tarbimise järgi ja nimetage esindajaid. Klassifikatsioon Süsiniku allikas Energiaallikas Fotoautotroofid CO2 Valgus Fotoheterotroofid Orgaanilised ained Valgus Kemoautotroofid CO2 Redoksreaktsioonid Kemoheterotroofid Orgaanilised ained Redoksreaktsioonid Hapniku järgi: Aeroobsed organismid- kasutavad hapnikku elektronide aktseptorina. Kui hapnik on eluks vältimatu tingimus- obligatoorsed aeroobid Anaeroobsed organismid- võimelised eksisteerima ilma hapnikuta. Kui üldse ei talu hapnikku- obligatoorsed anaeroobid Fakultatiivsed anaeroobid- võimelised kohanema anaeroobsete tingimustega, kasutades siis teisi elektronide aktseptoreid 9. Kataboolsetes reaktsioonides toimub süsiniku aatomite redutseerituse järk-järguline langus (st oksüdatsiooniastme järk-järguline suurenemine)
hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. See tähendab, et ka POx on liitvalk. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide dehüdreerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll), K4[Fe(CN)6] ehk kollane veresool
amülaasid ( alfa, beeta-glükoamülaas).C- allika järgi autotroofid- süsinik saadakse Co2 fikseerimise teel, heterotroofid- CO2saadakse orgaanilisest ühendist. Energiaallika poolest: fototroofid:energia saadakse valgusest, kemotroofid: energia saadakse orgaanilisest ühendist. Aeroobid vaba molekulaarse hapnikuga keskkonnas elavad organismid.Anaeroobid-vaba molekulaarse hapnikuta keskkonnas elavad organismid. Aeroobsed organismid- kasutavad hapnikku elektronide aktseptorina. Kui hapnik on eluks vältimatu tingimus- obligatoorsed aeroobidAnaeroobsed organismid- võimelised eksisteerima ilma hapnikuta. Kui üldse ei talu hapnikku- obligatoorsed anaeroobid'Fakultatiivsed anaeroobid- võimelised kohanema anaeroobsete tingimustega, kasutades siis teisi elektronide aktseptoreid. Sidustatud reaktsioon- reaktsioon, kus ühe reaktsiooni käivitumisel käivitub ka teine reaktsioon ( ühe reaktsiooni energiaga on võimalik läbi viia ka järgmine reaktsioon)
FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. Substraadiks on kaaliumheksatsüano-ferraat(II) K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas. Töö käik Töötadakse ettevalmistatud tööreaktiiviga
vereseerum,toiduained,taimne tooraine jm kasutatakse laildaselt ensümaatilist meetodilt,mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Glükoosi oksüdaas katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel.Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja D-glükoonhappe. Peroksüdaas ktalüüsib spetsifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati,, mille redutseerumisel moodustub vesi. Pox-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate.Peroksüdaasi reaktsioonil võib kak kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll) K4[Fe(CN)6]. POx katalüüsib Fe oksüdatsiooni Fe3+-ks, 2+ millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks
molekulaarsele hapnikule, mille tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon ehk värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiini, tetrametüülbensidiini, samuti 2-tolidiini ehk o-tolidiini jt.
· "Üldises"Happe-alus katalüüs hõlmab teisi happeid ja aluseid peale H+ ja OH- · Muud happed-alused soodustavad H+ õlekannet siirdeseisundis · Üldine happe-alus katalüüs kiirendab reaktsiooni kuni 100 korda. a) spetsiifilise katalüüsi puhul ei sõltu kiiruskonstant puhvri kontsentratsioonist. b) Üldise puhul sõltub, sest puhver võib toimida prootoni doonori või aktseptorina. Üldise happe-alus katalüüsi ensüümi ioniseeruvate rühmade aktiivsus prootoni ülekandes siirdeseisundis on suurim pKa läheduses. Seriin proteaasid- segu kovalentsest ja üldisest hape-alus katalüüsist. Esindajad : Trüpsiin, kümotrüpsiin, elastaas, trombiin, subtilisiin, plamiin, TPA Kõikide puhul osaleb katalüüsis seriin. · katalüütiline triaad" ja selle roll katalüüsis - aminohapete kolmik, mis on iga lagundava
FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Selle tulemuseks tekib vesinikperoksiid ja D-glükoonhape. Teine etap: Teisel etaapil kasutatakse rõika peroksüdaasi (süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2- oksüdoreduktaas.) POx on hemoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2 (moodustub H2O). Kui substraati oksüdeerimisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), siis saab POx reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon sõltub glükoosisisaldusest. Oksüdeeritud substrat + H2O2 taandatud substraat + H2O värvitu värviline Oksüdeeruva kromogeense substraadinan kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate. Meie
FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetril. Töö käik: Määran glükoosisisaldust tundmatus proovis (greibimahl). Kasutan tööreaktiivi, mis sisaldab ensüüme GOD ja POD, kromogeenset substraati K3[Fe(CN)6] ja fosfaatpuhvrit pH väärtusega 6, sest reaktsioon toimub happelises keskkonnas. Töö reaktiiv on ettevalmistatud, materjalide kokkuhoiu mõttes. Uuritava proovi (greibimahla lahjendus) ettevalmistamine:
komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H 2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. Substraadiks on kaaliumheksatsüano-ferraat(II) K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas. Töö käik Töötatakse ettevalmistatud tööreaktiiviga
FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Selle meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mis on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise osana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraat(II) ehk kollast veresoola. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasneb peroksiidi redutseerumine veeks
glükoonhappe. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerides FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaasrses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid erinevaid orgaanilisi ühendeid. Lisaks orgaanilistele ühenditele võib substraadina kasutada K4[Fe(CN)6] (kollane veresool)
koensüümina. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor: H2O2 oksüdoreduktaas. POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (= dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Peroksüdaas Taandatud substraat + H2O2 Oksüdeeritud substraat + 2 H2O
· FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. · POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. · POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. · Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetril. Töö käik: Määran glükoosisisaldust tundmatus proovis (mesi). Kasutan tööreaktiivi, mis sisaldab ensüüme GOD ja POD, kromogeenset substraati K3[Fe(CN)6] ja fosfaatpuhvrit pH väärtusega 6, sest reaktsioon toimub happelises keskkonnas. Töö reaktiiv on ettevalmistatud, materjalide kokkuhoiu mõttes. Töö reaktiivi koostis : (25 ml kolvis sisaldub)
Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide(elektronide doonorite) oksüdeerumist kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Värvusetu Värviline Lisaks nimetatud orgaanilistele ühenditele võib peroksüdaasi reaktsioonil kasutada
molekulaarsele hapnikule, mis on lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Ka peroksüdaas on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. Peroksüdaas katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (ehk dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), siis saab peroksüdaasi reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaas
maakoore kivimites. Ökosüsteemi süsinikuringe on avatud ehk mittetasakaaluline, kui süsinikku lisandub aineringesse ringevälistest allikatest (näiteks fossiilsete kütuste põletamisel), või kui süsinikühendeid väljub aineringest organismidele kättesaamatusse vormi (nt. orgaaniliste setete või turba moodustumisel). Kui kõik oksüdeerijad (peamiselt O2) on keskkonnas juba kasutatud (redutseeritud), saab ka süsinikku kasutada elektroni aktseptorina (teda redutseerida). Seda kasutavad mõned bakterid (metanogeensed) anaeroobsetes tingimustes (elavad ka kõrgemate loomade, sealhulgas inimeste, soolestikus), moodustub metaan CH4 (nimetatakse ka soogaasiks, biogaasiks, prügilagaasiks). Bakteriaalselt toodetud metaan on viimasel ajal palju kõneainet tekitanud. Nimelt on metaan oluline kasvuhoonegaas, mida vabaneb suurtes kogustes prügilatest (toidujäätmete anorgaanilisel lagunemisel), loomapidamisel (sõnniku anaeroobne lagunemine,
Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükooshapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna esindajat, rõika peroksüdaasi (EC 1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H 2O2-oksüreduktaas. Pox on samuti liitvalk, mille mittevalguline komponent on heem, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerimisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiini, tetrametüülbensidiini, 2-tolidiini ehk o-tolidiini jt. O-
