Arc de Triomphe (1)

Arc de Triomphe

Erich Maria Remarque
Eesti Raamat 1975
Lk 9 „Ja mis teil ka südamel poleks – ärge pidage seda liiga tähtsaks. Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad. ( Ravic Joanile)
Lk 11 „Naine oli talle võõras, nii nagu ta ennast ise kõikjal võõrana tundis, ja see tunduski talle kummalisel viisil lähedase, see lähendas rohkem kui kõik sõnad ja aja nüristav harjumus.“ (Ravic Joanist)
Lk 13 „Kriitilistel aegadel kulub pisut mugavust marjaks ära. Vana sõduriseadus.“ (Ravic Joanile)
Lk 18 „Kuidas võikski talle selgitada seda hingematvat pinget, kui nuga teeb esimese lõike, kui vere kitsas punane triip tera nõrgale survele järgneb, kui keha nagu mitmekordne eesriie nõelte ja konksude all avaneb , kui paljastuvad elundid, mis iial valgust pole näinud; kui sa just nagu kütt džunglis üht jälge taga ajad ja korraga hävitatud kudede, mügarate, vohandite ja rebendite keskel silm silma vastu seisad temaga, suure kiskja Surmaga – ja astud temaga võitlusse, relvaks vaid õhuke tera ja nõel ning vääramatult kindel käsi... Kuidas sai talle seletada, mis tähendas, kui siis läbi selle ülima keskendumise silmipimestava selguse ühtäkki tume vari verre lõi nagu kõrk pilge , mis tundus noa nüriks, nõela hapraks ja käe raskeks tegevat, ja kui see nähtamatu, mõistatuslik, pulseeriv Elu korraga võimetute käte vahel tagasi mõõnas, koost lagunes, haaratuna üleloomulikust, mustast keerisest, milleni sa ei jõudnud, mida sa ei suutnud kammitseda; mis tähendas, kui nägu, mis äsja veel hingas ning oli Mina ja kandis nime, muutus äkki nimetuks, tardunud maskiks... Kuidas sai seletada seda mõttetust, mässavat jõuetust... ja mida oli siin seletada?“ (Ravic’i mõtted kaotatud patsiendist, Veber )
Lk 19 „Iial ei ole keegi küllalt karastatud. Võib üksnes paljuga harjuda.“ (Ravic Veberile)
Lk 22 „Liiga valju? Mis oli liiga valju? Ainult vaikus . Vaikus, milles praksatasid lõhki nagu õhutühjas ruumis.“ (Ravic)
/---/
„Pillamine! Vana prantsuse hirm. Milleks säästa? Sind ju ka ei säästeta.“ (Ravic Rolande’le)
Lk 25 „Peeglis nägi ta oma nägu. Paar tundi tagasi oli ta juba siin sedaviisi seisnud. Vahepeal oli üks inimene surnud. Midagi erilist selles ei olnud. Iga hetk suri tuhandeid inimesi. Selle kohta peeti statistikat. Ka selles polnud midagi erilist. Aga sellele ühele, kes suri, oli see kõik ja tähtsaim kui kogu maailm, mis edasi elas.“ (Ravic)
/---/
„... aga kes sa ka iganes poleks – poeet , pooljumal või idioot – ikkagi pead iga paari tunni takka oma taevast maa peale tagasi tulema , et urineerida. Selle eest ei ole pääsu! Looduse iroonia.“ (Ravic)
Lk 26 „Jahe vesi voolas üle ta naha. Ta hingas sügavalt ja hõõrus enda rätikuga kuivaks . Tühiste mõnude troost. Vesi, hingamine, õhtune vihm. Ainult see, kes üksi on, tunneb nende väärtust.“ (Ravic)
Lk 34 „Mis elab, see liigutab end, ja mis liigutab, võib olla täis elujõudu, graatsiline või naeruväärne, aga tal puudub see võõras majesteetlikkus, mida evib see, kes end iial enam ei liiguta , vaid ainult põrmuks võib saada. Üksnes lõpetatus evib seda – ja ainult surnuna on inimene lõplik, ning sedagi vaid lühikeseks ajaks.“ (Ravici mõtted)
Lk 38 „Kui oled surnud, oled kole tähtis – kui elad , ei hooli sust keegi.“ (Ravic Joanile)
Lk 43 „Unustada. Missugune sõna! Tulvil õudust, troosti ja viirastuslikkust! Kes suudab elada, ilma et unustaks? Aga kes suudab küllalt unustada? Mälestuste šlakk, mis südant rebestab. Alles siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada, oled vaba.“ (Ravic Joani imesilti ära visates)
Lk 46 „Aga kui inimesel pole enam midagi püha, siis muutub talle kõik ühel inimlikumal viisil jälle pühaks. Ta hakkab austama seda pisikest elusädet, mis isegi vihmaussis tuksleb ja teda aeg-ajalt sunnib valguse poole roomama.“ (Ravic Eugenie’le)
Lk 47 „Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud.“ /---/ „Tolerants on kahtluse tütar, Eugenie. Kas teie pole kogu oma usu juures minu vastu palju agressiivsem kui mina, kadunud uskumatu, teie vastu?“ (Ravic Eugenie’le)
Lk 51 „Solvamise vastu võis end kaitsta, kaastunde vastu mitte.“ (Ravic Veberi küllakutsest)
