Hiir rätsepaks (1)

Nägin unes , et olin veel pisike trull
ja keksisin kodumäe nõlvakul,
mu ümber lambad ja kadarik
ning mänguks õhtuni aeg nii pikk.
Oli kevad ja taevas nii sinine,
all orus niit lillist kuldsilmine.
Ei häirinud mõtteid päevade rutt,
veel kastena kerge nii naer kui nutt ...
Muri ja Mall
Õues kõndis väike Mall,
leivapäts käes oli tal.
Ja kui Muri nägi Malle,
haukus, nurus, ütles talle:
„Minu kõht on tühi ka,
luba leiba hammusta!"
Väike Mall oh hää ja pai:
Muri tüki leiba sai.
Korstnapühkija
Korstnapühkija imelik mees:
nägu must, pool pääd kübara sees,
kõnnib tänaval,
redel õlal, luud kaenla all...
Hoia, Mann, ta tuleb ligi:
tõuseb käsi lai,
teeb sulle pai —
ning oled must kui pigi !
Kiisu
Õues jooksis kiisuke,
meie Tiisu-Miisuke,
luusis üksi pisi poju.
Kes viiks kiisukese koju?
Varblane
Varblane, pisike linnuke ,
õue pääl nokitseb kaeru,
Nakitseb, nokitseb tilluke ,
keksib ja kihistab naeru .
„Hiirekütt, pilusilm Antsuke,
mis sa sääl liputad saba?
Asjata vaevad end, Intsuke,
varblast sa siiski ei taba."
Väle on pisike linnuke,
kargaski hops aiateiba!
„Pühi suu puhtaks, va kiisuke,
mine, saad mujaltki leiba!"
Lapse palve tibukesele
Tibukene, ütle mulle,
millal hakkad munema!
Iga päev toon teri sulle,
mune ikkagi ei saa-
Sõit
Sõidan sõitu rutulist,
mul on tore sõiduriist,
rattad tal on valgest vasest,
rattarummud kõvast kasest.
Rattad aina vuravad,
kivikillud kargavad.
Sõida, hobu , sõida, hopp!
Üle nurme kopp -kopp-kopp!
Nurmes naerid hiigelsuured,
põllul petersellijuured!
Lähme linna saia tooma ,
Petserisse piima jooma!
Linnuke
Linnukene oksa pääl,
piiksub, vaene, kurvalt sääl.
Lumi katab maad.
Kust sa süüa saad?
Tuleb väike Jukuke,
kaenlas leivakakuke.
Nüüd saad süüa sa,
ole mureta!
Vaike jänes
Väike jänes — küll on kena —
pehme, siidine ja hall,
meil on vana jänkuema,
neli väikest poega tal.
Jänes rõõmustab ja hüppab,
aias kapsalehti sööb,
niidul lustiliselt lippab,
koplis kukerpalli lööb.
Minu hani
Minu valge hani
täna plehku pani.
Hani sulpsas vette,
ma ei saanud kätte.
Minul paha tuju.
Hani, tule koju!
Muidu tuleb kotkas,
oled tema nokas.
Hani tuli koju,
minul rõõmus tuju.
Vana sokk
(Vene lastelaulu järgi)
Kapsaaias vana sokk,
närib kapsaid, maiasmokk .
Sokukesel habe pikk,
teine sarv on kõverik,
keha paks ja ümarik,
saba aga väike.
Vana sokk on maiasmokk!
Soku kinni püüame,
köie kaela köidame.
Ei siis kapsaid süüa saa.
heinu peab närima.
Vanal sokul paha meel,
tahaks kapsaid süüa veel.
Vana sokk on maiasmokk!
Eideratas
Veere , veere, vokiratas ,
ketra, ketra, eideratas!
Villad toodud Virumaalt,
linad lõunast Läti ra'alt.
Vurr -vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa,
vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa!
Oi, hella eideke,
ketrad sina minule ?
Veere, veere, vokiratas,
ketra, ketra, eideratas!
Siis saan talveks sukad ma,
suveks särgi ilusa.
Vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa,
vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa!
