18.sajandi Eesti ülevaade (0)

18.sajandi Eesti ülevaade
Põhjasõda 1700-1721
Põhjasõda peeti ülemvõimu pärast Läänemerel aastatel 1700-1721. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannover. Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli riigi nimena kasutusel Moskva tsaaririik.
Sõja põhjused ja tagajärjed Eestile.
"Vana hea rootsi aeg" ei kestnud kaua. Gustav Adolf oli teinud Rootsimaa tugevaimaks pôhjamaa riigiks. Tema ajast peale oli läinud Rootsile hulk teiste riikide maid. Poola riik kaotas Rootsile Liivimaa , Venemaa püüdis oma piire Joann Julma ajal nihutada Läänemereni, mis temal aga Rootsi vastuseismise tôttu ei ônnestunud. Môlemad riigid olid vaenulikud Rootsi vastu. Heas vahekorras polnud Rootsiga ka lôunapoolne naaber Taani. Nende vahel valitsesid tihti tülid. Ühe sôja tagajärjel XVII s. keskpaiku oli Taani kaotanud Rootsile suuri maa-alasid: Ojamaa ja Saaremaa saared. Need kolm riiki asutasidki omavahel liidu ja alustasid sôda Rootsiga. Liidu tekkimiseks môjusid kaasa ka Rootsi uuendused meie maal. Môisnikud ei suutnud kuidagi unustada môisade tagastamist ja seda andeks anda Rootsi valitsusele. Üks môisnikest, alatu ja kättemaksuhimuline Johann Reinhold von Patkul astus välja Rootsi valitsuse vastu väga teravate sônadega. Tema püüdis näidata, et kuningal ei olevat mingisugust ôigust tagasi vôtta Liivimaa môisasid. Kui teda vastutusele taheti vôtta, pôgenes ta välismaale. Seal môtles ta ainult sellest, kuidas Liivimaad Rootsi küljest lahti kangutada. Patkul Pöördus kôigepealt Poola kuninga poole ja tegi temale ettepaneku hakata liitu looma Rootsi vastu. See môte meeldis Poola kuningale väga. Poolaga ühinesid varsti Taani ja Venemaa. Venemaal valitses seekord Peeter I. Peeter I ajaks oli Venemaa suureks riigiks kasvanud. Ta seisis aga eraldi teistest Euroopa riikidest ja oli neist kaugele maha jäänud kaubanduse, tööstuse ja ka hariduse poolest. Venemaal oli tarvis lähemale asuda haritud Euroopa riikidele. See vôis Peeter I arvates toimuda ainult Läänemere kaudu. Tema soov oli vähemalt mônigi sadam siin enese kätte saada. Seepärast oligi Peeter I liidu môtetega otseteed päri, kui selles asjas tema poole pöörduti. Liidu tekkimise ajal astus Rootsi troonile Karl XII. Ta oli ainult 15 aastat vana ja valitsemiseks liiga noor. Armsamaks ajaviiteks oli tal jahipidamine . Riigivalitsemine huvitas teda vähe. Kord sai ta näit. järgmise vallatusega hakkama. Ta lasknud suurde hoonesse hulga jäneseid kokku tuua ja läinud siis sinna oma sôpradega jahti pidama . Oma ettevôtlikkust ja jôudu ei osanud ta nooruse pärast môistlikumalt kasutada. Arvati, et temast korralikku riigivalitsejat ei saagi. Rootsimaa vaenlased arvasid nüüd olevat paraja aja tulnud sôda alustada.
Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli eestlasi siis 150 000 – 170 000 inimest. Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku. Üks sõja tagajärgi oli ka Tartu Ülikooli tegevuse lakkamine. Ehkki ülikooli taastamine oli Eestimaa rüütelkonna kapitulatsiooni üks tingimusi, kulus terve sajand, enne kui Aleksander I Tartusse 1802. aastal taas ülikooli rajas.
Mis muutused toimusid Eestis Vene aja saabumisega?
