KOOLIEELSED LASTEASUTUSED EESTIS (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal-ja haridusteaduskond
KOOLIEELSED LASTEASUTUSED EESTIS
Referaat

Tartu 2012
Sissejuhatus
Minevikku on vaja vaadata ja seda tundma õppida. Sellest mis väärt, tuleb õppida.
Taagast tuleb vabaneda , et edasi minna. Esimese Eesti Vabariigi aegsed lasteaednike
mureprobleemid on aktuaalsed ka täna, seetõttu annab minevikukogemuse tundmaõppimine
ehk vastuse küsimustele - kuidas suudeti vastu pidada 50 aastat kestnud vene ideoloogia
pealetungile ja kuidas peaks edasi minema tänane Eesti lasteaed .
Kristliku kasvatuse periood 1840 – 1905
19. sajandi keskel hakkasid eraisikud ja seltsid looma Eestis väikelaste hoiuasutusi, mis
olid mõeldud eelkõige puudustkannatava lihtrahva lastele.
Esimeseks väikelaste kasvatusasutuseks Eestis võib pidada 1. augustil 1840. aastal
paruniproua Elisabeth von Üxküll´i (1776 – 1867) poolt Tallinnas asutatud Väikelaste
Hoiuasutust. Sinna võeti vastu 2 – 7 aastaseid, eestlastest lihtrahva lapsi, kelle emad töötasid
väljaspool kodu. Suuremad lapsed tegelesid õppimisega, et oleksid valmis alustama õpinguid
vaestekoolis. Väiksemad lapsed tegid jõukohast tööd, peamiselt käsitööd. Mängida lubati lastel
vähe, kuna mängu peeti tähtsusetuks.
1860. aastal avati Tallinnas lasteaed Evangelistliku Lutherliku Diakonisside Seltsi poolt.
Diakonisside Seltsi kuulusid ristiusu koguduse naisteenrid, kes tegelesid heategevusega. Esialgu
oli lasteaed mõeldud 6 – 10-aastastele juudi lastele, hiljem võeti vastu ka eesti soost lapsi, lõpuks
jäigi lasteaed töötama eesti lastega. Diakonisside Seltsi lasteaed oli saksakeelne , tugeva
rõhuasetusega usukasvatusele ja distsipliinile. Lastele õpetati piiblilugu, katekismust ja
vaimulikke laule. Lugema ja kirjutama õppimine oli kohustuslik alates 6. eluaastast. 10-aastaselt
läksid lapsed kooli. Erilist rõhku pandi vene ja saksa keele õpetamisele. Tähtis oli ka käsitöö
õpetamine. Kudumist ja heegeldamist õppisid võrdselt nii tüdrukud kui poisid. Õpetuse
korralduslik ülesehitus oli koolilik. Lapsevanematega hoiti kontakti, neile korraldati
misjoniõhtuid ja piibli seletamise tund.
Diakonissid valmistasid kristliku maailmavaatega saksameelseid tütarlapsi ette lisaks
haigla - ja misjoniõdedele ka lasteaiakasvatajaks. 1863. aastal asutati “Väikelaste õpetajate kool
kus diakonissidele anti teoreetilist ja praktilist õpetust lastekasvatuse alal. Õppekavas oli:
väikelapse õpetamise metoodika, tervishoid, kataheetika, võimlemine, masseerimine , praktilised
harjutused lasteaias, kodumajapidamine ja teised praktilised tööd. Asutus töötas kuni 1917
aastani, mil Tallinna linnavalitsus võttis selle üle oma haldusalasse .