Oi, hella eideke,
tean, et ketrad minule!
Veere, veere, vokiratas,
ketra, ketra, eideratas!
Laudalakas linaluud,
taat toob tuppa kangaspuud.
Vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa,
vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurraa!
Oi, hella eideke,
pika pai teen sinule!
Kill -kõll
Kill-kõll, kill-kõll!
Rautasin rattaid .
Kill-kõll, kill-kõll!
Kadrivankri rattaid.
Vanker veeres varsti teele,
all tal valivad rattad need; l
äksin Teistre -talu teele,
kirra-kõrra kadriteed.
Kiisu-Ants
Öö tuli oma rahuga,
väike poiss läks magama.
Ainult Kiisu-Ants ei maga,
tema luurab kapi taga.
Kiisu-Ants on virk ja kiire,
krapsas kinni väikse hiire .
Hällilaul
Õues õie-õilmeid sajab,
õilmeid sajab sahinal.
Peedukene pilli ajab,
pilli ajab pahinal.
Järve kaldal jänes mängis,
jänes mängis heki all.
Peedukene pehmes sängis,
pehmes sängis teki all.
Uni tuleb
Uni tuleb, unel rutt,
uni nagu muinasjutt,
kuldset krooni kannab pääs,
maimu maiustoidud käes.
Uni tuleb üle aia,
üle lagendiku laia,
langeb lapse laugele,
kannab kannid kaugele.
Kui sa magad magusasti,
viivukese vagusasti,
siis sa homme vara virgud,
vara virgud, suureks sirgud.
Õhtu õõtsub meie õue
Õhtu õõtsub meie õue,
Ullile toob une põue,
Tiiu tugitoolis tukub,
jalast kingakene kukub .
Kurg viib kinga kesale,
vares paelad pesale;
nii toob hommik nutu silma —
Tiiukene kingast ilma!
VARANE KULDNOKK
Õhus tundub kevadet
Vastlapäev on möödas ju —
käes on sumbund paastukuu.
Udutab ja vihma tibab,
niiskust, niiskust alla ribab.
Kraavides ju voolab vett.
Õhus tundub kevadet,
olgugi et vahestki
tuleb lund ja rahetki.
Päikest harva näha saab —
pilvi palju ratsutab,
tuleb lõunast, läänest neid,
mööda pikki taevateid.
Kaugel küll veel lind ja lill,
kasemahl ja pajupill ,
aga kraavis voolab vett —
õhus tundub kevadet...
Varane kuldnokk
Õues nutab leinakask,
sajab lund, ja tal on vilu ,
puudub kevadine ilu,
laanes luusib tuulispask .
Kase küljes pesakast —
sääl on kuldnokk-linnukene
külmetamas tillukene,
ta ei väsi ootamast.
Kuldnokk, väike kevadlind,
lendas siia, lendas sinna,
polnud kuhugi tal minna —
lume all veel mullapind.
Sajab lund ja sajab lund,
aga linnukene väike
ootab, millal tuleb päike,
ainult päikesest näeb und.
Oota , oota, väike lind,
küllap peagi päike tuleb,
talvetaadi silmad suleb ,
tõttab rõõmustama sind!
Märts
Pajuurvad, lepaurvad.
Päike paitab lumest vee.
Hommikud ei ole kurvad,
õhtuehal kuldne tee.
Pehmeid tuuli , lõunatuuli
leelutamas metsades,
pilvi väikesi ja suuri
ujub hõbevalguses.
Ei ma püsi, ei ma püsi
enam toas sumedas!
Vares pesa kallal rüsib
kuuseladvas tumedas.
Räästas tilgub, räästas tilgub
kevadkääbus peksab reht.
Õhtul heledamalt vilgub
kevadrõõmus ehatäht.
Pajuurvad, lepaurvad.
Päike paitab lumest vee.
Hommikud ei ole kurvad,
õhtuehal kuldne tee.
Sinikellukese surm
Ülal taevas pilvitu ja puhas;
õitses sinikellukene luhas,
paitas teda päeval päikene,
öösel uinus rahus väikene.