GOx-i molekul ise on dimeerne valk. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx, antud töös rõika peroksüdaas (doonor:H 2O2-oksüdoreduktaas), on samuti liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. Viimane teeb sellest valgust hemo- ehk kromoproteiini. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. POx-i reaktsiooni saab jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mile oksüdeerumisel tekib kromogeenne substraat (värviline produkt). Värvi intensiivsus on võrdeline uuritava proovi glükoosisisaldusega. Kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate nagu näiteks diaminobensidiin, tetrametüülbensidiin, samuti 2-tolidiin jt. Antud töös
Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx on samuti koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (=dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kasutades substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat) saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni skeem on järgmine: Peroksüdaas Taandatud substraat + H2O2 → Oksüdeeritud substraat + 2H2O
Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide(elektronide doonorite) oksüdeerumist kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. NB Mida alltoodud reakts. skeem näitab Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab PO x-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Oksüdeeritud substraat + H 2 O 2 Peroksüdaas Taandatud substraat +2 H 2 O
HAPPED: · Väävelhape · Lämmastikhape · Perkloorhape · Vesinikjodiidhape · Vesinikbromiidhape · Soolhape Hape on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse vesinikioone. Protolüütilise teooria ehk Brønsted-Lowry teooria kohaselt on hape keemiline aine, mis keemilise reaktsiooni käigus loovutab prootoni, ehk hape on prootoni doonor. Lewis'i teooria ehk Elektronteooria kohaselt on hape osake, mis käitub elektronpaari aktseptorina. Seega happel peab olema vaba orbitaal. Esimesena mainitud teooria on loodud Rootsi keemiku Svante Arrheniuse poolt ja kannab nime elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria. Omad raskused on kõigil kolmel teoorial. Neist kõige laiemalt kasutatakse protolüütilist teooriat. Arrheniuse teooria kõlbab ainult vesilahuste uurimiseks. VÄÄVELHAPPE 3
Rakusein sisaldab lipiide, ei värvu Grami järgi üldse. Välismembraani pole. Põhjustab tuberkuloosi. Osa liike elab sümbioosis mingite taimedega. Suurim antibiootikume tootev perekond. Puudub rakusein, rRNA järgi klassifitseeritud Firmicutes'i hulka. Membraan sisaldab sterooli. Tillukesed. Parasiidid. Omab välismembraani NO3 el aktseptorina Hädavajalik O2 või Inimese patogeen Range anaeroob Fotosünteesija
eriotstarbeline fotokeemiliselt reaktiivne klorofülli molekul nn. reaktsioonitsentris. Valguskvant (hv), mis on püütud antenn-klorofülli poolt, kustub selles esile pii-elektroni ergastuse, mis kantakse resonantsenergia ülekande teel ühelt klorofüllilt teisele, kuni jõuab reaktsioonitsentrisse, aktiveerides selle. Elektronide loovutamisel tekib katioonne vaba radikaal Chl+ (toimib nüüd elektronide aktseptorina) ning taandatud elektronkandja A-. Klorofülli molekulid moodustavad koos teiste pigmentidega fotosüsteeme: II fotosüsteem on osa fotosünteesi mehhanismist. See on valgustneelav kompleks, mis asub tülakoidide membraanides. Valgusenergiat kasutatakse vee molekulide lagundamiseks (vee fotooksüdatsiooni ehk fotolüüsi) ja plastokinoonide redutseerimiseks. Fotosüsteem II nimetatakse tema ensüümide järgi veel plastokinooni oksidoreduktaasiks
GLÜKOLÜÜS. Glükoosi oksüdatsioonireaktsioonide ahel. ATP produtseerimine anaeroobsetes tingimustes. Iga reaktsiooni (märgitud numbritega 1 - 9) katalüüsib erinev ensüüm. Reaktsioonis 4 toimub C6- suhkru lõhustumine kaheks C3- suhkruks, mistõttu edasistes staadiumites molekulide arv kahekordistub. PÜRUVAADI KATABOLISMI KOLM RADA PÜRUVAADI KONVERSIOON ANAEROOBSETES TINGIMUSTES KÄÄRIMINE - Bioloogilise oksüdatsiooni protsess, kus elektronide aktseptorina toimivad oksüdatsiooni vaheproduktid. Käärimine GLÜKOOS -> PRODUKTID 1-4 ADP 1-4 ATP * etanool * laktaat * propionaat * atsetaat jt. TRIKARBOKSÜÜLHAPETE TSÜKKEL (TCC) EHK
Asendamatud ja asendatavad 1.1 Kirjeldage aminohapete happelis-aluselisi omadusi. Sõltuvalt pH-st esinevad eri kujul, millest on tingitud nende rollid kas prootonite doonor või prootonite aktseptor. pH > 7 (nt.alaniin) esineb happena ehk prootoni doonorina (annab H+ ära) pH < 7 esineb alusena ehk protonite aktseptorina (liidab H+) 1.2 Mida näitavad aminohapete dissotsiatsioonikonstandid? Näitavad elektrolüüdi tugevust, teiste sõnadega kas tegemist on nõrga või tugeva happega. Ning samas näitab kui kergesti aminohappe annab ära/liidab ioone. Määratakse tiitrimise abil. 1.3 Mis on aminohappe isolektriline punkt ja kuidas seda eksperimentaalselt määratakse?
