Vene aja esimene sajand (0)

Vene aja esimene sajand
1710-1819
Laura Peets
Vene võimu aeg
Peeter I andis (1710, 1723) Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades 
nad peagi  teenistuskohustusest
Baltisakslased  leidsid rahendust Vene haldusaparaadis ja 
sõjaväeteenistuses
Rüütelkondade mõju kasvas: nende käes lid kohalik omavalitsus , kohus 
ja politsei ning osaliselt kontroll kooli ja kiriku üle
Rüütelkondade liikmeskonna piiritlesid aadlimatriklid mis valmisid 
Liivimaal 1747 a. , Eestimaal 1756 a, Saaremaal  1741 aastal.
18.saj. I poole Eesti- ja Liivimaad iseloomustab õiguslik segadus
Venemaaga liitumine tähendas reduktsioonieelse erikorra ja privileegide 
taastumist ning  kehtivate õigussuhete konserveerimist
Rootsi aegne halduskord jäi Vene-aegse aluseks
Vene võim ei  tegelenud  18 saj. I poolel talurahva olukorraga ega 
kontrollinud Rootsi-aegsete seaduste täpset rakendamist
Balti provintside omavalitsuskorraldus ei taganud talupoegadele 
õiguskaitset
Esialgu üritasid talupojad kasutada  varasemaid  ,seaduslikke teid, 
päärdudes kaebustega mõisnike peale Peterburi võimude poole
Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele
Ajalookirjanduses on omistatud suur tähtsust nn. Roseni 
deklaratsioonile(1739a.). 
See oli Liivimaa  rüütelkonna vastus riigiasutuse järelepärimisele 
talurahva õigusliku olikorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani  kaebusega 
mõisniku omavoli pärast
Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad
Kasvasid koormused, eriti tegu 
Raskeim  oli  abitegu , mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa 
vajadustele
18.saj. Viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus 
viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, tervailjast viinaajamist ning 
müüsid  viina  Vene turul oma mõisade kõrtsides
Kehtis piiramatu kodukariõigus
Üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega
Mõisakoormistele  lisandusid 18.saj. Lõpul riiklikud kohustused, nende 
kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust
1781 korraldati Eesti ala esimene hingeloendus
1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I kehtestatud  1724 a. 
Pearahamaks1796 hakati võtma Vene väkke neukreid mille  teenistus  aeg 
oli 25 aastat
Pearahamaksu kehtestamine kutsus Lõuna-Eestis esile vastukahud ehk 
pearaharahutused
1783 kuulutas  keisrinna  Katariina II rüütelkondade kauastele taotlustele 
vastu tulles kõik Eesti- ja Liivimaa mõisad pärusmõisadeks- alloodideks
Seni oli riigivõim kasutanud neid läänimõisadena, mille võõrandamiseks 
oli vaja suverääni luba
Tallinna ja Riia kubermangust moodustati  Riia asehalduskond, kus 
kehtestati Vene valitsemiskorraldus
Tallinna kubermangu lisandus uue, viienda maakornna ehk kreisina 
Paldiski
Riia kubermangu nüüd üheksast kreisist olid uued  Valmiera  , Viljandi, 
Valga ja Võru
Rüütelkondade eesõigused üldiselt säilisid , kuid Balti kubermangude 
aaldikorraldust lähendati Vene omale
Maanõunike  kollegium kaotati , validi aadlimarssalid
Kõik kreisikeskused said linnaõidused
1785  kehtestati Vene linnaseadus, mis andis kodanikuõiguse kõigile 
vabadele  linnaelanikele kes siis valisid linnanõukogu
Raad  säilis kohtuasutusena
Poolitseivõim oli politseimeistril
Kaubanduse ja käsitööga tohtisid tegeleda kõik
Keised Paul I kaotas 1796 aastal asehalduskorra
Algas pärisorjusest vabanemise aeg
Enamik baltisaksa  mõisaomanikke ei mõistnud agraarreformide 
vajalikkust ega vajadust muuta oma tootmine majanduslikult tõhusamaks
Määrav oli tsaarivalitsuse arusaamine ja püüe reformeerida talurahva 
olikorda, sissejuhatavalt ja katseliselt Balti provintsides
Liivimaa kindralkuberner George von Browne andis 1765 aastal keisrinna 
nõudmisel Liivimaa maapäeva otsuse vormis välja kaks patenti, mis 
kehtestasid talupoegadele soodustusi
talupoeg sai omandiõiguse oma vallasvarale, koormised pidid 
normeeritama ning neid ei lubatud tõsta, kodukariõigust piirati,  talupoeg  
sai õiguse kaevata mõisniku peale sillakohtusse
Need määrused tähendasid talurahva vahanemise algust ning 
talurahvaküsimuses vene riigivõimu ja Balti aadli rivaliteedi algust
Liivimaa maapäev otsustas 1765 rahavada talurahva kihekonnakoolid ja 
uue koolitüübina suuremates  mõisades mõisakoolid ehk külakoolid
Külakoolid hakkasid vähehaaval  tekkima ka Eestimaal
Tartu ülikooli  taasavamine
 21.–22. aprillil 1802 taasavati Tartu ülikoolrüütelkondadest sõltuva Balti 
(provintsiaal)ülikoolina. 
12. detsembril 1802 Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga sai 
ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool .
Ülikooli  klassitsistlikus  stiilis peahoone on ehitatud 1804–1809.
Aastal  1803 avati eesti keele lektori  ametikoht
Tartu ülikooli dünaamiline areng kestis aastatel 1820–1890, millest 