1862 . aastal avas lasteasutuse Eesti Abiandmisselts. Eesmärgiks seati 2 – 8- aastaste ,
Tallinnas elevate ja puudust kannatavate eesti laste toetamine . 1867. aastal ostis selts lasteasutuse
tarbeks Tallinnas, Roosikrantsi tänavas hooviga maja. Uude majja kolimisega seostatakse
lasteaia nimetuse kasutuselevõttu. Nii võib pidada Eesti Abistamisseltsi poolt asutatud
lasteasutust esimeseks lasteaia nime kandvaks asutuseks Eestis. Eralasteaedade tekkimise
alguseks peetakse 1878. aastal Pärnu linnas eraseltsi ülalpidamisel tegutsenud lasteaeda.
Lasteaedade asutamise mõte levis ka maale. 1894. aastal asutas Sindi Kalevivabriku
valitsus oma tööliste lastele lasteaia, mis töötab tänaseni. Samuti asutati nn “mängukoole”
mõisate juurde. Näiteks 1901 Järvamaal Koigi mõisas (mõisaomanik von Grünewald) avatud
mängukoolis oli pearõhk laste käsitööõpetusel, lisaks õpetati lugemist, piiblilugu, ja 10 käsku.
Laste oskusi käis kontrollimas kohalik pastor .
Tulenevalt asjaolust, et lasteaiakasvataja amet oli veel väga uus, puudus Eestis lasteaednike ametialane koolitus. Seetõttu koolitati esimesed kutselised lasteaednikud Saksamaal,
kus 19. sajandi teisel poolel olid juba Fröbeli kasvatuspõhimõtted juurutatud. Sealt hakkasid need
tasapisi jõudma ka Eestisse. Esimesena naasis Saksamaalt kutselise lasteaednikuna Babette
Pfrunder, kes asus 1866. aastal tööle Eesti Abistamisseltsi lasteaeda. Diakonisside Seltsi poolt
Saksamaale õppima saadetud Lisa Rütel oli 1897 . aastal Eestisse tagasi saabudes üks esimesi
eestlasest kutsega lasteaednikke. Saksamaa eeskujul avas lasteaednike koolitusasutuse Käru
mõisas 1870. aastal prl. Stackelberg . Koolitusasutus kandis nime “Saksa Lasteaednike Seminar ”
ja sinna võeti õppima saksameelseid tütarlapsi. Seminar oli saksa kultuuri kandja, õpetust viidi
läbi saksa keeles. Seminari töökavas etendas tähtsat osa Fröbeli töömetoodika tutvustamine.
19. sajandi II poolel oli ühiskondlike asutuste osa koolieelses kasvatuses minimaalne.
Valdavalt toimus väikelaste kasvatamine ja õpetamine kodus. Selle paremaks suunamiseks ja
kooliks tõhusama ettevalmistuse tagamiseks hakkasid ilmuma koduse kasvatuse raamatud. Üks
neist, kes sellel teemal kirjutas, oli köster-kooliõpetaja Mihkel Kampmann
Kokkuvõtvalt võib selle perioodi koolieelse pedagoogika kohta öelda, et laste kasvatus oli
võõrkeelne ja –meelne, rangelt usuline ning tugeva rõhuasetusega allumisele ja distsipliinile.
Rahvuslik lasteaed 1905 – 1940
19. sajandil kuulus Eesti Venemaa koosseisu. Vene riigivõimu ulatuslikum sekkumine
Eesti siseellu algas 1880. aastal ja jätkus erineva intensiivsuse ja tulemuslikkusega kuni
monarhhia kokkuvarisemiseni 1917.a. Venestamispoliitika raames laiendati vene keele kasutust
kohalikus halduses ja hariduses. Emakeelse hariduse edendamisele tehti suuri takistusi.
Venestamise raugemise alguseks Eestis võib pidada 1905 aastat, kui keiser oma määrusega lubas
kooli kõigis klassides õpetada emakeeles jumalasõna ja kirikulaulu. Algkooliosas võis vene keele
kõrval viia ülejäänud ainete õpetust läbi emakeeles .