tsüanobakterid. Nitrifitseerimine ammooniumi oksüdatsioon nitraadiks nitrifitseerivates bakterites (kemoautotroofid), kus see protsess on ainsaks energiaga varustamise vormiks. + - - NH4 NO2 NO3 Denitrifitseerimine hingamise vorm anaeroobsetes bakterites, mille juures lämmastikoksiidid toimivad hapniku - asemel elektronide aktseptorina (NO3 N2). Sel viisil toimub Lämmastikuringe N2 tagastamine atmosfääri. Peamised reaktsioonid, mille kaudu ammoonium viikase orgaanilistesse ühenditesse: 3 (1) Karbamoüül-fosfaadi süntees uurea tsüklis | karbamoüül-fosfaadi süntetaas I
Spetsiifilise katalüüsi puhul ei sõltu näiv + - kiiruskonstant puhvri kontsentratsioonist. Üldine katalüüs hõlmab ka teisi happeid ja aluseid peale H ja OH , kiirendab reaktsiooni kuni 100 korda. Näiv kiiruskonstant sõltub puhvri kontsentratsioonist, kuna see võib toimida prootoni doonori või aktseptorina. Seriinproteaase: (segu kovalentsest ja üldisest happe-alus katalüüsist): trüpsiin, kümotrüpsiin, elastaas, trombiin. Seriin on osa ,,katalüütilisest triaadist" seriin, histidiin, aspartaat. Asp-102 rolliks on orieteerida His- 57; His-57 toimib nagu üldine alus ja hape; Ser-195 moodustab kovalentse sideme peptiidiga, mida ta lõikab. 3. Metalliioonide katalüüs. Paljud ensüümid vajavad metalli ioonide juuresolekut maksimaalse aktiivsuse saavutamiseks.
Escherichia, Salmonella, Shigella, Proteus Laktaat, atsetaat, suktsinaat, etanool, H2, CO2 Clostridium, Neisseria Butanool, butüraat, atsetoon, isopropanool, atsetaat, etanool, H2, CO2 Bakterite hingamistüübid Võime järgi säiluda hapnikku sisaldavas keskkonnas (O 2 tolerantsus) ja selle järgi, kas mikroob saab kasvamisel kasutada O2 terminaalse elektronide aktseptorina, jaotades mikroobid 5 klassi: aeroobid, fakultatiivsed anaeroobid, anaeroobid, indiferentsed ja mikroaerofiilsed mikroobid (tabel 4). Nende klassidega on seotud nii haigustekitajate poolt põhjustatud haiguse patogenees kui ka meetodid nende kultiveerimiseks ning identifitseerimiseks. Ranged aeroobid ei saa paljuneda ilma hapnikuta. Aeroobid lõhustavad substraati oksüdatsiooniprotsessis, tekkivad CO2 ja vesi, kusjuures vabaneb kogu substraadis peituv energia
Viies germaaniumi (4 väliselektroni, neljavalentne) arseeni (5- valentne) aatomeid, jääb keemiliste sidemete moodustumisel 1 elektron üle ja saadakse valdavalt elektronjuhtivusega pooljuht e. n-tüüpi pooljuht. Elektrone loovutav lisand kannab nimetust "Doonor" andja. Kui pooljuht sisaldab lisandit, mille aatomitel on 1 väliselektron vähem kui põhiaine aatomitel, saame aukjuhtivusega pooljuhi, mida nimetatakse ka p- tüüpi pooljuhiks. Vastavat lisandit tuntakse "Aktseptorina" võtja. Aktseptor võtab naaberaatomitelt elektroni ja tekitab elektronkattesse augu, mis soojusliikumise toimel siirdub valentstsooni. Kokkuvõte. 1. Kristallides muunduvad aatomite väliselektronide energiatasemed mitme eV laiusteks energiatasemeteks, mille hõivamisel kehtib tõrjutusprintsiip üle terve kristalli. 2. Metallides on kõrgeim hõivatud energiatsoon ainult osaliselt täidetud elektronidega. See põhjustab metallide hea juhtivuse
hemo- ehk kromoproteiin 2.Kirjeldage GOx-i ja POx-i poolt katalüüsitavaid reaktsioone. GOx ( ,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas), ta katalüüsib ,Dglükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja ,Dglükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (= dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O 3. Millist koensüümi vajab GOx ja milles seisneb koesüümi roll? FAD mis toimib koensüümina. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. 4. Kuidas avaldub ensüümi substraadispetsiifilisus antud töö puhul?