Venemaaga liitumine tähendas reduktsioonieelse erikorra ja privileegide taastamist ning kehtivate õigussuhete konserveerimist, Rootsi-aegne halduskord jäi Vene-aegse aluseks. Vene võim ei tegelnud 18. sajandi I poolel talurahva olukorraga ega kontrollinud Rootsi-aegsete seaduste täpset rakendamist. Balti provintside omavalitsuskorraldus ei taganud talupoegadele õiguskaitset. Esialgu üritasid talupojad kasutada varasemaid, seaduslikke teid, pöördudes kaebustega mõisnike peale tsaarivõimude poole. Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele. Ajalookirjanduses on omistatud suurt tähtsust nn Roseni deklaratsioonile (1739). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus (deklaratsioonil oli maanõunike kolleegiumi resideeriva liikme Otto von Roseni allkiri) riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olukorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast. Deklaratsioon rõhutab, et maavaldajal on pärisorjade varandusele ja elule piiranguteta õigused. Roseni deklaratsioon pole seadusandlik akt, kuid sellest ilmneb rüütelkonna kindel vastuseis oma privileegide igasugusele piiramisele. Arvatakse, et 18. sajandi keskpaigaks saavutas Eesti rahvaarv taas Suure Nälja eelse taseme (350 000) ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi. Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad. Kasvasid koormised , eriti tegu (19. sajandi alguseks umbes 85% koormiste väärtusest). Raskeim oli abitegu , mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. 18. sajandi viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, teraviljast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul ja oma mõisade kõrtsides. Praagaga nuumati Peterburi turu tarbeks härgi. Kehtis piiramatu kodukariõigus , üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega. Talupoeg elas rehielamus, tema kodune vara ja tööriistad olid puust, kodus tehtud, rauda kasutati vähe. Peatoiduseks olid aganaleib , puder ja leem. Mõisakoormistele lisandusid 18. sajandi lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust. 1781 korraldati Eesti alal esimene (kogu Vene riigis neljas) hingeloendus, 1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I 1724 kehtestatud pearahamaks, 1796 hakati võtma Vene väkke nekruteid (teenistusaeg 25 aastat). Pearahamaksu kehtestamine kutsus Lõuna-Eestis (Räpinas, Karulas) 1784 esile vastuhakud, nn pearaharahutused .
Peeter I ja tema roll Eesti ajaloos
Peeter I lasi Tartu ja Narva linnaelanikud küüditada, et raskendada sellega Eesti-ja Liivimaa valduste tagasivallutamine. 1710. aastaks alistas ta kogu Eesti- ja Liivimaa ning 1714. aastaks vallutas ka Soome.
19.sajandi Eesti ülevaade
Eesti talurahva olukord ja pärisorjusest vabastamine
Vene keskvalitsuse surve ja Napoleoni sõdade mõju tõttu nõustusid Balti kubermangude aadlikud tegelema talurahva õigusliku olukorraga.
23.mai 1816 andis keiser allkirja seadusele, millega vabastati Eestimaa kubermangu talupojad pärisorjusest. Talupoegadele anti isiklik vabadus, kuid nad vabastati ilma maata , see jäi endiselt mõisniku omandiks. Oma talus edasi elamiseks tuli maad mõisniku käest rentida, seega pidid talupojad edaspidigi teoorjusesse jääma. Pärisorjuse kaotamine Eestimaa kubermangus tegi möödapääsmatuks samasugused muudatused ka Liivimaa kubermangus. 26.märtsil 1819 allkirjastatud seadus Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise kohta kuulutati avalikult välja järgmise aasta alguses Riias, 12.märtsil 1820 tehti sama Saaremaa kihelkonnakirikutes. Ühtlasi said eestlased aastatel 1826 -1835 toimunud nimereformi käigus kohustuslikus korras perekonnanimed .
Osalt peetakse pärisorjuse kaotamist suhteliselt tähtsusetuks sündmuseks, sest maa jäi endiselt mõisniku omandisse ja pärisorjus asendus teoorjusega. Teisalt aga nähakse selles pöördepunkti Eesti ajaloos.
1809. aasta talurahvaseaduste täiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis. Eestimaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, (eestikeelsetes seaduseraamatutes nimetatakse neid kogudusteks), mille valitsemiseks valiti kogukonna eestseisja ehk vallatalitaja, vallakohtud kaotati ning nende asemel hakkasid talupoegade asju madalaima instantsina lahendama kihelkonnakohtud (kihelkonnakoguduse kohtud). Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus , samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud.
1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus , millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Liivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.
Hariduselu Eestis 19.sajandil
1802. aastal avati taas Tartu Ülikool, enamik õppejõude tulid Lääne-Euroopast. Ent juba aasta hiljem püüdis Venemaa keskvõim impeeriumi hariduselu juhtimist tsentraliseerida, muutes selle õpperingkondadeks, millest igaühe eesotsas seisis ülikool. Eesti- ja Liivimaa hariduselu hakkas siitpeale juhtima Tartu Ülikooli komisjon , kusjuures talurahvakoolide arengukava väljatöötamise eesotsas oli Tartu Ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot (1767–1852) isiklikult. Ülikooli komisjon saatis laiali küsimustikke, milles palus avaldada arvamusi koolielu ümberkorraldamise suhtes. Pastorite vastustes neile küsimustele võib näha erimeelsusi — oli humanismi - ja valgustusideedest mõjutatud saksa soost kirikhärrasid, kes pooldasid talurahvale koolihariduse andmist, seejuures ka kirjutamise õpetamist , aga ka neid, kelle soovitused piirdusid koduõpetusega ja kes leidsid , et talupoegade lastele piisab ainuüksi lugemisoskusest. Siiski tekkisid Parroti juhitud komisjoni poolt väljatöötatud kava mõjul maal nii mitmedki teise astme rahvakoolid, nõndanimetatud kihelkonnakoolid, kus õpiti kirjutamist, rehkendamist ja looduslugu; lugeda pidi sellesse kooli astuja juba enne oskama.