Lk 61 „Nii mõndagi võib kuhugi paigale panna. Maailmas jätkub kõige jaoks kohta. Ainult mitte inimese jaoks.“ (Morozov Joani kingitud madonnast)
Lk 62 „Alati näib meile, et me oleme kellegi heaks midagi teinud, ja ometi jääme just siis kõrvale, kui tollele teisele kõige raskem aeg kätte jõuab.“ (Morozov)
/---/ „Kas tead, mis ma sulle ütlen, Ravic. Meil peab südant olema, kus see meil võimalik on ja niikaua kui me seda suudame, sest me saadame oma elus veel mõned niinimetatud kuriteod korda. Mina igatahes küll. Sina vististi ka.“ /---/ „Elada – tähendab teistest elada. Me kõik õgime parasjagu üksteist. Säärastest tibatillukestest headusesädemetest, mida nii harva esineb, ei tohi loobuda . See annab jaksu juurde, kui elukoorem on raske.“ (Morozov)
Lk 72 „Aga mul on lausa talumatu tänavalt üksinda tagasi tulla, võti võtta ja uks lahti keerata. Aitab sellestki, et sinna lähed... kus sind peale paari kohvri midagi ees ei oota .“ „Mitte kusagil ei oota midagi ees,“ ütles Ravic. „Alati tuleb kõik ise kaasa tuua.“ ( Joan & Ravic)
Lk 73 „Kui tihti ma olen oodanud, et vähemalt keegi mind kõnetaks! Et ei tunneks ennast tühja kohana, kõndiva eimiskina! Et vähemalt silmad sind vaataksid, silmad ja mitte ainult kivid ! Et ei peaks ringi jooksma justkui mõni väljatõugatu! Nagu mõnel võõral planeedil!“ (Joan)
Lk 74 „Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.“ (Ravic)
Lk 78 „See, mis meid kord varem koos hoidis, on nüüd purustatud. Tänapäeval oleme laiali pillatud nagu klaaspärlid katkenud niidi otsas. Midagi pole enam kindlat.“ (Ravic)
Lk 80 „Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua. Midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime me kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikeks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.“ (Ravic Joanile)
Lk 82 „Alati ootad, et inimesed oleksid jäägitult õnnelikud, kui nad surmasuust on pääsenud. Nad ei ole seda peaaegu kunagi.“ (Ravic Lucienne’st)
/---/ „Mis mul üle jäi? Ma pidin riskima. Ma ei teadnud kedagi teist. Laps – mis oleksin ma lapsega peale hakanud?“ (Lucienne)
Lk 84 „„Rohkem hoorasid on naiste seas, kes iial mehega pole maganud, kui nende hulgas, kes sellega oma igapäevast rasket leiba teenivad. Abielunaistest rääkimata.““ /---/ „Sa elav moraalikatekismus, mõtles Ravic. Sa vastik ja upsakas silmakirjatseja – mida tead sa tolle äikese kübarategija üksildusest, kes vapralt sama ämmaemanda juurde läks, kes ta sõbratari ära oli vusserdanud, ja samasse haiglasse tuli, kus ta sõbratar suri, ja kes muud midagi selle kohta ei ütle, kui: mis mul üle jäi, ja kuidas ma jaksan selle kinni maksta...“
Lk 85 „„Miks on vagad inimesed nii harva lojaalsed, Eugenie? Kõige parem iseloom on küünikutel, kõige talumatumad on idealistid. Ka see ei pane teid mõtlema?““ (Ravic)
Lk 89 „„ Male on omaette maailm. Nii kaua kui mängid, tõrjub ta tolle teise su ümbert kõrvale.“ /---/ „Meie maailma ei ole nii täiuslik.““ ( Professor )
Lk 92 „„Mitte midagi ei kordu. Meie kordame iseennast, see ongi kõik.“ (Ravic Kate Hegström’ile) /---/ „Kõik, mida rahaga saab joonde ajada, on odavalt saadud.““
Lk 97 „„Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.““ (Morozov)
Lk 98 „„Miski ei näi enam raskena, sa usud, et suudad kõike, ja seda, mida ei suuda, asendad unistustega.“ (Kate Hegström) /---/ „Meil on meie unistused, sest nendeta ei suuda me tegelikkust taluda.““ (Ravic(
Lk 101 „„Maailm on tänapäeval täis tahtmatuid seiklejaid. Neid istub igas kahtlase kuulsusega hotellis . Ja igaüks võiks neist jutustada loo, mida Alexander Dumas või Victor Hugo sensatsiooniks oleks pidanud; nüüd aga haigutatakse juba enne, kui ta oma jutuga on saanud algust teha. /---/ Tänapäeva suureks seikluseks on rahulik ja selge elu.““ (Ravic)
Lk 104 „Laps selles lagunevas kehas kasvas ju veel, ehkki pimesi, kobav olevus. Surma mõistetud koos kehaga. Midagi, mis ainuüksi kasvutungist aetuna veel ahnelt sõi ja imes, midagi, mis kord aedades mängida ja millekski saada tahtis, inseneriks, preestriks, sõduriks, mõrtsukaks, inimeseks ; midagi, mis tahtis elada, kannatada, õnne tunda ja hävitada – ettevaatlikult liikus instrument piki nähtamatut seina, leidis vastupanu, murdis selle õrna kindlusega, tõi välja – lõpp.