rakuproduktideks. Metaboolsed kaardid esitavad reaktsioonide kaskaade integreeritud kujul. Sajad ensüümreaktsioonid on organiseeritud diskreetseteks metaboolseteks radadeks. Põhiliste metabolismiradade osas on organismidel märkimisväärne sarnasus (mis võib tõestada, et kogu elu pärineb ühes eellasest). Esineb ka suur mitmekesisus (auto- hetero- kemotroofid jne). Organismid jaotuvad (1) hapnikutarbe järgi: Aeroobsed: kasutavad hapnikku elektronide aktseptorina. Kui hapnik eluks välitimatu, siis oblikatoorsed aeroobid. Anaeroobid: võimelised eksisteerima ilma hapnikuta. Kui ei talu üldse hapnikku, siis oblikatoorsed anaeroobid. Fakultatiivsed anaeroobid on võimelised kohanema aeroobsete tingimustega, kasutades teisi elektronide aktseptoreid. (2) energia- ja süsinikuallika järgi Fotoheterotroof: heterotroofne organism, kes kasutab valgust energia allikana, aga ei kasuta CO2 orgaaniliste ühendite moodustamiseks
aeglane ja taimed kasutavad eelistatult ammooniumit. Denitrifikatsioon Denitrifikatsioon on protsess, mille käigus redutseeritakse nitraat (NO3-) lämmastikdioksiidiks (NO2), seejärel lämmastikmonooksiidiks (NO) ja viimaks molekulaarseks lämmastikuks (N2). Denitrifikatsiooniga tegelevad teatud anaeroobsed bakterid, kes kasutavad lämmastikuühendeid oma hingamisel elektroni aktseptorina. Aeroobselt hingavad organismid kasutavad selleks otstarbeks teatavasti hapnikku. Seega on tegemist hingavate organismidega, kes saavad ühe glükoosi molekuli lõhustamisel 36 ATP-d kuid kes ei kasuta hingamiseks hapnikku. Selliseid organisme nimetatakse anaeroobseteks hingajateks. Antud juhul on tegemist nitraatsete hingajatega (vaata ka
Mis saab püruvaadist edasi anaeroobsetes ja aeroobsetes tingimustes? Ehk NAD+ regenereerimine. NAD+ on vajalik glükolüüsi käigus hoidmiseks, kuna 6. reaktsiooni ensüüm vajab seda koensüümina. NAD+ regenereeritakse sõltuvalt keskkonna tingimustest erineval viisil: Aeroobsed tingimused elektronide lõppaktseptor O2 on keskkonnas olemas ning selle kaudu regenereeritakse ka NAD+. Anaeroobsed tingimused - NAD+ regenereerimiseks vajalikku O2 ei ole, elektronide aktseptorina kasutatakse orgaanilisi ühendeid. Seda protsessi nimetatakse fermentatsiooniks. 1. Alkohoolne fermentatsioon pärmides ja paljudes teistes mikroorganismides tekib püruvaadist etanool. Esmalt püruvaat dekarboksüleeritakse ja saadakse atseetaldehüüd. Teiseks, atseetaldehüüd taandatakse etanooliks ning selle käigus reoksüdeeritakse NADH NAD+ 2. Piimhappeline fermentatsioon mitmed mikroorganismid, kõrgematel organismidel näiteks skeletilihased, püruvaadist tekib piimhape
Etanoolikääritamises moodustub kõrvalproduktina alati ka glütserooli, mis tekib DAP redutseerimisel NADH-ga. Rohkem tekib glütserooli käärimise algfaasis, kui kk-s on palju suhkrut ja kasv on kiire. Kiirel kasvul kulub rohkem ATPd ja vaja korralikult reoksüdeerida NADHd. Glütserool toimib ka rakus osmoprotektorina. Kui käärimiskeskkonnas on aineid, mis seovad H-aktseptori atseetaldehüüdi, siis suureneb glütserooli moodustumine tugevasti. Sel puhul toimib ainsa H-aktseptorina dihüdroksüatsetoonfosfaat (DAP). Glütserooli tootmine pärmide abil: atseetaldehüüdi sidumiseks saab kasutada Na-H-sulfitit, see reageerib atseetaldehüüdiga, ega saa enam aktsepteerida H 2. Kui kk-da lisada aga neutraliseerivaid aineid, nagu NaHCO3, siis dismuteerub atseetaldehüüd atsetaadiks ja etanooliks. Ka sellisel puhul toimub NADH reoksüdatsioon DAP kaudu ja moodustub glütserool. Glütserooli tootmiseks oleks hea kasutada osmotolerantseid pärme
loovutada prootonit. Tegelikult võib vesi käituda samaaegselt nii väga nõrga happe kui väga nõrga alusena (mitte segi ajada konjugeeritud alusega). Kõige paremini tuleb see ilmsiks kui me vaatame ionisatsioonireaktsiooni toimuvana nii, et üks veemolekul annab prootoni üle teisele veemolekulile. Tulemuseks on hüdrooniumiooni H3O+ ja hüdroksüüliooni OH- moodustumine. Seega võib vesi käituda nii prootoni doonori kui aktseptorina: H2O + H2O H3O+ + OH- (3.1) See on siiski lihtsustatud vaatenurk kuna ülekantav prooton võib olla assotsieerunud erinevate veemolekulide klastritega moodustades ioone üldvalemiga H5O2+, H7O3+ jne. Vesilahuses on prooton äärmiselt mobiilne ja positiivne laeng hüppab ühelt veemolekulilt teisele keskmiselt ligikaudu iga 10-15 sekundi järel. Kuigi prooton ei esine vesilahuses kunagi H+ kujul piisab