Koolide ülalpidamine pandi maata talupoegade õlule, kes olid pärisorjadest muudetud teoorjadeks ja kellel seetõttu polnud ka tegelikku majanduslikku jõudu rahvahariduse edendamiseks. Olukorda leevendas mõningal määral rändõpetajate ametisse panemine , kes juhendasid laste lugema õppimist. Rändõpetajate tegevust täiendasid pühapäevakoolid: lapsed õppisid pühapäeviti lugema mõne ärksa vaimuga talupoja juhtimisel. Tekkisid ka parandus- ehk järeleaitamiskoolid, kus õpetati leeriealiseks saavaid noori, kel lugemine selleks ajaks veel selge ei olnud. Sajandi keskel toimunud usuvahetusliikumise käigus tekkis ka märkimisväärne hulk õigeusu koole.
19. sajandi keskpaik tõi kaasa otsustava muutuse eestlaste kultuurilises eneseteadvuses ja -teostuses: leidis aset rahvuslik “ärkamine”. Ideelised mõjud tulid peamiselt Lääne-Euroopast. Tähtsaimad autorid, kellele toetuti, olid Johann Gottfried Herder ja Jean-Jacques Rousseau . Baltisaksa ja vene mõjude all ja nende mõlema surve vahel manööverdanud eestlane leidis endale nüüd eeskuju ka Soome näol, kes küll samuti kui Eesti kuulus Venemaa koosseisu, kuid kel oli märgatavalt suurem autonoomia . Kultuuriga seotud mehhanismid, mis võimaldasid rahvuslikku ärkamist, olid tõenäolikult järgmised: 1) eesti soost autoriteetide esilekerkimine; 2) eestikeelse kirjasõna laialdane kasutuselevõtt; 3) algupärase rahvusromantilise kirjanduse ja heliloomingu esiletõus; omakeelse ja -meelse koolikirjanduse teke; 4) ühtse kirjakeele teke; eesti folkloori väärtustamine ja rahvaluulekogude koostamine rahva seast pärit kirjasaatjate osavõtul; 5) mitmehäälse koorimuusika viljelemine, eriti koolides , mis tegi võimalikuks ülemaalised laupeod 1869. aastast alates; 6) eesti ühiskonna suur iseorganiseerumisvõime “rohujuure” tasandil seltside , ühenduste ja põllumeeste kutseühingute näol; 7) rahvusliku ajakirjanduse teke.
Eriti oluliseks võib pidada just eestikeelse ajakirjanduse arengut. Eestlaste rahvuslikuks eripäraks kujunes mitte ainult ajalehtede lugemine, vaid ka neile kirjutamine, millest 19. sajandi lõpu poole näis kujunevat lausa grafomaania. Tegelikult oli see tähtis viis avalikus elus osalemiseks. 1893. aastal kirjutas ajaleht “Olevik”, et eestlased on lugeja rahvas ja tema lemmiklektüüriks “poliitika ajalehed”.
Võib öelda, et 19. sajandi keskel kulmineerusid eestlaste eelmiste põlvede jonnakate hariduspüüdluste ja tagasihoidlike külakoolmeistrite töö tulemused. Ilma rahva sajandite pikkuse haridusjanuta ja rahvakooliõpetajateta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks osutunud. Ent rahvakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka otsene ja vahetu: just nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; just nemad asutasid nooditundjatena koore, sageli ka orkestreid , mis tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. Ka olid rahvakooliõpetajad ise enamasti agarad koorilauljad ning ajalehtede kirjasaatjad.
Katariina II
Katariina II (valitses 1762-1796) oli ühtlasi kogu Vene keisririigi ajaloo üks silmapaistvamaid ja teguvõimsamaid valitsejaid. Saksa väikevürsti tütrena sündinud ja abielu kaudu Vene troonile tõusnud Katariina oli tahtejõuline, intelligentne ja haritud daam. Ta pidas kirjavahetust filosoof Voltaire’iga (1694-1778) ja oli mõjutatud Euroopas levinud valgustusideedest. Keisrinna lasi kokku kutsuda rahvaesinduse, et see võtaks vastu uue vabameelse seadustekogu. Katariina oleks meeleldi kaotanud ka pärisorjuse, kuid selleks ei olnud valmis ei Vene aadel ega ka talupojad ise. Sellegipoolest teostas Katariina reforme, mille eesmärk oli Venemaa tsiviliseerida. Katariina II valitsusaega langes Vene ajaloo suurim talupoegade vastuhakk – talurahvasõda (1773-1775) Volgamaal.
Balti erikorra suhtes oli Katariina kriitiline. Keisrinna toetas edumeelse pastori kavatsust avaldada pärisorjusest kritiseeriv kirjutis. Katariina seadis eesmärgiks, et ka kubermangureform laieneks ka Balti kubermangudele. Reformi tulemuseks oli nn asehalduskord , sest sel ajal esindas Baltimaades riigivõimu Riias resideeruv asehaldur ehk asevalitseja .
Katariina II valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning Tartusse ehitati Liivimaa esimene kivisild (Tartu Kivisild).