Lk 108 „„Sa vaata: kas me saame veel midagi Messmanni heaks teha? – Ei saa. Kas sa usud, et me oleksime kõik teinud, kui oleks kas või üksainukene šanss olnud teda päästa?“ /---/ „Olgu nii. Ta on surnud. Me ei saa enam midagi teha. Kahe päeva pärast aga on meil jälle minek ja otse ette. Seekord ei ole seal enam nii rahulik. Kui sa nüüd siin niimoodi konutad ja Messmannile mõtled, sööd sa selle endale sisse. See paneb su närvid tuksi ja sa muutud ebakindlaks. Parajasti niipalju, et sa järgmise rünnaku ajal ei ole enam küllalt kraps . Jääd pool sekundit hiljaks. Siis lohistame sind tagalasse nagu Messmanni. Kellel sest kasu on? Messmannil? Ei. Mõnel teisel? Ei. Sind võtab see läbi, ja otsas.“ /---/ „Lõuad, sa suudad! Ka teised on suutnud. Sina pole esimene.““ (jaoülem Katczinsky )
Lk 109 „Aita, kui saad, tee kõik, mis võid; kui sa aga enam midagi teha ei saa – unusta ! Pööra selg! Hoia ennast vaos ! Kaastunne kuulub rahulike aegade juurde. Teda pole vaja, kui mängus on elu. Mata surnud ja võta elult , mis saad! Sul läheb seda veel vaja. Lein leinaks, tõsiasi tõsiasjaks. Sa ei leina vähem, kui sa kõigest hoolimata tõsiasju märkad ja neid tunnistad. Ainult nii suudad üle elada.“ (Ravic)
Lk 110 „Miks te end häirida lasete, kui operatsioon on lootusetu? Teed, mida suudad, ja kõnnid koju. Mis meist muidu saaks?“ (Ravic mõtles Veberi sõnade üle)
Lk 114 „„Mille unustad, sellest tunned elus hiljem puudust.“ (kelner baarist) /---/ „õigus. Kuid see, mida ei unusta, teeb elu põrguks.“ (Ravic) „Mulle mitte. Mis möödas, on möödas. Kuidas saab see elu põrguks teha?“
Lk 115 „Odav on vaid, mida ei osata kanda, mõtles Ravic.“
Lk 117 „„See ongi siin ilmas see kõige pöörasem: sa võid muutuda peaingliks, narriks või kurjategijaks, ja keegi seda ei märka. Aga kui sul nööp puudub, siis märkab igaüks.““ (Ravic)
Lk 124 „Üks tuhandetest tüdrukutest, mõtles Ravic, kelle puhul tahtmatult küsid, miks loodus vaeva on näinud, et neid nii nägusaks luua – kui sa tead, mis peaaegu kõigist neist saab: tööst kurnatud , ebaõige ja ebaterve elu tõttu kiiresti vormituks muutuv olend .“ (Ravic Lucienne’st)
Lk 125 „Armastus, mõtles ta. Ka see on armastus. Iidne miraakel mitte üksnes argipäeva halli taevast ei valgusta ta unistuse vikerkaarega – isegi sõnnikuhunnikule annab ta romantilise oreooli; ime ja ühtlasi pöörane pilge.“ (Ravic Lucienne ja Bobo suhtest )
Lk 127 „„Kuuskümmend franki . Teile. Selle eest, et te mulle reuma jaoks retsepti andsite.“ „Ja kas aitas?“ „Ei aidanud. Ega saagi aidata, niikaua kui ma siin öösel märja käs seisan.“ „Te olete kõige mõistlikum patsient, keda ma oma elus olen kohanud.“ (Ravic & lillemüüja)
Lk 131 „Kate usaldas teda. Usaldus! Ahtake purukslõigatud kõht, milles elajas õgis. Kinni õmmeldud, ilma et midagi oleks saanud teha. Usaldus...“
Lk 132 „Joan andus täielikult sellele, mida ta parajasti tegi. Ravicile meenus ebamääraselt, et selles peitus mitte üksnes võlu, vaid ka hädaoht. Joan polnud midagi muud kui joomine, kui ta jõi; midagi muud kui armastus, kui ta armastas ; midagi muud kui unustus, kui ta unustas .“
Lk 133 „„See on teine öö,“ ütles ta. „See on hädaohtlik. Tundmatuse võlu on kadunud ja usalduse võlu pole veel saabunud. Aga me saame sellest jagu.““ (Ravic Joanile)
Lk 140 „Ta polnud rauast, nagu Lucienne talle oli rääkinud, ta oli hullem – kummist. Rauda võib murda, kummi mitte.“ ( madame Boucher’i kohta, ämmaemand)
Lk 144 „Ravic vaatas ringi. Tuba, paar kohvrit, paar asja, käputäis kapsaksloetud raamatuid – mehel on vähe asju vaja, et elada. Hea, kui oled vähesega harjunud , siis kui su elu on rahutu . Ikka ja jälle pidid sa oma asjad maha jätma või nad võeti sult ära. Iga päev pidid olema valmis teele asuma. See oligi põhjuseks, miks ta üksi oli elanud: teelolijal ei tohtinud midagi olla, mis kinni hoiaks. Ei midagi, mis südant liigutaks. Seiklus , jah... kuid mitte rohkem.“
Lk 149 „„Maailm teeb üha usinasti ettevalmistusi enesetapuks ja püüab end ühteaegu veenda, et ta seda ei tee.““ (Ravic Kate Hegström’ile)