Organismide jaotus energia- ja süsinikuallika ning hapnikutarbe järgi Energia ja süsinikuallika järgi: · autotroofid kasutavad süsiniku allikana CO2 · heterotroofid kasutavad süsiniku allikana orgaanilist süsinikku · fototroofid kasutavad energiaallikana valgust · kemotroofid kasutavad energiaallikana glükoosi, anorgaanilisi ühendeid ja väävlit Hapniku tarbimise järgi · aeroobsed organismid kasutavad hapnikku elektronide aktseptorina, kui hapnik on eluks vältimatu tingimus, on tegemist obligatoorsete aeroobidega · anaeroobsed organismid võimelised eksisteerima ilma hapnikuta, kui ei talu üldse hapnikku, on tegemist obligatoorsete anaeroobidega · fakultatiivsed anaeroobid võimelised kohanema anaeroobsete tingimustega, kasutades siis teisi elektronide aktseptoreid. Katabolism ja anabolism Katabolism on lagunedavad metabolismirajad, anabolism on biosünteesivad rajad
Süsinikuallika järgi * autotroofid kasutavad raku koostisainete sünteesiks CO2 * heterotroofid kasutavad raku koostisainete sünteesiks orgaanilisi ühendeid Energiaallika järgi * fototroofid absorbeerivad valgusenergiat * kemotroofid kasutavad orgaaniliste (glükoos jt) või anorgaaniliste ainete (H2S; S; NO2-; NH4+ jt) redokSreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat. Aeroobid kasutavad hapnikku elektronide aktseptorina. · obligatoorsed aeroobid O2 on eluks vältimatu Anaeroobid võimelised eksisteerima hapnikuta · Obligatoorsed anaeroobid - ei talu üldse hapnikku (Clostridium botulinum) · fakultatiivsed anaeroobid võimelised kohanema anaeroobsete tingimustega, kasutades siis teisi elektronide aktseptoreid (Escherichia coli) MAKROERGILISED e. Energiarikkad molekulid. * Operatiivsed energiaallikad rakkudes
Dissotsiatsioon sõltub: · temperatuurist; · lahuse kontsentratsioonist. Happed ja alused, pH. Hape on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse vesinikioone. Protolüütilise teooria ehk Brønsted-Lowry teooria kohaselt on hape keemiline aine, mis keemilise reaktsiooni käigus loovutab prootoni, ehk hape on prootoni doonor. Lewis'i teooria ehk Elektronteooria kohaselt on hape osake, mis käitub elektronpaari aktseptorina. Seega happel peab olema vaba orbitaal. Esimesena mainitud teooria on loodud Rootsi keemiku Svante Arrheniuse poolt ja kannab nime elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria. Omad raskused on kõigil kolmel teoorial. Neist kõige laiemalt kasutatakse protolüütilist teooriat. Arrheniuse teooria kõlbab ainult vesilahuste uurimiseks. Alus on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse hüdroksiidioone.
ei absorbeeru nitrit ja nitraat mullaosakeste pinnale. Nitrifikatsiooni inhibeerimiseks kasutakse pllumajanduses erinevaid kemikaale (Nserve, DCD). Looduses esineb ka heterotroofne nitrifikatsioon, mida viivad lbi nii bakterid (Alcaligenes, Arthrobacter, aktinomtseedid) kui ka seened (Aspergillus). Energiat sellest protsessist ei saada. Dissimilatoorne nitraadi redutseerimine toimub fakultatiivse metabolismiga bakterite vahendusel, kes kasutavad hapniku puudumisel elektroni aktseptorina nitraati. (NO3-+4H2 +2H+. NH4+ +3H2O). Energiat saadakse protsessi esimesest etapist (nitraadi redutseerimine nitritiks), teise etapi (NO2-. NH3) eesmrgiks on regenereerida NAD ja see toimub juhul, kui keskkonnas on piisavalt orgaanilist ssinikku. ksnes nitraati nitritiks redutseerivaid baktereid nimetakse nitraadi hingajateks (nitraadi redutseerijad), tpiline nide enterobakterid. - Denitrifikatsioon on dissimilatoorse nitraadi redutseerimise phivorm (NO3 +5H2 +2H+. N2 + 6H2O).
