Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem *2.Cicero vabariiklase aust Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3.Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Au ja kristliku enesealanduse lepitamine. 4.Feodaalne au Vallutaja au, millest saab järkjärgult oigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au. 5.Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal.Kavaleriideaal. Oigluse, mitte oma isiku voi isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2)
· Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma · Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem · Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Platon valitsusvormidest i.1. Filosoofide valitsuse ideaal. Seega, kas monarhia või aristokraatia. "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada i.2. Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
hingede vastu. Poliitika eesmärk: õnneliku elu võimalus. Polis vajab filosoofi ja vastupidi. Ilupüüdlus (armastus): subj naudingutunne – meelelised ja vaimsed!Õnnelik rahvas: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt Vaid see, kes armastab ilu, elab elamisväärset elu. loomutäiusele; suur keskklass Aristoteles (384-322) Augustinus (354-430) õnnest paradiisis ja prst pattulang. Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna > Aadamal ja Eeval parad. piiramatu õndsus. lähtudes mõistusest, mitte tungidest. Pattulangemise karistus: valu, surm ja needus (põrgu) Suurim hüve: teostada oma funkts parimal võimalikul viisil
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist Sõprus eristub teistest suhetest. Sõbrad on omavahel rohkem seotud kui kodanikud isamaaga, nad on nagu 1 hing 2 kehas see on müsteerium. Tõeline sõprus on haruldane. Enamik teiste sfääride suhteid põhinevad kasul ja naudingul. Omakasupüüdlikke suhteid saab stabiilsena hoida ainult poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik, et suhteid stabiilsetena hoida. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ja riigist Hobbes, Mandeville: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Omakasupüüdlikkus, sõprus on vahend võimu haaramiseks, hüvede saavutamiseks. · Sõpru hoiab koos kasu, nauding. Riiki hoiab koos riigialamate hirm valitseja ees. · Sõprus on loomulik suhe. Riik on kunstlik suhe, mis saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tulemusena. Mandeville: riigis tekib iseenesest riigist eristuv "ühiskond"
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
Filosoofia tegeleb küsimustega, kuidas me seda maailma tunnetame ja mida me oleme suutelised sellest teadma rõhuasetusega ,,kuidas me mõtleme", mitte aga ,,mida me teame". Osadele meie jaoks vägagi ,,elulistele" küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt Jumala olemasolu, maailma lõpp ja algus jne. Siiski esitab filosoofia teatud põhjapanevaid küsimusi, nagu: kuidas peaksime elama, kas looduses valitseb mingi korrapära, kas on olemas mingi üldkehtiv moraal või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. Mis on poliitika? Kr politiké tähistab linna- või riigijuhtimiskunsti (polis riik). Üldlevinud definitsiooni kohaselt on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad erinevad huvirühmad ja institutsioonid, kusjuures nende eesmärgiks on (riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
ja õigusest. Inimene sünnib poliitilise olendina ja areneb tänu suhetele omataolistega.Riik luuakse Aristotelese järgi mitte elamiseks üldse, vaid selleks, et elada õnnelikult. Poliitilise võimu eesmärk Aristotelese arvates on tagada kodanike vabadus ja vördsus.Poliitilise vabaduse sisuks on kodaniku õigus võtta osa linnriigi asjade korraldamisest ja linnriigi valitsemisest. Riigivormide käsitluses eristab Aristoteles 6 põhivarianti: monarhia, aristokraatia, vabariiklikkus, türannia, oligarhia ja demokraatia.Neist 3 esimest loeb ta õigeteks. Parimaks riigivormiks süsteem, milles oligarhia ja demokraatia täiendavad teineteist. Poliitilist võimu peab Aristoteles mitte inimese, vaid seaduse võimuks kodaniku üle. Antiik-Kreeka ühiskonna kriisi- ja langusajal (IV-II saj.eKr.) kaotavad linnriigid oma iseseisvuse ja langevad esialgu Makedoonia, seejärel Rooma riigi kontrolli alla. Vana-
vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim · oligarhia (oligos vähene) ehk väheste (maaomanike) võim · timokraatia (time-väärtus) ehk jõukuse võim (kodanike õigused vastasid nende varanduslikule seisundile) · demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr. Homerose ja Hesiodose mütoloogilised ettekujutused riiklusest ühiskonnaelu korraldamisel on eeskujuks jumalale ja müütiliste kangelaste elu ja teod. Pythagoras, Herakleitos ja Demokritos müütiline arusaam hakkas asenduma ratsionaalse-filosoofilise maailmakäsituseg. Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347