Lk 150 „„Rahu, tuli, raamatud ja vaikus. Varem nähti selles väikekodanlikkust. Tänapäeval on see unistus kaotatud paradiisist .““ (Ravic Kate Hegström’ile)
Lk 153 „„Kui tahad midagi teha, siis ära päri, missugused on tagajärjed. Muidu ei tee sa seda kunagi.““ (Ravic Joanile)
Lk 154 „„Õnn algab ja lõpeb sinuga,“ ütles Joan. „See on ju nii lihtne.“ /---/ „ Armastada ... see tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta.“ (Joan) „Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean.““ (Ravic)
Lk 155 „ Pimedas räägitud sõnad... kuis saab neid tõena võtta? Tõelised sõnad vajavad suurt valgust.“ (Ravic Joani armuavaldusest)
Lk 157 „„Me oleme koos – kas lühikeseks või pikaks ajaks, kes seda teab? Me oleme koos ja sellest aitab. Milleks meile etikett ?““ (Ravic)
Lk 158 „„Kes suudaks teist inimest mõista? Sellest kõik arusaamatused sessinatses maailmas tulevadki.““ (Ravic)
Lk 159 „„Mitte igaühe elu pole maja, mis talle kuulub ja mida ta mälestuste mööbliga üha rikkalikumalt sisustab. Mõni elab oma elu hotellides, paljudes hotellides. Aastad sulguvad tema järel nagu hotelliuksed... ja ainus, mis talle jääb, on raasike kuraasi ja ei raasugi kahetsust.““ (Ravic)
Lk 163 „„Õhtuti olen ma omamoodi kahejalgne uks „Schéhérezade’sse“, mitte inimene vabas looduses. Me konutame liiga palju nelja seina vahel, ütlen ma sulle. Me mõtleme liiga palju nelja seina vahel. Me elame liiga palju nelja seina vahel. Me ahastame liiga palju nelja seina vahel. Kas looduse rüpes võib ahastada?“ „Ja kuidas vee!“ ütles Ravic. /---/ Looduse rüpes on igati viisakam ahastada kui köögiga ühetoakorteris. Mugavam kah.““ (Morozov & Ravic)
Lk 165 „„Me elame nagu valerahategijad.“ Morozov võttis ajalehed kätte. „ Vahi ja vaata! Nad ehitavad relvatehaseid, sest nad tahavad rahu; nad ehitavad koonduslaagreid, sest nad armastavad tõde; õiglus on iga erakondliku hulluse kattevari, poliitilised gangsterid on lunastajad, ning vabadus on igasugune võimuahnuse lipukiri. Valeraha! Vaimne valeraha.““
Lk 181 „„ Kliinik on nagu klooster ,“ ütles ta. „Õpid uuesti kõige lihtsamaidki asju. Kõndimist, hingamist, nägemist.“ „Jah. Õnn ju lausa vedeleb ümberringi. Tarvitseb ainult käsi sirutada ja üles korjata.“ /---/ „Ainult lihtsad asjad ei vea alt. Ja õnne pole sugugi tarvis kauget otsima minna.““ (Kate Hegström & Ravic)
Lk 182 „„Sa oled tubli, Jeannot.“ „Peab olema, kui oled vaene!““
Lk 187 „„Aga lollusest me ju elame, mitte tõsiasjade kuivast leivast. Kuhu jääks muidu armastus“ „Mis on sellel armastusega tegemist ?“ „Oo, paljugi. See hoolitseb edasikestvuse eest. Muidu armastaksime ainult kord elus ja keelduksime kõigest hilisemast. Nii aga muutub see kübeke igatsust, mida tunneme kellegi järele, kelle me maha oleme jätnud või kes meid maha on jätnud, oreooliks selle ümber, kes hiljem tuleb. Ainuüksi juba see, et me varem oleme midagi kaotanud, annab uuele mingi omapärase romantilise sära. Üpris iidne ja vana enesepettus.““ (Ravic & Joan)
/---/ „„Oli kord laine, kes armastas kaljut kusagil meres, ütleme Capri lahes. Ta kohises ja vahutas kalju ümber, suudles teda päeval ja öösel, embas teda oma valgete kätega. Ta halas ja itkes ja anus , et kalju tema juurde tuleks; ta armastas ja hellitas teda ja õõnestas teda seejuures aegamisi, kuni see ühel heal päeval enam vastu ei pidanud, kokku varises ja laine embusse vajus.“ /---/ „Ja siis?“ küsis Joan. „Ja ühtäkki ei olnud enam kaljut, kellega mängelda, keda armastada, kellele kurta. Oli vaid kivikamakas merepõhjas, voogudesse uppunud lelu . Ja laine oli pettunud , tundis, et teda on petetud ja otsis endale uue kalju.“ „Ja siis?“ Joan vaatas talle umbusklikult otsa. „Mida see siis ütleb? Kalju oleks pidanud jääma kaljuks.“ „Seda ütlevad lained alatasa. Aga kõik liikuv on alati tugevam sellest, mis ei liigu. Vesi on tugevam kui kalju.““
Lk 189 „„Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid, Joan. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid... aga pärlid lebavad sügaval.“ (Ravic) „Sellest ei tea ma midagi. Armastus on kokkukuuluvus. Alatiseks.“ Alatiseks, mõtles Ravic. Vana lastemuinasjutt . Kui isegi minutit ei saa kinni hoida.“