Eesti rahvusliku identsuse tugevndamisel etendasid tähtsat rolli erakoolid , uued moodsad
teatrimajad ja hoogustunud seltsiliikumine. 1905. aastal Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juures
ellukutsutud Tartu Lasteaia Seltsi võib pidada emakeelsete haridusseltside eelkäijaks. Sellest
tulenevalt oli eelpoolnimetatud sündmus oluliseks pöördeks Eesti hariduselus. Sama aasta mais
Tartu Lasteaia Seltsi poolt asutatud lasteaias valitses eesti keel ja
Esimese tõuke lasteaia avamisele andis Jaan Tõnisson (1868-1941), kes kutsus 1905.a.
kokku Tartu ärksamad inimesed ja selgitas oma mõtet avada lasteaed, mis oleks mõeldud tööliste
lastele. Ühise arutelu tulemusena leiti, et lisaks hoolitsusele on võitluses rahvuse olemasolu eest
oluline kasvatada teadlikeks rahva liikmeteks ka need lapsed, kellega perel polnud aega tegeleda.
Tema lasteaia asutamise ettepanek leidis kuulajaskonnas poolehoidu ja nii valitigi seltsi naiste
komitee, mida juhatas Veera Jõgever (1866-1940). Komitee ülesandeks oli lasteaia töö
korraldamine. Raha lasteaia asutamiseks ja ülalpidamiseks saadi heategevuslike ürituste
korraldamisega ja rikastelt annetustena (sponsorluse teel). Lastevanematele oli lasteaed tasuline.
Lapse eest pidi tasuma 1-3 kopikat päevas vastavalt pere majanduslikele võimalustele. Esialgselt
pidi lasteaed töötama suvekuudel Põllumeeste Seltsi ruumes ja aias ning täitma põhiliselt
hoiuasutuse ning laste mängukoha funktsiooni. Avamispäeval, 24. mail, 1905, oli Põllumeeste
Seltsi aias 170 last. 1910 . aastal ostis Tartu Lasteaia Selts “Vanemuise” õue ja varemed ning
ehitas uue lasteaia hoone. Õpetamise sisulisele poolele hakati tähelepanu pöörama
siis, kui 1910. aastal tuli lasteaeda tööle kutseharidusega lasteaednik Veronika Tarrask, kes
hakkas lapsi õpetama Fröbeli süsteemi järgi. Lasteaed tegutses samas hoones kuni 1980 aastani
Samal ajajärgul asutati lasteaedu ka teistes Eesti linnades . Esimeseks eestikeelseks ja –meelseks lasteaiaks peetakse Tallinnas alles 1912. aastal Eestimaa Rahvahariduse Seltsi
Lasteaia haruselts poolt avatud lasteaeda. Selles lasteaias olid õppivad ja mängivad lapsed eri
rühmades, õpiti eesti keelt, arvutamist ning piiblilugu. Mängimise kaudu õpiti lugemist,
võõrkeeli ja laulmist . Ennekõike võeti vastu lapsi kehvematest perekondadest .
Eesti lasteaiapedagoogika rajaja Carl Heinrich Niggol `i ( 1851 –1927) eestvedamisel ja
tema tütre Marie Niggol`i juhtimisel moodustati Haridusministeeriumi korraldusega 1920 aastal
Tartu Õpetajate Seminari juurde Lasteaednikkude Seminar koos harjutuslasteaiaga. Lasteaednike
koolituse õppekavas, mille koostajaks oli C. H. Niggol, olid nii pedagoogilised, psühholoogilised
kui ka didaktilised ained. Vastu võeti esialgu 7-klassilise, hiljem gümnaasiumi haridusega
tütarlapsi. Teiste hulgas olid õppejõududeks C. H. Niggol, M. Niggol, M. Kampmann ja
tolleaegne Tartu Õpetajate Seminari juhataja Juhan Tork (1889-1980). Õppeaeg oli mõeldud
esialgselt 2-aastasena, tegelikult õppis esimene lend 1,5 aastat, teised lennud 1 aasta.
