Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö (2)

Eesti Maaülikool - Meditsiin - Füsioloogia

5 VÄGA HEA

Lõik failist

FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS
Iseseisev vahetöö nr.1
Nimi: Tauri Tamm
Rühm:LP I (rühm II)
Kuupäev: 25.03.09
Organismi vedelikuruumid, vere füsioloogia

Organismi vedelikuruumid on rakud , rakuväline piirkond.

Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, lümf ja vereplasma .

Sisekeskkonna homöostaas tähendab kõige üldisemas mõttes rakkudele optimaalse elukeskonna tagamist.

Sisekeskkonna suhteliselt stabiilsete parameetrite hulka kuuluvad sisekeskkonna maht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisaldus.

Veri koosneb:
1)vereplasma
2)vormelemendid( erütrotsüüdid,leukotsüüdid, trombotsüüdid)

Vere põhiülesanded on: homöostaas s.o. rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine, transpordifunktsioon ( toitained , jääkained, hapnik, hormoonid, valgeliblede fagotsüteerimine, termoregulatsioon), kaitsefunktsioon.

Punaliblede ülesanne on hapniku transport.

Seda ülesannet täidab punalibledes sisalduv liitvalk hemoglobiin, milles sisalduv raua aatom võimaldab pöörduvat hapniku sidumist ilma Fe-aatomi oksüdatsioonita, mis võimaldab hapniku transporti kopsudest kudedesse.

Hematokrit iseloomustab vere vormelementide osa vere mahust.

Hemoglobiini normaalne kontsentratsioon inimese veres on 130...150 mg/l.

Seisundit , kus vere hemoglobiini on normist vähem, nimetatakse aneemiaks.

Leukotsüütide alaliigid on:
a) granulotsüüdid; ülesanne: fagotsüteerivad baktereid ja koe laguprodukte, produtseerivad baktereid tapvaid tsütotoksilisi aineid.
b) agranulotsüüdid; ülesanne: fagotsüteerivad baktereid.
c) monotsüüdid; ülesanne: kaitsevad esimesena infektsiooni korral.
d) lümfotsüüdid; ülesanne: spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad.
e) basofiilid ; ülesanne: hepariini tootmine- takistab vere hüübimist vere soontes.

Leukotsütaarvalem e leukogramm on leoukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe.

Leukotsütoos on seisund, kus leukotsüütide arv veres on normist kõrgem.

Leukopeenia on seisund, kus leukotsüütide arv veres on normist madalam.

Leukeemia ( leukoos ) on seisund, kus leukotsüütide arv kasvab veres kontrollimatult.

Vereplasma koosneb anorgaanilisetest ühenditest, mittevalgulistest lämmastikühenditest, lipiididest , glükoosist, laktaasist, püroviinamarihappest, vitamiinidest , hormoonidest ja gaasilistest ainetest.

Vereplasma valgud jagunevad:

Albumiinid; ülesanne: olulised ainete transpordifunktsiooni täitjad, kannavad metalli-ioone.

Alfa-, beeta-, gamma - globuliinid; ülesanne: ainete transportijad, veavad orgaanilisi aineid.

Fibrinogeen ; ülesanne: osaleb vere hüübimisel, kaitseb verest tühjaks jooksmise eest, hemofiilia puhul neist kasu pole.

Vere 3 olulist puhversüsteemi on järgmised:

karbonaatpuhversüsteem

fosfaatpuhversüsteem

vere valkude puhversüsteem

Atsidoos tähendab vere pH kiiret muutumist happelisuse poole.

Alkaloos tähendab vere pH kiiret muutumist aluselisuse poole.

Vere hüübimise põhietapid on: fibrinogeeni muutumine lahustumatuks fibriiniks, mis moodustab haavale tiheda võrgustiku, millesse jäävad kinni erütrotsüüdid, samal ajal fagotsüteerivad leukotsüüdid haigusetekitajaid, tekitades mäda.

Vere hüübimist saab vältida hirudiini lahuse lisamise teel katsutisse.

Inimese tähtsamad veregruppide süsteemid on ABO ja Rh.

