelduses. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on „soome keele tütar“.  Ahrens lähtus arusaamast, et õige eesti keel on see, mida talupojad omavahel räägivad, ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada

Eesti kirjakeele ajalugu

8

doc

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

räkima, kuida hooste- kui ka jallawäggi ollid tulnud, temma rahha ärrawotnud ning piddand temma perrenaest üllesotsima. ’Nüüd hakkas peremees rääkima, kuidas ratsa- ja jalavägi olid tulnud, tema raha ära võtnud ja pidanud ta perenaise üles otsima.’ IV Uue kirjaviisi juurdumine 1840.–1870. aastateni ning kirjakeele areng kuni 20. sajandi alguseni. Eesti keele kirjeldamisel ja normimisel hakatakse eeskuju võtma soome keelest. Uus kirjaviis, mille fikseerib Eduard Ahrens, juurdub 1870. aastatel. Püritakse kultuurse eesti kirjakeele poole, rikastades teadlikult sõnavara (F. R. Kreutzwald, C. R. Jakobson, K. A. Hermann, A. Grenzstein). Lisandub eesti keeles kirjutavaid eesti soost haritlasi. Antakse välja õppe- ja ilukirjandust, ilmub seletavaid ja kakskeelseid sõnaraamatuid, nt Ado Grenzsteini „Eesti Sõnaraamat” (1884), Ferdinand Johann Wiedemanni „Ehstnisch- deutsches Wörterbuch” (1869), Jakob Johanson-Pärna „Wene-Eesti Sõna-Raamat” (I tr

Keeleteadus

5

doc

Eesti kirjanduse algus/ ärkamisaegne Eesti

1846 hakkas toimetama ,,Eesti-rahwa Kasulise Kalendri" lisa. 1848-1849 andis välja Eesti esimese populaarteadusliku pildiajakirja ,,Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" Püüdis rahvaalgatuslike töödega avardada lugejate silmaringi ning levitada teadmisi. Suure tunnustuse sai rahvaluule ,,Kalevipoeg" töötluse ning ,,Eesti rahwa ennemuistsed jutud" eest Tema saksa eeskujul loodud värsiloomingul oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus. Eduard Bornhöhe (1862-1923)(ametliku nimega Brunberg) oli 19. sajandi eesti kirjanduse üks väljapaistvamaid esindajaid. Tema loomingu paremik ­ ajaloolised jutustused, eriti ,,Tasuja" ­ on läbi aastakümnete avaldanud suurt ühiskondlikku mõju ning leidnud kindla koha meie klassikalise kirjanduse pärandis. Juba varajases nooruses paistis Bornhöhe silma oma erilise andekusega muusikas, kirjanduses, spordis kui ka kunstis ning nooruki eas ilmusid tema sulest ka mõningad

Kirjandus

12

docx

KT 3 kirjakeele ajalugu

W. Masingu teened, lk 95-96, tööleht - Masing vabastas eesti kirjakeele saksapärastest lausetest ja vähendas kirjakeele ja hääldamise erinevust. Muuhulgas võttis ta kirjakeeles kasutusele õ-tähe. Laialdaselt tuntuks sai Masing oma ajalehega "Maarahva Nädalaleht", mis jagas teadmisi Vene riigis ja kogu maailmas toimuvatest sündmustest. ● E. Ahrensi soovitused uue kirjaviisi juurutamiseks, lk 97 – 98, tööleht - Ahrens on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor, kes pani  ette üle minna vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Ahrensi keeletöö peaeesmärk oli kirikukeele parandamine ja uurimine. Tema põhiteos on „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1842, 2 tr 1853). Selle esitrükis kasutas ta ise veel peamiselt vana, ent selle sõnastiku osas (Etymilogisches Wörterbüchlein) juba uut

Eesti keel

14

doc

Eesti keele vaheeksami kordamine

Rosenplätneri arvates oli uusi sõnu võimalik saada laenates murretest ja liites omavahel sõnu. Viimase variandina pakkus ta välja sõnade laenamise mõnest teisest keelest kui soome keelest. Sealt oli lubatud laenata. Tänu beiträgele toimus areng ka eesti keele teadusliku kirjeldamise vallas. Peterson oli esimene, kes kirjutas käänetest. Kuna Beiträges puudutati ka eesti ortograafiasüsteemi, siis tõi Masing esimest korda kasutusel Õ. 4. Eduard Ahrens. keeleteadlane, eesti keele grammatika ja kirjaviisi uuendaja. Ta on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor Pani ette üle minna vanalt, saksa keele eskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus)- kasutas selles uut kirjaviisi- ainestik oli rahvakeeln, keelekirjeldusmall oli laenatud soome keele grammatikatest, eesti

Eesti keel

10

doc

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

H. Rosenplänter. Tähtsus: · Teaduslik lähenemine eesti keelele; eesti keel kui huvitav uurimisobjekt · Saksa-ladina ajajärgu asemele eesti (soome-ugri) ajajärk · Kujunes käsitusi eesti keele kohta, mis kehtivad siiani (näiteks?) · Levitas teadmisi keele kohta · Õpetas ja suunas kirjutama, uurima, materjali koguma · Ühtse kirjakeele taotlemine · Eesti keele väärtustamine (Rosenplänter: vaja õpetada eesti keeles ka gümnaasiumides, mitte ainult rahvakoolides) 5. Eduard Ahrens. 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine ­ põhjalik, usaldusväärne; ortograafia ­ soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks ­ süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend ­ soome-eesti ühine sõnavara; murded ­ loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse alused

8

doc

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

kaasab rahvakeelseid vorme. Hornung oli koos kaasautoritega ka põhjaeestikeelse "Ma Kele Koddo ning Kirko Ramat'u" koostaja: evangeeliumid ja epistlid, katekismus, laulu- ja palveraamat ja jutustus Jeruusalemma hävitamisest. Kirikuraamatud aitasid kaasa eestlaste lugemisoskusele, sest osa raamatutest jõudis talupoegadeni. Forselius-Hornung lähendasid kirjakeelt rahvakeelele: nende tegevusega algas vana kirjaviisi aeg, mis kestis 19.saj keskpaigani, mil Ahrens esitas oma grammatikas uue ehk soomepärase kirjaviisi põhimõtted. 1. 18.saj I poole põhjaeesti kirjakeel 18.saj I poolt iseloomustab kirikuringkondade taotlus välja anda põhjaeestikeelset Uut Testamenti. Kogu 18.saj on hakatud kirjakeele ajaloos nimetama piiblikeele sajandiks. Selleks ajaks oli välja kujunenud teatav kirjakeele traditsioon, Forseliuse- Hornungi kirjaviis levis. UT taheti välja anda juba Põhjasõja ajal. On arvatud, et just Hornungi ja Virginiuse ühistööna

Eesti keele ajalugu

13

doc

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

Tähtsamaid keeleküsimusi, mille üle Beiträge lehtedel diskuteeriti, oli ühtse kirjakeele probleem. Ajaloolis-võrdleva keeleteaduse teke, soomeugrilisus. Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord, keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles. Rosenplänter rõhutas eesti keele tähtsust: seda peaks õpetama ka gümnaasiumis, mitte ainult rahvakoolis. 4. Eduard Ahrens. 1843 ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" : esimene, kus oli ulatulikult kasutatud rahvasuust kogutud ehtsat keeleainest. Kõige laiemalt on tuntud ettepanek minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik ­ esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara 1848 ,,Zur Ehstnischen Declinationslehre": käänamisõpetus 5. Ferdinand Johann Wiedemann.

Eesti keel

Kommentaarid (0)