Lk 192 „„Ei lase meil kire pensionärideks muutuda. See hoiab armastuse puhta – armastus jääb leegiks ega muutu perekonnakapsa keetmise koldeks.““ (Ravic)
Lk 194 „Keda tõmbab see, mis on samasugune kui sa ise? Ja kes küsib armastuse moraali järele? Moraal on nõrkade leiutis. Ja ohvrite kaebelaul.“ (Ravic)
Lk 204 „„Ma ei räägi neist igapäevastest õnneraasudest, mida teie kord mainisite,“ ütles ta. „Need õitsevad kõikjal, justkui kannikesed mahapõlenud maja ümber. Kes midagi ei oota, ei saa ka pettuda. See on hea lähtepunkt. Kõik, mis järgneb, lisab juba natuke juurde.“ „Ei lisa,“ vastas Kate Hengström. „Nõnda on vaid siis, kui haigena voodis lamad ja kõike ettevaatlikult vaed. Nii kui juba ringi tohid kõndida, on kõik teisiti. Siis minetad need väikesed õnned. Tahad rohkem saada.““
Lk 216 „„...tule mu kaissu, kallim, kes sa tagasikingitud oled une põhjatust kuristikust, tagasi tulnud juhuslikkuse kuuniitudelt... sellepärast, et öö ja uni on reeturid. Sa ju mäletad veel, kuidas me öösel magama jäime, tihedalt teineteise kõrval, ja olime teineteisele nii lähedal, nagu seda inimesed üldse võivad olla. Meie laubad, meie kehad puutusid kokku, meie mõtted, meie hingeõhk segunesid... ja siis hakkas tasapisi uni meie vahele nõrguma, hall, värvitu, algul vaid paar laiku, siis üha rohkem ja rohkem... justkui pidalitõbi klammerdus ta meie mõtetesse, puges meie verre, imbus teadmatust pimedusest tilkhaaval meisse – ja ühtäkki oli kumbki meist üksi, triivis üksi kusagil pimedatel kanalitel ringi, üleni tundmatute jõudude ning nähtamatute ähvarduste meelevalda antud. Kui ma ärkasin, nägin ma sind. Sa magasid. Minust olid sa ikka veel kaugel-kaugel. Olid täielikult mu juurest kadunud. Sa ei teadnud minust enam midagi. Sa olid kusagil, kuhu ma sulle järgneda ei saa.“ Ravic suudles Joani kätt. „Kuidas saab armastus olla täiuslik, kui ainuüksi juba uni sind igal ööl mu käest röövib?“ „Ma lamasin päris sinu juures. Sinu kõrval. Sinu käte vahel.“ „Sa olid tundmatul maal. Sa olid mu kõrval, kuid olid must kaugemal kui Siirius . Kui sa päeval ära oled, siis ei tähenda see midagi; päeva kohta tean ma kõik. Aga kes teab midagi öö kohta?“ „Ma olin su juures.“ „Sa ei olnud mu juures. Sa ainult lamasid mu kõrval. Kust võibki inimene teada, missugusena ta tagasi tuleb, sealt kontrollivabalt maalt? Tuleb sootuks teisena ega tea seda ise.““
Lk 218 „„Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.““
Lk 227 “ Linnuke , mõtles Ravic. Istub veel minu okstel , aga tiivad juba valmis lendu tõusma.” /---/ „...kõige kergemini kaotad, mida sa käte vahel hoiad – ei iial seda, mille ise maha jätsid.“
Lk 228 „Milleks oli ta ülepea Antibes’i sõitnud? Neetud nõrkus, muud midagi. See sööb pikkamisi ning tasahilju end sisse, ja sa märkad seda alles siis, kui tahad temast vabaneda ja jaksust tuleb puudu. Morozovil oli õigus. Kõige kindlam viis naist kaotada oli see, et näitad talle elu, mida sa talle ainult paariks päevaks võid pakkuda. Naine püüab säärast elu tagasi saada – kuid kellegi teisega , kes on suuteline seda talle pidevalt andma.”
Lk 230„„Sa oled vapustav. Sul pole minevikku. Keegi ei tea sinust midagi. Nende idiootide elust tean ma juba sada korda rohkem kui sinu elust.””
/---/ „„Armastus on mind läbipaistvaks teinud – ma võin endast läbi vaadata. Ma armastan sind nii väga, et mu süda laotab end laiali nagu naine keset rukkipõldu mehe ees, kes teda vaatab. Mu süda tahab maa peale pikali heita. Rohelisele aasale pikali. Tahab lebada, tahab lennata. Süda on hull.”” (Joan)
Lk 231 „„Siis sõidame kõige kallimasse restorani, sööme kalamarja ja joome vahuveini ja oleme nagu meie vanemad enne kõiki neid sõdu, muretud ja sentimentaalsed ja ilma hirmuta, ohjeldamatud ja maitselagedad, pisarate, kuu, oleandrite, viiulite, mere ja armastusega! Ma tahan uskuda, et me saame lapsi ja et meil on maja puude sees ja sinul pass ja tulevik, ja ma loobun sinu pärast suurest karjäärist, ja me armastame teineteist veel kahekümne aasta pärast ja oleme armukadedad, ja sa leiad ikka veel, et ma olen ilus, ja ma ei saa magama jääda, kui sa öösel kodust ära oled ja...””
