Triumfikaar - Erich Maria Remarque (0)

„ Triumfikaar “ Erich Maria Remarque
Romaani tegevus toimub 20. sajandi keskel Prantsusmaal Pariisis, kus asub triumfikaar, mis on 12. tee hargnemiskohaks, ilmselgelt on teos just selle monumendi järgi omale nime saanud. Peategelaseks on Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud erakordselt andekas neljakümnendates kirurg Ludwig Fresenburg - oma neljanda varjunimega Ravic . Kiindumuse just viimase varjunime järgi pärineb ajast, mil ta kaks aastat tagasi Pariisi kolis ning oma eismese operatsiooni edukalt läbi viis, opereerides oma sõpra Kate Hegeströmi. Ravici süüdistatakse riigi reetmises kuna ta varjas oma kaht sõpra, keda Gestaapo otsis, üks sõpradest oli päästnud ta elu kuulirahe alt eikelligimaal ning teine oli sõbraks juba lapsepõlvest. Teose alguses kohtab Ravic novembrikuu hilisõhtul heledate juuste ja kaame, surnud silmadega itaalia päritolu ja vaba eluviisiga naist Joan Madou`d, kes sihitult ringi käib ja on liialt väsinud, et magama heita. Ravicil hakkab temast kahju, ta pakub naisele sigaretti, teeb talle välja paar jooki ning annab ka öömaja Internatsionalis- pagulaste hotellis , kus ta ka ise peatub. Veedetakse ühine öö kitsukeses hotellistoas. Järgmisel hommikul helistatakse Ravicile ning kutsutakse ta opereerima naist, kes on lasknud endale nurgatorhtri juures aborti teha. Ravic töötab illegaalselt Veber`i kliinikus, tehes operatsioone nii Veberi enda kui ka ihne doktor Duranti eest, saades vaid palugase staatuse tõtta hädavajalik summa, et ära elada. Kuigi Ravic on teinud mitmeid operatsioone ja tahtmatult tapnud inimesi nii sõjas kui ka operatsioonilaual, lööb iga kaotus ta taas rivist välja. Naastes hotelli räägib Joan lõpuks Ravicile, miks tal polnud öösel kuhugi minna ja miks ta kardab nii hirmsasti pimedust , mis pesitseb akna taga. Nimelt oli ta tulnud Prantsusmaale oma mehega, kes siin kopsupõletikku haigestus ja nüüd surnult hotellitaos voodis lamas. Ravic aitas Joanil hankida mehele surmatunnistuse , arveldada hotelliarve ning hankida ka uus elukoht ja töökoht. Töökoha otsingul Joanile aitas Ravici Morozov – lokaali uksehoida, vene päritolu habemik, kes on Ravicile, kui venna eest. Morozov on ühteaegu Ravici tugipunkt, andes talle pidevalt nõu ning abistades armuasjades Joaniga. Joani ja Ravici armastus on ettearvamatu , kord on nende tunded kirglikud ja tulised, kord aga külmad ja kustunud. Et tunnetes veelgi rohkem selgusele jõuda räägib Ravic Durantilt kavalusega välja piisava summa raha, et sõita koos Joaniga ühisreisile Riverisse, kus leiab aset ka esimene tüli. Nimelt usub Ravic, et Joan eelistab tema asemel glamuuri ja rikkust, kuid seda ei saa Ravic oma pagulaselu pärast naisele pakkuda. Joani meelest on süüdistused alusetud ning nende vahel tekib lõhe ja suhted kahe inimese vahel muutuvad veelgi hapramaks. Ometigi armastus nede vahel ei kao. Naastes tagasi Pariisi, abistab Ravic tänaval naist, kes ehitustellingute all oma kaela vigastas. Kohale tuli ka politsei ning meest ei päästnud ei varjunimi ega ka hädavale vanglasse sattumisest. Ravic saadeti kolmeks kuuks riigist välja. Aja mis Ravic vanglaseinte vahel veetis, leidis Joan endale uue silmarõõmu- erakordselt armukadeda näitleja, kellega naine ka koos töötas. Ravic naastes vanglast on Joanis pettunud ning ta ei üritagi nende omavahelisi suhteid kuidagi siluda vaid otsustab vastupidiselt Joanie nende suhte lõpetada. Kui selgub , et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser , otsustab ta mehe tappa, et vabaneda oma minevikust ja öistest luupainajatest. Mitmeid kordi teda tänaval silmanud kohtab ta meest lõpuks bordellis, kus lubab ta viia veelgi luksuslikumasse kohta, kui see, kus ta hetkel viibib. Hankides auto meelitab ta Haake valega Boulogne`i metsa ja kägistas ta surnuks . Edasi viib tee St. Germaini, kus ta otsustas mehe maha matta. Esmalt moonutas ta Haake näo, tagudes seda haamriga, ning põletas mehe dokumendid ja mattis ka riided. Päevad hiljem helistab Ravicile Joan ning palub temalt abi, mis peale mees telefonile enam ei vasta, kuna kardab taas petta saada. Kohale ilmub Joani tollane elukaaslane , kes tunnistab et tulistas naist. Koos tormatakse hotelli naisele appi. Nähes, et kuul on tabanud kaelalülisi teab ta ,et naise elu pole enam võimalik päästa, Joan ei tunne ka enam oma paremat kätt ja vasakut jalga, haiglas veedetakse viimased hingematvad tunnid , mis halvatust veelgi süvendavad. Ravic ja Joan rääkisid üksteisega esimest korda südamest südamesse. Nad olid alati rääkinud teineteisega laenatud keeles. Nüüd, esmakordselt, rääkis kumbki ilma seda ise teadmata, oma emakeelt avaldades teineteisele viimast korda tõelist armastust. Sõnade barjäärid langesid ja nad mõistsid teinteist paremini kui iialgi varem. Minutid hiljem lõpetas Ravic valudes vappuva naise elu süstlaga nagu ta oli seda ise soovinud. Teadvustanud enesele olukorda lahkus Ravic haiglast ning suundus tagasi hotelli Internatsionali, jättes veel hüvasti vaid Morozoviga kuna peadselt saabuv sõjaga teadis ta, et tal ei õnnestu enam kaua vabadust nautida. „Seni kuni elad ei ole miski päris lõplikult kadunud, “ oli Ravici üks tõekspidamisi. Peadselt toimuski hotellis haarang, eeskätt tänu sallimatule kliiniku õele Eugenile ning Ravic, kes ei osutanu vähimatki vastupanu, nabiti koos teiste pagulastega kinni.