Taimed suudavad kõige kiiremini tarbida ammooniumina ja järgmisena nitraadina. Kui keskkonnas hapnikku piisavalt, siis nitraatiooni tarbivad ainult taimed. O2 vaesete tingimuste ehk anoksia puhul. Nitraatioon läheb käiku ja käivitub protsess denitrifikatsioon. Seda toimetavad mikroobid, keda nim denitrifitseerivad bakterid. !kui hapnikku süsteemis pole, siis nitraadid hakkavad toimuma keemiliselt kui oksüdeerijad, st nad hakkavad toimuma elektronide aktseptorina. Seda kasutavad ära denifitseerijad bakterid nagu nt Pseudomonas, kes energiaallikana kasutavad neid protsesse, kus NO. toimub kui oksüdeerija (mitte oksüdeeritav!) Energiat saadakse vastupidisest protsessist. Kõigepealt tehakse NO3st NO, siis edasi N20, N2. Need lahkuvad atmosfääri kuni järgmise korrani, kui jälle mõni lämmastiku fikseerija neil sabast kinni ei saa. Selliseid O2vaeseid tingimusi on leida kõige enam ookeani süvikutes, kuhu langenud Detriitil olev lämmastik lahustub
ülekannet siirdeseisundis. Üldine hape-alus katalüüs kiiredab reaktsiooni kuni 100 korda. Spetsiifilist ja üldist hape-alus katalüüsi on võimalik eristada, kui määrata nende reaktsioonide näivate kiirus- konstantide (kobs) sõltuvus puhvri pH ja kontsentra- tsioonist. (a) Spetsiifilise katalüüsi puhul ei sõltu näiv kiiruskonstant puhvri kontsentratsioonist (b) Üldise puhul sõltub, sest puhver võib toimida prootoni doonori või aktseptorina. LIISI KINK 32 BIOKEEMIA test I Seriin-proteaasid segu kovalentsest ja üldisest hape-alus katalüüsist trüpsiin, kümotrüpsiin, elastaas, trombiin, subtilisiin, plasmiin - Kõikide puhul osaleb katalüüsis seriin, siit ka nimi - Ser on osa ,,katalüütilisest triaadist" Ser, His, Asp
ületab reeglina oluliselt tema bioloogilist tarvet. Karedust põhjustavad katioonid, mis moodustavad seebiga lahustumatuid ühendeid. Ca ja Mg on peamised kareduse tekitajad siseveekogudes. Mööduv e. karbonaatne karedus ja püsiv karedus, mida põhjustavad kahevalentsete katioonide sulfaadid ja kloriidid. · Üldkaredust mõõdetakse kui Ca+Mg · Karedus aluselisus Sulfaadid Lähevad käiku, kui lõpeb hapnik. Sulfaate redutseerivad bakterid kasutavad sulfaate elektronide aktseptorina org. ainete oksüdeerimisel anaer. Tingimustes. Mädamunahais. Kloriidsed veed levivad ariidses kliimas. Parasvöötmes ei ole domineerivad, v.a. mõnedes merelise tekkega järvedes. Kloriide leidub rohkesti olmereovees (inimkaasleja ioon) Kontsentratsioon Eesti pinnavetes mitmekordistus 1980-ndatel aastatel. Kloriidid mõjutavad organismide osmoregulatsiooni, kuid ainevahetuslik tarve nende järele on tühine ega muuda kloriidide sesoonset dünaamikat. N ja K
Teises etapis toimub tRNA 3´-terminaalse adenosiini 2´või 3´ süsiniku küljes oleva karboksüülrühma nukleofiilne atakk aminoatsüül-adenülaadi karboksüülrühmale. Selle tulemusna moodustub ah karboksüülrühma ja tRNA A76 vahel esterside. Nii modustub aa-tRNA ja vabaneb AMP. Nüüd seosub aminoatsüül-tRNA-ga EF-Tu, mis transpordib aminoatsüül-tRNA ribosoomi A- saiti. Kus ta käitub peptiidi aktseptorina. Erandjuhud. ND-GluRS- mitte-dikrimineeriv glutamüül-tRNA süntetaas(kui Gln süntetaas puudub, siis tRNA Gln saaab sünteesida ND Glu abil Kaks etappi. Esimeses sünteesitakse ND-GluRs vahendusel Glu-tRNA glu-tRNA Gln, järgnevalt konventeeritakse Glu-tRNAgln ensüümi amidotransferaasi abil Gln-trnagln-ks reaktsiooni vajatakse ATP-d. Sünteesib nii glu kui gln. ND-AspRS-sünteesib nii Asp+tRNAasp kui ka Asp-tRNAAsn. SepRS-Fosfoserüül-tRNA süntetaas osaleb Cys-