/---/ „„Päev koidab juba,” ütles Ravic. „Seal kusagil teisel pool maakera on ikka veel öö. Kord ehitatakse lennukeid, millega ööle järele võib jõuda. Nad lendavad sama kiiresti, kui pöörleb maa. Kui sa siis öösel kell neli mind armastad, võime kellaaja alatiseks neljaks jätta; me lendame lihtsalt koos ajaga ümber maakera, ja kell seisab paigal.” /---/ “Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.””
Lk 232 „„Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.”” (Ravic)
Lk 240 „ Rott inimese nahas, mõtles Ravic. Rott inimese nahas ja seda rotti ei uputa iial. Mis läheb sellele idioodile korda, kas mul passi on või ei ole? Aga rott haistab midagi, ja roomab august välja.”
/---/ „Paberitükk! Oli sul seda või ei olnud – paber jääb paberiks. Ja kui see paberilipakas käes oleks, paluks see olend sult vabandust ja kummardaks, ükspuha, kas oleksid terve perekonna ära tapnud või panga tühjaks röövinud – see mees lööks kulpi. Isegi Kristus vireleks tänapäeval vanglas, kui tal passi poleks. Pealegi oleks ta juba tükk aega enne oma kolmekümne kolmandat sünnipäeva maha löödud.”
Lk 242 „„Heategusid ei tohi teha. Maksab ennast kohe kätte. Ma oleksin pidanud rahulikult pealt vaatama, kuidas naine verest tühjaks jookseb. Me elame raudsel ajastul, Veber.”” (Ravic)
Lk 252 „Liiga hästi elanud, mõtles ta. Liiga palju käes olnud, mis valu teeb, kui sul seda enam ei ole.” (Ravic)
Lk 254 „Kolm kuud... kolm aastat... kolm päeva. Mis on aeg? Kõik ja mitte midagi. Kas see, et kastanid nüüd õitsevad – ja tookord polnud neil ühtegi lehte küljes; et Saksamaa oli järjekordselt oma lepinguid rikkunud ja terve Tšehhoslovakkia okupeerinud; et emigrant Josef Blumenthal hüsteerilises naeruhoos ennast Genfis Rahvasteliidu palee ees maha laskis ; et tema rinna ühes sopis tuikas veel kopsupõletik, mille ta Belfordis Güntheri-nimelisena läbi põdes, ja et ta jälle Pariisis oli, õhtus, mis pehme nagu naiserind – kõik see oli peaaegu tavaline. Fataalse rahuga, mis on abituse ainuke relv , tõdes ta seda nagu paljut muudki. Taevas jääb igal pool samaks, ikka samaks, on ühesugune mõrva ja vihkamise ja ohvrite ja armastuse kohal... ja puud õitsevad millestki küsimata igal kevadel uuesti, taas saabub ja kaob ploomisinine videvik ja tal pole pistmist ei passide, ei reetmise, ei troostituse ega lootusega.” (Ravic)
Lk 257 „„Kui ära oled, on kõik korras. Tuled tagasi, on kõik teisiti. Siis läheb varsti jälle vana rada.”” (Ravic)
Lk 258 „„ Veider , kui palju inimene mõtleb, kui ta teel on. Ja kui vähe, kui ta pärale on jõudnud.”” (Ravic)
Lk 260 „Natukese fantaasiaga võis iga prügihunnik hõbedaks muutuda.” (Ravic)
Lk 264 „„Inimene on nõrk – kuhu jääks muidu ta võlu?”” (Morozov)
Lk 272 „„ Stseenid on omal kohal, kui inimesed on keskpäraselt õnnetud. Ma tundsin üht meest, kes sellest hetkest alates, kui ta naine suri, end oma tuppa lukustas ja kuni matusteni maleprobleeme lahendas. Teda peeti südametuks, aga ma tean, et ta armastas oma naist rohkem kui midagi muud maailmas. Ta lihtsalt ei osanud midagi muud ette võtta. Ta lahendas päevad ja ööd maleülesandeid, et mitte naise surmale mõelda.” /---/ “Ma tundsin veel üht teist meest, kes ka oma naise kaotas. Ta heitis magama ja magas kaks päeva järjest. Ta ämm oli sellest šokeeritud. Ämm ei taibanud, et võib teha palju vasturääkivaid asju, ja samal ajal tunda piiritut troostitust. Lausa veider, mis etikett just õnnetuse puhuks välja on kujunenud!” (Ravic)
Lk 278 „„Sa oled siin ja ma peaksin olema narr , kes tahab mineviku närtsinud lehestikus tuhnida?”” (Ravic)
/---/ „„Naisi tuleb jumaldada või nad maha jätta.”” (Ravic)
Lk 289 „„Selles peitubki maailma häda, Boris, et me ise omal nahal ei tunne, mida me korda saadame.”” (Ravic Morozovile)
Lk 290 „„Muidugi, ma võin ju teada, et sa oled parem kirurg kui mõni teine, keda ma ei tunne, kuid vaatamata sellele laseksin ma ennast ikkagi tollel teisel opereerida. Usaldus tundmatu inimese vastu on sügav, inimlik omadus, vanapoiss!”” (Morozov)
Lk 294 „Kui pikk võis olla üks õhtu! Kes armastuses imet ei usu, on kadunud hing – nii öelnud advokaat Arensen 1933. aastal Berliinis. Kolm nädalat hiljem pisteti ta koonduslaagrisse, sest ta armuke oli ta üles andnud.”” (Ravic)
Lk 313 „Kuid emigrandid ei kaotanud aega. Nad polnud harjunud, et õnn neid soosib.”