Lasteaednikkude Seminar lõpetas tegevuse Haridusministeeriumi korraldusel 1927 aastal, kuna
vajadus lasteaednike järgi oli ajutiselt rahuldatud .
Esmakordselt saab rääkida lasteasutuste riiklikust regulatsioonist Eestis alates 1928.
aastast., kui Sotsiaalministeerium andis välja määruse, kus nähti ette lasteaedade, -päevakodude
ja –sõimede asutamise kord. Samal aastal hakkas kehtima Eraõppeasutuste seadus, mis määras
muuhulgas ka lasteaedade tegevuse õppekeele osas. Lasteaia õppekeeleks oli kas lapse emakeel
või riigikeel . Lasteaedade igapäevatööd takistas nende tegevust reguleeriva seaduse puudumine,
mis oleks haaranud nii töö sisu kui organiseerimist, samuti personali enesetäiendamise võimalusi.
Lasteaedades oli koostatud oma kodukord ja tunnikava, kuid puudus ühtne õppekava. Kuna
üldist õppekava polnud, koostas iga lasteaia juhataja ise nii aasta- kui ka päevakava. Olukorra
lahendamisel paistsid aktiivsusega silma Pärnu lasteaednikud, kes pöördusid 1931 . aastal kirjaga
haridusministri poole. Muuhulgas nõuti, et samaväärselt õpetajatega oleksid seadusega tagatud
lasteaednike õigused, kohustused, kohale valimine, palgamäär, haiguskindlustus jms.
Esimene erialane, lasteaednikele suunatud ja lasteaednike omavaheliseks suhtlemiseks
mõeldud ajakiri hakkas ilmuma 1930 aastal. Ajakirja väljaandmisega tegeles Eesti Lasteaednike Selts.
Avaldatud artiklid on kirjutatud lasteaednike poolt, teemadeks lasteaia igapäevamured,
pedagoogiline töö ja lasteaednikuks olemise tähendus. Lisaks on küsimuste ja vastuste rubriik,
kus on otsitud vastust küsimusele: kas ja kuidas läheneda lasteaias algõpetusele? Ära on toodud
mängu “Tibukese surm” kirjeldus ja Tallinna lasteaedadega seotud sündmused. Ajakirja ilmus
kahe aasta jooksul kokku 8 numbrit. Ajakirja väljaandmine lõppes majanduslike raskuste tõttu.
Eesti Vabariigi loomise ajaks 1918 aastal, oli statistika andmetel tegutsemas umbes 15 alalist
lasteaeda, siis 1940. aastal tegutses juba 104 lasteaeda, milles käis kokku 5500 last .
Nõukogude kasvatuse periood 1940 - 1991
Pärast II maailmasõda hoogustus Eestis lasteaedade loomine. Linnades tõusis seoses
tööhõive ja mehaanilise iibe järsu suurenemisega oluliselt uute elamurajoonide elanike arv.
Infrastruktuur , sealhulgas lasteaiakohtade arv, ei vastanud enam tegelikule vajadusele.
Lapsevanematel tekkis üha suuremaid raskusi lasteaiakohtade saamisega. Algas hoogne
lasteaedade võrgustiku väljaarendamine, mis laienes ka maapiirkondadesse. Lastesõimed ja –aiad
loodi peaaegu kõigis suuremates ühismajandites, väiksemates kolhoosides majanditevaheliste
lasteasutustena. Kõik haridusasutused , nende hulgas ka lasteaiad, riigistati. Lasteaed muutus
ühiskonna oluliseks osaks, sest naiste tööhõive oli maksimaalne. Algas laste ideelis-poliitiline
kasvatus, poliitilisel propagandal oli õppekavas tähtis koht. Kasvatuses oli põhirõhk
kollektiivsusel ja ühenäolisusel. Samas olid mõningad laste õpetamise põhimõtted sellised, mis
on aktsepteeritavad ka täna, nagu näiteks - lapsele pakutavad elementaarsed teadmised peavad
lähtuma teda ümbritsevast elust, loodusest, inimeste tööst, ühiskondlikest sündmusist, kasutades
meetodit: ligemalt kaugemale, lihtsalt keerulisemale, tuntult tundmatule.