Vale väide sõnastage ümber. a. ETS paikneb raku tsütoplasmas. V, ETS-i protsessid toimuvad mitokondri sisemembraanis või selle pinnal. b. NADH on tugevam redutseerija kui FADH2. Õ. c. Elektronide lõpp-aktseptoriks ETS-is on O2. Õ. d. Elektronide kandjad on ETS-is reastunud o' väärtuse vähenemise järjekorras. V, Elektronide kandjad on ETS-is reastunud o' väärtuse suurenemise järjekorras. e. Fe2+ toimib tsütokroomides ja Fe-S valkudes elektroni aktseptorina. V, Fe2+ toimib tsütokroomides ja Fe-S valkudes elektroni doonorina. PROOTONIGRADIENT. ATP SÜNTEES. 1. Iseloomustage prootonigradienti: a) kus ja kuidas formeerub. Prootonite elektrokeemiline gradient tekib läbi mitokondri sisemembraani. Kuidas? Welll... I have no idea. b) milline on tema roll oksüdatiivse fosforüülumise protsessis. Prootonigradiendi olemasolul vabaneb ensüümilt sünteesitud ATP. Kui prootonigradient puudub, siis sünteesitud ATP ensüümilt ei vabane.
Metanogeensed bakterid kasutavad süsinikdioksiidi metaani produktseerimiseks. Metaani toodavad kõige rohkem riisipõllud ja mäletsejad. Palju anaeroobse hingamise produktsioone on mürgised. Mürgisem kui vesinikditsüaniid. H2S on mürgisem kui vesiniktsüaniid (sinihape). Kirsikivid kompotis. Toksilisus on tähtis ookeanite elustikule. Põhjustab tervete rühmade huku. On ohtlik põhjaeluviisiga organismidele ja planktonile, ka kalad on tundlikud. O2 on eelistatud elektron aktseptorina. Siis ei produtseerita mürgiseid ühendeid. Heterotroofne metabolism ainevahetus sünteesi- ja lagunemisprotsessid. Kemotroof organism, kes peamise energiallikana kasutab toiduga saadavate ainete keemiliste sidemete energiat neid oksüdeerides. Kemoorganotroofid - bakterid ja seened, kes elavad orgaanilisi ühendeid oksüdeerides O 2 sisaldavates kasvukohtades, katalüseerivad orgaanilist ainet aeroobse hingamise teel. Neid nimetatakse ka heterotroofideks.
Seega on vees: [H+] = [OH-] 251 252 Hape on keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse vesinikioone. Protolüütilise teooria ehk Brønsted-Lowry teooria kohaselt on hape keemiline aine, mis keemilise reaktsiooni käigus loovutab prootoni, ehk hape on prootoni doonor. Lewis'i teooria ehk Elektronteooria kohaselt on hape osake, mis käitub elektronpaari aktseptorina. Seega happel peab olema vaba orbitaal. Esimesena mainitud teooria on loodud Rootsi keemiku Svante Arrheniuse poolt ja kannab nime elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria. 253 pH - lihtsalt pH vesinikueksponent. Puhtas vees on vesinik- ja hüdroksiidioonide kontsentratsioon võrdne ning keskkonnreaktsioon on neutraalne. Arvuliselt on 1 dm3 vees 1 x 10-7 mol H+ ja
86 Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi (EC 1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2- oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (= dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (nimetatakse kromogeenseks substraadiks), siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Peroksüdaas
e. ·Ammoniaak, mida leidub näiteks õhus, imbub kivisse ja kivi pinnal f. toimub bakterite vahendusel nitrifikatsioon, mille tulemusena g. moodustub lämmastikhape. See lahustab CaCO3 ja korrodeerib. · Denitrifitseerimine e. anaeroobne hingamine NO3- NO2- NO N2O N2 heterotroofsed bakterid kasutavad NO3-elektronide aktseptorina · anaeroobne protsess · vaja ka kergestilagundatavat OA-d · substraat NO3-tekib aeroobselt · enamasti toimub järvedes sette pinnal · soodne aeroobsete ja anaeroobsete tingimuste vaheldumine - h. taimestikus i. Nitrifitseerijad bakterid veepuhastuses · Paljud heitveed on väga ammoniumlämmastikurikkad
annaabi.ee 