Lk 314 „Liiga hilja. Midagi ei saa tagasi tuua. Keegi ei tule tagasi. Niisama hästi kui läbielatud tund iial ei kordu.” (Ravic)
Lk 315 „„Sa näed – olen üks ebakindel tüüp, kelle peale ei maksa loota.”” (Ravic)
Lk 317 „Lihtne on mõelda – veel üks öö, mis vahet seal on? Kuid iga järgmine kord viiks kaasa tükikese vastupanu ja tükikese sellest, mida iial ei tohi korrumpeerida.” (Ravic)
Lk 318 „Sa ei taha mind kaotada, mõtles ta. Aga ka toda teist mitte. Selles on asi. Et sa nii saad! Sellepärast peangi sinu juurest ära minema. Asi pole niivõrd tolles teises – see ununeks kiiresti. Sul olid selleks kõik vabandavad põhjused. Aga et see sind nii tugevasti haaras, et sa sellest lahti ei saa, selles on asi. Sa saad temast kord lahti. Aga see kordub. Kunagi suutsin ka mina seda. Sinuga ma ei suuda. Sellepärast pean sinust lahti saama. Nüüd ma veel suudan. Järgmine kord... (Ravic)
Lk 319 „„Ütelgem: ühelt poolt turvalisus, teiselt poolt – seiklus. Kõlab paremini. Sisu on sama. Ühte tahetakse saada ja teisest ei taheta loobuda.””
Lk 324 „„Kaks sõda kahekümne aasta jooksul on liiga palju. Me pole esimesest veel õieti toibunud.” „See käib ainult võitjate, mitte kaotajate kohta. Võit teeb hooletuks.”” (Kate Hegström & Ravic)
Lk 328 „„Surijad kingivad harva. Seda teevad ainult paranejad. Surijad ei taha uskuda, et nad surevad. Sellepärast nad ei kingigi.”” (valveõde)
Lk 333 „Koju... Mis muud kodu sai olla sellel, kes kuugi ei kuulu, kui teise inimese tormitsev süda üheks üürikeseks ajaks? Kas see ei olnudki põhjus, miks armastus, tabades kodumaatut südant, selle nii põhjalikult läbi raputas ja nii täielikult vallutas – kuna tal ju muud polnud jäänud? Kas mitte sellepärast ei püüdnud ta armastuse eest pageda? Ja kas polnud armastus talle järele tulnud, ta kätte saanud ja jalust löönud? Võõramaa libedal jääl oli ennast palju raskem püsti ajada kui kodukandi tuttaval pinnal.” (Ravic)
Lk 335 „Armastus! Mida kõike see sõna peab katma! Ihu kõige hellemast õrnusest kuni vaimu kõige suurema mässuni, perekonna soetamise lihtsast soovist kuni vapustuseni, mille toob surmateade, jooksuaja meeletusest kuni Jakobi võitluseni ingliga .” (Ravic)
Lk 336 „ Armukade millelegi, mis mulle korda ei lähe? Armukadetseda võib armastust, mida teisele jagatakse, mitte aga seda, kellele jagatakse.”” (Ravic)
Lk 337 „Mitte midagi ja mitte kedagi ei saa teise inimese südamest välja visata .” (Ravic Joani mehe kohta)
Lk 356 „„Igal ööl tapetakse paljusid! Paljusid! Linnad põlevad, kusagil nutavad juudid , metsades kõngevad tšehhid, hiinlased kõrbevad jaapani gasoliini1 all, koonduslaagrites roomab ringi piitsasurm, - kas peaksime sentimentaalsete naiste kombel nuuksuma, kui üks mõrvar kõrvaldatakse? Me saame ta kätte ja lööme ta mättasse ja ongi valmis! – Nagu meil seda sageli on tulnud teha süütuid inimesi tappes, kes erinesid meist ainult selle poolest, et neil oli teine munder seljas ...”” (Ravic)
Lk 360 „„Tundsin Berliinis üht noort assistenti, kellel olid kõik eeldused heaks kirurgiks saada. Tema professor opereeris purjuspäi, lõikas viltu, ei lausunud sõnagi, laskis assistendil edasi töötada; assistent ei märganud midagi, pool tundi hiljem tõstis professor kära ja veeretas süü poisi kaela. Patsient suri operatsiooni ajal. Nooruk päev hiljem. Läks vabasurma. Professor aga opereeris ja jõi edasi.”” (Ravic)
Lk 365 „„Päev on pikk. Ja kahetsus on üürike. Eriti siis, kui selle saab äriks muuta.”” (Ravic Durant’i kohta)
Lk 372 „„Ma vihkasin sinu üleolekut! Kuidas ma seda küll vihkasin! Mulle on vaimustust vaja! Mul on vaja, et keegi minu järele hull oleks! Mul on vaja kedagi, kes ilma minuta ei saa elada! Sina saad ilma minuta elada! Oled alati saanud!”” (Joan)
Lk 373 „„Üht on sul vaja oma kire rahuldamiseks, armuuima või karjääri jaoks, teist aga selleks, et talle seletada, kui suur ja sügav sinu armastus tema vastu on ja kui hoopis teistsugune, - teine olgu sulle vahesadamaks, juhul muidugi, kui too eesel sellega lepib . Keri kuradile! Mul on kõrini kõigist su armastuse variantidest!”” (Ravic Joanile)
/---/ „„ Tuult ei saa luku ega riivi taha panna, vett ka mitte. Kui seda teha, nad riknevad . Suluksis tuul on läppunud õhk. Sina pole selleks loodud, et kellegi juurde jääda.”” (Ravic)
Lk 375 „„Aga sina ei ole see, kellele midagi rajada saaks, Joan. Seda tead sa ka ise.”