Lapsi võeti lasteasutusse vastu alates teisest elukuust . Hooajatööde perioodil, hiljem kogu
aasta jooksul, oli lasteaed avatud ööpäevaringselt. Sellega viidi koduse kasvatuse osakaal
miinimumini. Vaatamata sellele pöörati suur tähelepanu lasteasutuse ja lastevanemate koostööle.
Koostöö aluseks olid perekonna ja lasteasutuse ühised ülesanded laste kommunistlikul
kasvatamisel . Rõhutati, et juhtiv koht selles kuulub lasteaiale . Laste kasvatamisel ja õpetamisel
oli nõue, et võrdselt pööratakse tähelepanu kasvatuse kõigile koostisosadele: kehalisele,
vaimsele, kõlbelisele, töö- ja esteetilisele kasvatusele . Kõik need komponendid pidid olema
omavahel tihedalt seotud, moodustades kasvatuse ühtse protsessi. Suurt tähelepanu pöörati laste
mängule. Leiti, et lapsed arenevad täisväärtuslikult ainult siis, kui nende elu on täidetud
huvitavate tegevustega ja selleks on mäng .
Lasteasutuste ja kasvatajate töö üle hakati teostama süsteemset ja põhjalikku kontrolli.
Lasteaedade metoodilisele tööle sõjajärgses Eestis pani aluse Marta Haas , kes määrati
1945. aastal Eelkooli Metoodilise Kabineti juhatajaks. Kuna M. Haas oli Fröbel`i pedagoogiliste
ideede toetaja, ei kadunud need tänu M. Haas`i tegevusele ka nõukogudeaegsest lasteaiast. Seda
enam, et Fröbel`i kasvatuspõhimõtete rakendamine polnud Nõukogud Liidus keelatud.
70. aastatel hakati haridusringkondades vaidlema selle üle, kas lasteaed on lapse jaoks
parim koht. Jõuti järeldusele, et laps siiski vajab sellist päevahoidu, mis on koduga sarnane, kus
kasvataja käitumine peaks meenutama ema käitumist ja keskkond pakuks lapse eluks - arenguks
mitmekesiseid võimalusi.
Eesti taasiseseisvumisjärgne periood 1991 - …
Eesti taasiseseisvumise eel ja vahetult selle järel tabas lasteaedu mõõn. Praktiliselt
vabanes Eesti haridussüsteem, sealhulgas ka lasteaed, Moskva surve ja juhtimise alt juba 1987.
aastal. Hakkas arenema põhimõte, et nõukogude ajast pole midagi kaasa võtta ja kõike tuleb
otsast alata . Eesti haridussüsteemi kõige korrastatumat võrku hakati jõudsalt lammutama . Kõik
ametkondlikud lasteaiad läksid üle Haridusministeeriumi haldusalasse. Vene rahvusest
sõjaväelaste perede väljarände ja tekkinud tööpuuduse tagajärjel vähenes drastiliselt laste arv
koolieelsetes lasteasutustes, hakkas langema sündimus. Tühjaks jäänud lasteaiad suleti või anti
erakätesse .
Lasteaednike täiendkoolitustel said kokku mõttekaaslased, arutati ja vaieldi
haridusprobleemide üle. Aktiivsemad lasteaednikud hakkasid koonduma ja loodi
Lasteaiajuhatajate Ühendus ning Eesti Lasteaednike Liit. Ühiste jõupingutuste tulemusena ja
tollase haridusmninisteeriumi alushariduse peaspetsialisti Sirje Õruste koordineerimisel valmis
1990. aastal „Lasteaia uuendamise tegevuskava“. Lasteaia uuendamisega seoses räägiti Johannes
Käisi üldõpetusest, lapsekesksest lähenemisest, individualiseerimisest ja koostööst
lastevanematega. Nimetatud tegevuskavaga seati lähemad ja kaugemad eesmärgid üleminekuks
ühiskonnakeskselt kasvatuselt kodukesksele kasvatusele. Laiemas plaanis oli tegevuskava
ülesandeks üldsuse (ka valitsuse) teavitamine probleemidest, millega tuleks alushariduse
valdkonnas tegelema hakata .