Imperiaalse sõja eesmärk on otseselt vallutus. Kuidas impeeriumi mõte on Euroopas on arenenud. Prantsuse keisririik, Napoleon: 1799 riigipööre, lasi end valida Vabariigi 1 konsuliks ja peatselt ka eluaegseks konsuliks. Jäljendas Roomat. 2 dets. 1804 kroonimine keisriks, paavst tseremooniameister, tseremoonia taasetendas Karl Suure kroonimist. Vanade traditsioonide uuesti elluäratamine. David =). Napoleoni imperiaalne ideoloogia Vallutus+ missioon . Tema riik kui heatahtlik impeerium. Prantsuse rahvas kui 1 kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele. 1789 aasta ,, Inimeste ja kodanikuõiguste deklaratsioon". Napoleoni unistus ühendada Euroopa edumeelse tsivilisatsioonina, ühtsed seadused, printsiibid, tunded ja huvid. Aleksandri diadeem lisaks kroonile tähendus ka Aasia ühendamine Euroopaga. Vabastada Egiptuse rahvas Ottomanide käes, samaaegselt ka Briti kaubandusteede läbilõikamine. Põhjalikult läbi uurida ka Egiptuse pärand ja tutvustada seda ka Euroopale
kõik inimkonna probleemid. Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Esimesena esitas absolutismi laadsed ideed N. Machiavelli oma teoses ,,Valitseja", kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. Hobbes. Thomas Hobbes, üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas
" Eneseväärika inimese toimimisviisid · Kuidas suhtub · Auavaldustesse? · Auhaavamisse? · Ohtudesse? · Heategudesse? · Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse? · Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne Rooma au · Rooma traditsioon analoogne Kreekaga ülikute võistlus riigi teenistuses, esmajoones sõjaline voorus · Rooma aristokraatliku väärtuskoodeksi põhimõisted: · Mos majorum perekond kui uhkuse ja reputatsiooni kese · Virtus mehelikkus. · Dignitas staatus; gloria kuulsus. Teened -> populaarsus -> austavad riigiametid
Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2 Antiikaeg -> Keskaeg -> Uusaeg (võibolla ka modernism) -> Postmodernism Mõelda mis juhtus ajastutel ja millega filosoofid tegelesid? Vaata millal elas, paigutada ajateljele et arusaada millised olid teemad!!! 1. Antiikaeg Aristoteles, Sokrates, Platon: filosofeerisid üldistel teemadel, maailm kui selline, olemine, religioon (Zeus ja Hera) sai läbi sõdadega; mõista ümberringi toimuvat (paradigmaatiline murrang) 2. Keskaeg Augustinus, Acquino Thomas, jumal, religioon (ristiusk) (muutus sest ei usutud junalat, tööstuslik revolutsioon) 3. Uusaeg/Modernism narratiiv, absoluutne tõde ja õitseng, Saksa Reich,
Loodus oli iseenesest mõistus. Mis oli loomulik, oli ka hea, sest see oli mõistlik. Grotius ei eitanudki looduse päritolu Looja tahtest, kuid looming elas iseseisvat elu. Looja Jumal tõmbus pärast looduse lõpuleviimist teispoolsusesse tagasi ja jättis selle siinpoolsusesse. 1 Samuel Pufendorf (1632-1694) koostas Euroopa loomuõiguse süsteemi Althusiuse, Grotiuse ja Descartes´i ( ka Thomas Hobbes)1 tööde pinnalt. 1672. aastal teos "De iure naturae et gentium libri octo" ning 1673. a. Oma õpetuste kokkuvõtte, millega kujundas Euroopa õigusteadust kuni Prantsuse revolutsioonini välja. Pufendorfi käsitluse kohaselt oli mõistuseõiguse kõrgeim käsitlusobjekt kohustus, officium. Ta teatas otsekoheselt ja põhjendamata, et inimelu eesmärk on täita kohust. Kohusest kasvas välja õigus. Alles siis, kui kohustus seisneb mõistlikus loomulikus
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 9. teema: Platoni poliitiline õpetus. Küsimusepüstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja käsitleb küsimust, millised on need printsiibid, millele toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi. Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite j
Inimlike eesmärkidega inimeste ühendus. Riik on eraldatud kirikust nagu mõistus on eraldatud usust. Kirik peab alluma riigile. Ehkki on olemas inimese käitumist hukkamõistev või heakskiitev religioosne seadus, on olemas ka puhtalt sotsiaalsed ja inimlikud kriteeriumid õige ja kasuliku äratundmiseks. Sellel seadusel pole jumalikku ega loomulikku alget, vaid selle loob seadusandja. Seadus, mis samuti nagu riik on inimlik konstruktsioon, on kõrgeim võim, seda pole mitte monarh või valitsus. Seega riigivõim on ilmalik. Võimul pole jumalikku õigustust: minu kuningriik pole selles maailmas (JKr). Rahvas kontrollib valitsemist läbi seaduste. M. leidis nagu Aristoteleski, et kus pole seaduse ülemvõimu, seal pole ka tõelist riiki. Valitsemissüsteem on rahvast esindav. Ideaalne valitsus juhib kooskõlas rahvaga ning on moodustatud valimistel; lisaks tuleb valida esinduskogu. M-se ideaaliks oli siiski valitav monarhia
iseloomustatakse mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õigusest on oskus õiglast õigust luua ning selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetavate printsiipidena. Need üldkäsitlused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: Ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente. Kui valitsejad ei suutnud tajuda õiget eesmärki, ei saadud ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa oodata õiglast
(protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3 traditsioon on pärit antiikajast, stoikute ja Aristotelese filosoofiast. Keskajal jätkas traditsiooni Aquino Thomas. Peale Grotiust ja Pufendorfi on traditsioon ilmalikustunud. Järgnesid püüded leida loomuõiguse ja inimõiguste allikas inimese sotsiaalsest ja ratsionaalsest loomusest. Selle teooria kohaselt on loomuõigus sõltumatu seadusandlikust fiat'ist, eksisteerides isegi juhul kui me eeldame, et Jumalat pole olemas. John Locke'i sõnastatud loomulike õiguste teooria kasutati nii Ameerika kui ka prantsuse revolutsiooni käigus. Teooria järgi on indiviididel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