aastaid 1855–1880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks , 
kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks
1790. aastatel arutati  Liivi- ja Eestimaa maapäevadel talurahva olkorra 
parandamist 
Eestimaa maapäev võttis 1802 vastu regulatiivi, millega talupoeg sai 
vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse
Otsustati asutada talupoegade kohelkonna- ja vallakohtud
Keiser  Aleksander I asutas 1802 nii Eesti- kui ka liivimaa mõisnike 
krediitkassa
Maapäeval vastu võetud ja 1804 aastal keisri kinnitatud Liivimaa 
talurahvaseadus  kindlustas talupojale talu suhtes pärandatava 
kasutusõiguse ning talu vallas- ja kinnisvarale omandiõiguse
Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja 
kvaliteedile. 
Nii eesti kui ka liivimaal loodi uud talurahvakohtukorraldus , 
kodukariõigust piirati
Vallakohus oli talurahva tulevase omavalitsuse algrakuke
Talupoeg jäi sunnismaiseks, kui d mõisnik ei tohtinud teda enam maast 
lahutada ega maata  võõrandada
Taluperemehed vabastati kodukarist ja nekrutikohustustest
Eestimaa 1804 a. Talurahvaseadus parandas talurahva õiguslikku 
seisundit vähem
See põhjustas 1805  Kose -Uuemõisas rahutusi
Arhitektuur
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri 
peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas  
seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad 
(Jõelähtme, Ruunavere).
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. 
See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 
1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk 
ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 
ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas 
kõige kuulsam ilmselt  eespool nimetatud Carl Ludvig  Engel . Ta oli 1809-
1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi 
Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid 
klassitsistlikke linnakeskusi. 
Maalikunst ja  graafika
Eestimaa kunstielu oli 18.-19. sajandi vahetuseni üsna loid . Teatud 
elavnemine toimus alles siis, kui siia saabusid sakslased  Karl August 
Senff (1770-1838) ning  Gerhard  Franz ja Karl  Ferdinand  von 
Kügelgen.
Senff tuli 1803 Tartu ülikooli joonistusõpetajaks. Teda ehk ei olegi õige 
nimetada klassitsistiks, sest tema originaalloomingust on väga vähe 
teada. Peamiselt tegeles ta graafikaga
Paremini  õnnestusid portreed. Neist on tuntumad  krahv Wittgensteini 
(1815) ja marssal Barclay de Tollyt (1816) kujutavad tööd. 
G. F. von Kügelgen oli Euroopaski  tuntud portretist. 1798. aasta veetis 
ta Tallinnas ja Põhja-Eestis, kuid aasta lõpus sõitis Peterburi ja 1803 
otsustas minna kodumaale.  Tagasiteel tuli ta  veelkord  Eestisse. Tema 
töid (J. W. Goethe, 1808-1809, K. Morgenstern, 1809 ) on ka Tartu 
Ülikooli Raamatukogus.
Kui Gerhard oli Eestis suhteliselt lühikest aega ja tema tähtsus on pigem 
kunstielu turgutajana, siis sügava jälje Tallinna kunstiajalukku jättis tema 
kaksikvend Karl.
 Ta maalis arvukalt linna ja selle ümbruse vaateid. Temagi saabus 
Eestisse 1798 ja aasta lõpul läks koos vennaga Peterburi. 1816 tuli ta 
pärast vaheldusrikast elu Venemaa avarustel jälle  Tartusse . 1827 asus ta 
alaliselt elama Tallinnasse. Karl oli ennekõike maastikumaalija. 
Hernhuutlus Eestis
 Liivimaale jõudsid esimesed hernhuutlased  eesotsas Christan 
Davidiga 1729. aastal ja rajasid koguduse Tallinna.
Esimene suur usuline ärkamine eestlaste keskel algas Lõuna-
Eestis Urvastes 1736. aastal.
 Pärast hernhuutlaste juhi krahv Zinzendorfi enda visiiti Tallinnasse 1736 
hakkas vendi saabuma rohkem. 
Hernhuutlased olid tänuväärt külalised Põhjasõjast laastatud maal, mille 
kiriklikkus oli suuresti küsitav. 
Vennaksed süvendasid juba pietistide poolt tasapisi juurutatud kommet 
pidada palvetunde väljaspool pühapäevast jumalateenistust. 
Mõisnikud kutsusid vendi mõisatesse eelkõige nende hea käsitööoskuse 
tõttu,  vagadus oli seejuures esialgu ainult kasuks.
Rahvakunsti  omapära
Klassitsismiajastul kasvas Eesti kultuurielus maalikunsti ja graafika 
osatähtsus.
 Hakkas kujunema uusaegset tüüpi kunstielu, mille tähtsateks  osadeks  
on kunstinäitused ja oma kohalik kunstiharidus.
 Üllatavalt vara, juba 1798,toimus esimene avalik kunstinäitus Tallinnas. 
Sellel eksponeeriti Lääne – Euroopa 16 – 18.saj. maalikunstnike teoseid, 
aga ka maalide järgi loodud vasegravüüre. 
1802.a. taasavati Tartu Ülikool saksakeelse ülikoolina.
 Samal aastal hakkas ülikooli juures tegutsema joonistuskool Dresdenist 
kutsutud graafiku Karl August Senffi (1770 – 1838) juhtimisel. 
Tema parimad tööd on vaselõiketehnikas portreed.

Document Outline

• Slide 1
• Vene võimu aeg
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Tartu ülikooli taasavamine
• Slide 12
• Slide 13
• Arhitektuur
• Maalikunst ja graafika