Võeti vastu uued seadused, mis andsid lasteaiale küllaltki suure otsustusvabaduse. Hakati
propageerima taas koduse kasvatuse olulisust ja lasteaia kui peret toetava kasvatusasutuse
põhimõtteid. 1992 aastal vastu võetud Eesti Vabariigi Haridusseaduse järgi on koolieelsed
lasteasutused haridusasutused, mis toetavad ja täiendavad perekondlikku kasvatust. Mõnel pool
mujal maailmas näiteks Taanis , Saksamaal ja Soomes, reguleeritakse lasteasutuste tegevust
sotsiaalsfääri kaudu, seega oli Eesti lasteaia määratlemine haridusasutusena väga oluline.Lasteaedades hakati rakendama lisaks üldõpetusele erinevaid alternatiivseid metoodikaid
nagu näiteks: Montessori, Waldorf , Reggio Emilja. 1994 aastal jõudis Avatud Eesti Fondi kaudu
Eestisse Hea Alguse programm. Tekkisid mitmed koolitusfirmad ja mittetulundusühingud, mis
hakkasid tegelema perekoolitustega. Lasteaiale pandi Koolieelse lasteasutuse seadusega
lastevanemate nõustamise kohustus .
Täpsem suund koolieelse lasteasutuse tegevusele anti 1999. aastal, kui võeti vastu uus
Koolieelse lasteasutuse seadus ja kinnitati Alushariduse raamõppekava, mis kehtib tänaseni.
Seaduses asendus “kasvataja” “õpetaja” ametinimetusega . See oli äärmiselt oluline samm
lasteaiapedagoogi maine tõstmisel ühiskonnas. Alushariduse korraldus on mitmetest seadustest
tulenevalt kohaliku omavalitsuse vastutusalas (munitsipaal-lasteasutused). Samas on asutatud ka
erakapitalil põhinevaid lasteasutusi. Omandivormist tulenevalt on erinev koolieelsete asutuste
finantseerimine ning maksumus lapsevanematele. Kehtiv Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab
nii munitsipaal, kui ka eralasteaedade töökorralduse.
Eesti taasiseseisvumisjärgne periood on lasteaedade arengus olnud tõusude ja
mõõnaderohke. Tänaseks on Eesti lasteaiad kujunenud oluliseks haridussüsteemi osaks.
Nõudmised lasteaiaõpetajale on võrdsustatud kooliõpetajatega, kuid lasteaiaõpetaja töö
väärtustamise osas on ühiskondlikul tasandil vaja veel palju ära teha.
KOKKUVÕTE
168 aastat on Eestis toimunud koolieelse pedagoogika ja lasteaedade järjepidev areng.
Olenemata ajastust ja riigikorrast on meie lasteaiad ja haritud lasteaednikud olnud progressiivsete
ja lapsekesksete pedagoogiliste ideede kandjaks ja levitajaks.
Võib öelda, et “Ring on saanud täis”. Tulenevalt lasteaiakohtade puudusest avatakse
tänases Eestis taas lastehoiuasutusi ja loodud on näiteks Tartu Lastehoiu Selts.
Kasutatud kirjandus
Elango , A. (1984). Pedagoogika ajalugu. Tallinn: Valgus.
Torm , M. (2005).Rahvusliku lasteaia kujunemine Eestis. M. Tampere (Toim), Sada aastat
rahvuslikku lasteaeda Eestis: Konverentsi ettekannete kogumik (lk 4–8). Tartu: Atlex.