AB0 süsteemi veregruppe määratakse järgmiselt: kasutatakse antiseerumit, kui veri muutub antiseerumis tükkideks- toimub aglutinatsioon ( kokkukleepumine), kui seguneb antiseerumiga korralikult, on tegu sama grupi verega, milline on antiseeerum, kas A või B. Kui veri seguneb mõlemas antiseerumis korralikult, on tegu AB veregrupiga , kui veri mõlema vereseerumiga muutub tükkideks on tegu 0 veregrupiga, see tähendab, et selles veres pole ei A ega B antikehi.

Reesuskonflikt tähendab järgmist: kui reesusnegatiivne ema kannab reesuspoitiivset loodet, järgmisele reesuspositiivsele lootele võib olla ohtlik, kuna ema antikehad võivad tungida loote vereringesse ja põhjustada aglutinatsiooni.

Veregruppe koduloomadel on praktikas vaja teada selleks, et
a) teostada vere ülekannet
b) põlvnemise selgitamisel
c) tõuaretuses

Lümf tekib verekapillaaristikust väljanõrgunud vereplasma koostisosadest ja koosneb ainevahetusproduktidest.

Lümfisõlmede ülesanne on mikroobide hävitamine, antikehade moodustamine.
Ainete transport, membraani- ja aktsioonipotentsiaal

Difusioon on selline transpordimehhanism, kus ainete transport toimub mööda kontsentratsiooni gradienti.

Aktiivtranspordiga on tegemist, kui ainete transport toimub vastu kontsentratsiooni gradienti.

Na-K- pump toimib järgmiselt: Na-kanalid avanevad –> rohkem Na- kanaleid avaneb –> Na-kanalid sulguvad –> K- kanalid avanevad –> K- kanalid sulguvad.

Erutuvad koed on närvi- ja lihaskude.

Membraanipotentsiaali tekkepõhjuseks on K+ spontaanne difusioon ( hajumine ) rakust välja, Na+/K+ pumba töö.

Aktsioonipotentsiaal (AP) on elektriliste potentsiaalide järsk muutus rakumembraanil, põhineb membraani kanalite läbitavuse muutustel.

AP tekke tingimusteks on: tugev, kestev ja kiire välis- või sisekeskonna muutus.

Membraani ioonikanalite permeaabluses AP kulgemise ajal toimuvad järgmised muutused: AP levib hüppeliselt, kuna ioonide liikumine toimub ainult Ranvieri sooniste kohal.

Peamine erinevus erutuse levikus müeliinkestaga ja müeliinkestata närvikiududes on kiirus ja liikumise trajektoor : müeliinkesta olemasolu puhul on liikumine kiire ja hüppeline, müeliinkesta puudumise korral on liikumine suhteliselt aeglane, ühtlane.

Sünaps on ühe neuroni neuriidi kokkupuutumine järgmise neuroni dendriitidega, seetõttu on võimalik erutuse ülekanne.

Erutuse ülekanne neuromuskulaarses sünapsis toimub järgmiselt: lihaskude reageerib kontraktsiooniga nii otsesele kui ka närvi impulsile. Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel.

Refleks on automaatne neuromuskulaarne tegevus, mis on esile kutsutud stiimuli poolt.

Refleksikaar koosneb: retseptor , aferentne närv, refleksikeskus , eferentne närv.
Lihasfüsioloogia

Lihaskoe liigid on: silelihaskude , vöötlihaskude, südamelihaskude.

Vöötlihaskoe kõige väiksemaks talituslikuks üksuseks on müofibrill.

