Iraagi sõda (0)

Martiina Põder
Iraagi sõda
Iraak
Iraagi sõjaks nimetatakse Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Austraalia vägede sissetungi Iraaki 2003. aastal. Sõda kestis ligi 7 aastat – 2010. aastani. Sõja peamine eesmärk oli kukutada sealse presidendi Saddam Husseini valitsus. Eesmärgiks oli ka massihävitusrelvade otsimine ja nende hävitamine. USA oli selle sõja algataja . Tema põhiliitlasteks kujunesidki Suurbritannia ja Austraalia.
Põhjuseid, miks Husseini valitsust taheti kukutada, on mitmeid. Näiteks peeti Husseini autokraatlikuks hirmuvalitsejaks. Tema poliitikat põlati, sest ta keelas paljude islami usukommete täitmise. Ta kohtles julmalt neid, kes ei pooldanud tema poliitikat.
Sündmuseid, mis olid põhjuseks Iraagi sõjale, on samuti palju. Põhilisemad neist toimusid kuni 13 aasta jooksul enne sõja algust.
1990. aasta 2. augustil tungisid Iraagi väed Kuveiti ja vallutasid selle ning kuulutasid oma provintsiks. Saddam Hussein õigustas seda väitega, et Kuveit olevat ajalooliselt kuulunud Iraagile. Tegelikuks põhjuseks oli aga Husseini soov hõivata sealsed rikkalikud naftaleiukohad ning saavutada ülemvõimu Pärsia lahe piirkonnas. Sellise käitumise tõttu kehtestas ÜRO Iraagi vastu majanduslikke surveabinõusid. Pärsia lahe piirkonda tulid USA, Euroopa ja Araabia väed, et ära hoida Iraagi armeede sissetungimist naaberriikidesse.
1991. aasta 17. jaanuaril hakkasid rahvusvahelised liitlasväed pommitama Iraaki – algas Lahesõda ning sõjaline okupatsioon „Kõrbetorm“, mille käigus vabastati Kuveit.
Iraagilt nõuti tuuma-, keemia- ja bioloogilise relva arendamisprogrammide peatamist ÜRO Julgeolekunõukogu poolt. Keelati ka relvastuse ja selleks vajalike materjalide tootmine ja edasimüümine Iraani.
Aastatel 1991–1993 võttis Julgeolekunõukogu vastu 13 otsust, mis kohustasid Iraaki tegema koostööd rahvusvahelise avalikkusega. ÜRO avastas ka dokumendid Iraagi massihävitusrelvade arendamise kohta – Iraak oli lähedal oma tuumarelva loomisele.
1992. aastal loodi Iraagi lõuna- ja põhjaosasse õhuruumi keelutsoonid sealsete sõjalennukite jaoks, et vältida šiiitide ja kurdide alade pommitamist. Keelutsoonide üle teostasid valvet USA ja Suurbritannia õhujõud.
1993. aastal viis Iraak oma maa-õhkraketid riigi lõunaossa. Seepeale alustasid USA ja Suurbritannia rünnakut rakettide kandjate vastu. Laevadelt lasti tiibrakette, mis hävitasid tuumarelva tootmisettevõtteid Belgradi lähedal. Sama aasta 27. juunil tulistati ka Iraagi luure peahoonet.
1994. aastal liikusid Iraagi väed taas Kuveidi piiri äärde, mispeale saatis USA president Bill Clinton samasse piirkonda riigi sõjajõud (lennukikandjad ja ligi 54 000 sõdurit ). Iraagi väed pidid tagasi tõmbuma.
1994. aastal alustasid ka Iraagi Rahvuskongressi toetajate relvarühmad avalikku sõjategevust Saddam Husseini režiimi vastu Kurdistanis (kurdide asuala), kuid nende relvajõud löödi kiiresti puruks.
1995. aastal alustati Iraagis programmiga „ Nafta toiduainete vastu“. See oli mõeldud ajutiseks abinõuks, et kindlustada nafta müügist saadud raha eest toiduainete ostmist nälgivale rahvale. Kulus poolteist aastat, kuni Iraak suutis lõpuks Julgeolekunõukoguga kokku leppida programmi realiseerimise osas. Seetõttu alustas Iraak nafta eksporti alles 1996. aasta detsembris ning esimene kogus toiduaineid jõudis rahvani alles 1997. aasta märtsis.
1996. aastal ründasid Iraagi väed kurdidele kuuluvat Arbili linna riigi põhjaosas.
Iraak viis läbi väikese rakettide katsetuse, keeldudes sealjuures riiki lubamast ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid ja ka kõiki teisi sõltumatuid vaatlejaid. 1998. aastal teatasidki ÜRO inspektorid, et Iraak teeb neile kõikvõimalikke takistusi kontrollreidideks. President Clinton ähvardas Iraagi suhtes sõjalist jõudu kasutada. Sellele vaatamata keeldus Iraak täielikult koostööst ÜRO-ga ning süüdistas inspektoreid salakuulamises. Kõik relvastuskontrolli inspektorid olid sunnitud riigist lahkuma .