Aga kord, kui taevas polnud puhas,
külm ja niiske udu heljus luhas,
kelluke jäi koidul ärkamata,
suri lillekene niidul märkamata,
Aprill
Päike särab, rohi tärkab,
metsakünkal üksik lill,
ojas kalakene ärkab —
meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi —
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
„Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olgugi et päeval õues
päike soe kui juunikuul."
Kannikene emale
Mina, pisikene poju,
vaevalt nelja-aastane,
tulen aasalt, tulen koju,
tõttan vastu emale.
Emakene , memmekene,
nägin aasal liblikat.
Esimene kannikene
kasvas säälpool väravat.
Kulla- kuku -kallis ema,
kannikese panen ma
sinu tuppa õilmitsema,
memme tuba ehtima.
Lõoke
Laia sinitaeva all
helisemas lõo laul:
Liiri -lii, lõõri-lii!
Juba vara kevadel
näeme lõokest nurmedel.
Liiri-lii, lõõri-lii!
Hommik-koidust õhtuni
lõoke laulab ikka nii:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Armas lõoke, õpeta
mindki laulma sinuga:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Siis ma hõiskan samuti
hommik-koidust õhtuni:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Päikese ja taeva all
ruumi laulda mõlemal:
Liiri-lii, lõõri-lii!
Pääsukeste tulek
Oli jõudnud meie maale
jälle kuldne kevade,
lilled tõi ta heinamaale,
lehed ehteks metsale .
Tulid kaugelt pääsukesed
üle maa ja üle vee.
Vaat 'sid ringi linnukesed —
tuttav paik neil oli see.
Tuttav kaasik , tuttav oja,
mäed ja põllud tuttavad;
sääl on aed ja väike maja,
lapsed kooli ruttavad.
„Tere, lapsed, kallikesed,
külla teile tulime,"
sädistasid pääsukesed
tervituseks lastele.
Ja siis Minnid, Mannid, Jütsid
rõõmustades hõiskasid,
poisid tervituseks mütsid
siniõhku paiskasid.
Hüüdsid: „Piiri-pääsukene,
meie armas kevadlind,
hää, et tulid, kallikene,
ammu ootasime sind!
Tule, punu pesakene
meie maja aknale.
Kulla-kallis pääsukene,
tervitused sinule!"
Pääsukesed nobedasti
kohe tööle asusid,
tegid pesa käbedasti,
savi selleks kogusid.
Kogu päeva kevadise
siia-sinna lendasid,
keset päikse helenduse
siuhti-säuhti rändasid.
Lastel—Jütsil, Mannil, Ennul
rõõmsast meelest paisus rind ,
kui neil' tervitusi lennul
saatis pääsu — kevadlind...
PAISTIS SUVEPÄIKE SÄRAV
Õielõikaja
Oksakurus pikutas
pisikene põrnikas,
ootas, millal muutub ilm,
puhkeb õunaõie silm.
Pungakene avanes,
õiekroon säält vabanes.
Silmapilk me põrnikas
õie keskel munemas.
Munast võrsus tõuguke,
pisikene, näljane,
õie südame ta sõi,
kroon siis kolletama lõi.
Tõuke palju sigines.
Ja kui suvi ligines,
jäi neil' täieline võit —
polnud ainust tervet õit.
Õunu ei saand väike Mall,
kõndis aias puude all,
kurtis: „Õielõikaja,
miks nii paha olid sa!"
Seda kuulis tihane ,
oli väga vihane ,
ütles: „Mall, ma aitan sind,
ehk küll olen väike lind!"
Tuli jälle kevade,
õunapuule pungake.
Jälle oksal pikutas
pisikene põrnikas.
Äkki lendas väike lind,
keha hall ja kuldne rind,
napsas nokka põrnika,
neelas alla isuga.
Õied pungast virgusid,
õilmed kauniks sirgusid.
Pärast paisus õunake
rõõmuks meie Mallele.
Lõo pesa
Talu taha põllu pääle
tegi lõoke pesa.
Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa!
laulust kaikus kesa.
Pesasse ta munes munad,
ise laulis aga:
Liiri, liiri, leijaa, liiri,