Lihaskontraktsiooni üldine mehhanism on järgmine: Kontraktsioonimehhanism 1: Puhkeolekus katab tropomüosiin aktiini aktiivosa. Närvijätket mööda ajust tulnud signaal antakse AP kujul neuromuskulaarse sünapsi kaudu üle lihasraku membraanile. Selle mõjul vabaneb Ca++ sarkoplasmaatilisest retiikulumist, seostub troponiiniga: tekkinud kompleks “lükkab“ tropomüosiini kõrvale ja aktiveerib aktiini. Kontraktsioonimehhanism 2: AP toimel avanevad Ca-kanalid. Ca toimel ühineb müosiini pea aktiiniga. Müosiini pea seostub aktiiniga ning toimub „ libisemine “. Kontraktsioonimehhanism 3: ATP molekul seostub müosiiniga, müosiin ja aktiin eralduvad teineteisest. Kontraktsioonimehhanism 4: ATP laguneb ja müosiini pea pöördub lähteasendisse. Kui Ca pumbatakse tagasi ssarkoplasmaatilise retiikulumi, siis lihas lõtvub. Kui Ca jääb sarkoplasmasse, siis kontraktsioonitsükkel kordub. ATP molekuli seostumisel vabaneb müosiini pea, Ca++ pumbatakse tagasi SR-i ja lihas lõtvub. Üks tsükkel lühendab lihast 1% võrra.

Lihastöö energia saadakse:
a) ATP
b) kreatiinifosfaat
c) glükoos (glükogeen)
d) triglütseriidid

Lihaskontraktsiooni amplituud on seotud ärrituse tugevusega järgmiselt:
Mida tugevam on ärritus, seda suurem on ka lihaskontraktsiooni amplituut.

Lihaskontraktsiooni iseloom ja amplituud sõltub ärrituse sagedusest järgmiselt: Mida sagedamini lihast ärritada, seda vähem jääb aega lihase lõtvumiseks. Tetaaniline kontraktsioon saavutatakse 40 Hz ärritussageduse korral.

Lihastoonus tähendab, et ka täieliku lõõgastumise korral säilitavad lihased pingeseisundi ja selle tekkepõhjus on pidev impulsside saatmine närvikeskusest.

Silelihaste talitlus erineb skeletilihaste omast järgmiselt: silelihaste tööd ei saa tahtlikult muuta, skeletilihased alluvad tahtele. 1)Toonuse pikaajaline säilitamine 2) silelihaskude on plastiline3) erutus ja kontraktsioon tekivad kuni 30 korda aeglasemalt kui skeletilihases 4) silelihaste membraanipotensiaal on 50-60 mV, s.o. 30 mV vähem negatiivsem skeletilihastel 5) silelihastel esineb vöötlihaskiududest erinevat.
Süda ja vereringe

Kirjeldage südame ehitust: koosneb neljast kambrist- kahest kojast ehk aatriumist ja kahest vatsakesest ehk ventriikulumist.

Südame vatsakeste ja kodade vahel on puriklapid ja vatsakeste ja aordi ning kopsutüve vahel poolkuuklapid.

Väike vereringe algab paremast vatsakesest ja suubub vasakusse kotta.

Väikse vereringe ülesanne on süsihappegaasirikka vere transportimine südamest kopsudesse ja hapnikurikka vere toomine kopsudest südamesse, kust see pumbatakse edasi suurde vereringesse.

Suur vereringe algab vasakust vatsakesest ja suubub paremasse kotta.

Suure vereringe ülesanne on tuua süsihappegaasirikas veri südamesse, kust see suunatakse edasi kopsudesse väikese vereringe kaudu ja hapnikurikka vere transportimine üle kogu keha laiali.

Süda on automaatne organ, see tähendab, et ei allu tahtele, töötab tahtele allumatult, organism ei saa sundida südamel seisma jääda. Töötab isegi siis edasi, kui side on katkenud kesknärvisüsteemiga.

Südame töö automaatsuse tagab sinuatriaalsõlm, kui see peaks lakkama töötamast võtab töö üle atrioventrikulaarsõlm, kuid siis lööb süda aeglasemini.

Südamelihas sarnaneb skeletilihasega järgmiste tunnuste osas: elastsus ja kontraktsioonivõime.

Südamelihas sarnaneb silelihastega järgmiste tunnuste osas: Platoo on mõlemale iseloomulik, mõlemal võib AP tekkida spontaalselt.

Elektrokardiograafia väljendab erutuse levikut südames.

Ehhokardiograafia võimaldab otseselt jälgida südame tööd sonograafi ekraanilt, siis veel vaadelda südameklappide ehitust ja mõõta südamelihaste paksust, samas jõuab ka südamerikete jälile, mis ei ole veel avaldunud.