/---/ „Kui oled pagulane ja ilma jäänud kõigest, mis kord kindlat oli, siis satud mõnikord kummalistesse situatsioonidesse. Ja sooritad kummalisi tegusid. Muidugi ei tahtnud ma seda. Aga kui sul on ainult üksainsam utetall , siis tahad sellega teab mis kõik ära teha.””
Lk 376 „„Tänapäeval pole meil midagi – äärmisel juhul veidike meeleheidet ja veidike julgust, muus osas oled seesmiselt kui ka väliselt kõigest võõrdunud. Ja kui nüüd sind armastus tabab – siis kukub see nagu tõrvik kuiva õlekuhja. Sul ei ole midagi peale armastuse, ja see teebki ta isesuguseks, muudab ta ohjeldamatuks, tähtsamaks ja hävitavamaks.”” (Ravic)
Lk 387 „Kes palju tagasi vaatab, võib kergesti pea ära lüüa või ninali lennata.” (Ravic)
Lk 397 „„Kas me oleme automaadid, keda võib sisse ja välja lülitada? Ühel ööl on kõik jumalik ja armastust kui palju, ja siis äkki...”” (Joan)
Lk 403 „„Inimene ei oska arvatagi, kui palju ta võib unustada,” ütles Ravic. „See on üks suur õnnistus ja neetud häda.””
Lk 404 „„Armastust ei tohi sõprusega ära määrida.”” (Ravic)
Lk413 „„Mees ei ole mees, kui raha on naise käes. Mina hädavarest ei taha. Tahan oma meest austada, aga siis ju ei saa, kui ta iga hetk peab tulema minu käest raha küsima. Kas sa ei arva ?”” (Rolande & Ravic)
Lk 423 „„Ükski inimene ei või võõramaks muutuda kui see, keda kord armastasid, mõtles ta väsinult.”” (Ravic)
Lk 448 „„Ma hävitasin ühe elaja, kes oli tuhandekordselt hirmsama surma ära teeninud. Ma olen oma elus tapnud kümneid inimesi, kellega mul midagi pistmist ei olnud, ja mulle on selle eest aumärke antud, ja ma ei tapnud neid sugugi ausas võitluses, vaid jälitasin neid, luurasin, hiilisin selja tagant ligi ja kargasin kallale, kui nad midagi ei aimanud, ja see oli sõda ja seda peeti auasjaks. Ainus, mis mul mõni aeg kurgus pitsitas, oli see, et ma ei saanud talle kõike enne seda näkku öelda. Ma tean, et see oli idiootlik soov. Nüüd on ta surnud, ja ta ei saa enam ühtegi inimest piinata, ja ma magan hästi, ja see kõik on minust nüüd nii kaugel, nagu loeksin ma seda ajalehest.”” (Ravic)
Lk 451 „Rolande oli kodanlik naine, kes oli teenistuses olnud. Kas see ametikoht oli tütarlaste pansionis või lõbumajas, ei mänginud mingit rolli. Ta oli ausalt oma ametikohuseid täitnud, nüüd ta lahkus ja pöördus tagasi oma kodanlikku maailma ega võtnud varjugi teisest maailmast kaasa. Sama lugu oli paljude lõbutüdrukutega. Nii mõnestki said hiljem eeskujulikud abielunaised. Prostitutsioon on nende silmis tõsine elukutse, mitte pahe. See päästis neid moraalsest laostumisest.”
Lk 458 „„ Lits või pühak – see on alati see, mida sa temast teed. /---/ Armastus ei ole kaupmees , kes oma kapitalimahutused tagasi tahab saada. Ja fantaasial on vaja ainult paari naela , et neile oma loore riputada. Tal on ükspuha, on need naelad kullast , raudplekist või hoopis roostesed. Kuhu ta kinni jääb, sinna ta jääb.”
/---/ „Kuid pilkases pimeduses on virvatuluke ka juba valgus.”” (Ravic)
Lk 459 „„See kõik ei kordu enam.”
„Kas tasubki taga nutta?”
„Ei tasu. Meie ju ka ei kordu. Eilne päev oli läinud, ja ei pisarad ega palved too teda tagasi.” (Ravic & Morozov)
Lk 495 „Nad olid alati rääkinud teineteisega laenatud keeles. Nüüd, esmakordselt, rääkis kumbki, ilma seda ise teadmata, oma emakeelt . Sõnade barjäärid langesid , ja nad mõistsid teineteist paremini kui iial varem.””
Lk 499 „Me ei tule naeruga sellesse maailma...” (Ravic)
Lk 503 „„Kui inimlikkuse eest trahvitakse, siis laske aga käia!”” ( perenaine )
1 Gaasbensiin