1998. aastal kirjutas Clinton alla ka Iraagi vabaduse aktile, mis nägi ette USA toetust Husseini režiimi vastuseisjatele.
1999. aastal tulistas Iraagi õhutõrje USA ja Suurbritannia lennukeid. Vastukaaluks hävitasid viimased Iraagi sõjaobjekte. Iraak süüdistas USA-d kallaletungis ja süütute tsiviilelanike tapmises.
2001. aastal, pärast 11. septembri terroriakte New Yorgis  ja Washingtonis kahtlustati ka Iraagi seotust nende kavandamisega, kuid süüdistusi siiski ei esitatud. USA teatas, et Iraak on taastanud oma endise võimsuse massihävitusrelva tootmiseks.
2002. aasta jaanuaris liigitas president George Walker Bush  Iraagi kurjuse telje riikide hulka. USA hakkas otsima võimalusi Saddam Husseini režiimi kukutamiseks ning korraldas läbirääkimisi võimaliku sõjalise sekkumise üle.
16. märtsil 2003. aastal esitas president Bush Iraagi diktaatorile Saddam Husseinile lõpliku ultimaatumi loobuda võimust 48 tunni jooksul ning lahkuda riigist, vastasel juhul ootaks Iraaki ees sõjaline rünnak. Bush koondas ligi 250 000 sõjaväelast Pärsia lahe piirkonda ning lubas sealsetele elanikele, et Iraagi vabastamise aeg on lähedal ning türann on varsti läinud. Bush esitas ultimaatumi pärast seda, kui ÜRO Julgeolekunõukogu ei olnud nõus toetama otsust, mis annaks õiguse jõu kasutamiseks Iraagi vastu. Selle pärast otsustasidki USA, Suurbritannia, Austraalia ja veel mõned liitlased ise Husseini vastu astuda. Bush hoiatas ka, et sõda võib viia terrorirünnakuteni ning käskis kõrgendada julgeolekut lennujaamades ja USA veepiiridel.
George Bush hoiatas ka Iraagi sõdureid öeldes, et neil pole mõtet võidelda sureva režiimi poolt. Ta soovitas sõduritel käsku mitte täita, jättes süütamata naftaväljad ja loobudes kasutamast massihävitusrelvi, ja võtta vastu USA sõdurid, kes ütlevad neile, kuidas edasi toimida. Tsiviilisikute kohta ütles Bush, et nad saavad toitu, ravimeid ja muud abi, kui Iraak sõjast taastuma hakkab.
Iraak lükkas Bushi ultimaatumi kiirelt tagasi. Iraagi sõda algas 19. märtsil ning juba 9. aprilliks  oli Bagdad raketi- ja pommirünnakutega vallutatud. Detsembris vahistati Saddam Hussein. Iraaklased rõõmustasid ja tirisid maha Saddam Husseini kuju. Peale seda see purustati. Pealinna elanikud astusid tankidele vastu, käes sümboolsed rahupalmi oksad, ja tervitasid sõdureid nagu tõelisi vabastajaid. Iraagi sõja esimene faas, Saddam Husseini võimu kukutamine , oli läbi. Hussein otsustati hukata ning ta poodi ülesse 30. detsembril 2006. aastal.
Pärast hirmuvalitseja režiimi kukutamist algas Iraagi okupatsioon , mis kestis aasta. Okupatsiooni juhtisid Ameerika Ühendriikide valitsus ja sõjavägi. Neid toetasid ka rahvusvahelised väed Suurbritanniast, Itaaliast, Poolas, Jaapanist ja teistest liitlasriikidest. USA sõjaväelased ja tsiviilametnikud alustasid Iraagi infrastruktuuri tagamist ja riigiasutuste ümberkujundamist. 28. juunil 2004. aastal anti võim üle Iraagi valitsusele ning see tähistabki okupatsiooniaja lõppu.
Ameerika Ühendriikide viimaste vägede välja viimine algas 2010. aasta augustis. Iraaki jäi umbes 50 000 valvesõdurit, kelle ülesanne oli 2011. aasta lõpuni kohalike sõjaväelasi nõustada ja Washingtoni huve kaitsta.
Iraagi sõja lõpp riigile rahu kahjuks siiski ei toonud ja Iraak on endiselt üks suuremaid kriisikoldeid maailmas. Sageli toimuvad riigis ohvriterohked terroriaktid ja inimõiguslaste andmetel jätkuvad vanglates piinamised. Sõda on terve põlvkonna elu nii öelda pea peale keeranud.
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/%C5%9Eadd%C4%81m_%E1%B8%A8usayn
http://et.wikipedia.org/wiki/Iraagi_s%C3%B5da#Iraagi_s.C3.B5ja_p.C3.B5hiideed
http://et.wikipedia.org/wiki/Iraagi_okupatsioon _(2003%E2%80%932004)
http://www.ohtuleht.ee/514148/valedele-rajatud-iraagi-sojas-hukkus-ligi-200-000-inimest