Südame tsükkel koosneb süstolist ehk kontraktsioonist ja diastolist ehk lõtvumisest.

Tsüklite arvu ühes minutis nimetatakse südamesageduseks.

Diastolis toimub vatsakeste rõhulangus, kopsuarteri poolkuuklappide sulgumine.

Kodade süstoli ülesanne on nende kontraktsioon, see tähendab, et vatsakestesse lisatakse veel ca 10-30% verd.

Vatsakeste süstolis toimub vatsakeste tühjenemine, veri liigub edasi üle kogu keha.

Süstoli ajal on rõhk vasakus vatsakeses 120 mm/Hg ja paremas vatsakeses tõuseb 25 mm/Hg.

Südame töötsükliga on seotud neli südametooni: esimene ehk süstoolne, teine ehk diastoolne, kolmas ehk vatsakeste verega täitumisel tekkiv ja neljas ehk kodade süstoli ajal tekkiv.

Südame kahinad on auskulteeritavad, tekitatud kas südame sees või suurematest veresoontes tekkivatest keerisvooludest, kui kahin on kuulda esimese ja teise tooni vahel, peaks tegemist olema süstoolse kahinaga ja on tingitud südame õõnte suurenemisest; südameklappide muutumine (deformeerumine) tegemist võib olla ka nn funktsionaalsete kahinatega, mille puhul ei olegi orgaanilist põhjust (nt verevoolu kiirenemine ).

Südame minutimaht on suurus, mis näitab ära, kui palju suudab süda minuti jooksul verd pumbata liitrites või milliliitrites ja selle saab arvutada järgmiselt: südamesagedus x löögimaht.

Minutimahtu saab suurendada normaalse koormusega sportimise ja mõõduka füüsilise töötamise teel.

Südamelihas saab kontraktsioonideks vajaliku energia (nimetage vähemalt 3 substraati) kreatiinfosfaat, adenosiintrifosfaat(ATP), rasvad , piimhape , glükoos.

Sümpaatilised närviimpulsid mõjutavad südame tööd järgmiselt: kiirendab erutuse toimet, löögimaht suureneb.

Parasümpaatilised närviimpulsid mõjutavad südame tööd järgmiselt: erutuse tekke aeglustamine, diastol pikeneb.

Tähtsamad hormoonid, mis südame talitlust mõjutavad on: (nimeta hormoon ja tema toime) adrenaliin- kiirendab südametööd (hirm, erutus); türoksiin- suurendab müokardi tundlikkust sümpaatiliste närviimpulsside suhtes aeglaselt kuid püsivamalt.

Rõhk aordis on süstolis 120 mm/Hg ja diastolis 80 mm/Hg. Keskmine aordirõhk on 100 mm/Hg.

Vererõhku mõõdetakse järgmiselt: mansett kinnitatakse õlavarrele, siis pumbatakse seni, kuni hakkab ebameeldiv. Seade alandab rõhku järkjärgult, lastes sedasi verel taas korralikult liikuda , seade langetab rõhku senikaua kuni on kuulda stetoskoobiga esimesi rütmilisi tooni, mis on tekkinud, siis on rõhk mansetis võrdsustunud süstoolse vererõhuga. Edasi on toonid kuulda hetkeni, mil manseti rõhk on võrdsustunud madalaima rõhuga veresoontes. Siis kaovad toonid ja nii saadakse teada vererõhu diastoolne väärtus.

Vererõhk on liiga kõrge, kui süstoolne rõhk ületab 160 mm/Hg ja diastoolne rõhk 95 mm/Hg.

Aordi ja suurte arterite ülesanne on jaotus- ja summutusfunktsioonja seda võimaldavad saavutada järgmised jooned soonte ehituses ja talitluses: tugev silelihaskest, väiksema valendikuga, väiksemates arterioolideks jagunemine, sümpaatilise närvisüsteemi kontroll.

Arterioolide ülesanne on verevooli ning vererõhu kontrollimine ja see on võimalik tänu arterioolide võimele sulguda ja avaneda.

Kapillaaride ülesanne on viia hapnikurikas veri kõigisse keharakkudesse ja see on võimalik tänu kapillaarsusele- veri liigub ka alt üles (arteesia kaevu põhimõte).

Veenide ehituse iseärasusteks on klappide olemasolu veenide seintes ja see on vajalik vere tagasivoolamise ärahoidmiseks.

Sümpaatilised impulsid toimivad veresooni ahendavalt e. vasokonstriktoorselt .

Parasümpaatilised impulsid toimivad veresooni laiendavalt e. vasodilatatoorselt.

Verevarustuse metaboolne kontroll teostub järgmiselt: ainevahetuse intensiivistudes hapniku kontsentratsioon kahaneb ja süsihappegaasi, piimhappe, adenosiini ja K+ sisaldus kasvab. Samuti lõdvenevad prekapillaarsed sfinkterid ja veri voolab läbi suurema arvu kapillaaride. Verevarustuse autoregulatsioon ainevahetusproduktide kaudu toimib ka denerveeritud kudedes. Verevarustuse autoregulatsioon aitab teatud piirides kompenseerida vererõhu muutustest tingitud verevoolude muutusi.

Vererõhu muutusi registreerivad retseptorid paiknevad aordikaares.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #1

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #2

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #3

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #4

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #5

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #6

Eesti Maaülikooli füsioloogia iseseisev töö #7

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-04-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

80 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Tauri121 Õppematerjali autor

Vahetöö nr1. Käsitleb teemasid nagu organismi vedelikuruumid, vere füsioloogia, ainete transporti, membraani- ja aktsioonipotentsiaali,lihasfüsioloogiat, vereringet.

vedelikuruumid vere füsioloogia lihasfüsioloogia süda vereringe

Sarnased õppematerjalid

doc

1. iseseisev vahetöö

FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS Iseseisev vahetöö nr.1 Nimi: Rühm: Kuupäev: 1. Organismi vedelikuruumid on vesi, koevedelik, lümf ja vereplasma. 2. Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, veri ja lümf. 3. Sisekeskkonna homöostaas tähendab kõige üldisemas mõttes suhtelist stabiilsust rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. 4. Sisekeskkonna suhteliselt stabiilsete parameetrite hulka kuuluvad kehatemperatuur 5. Veri koosneb: 1)vereplasma

Füsioloogia

doc

2. iseseisev vahetöö

FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS Iseseisev vahetöö nr.2 Nimi: Rühm: Kuupäev: 1. Süda koosneb: paremast ja vasakust kojast , paremast ja vasakust vatsakesest. 2. Südame vatsakeste ja kodade vahel on atrioventikulaar klapid ja vatsakeste ja aordi ning kopsutüve vahel aordi ja kopsutüve klapid. 3. Väike vereringe algab paremast vatsakesest ja suubub vasakusse kotta. 4. Väikse vereringe ülesanne on vere rikastumine hapnikuga ja vabanemine liigsest süsihappegaasist. 5

Füsioloogia

doc

Kordamisküsimuste vastused

FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoi

Füsioloogia

doc

Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastuse d

Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku ·Osmootne rõhk : ·oleneb aineosakeste arvust lahuses.·määratakse külmumistäpi languse järgi; (Vere puhul 0,56-0,58ºC, mis vastab 7,5-8 atmosfäärile või 5500 mmHg.Samasugune osmootnerõhk on 0,9% NaCllahusel ).·60% vere osmootsestrõhust on põhjustatud NaClpoolt, mis moodustab Na-ja Cl-ioone.·Osmootsetrõhku reguleeritakse neerude töö ja organismi sisese vedelike ümberpaiknemise kaudu. ·Lahuseid, mille osmootnerõhk on sama, mis vereplasmal, nimetatakse vereplasma suhtes isotoonilisteks·Kõrgema osmootserõhuga lahused on hüpertoonilised (kõrge vererõhk) ·Madalama osmootserõhuga lahused on hüpotoonilise (madal vererõhk). ·Onkootne rõhk :Seda osa vereplasma osmootsestrõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (põhiliselt valkude) poolt, nimetatakse kolloidosmootsekse. Onkootseksrõhuks.

Füsioloogia

doc

KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA

Sisend – joogivesi, toit, metaboolne vesi (tekib ainevahetuse käigus). Isegi kui organism ei söö, joo tekib metaboolset vet ja kaotab väga palju vett (lisaks veele ka elektrolüüdid). Väljund – väljahingatav veeaur, piim (lehm), uriin, väljaheide, higi. Aurustumine hingamisteedest ja keha pinnalt on vältimatu. Dehüdratatsioon – kui veekaotus ületab kehasse lisanduva vee. 10% vee kaotust kehamassist on eluohtlik (va kaamlid). Samal ajal kaotab keha neerude töö tulemusena ka elektrolüüte. Organismi sisekeskkond – koevedelik, lümf, veri – võimaldab KK tingimusi hoida stabiilselt üksikutele rakkudele optimaalsel tasemel (sisekeskkonna homöostaas). 2. Veri. 2.1. Mõiste ja koostis. Veri - vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis ringleb kinnises soonestikus. Koosneb vereplasma ja vormelemendid – erütrotsüüdid (punalibled), leukotsüüdid (valgelibled), trombotsüüdid (vereliistakud). 2.2

Füsioloogia

odt

Anatoomia ja füsioloogia KT I

toitained). Erutuse tekkega südame nn siinussõlmes ja levimisega mööda erilisi lihasrakke kodade kaudu vatsakestesse kaasneb järjest mõlema kokkutõmbumine (süstol) ja vere paiskamine aorti. Kokkutõmbe järel südamelihas lõõgastub (diastol). Pärast erutuse vastuvõtmist ei vasta südamelihas kuni 0,2 sekundit uutele erutustele (on absoluutse refraktaarsuse seisundis). See asjaolu välistab südame kramplikud kokkutõmbed ja tagab südame töö sobiva rütmilisuse. 3. Südame tsükkel. Südame tsükkel koosneb süstolist ja diastolist. Südametsükkel algab kodade kokkutõmbe ehk süstoliga. Selle käigus paisatakse lõõgastuse ehk diastoli käigus pooleldi verega täitunud vatsakestesse täiendav kogus verd (lõpuks on seda kummaski vatsakeses umbes 150 ml). Sellele järgneb kodade diastol ehk lõõgastumine. Kodade süstoli järel toimub vatsakeste süstol

Füsioloogia

pdf

Südame ja vereringe füsioloogia

A.Vahtramäe 2011 1 Südame ja vereringe füsioloogia · Südame ehitus - Süda on neljakambriline ja on jaotatud vaheseinaga kaheks pooleks paremaks ja vasakuks. Kodasid lahutavad vatsakestest hõlmased klapid. Need kinnituvad kõõluskeelikute abil vatsakeste sisekihi (endokardi) külge. Atrioventrikulaarklapid avanevad vaid ühtepidi kodadelt vatsakeste suunas. Kui klapid verd tagasi lasevad, on tegemist patoloogilise seisundi klapipuudulikkusega. - Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmaline e. bikuspidaal- e.

Bioloogia

doc

Füsioloogia - veri, vereringe, hingamine

Südame lõtvumine, laienemine; süda täitub verega. 4. Südame löögisagedus ehk pulss. Rahuoleku näitajad ning muutused kehalisel tööl Pulss- erutuse tekkimise rütm siinussõlmes. Pulss=siinusrütm (Väike elektrijaam toodab impulssi ja tänu sellele toimub pidev kontraktsioon) Normväärtus: - Terve täiskasvanud inimene rahulolekus 60-70 x min. - Treenitud sportlane 40-60 x min, - Kerge keh. töö 110-130 x min. - Raske keh. töö 160-190 x min. ¤ N/M: Naistel on kõrgem pulss, kui meestel ¤ Eluviisid: Suitsetamine tõstab pulssi.. 5. Elektrilised muutused südames. Mis on EKG? Mida see näitab? Elektrokardiogramm- EKG - elektriliste potentsiaalide registreerimine keha pinnalt, mis tekivad erutuse tekke, leviku ja vaibumise tõttu südamelihases ja mis ulatuvad keha välispinnani

Füsioloogia

Rohkem sarnaseid