12 olümplast (0)

2. Zeus
Zeus ja tema vennad heitsid liisku, et selgitada missugune osa universumist kellelegi pidi kuuluma. Zeusist sai ülemvalitseja. Tema oli taeva isand, vihmajumal ja pilvede koguja, kes käsutas hirmuäratavaid piksenooli. Tema oli võimsam kui kõik teised taevalised ühtekokku. " Iliases " ütleb ta oma perekonnale :"Olen võimsam ma taevasist kõigist. Võisiis proovige , et ise kõik seda näeksite kindlalt: pange kuldne tekett läbi ilmade rippuma taevast ning sest haarates kõik, jumalad nii kui jumalannad , kiskuma hakake! Kuid maha iial ei tõmba te taevast ...Zeusi...Kui aga soov oleks endal mul proovida naljaks, ma võiksin teid üles kiskuda kõiki ja maad, mered kõik üheskoos veel. Ümber Olümpose tipu ma köidaksin otsa sel ketil ning keset õhku rippuma jääks nii terve see maailm. "Ometi polnud ta kõikvõimas ega ka kõiketeadja. Talle võis vastu hakata ja teda võis tüssata. "Iliases" veab Poseidon teda ninapidi ja sedasama teeb Hera . Mõnikord kõneldakse, et ka salapärane jõud, saatus on temast tugevam.
Teda kujutatakse armumas ühesse naisesse teise järel ja kasutamas kõikvõimalikke võtteid, et oma truudusetust naise eest varjata. Põhjust, miks kõige majesteetlikuma jumala niisuguseid tempe kirjeldatakse, näevad õpetlased selles,et lugulaulude ja müütide Zeus on paljude jumalate kokkuliitmise tulemus. Kui tema kummardamine levis kuskile linna, kus juba oli oma taevane valitseja, sulasid nood mõlemad pikapeale kokku üheks jumalaks . Kunagise jumala naine omistati siis Zeusile . Tulemus oli ikkagi ebaõnnestunud ja hilisematele kreeklastele ei meeldinud nood lõputud armuseiklused.
Zeus nõudis inimestelt peale ohvrite ka õigeid tegusid. Kreeka vägedele Trooja all öeldakse, et isa Zeus ei abista kunagi valelikke, kes tõotust ei pea.
Zeusi rinda kaitses egiid, mida oli õudne vaadata; tema lind oli kotkas, tema puu- tamm. Tema oraakel elas Dodona tammikus. Jumala tahet loeti tammelehtede sahinast, mida tõlgendasid preestrid.( Hamilton 1975:19)
2.1.Taevane karistus
Olid ajad, mil inimesed elasid pingutusteta ja muretult. Kõik õnnetused ja hädad (valu, haigused, väsimus) olid suletud suurde laekasse. Ühel päeval tahtis Zeus inimesi karistada , sest need olid röövinud jumalatelt tule. Ta lõi esimese naise, Pandora. Viimane võttis laekalt kaane ning kõik maailma hädad pääsesid välja. Alles jäi ainult Lootus, inimeste ainus lohutaja.( Simpson 1997:19)
3.Hera
Hera tekkis taevajumalatarina ja on tõenäoliselt vanem kui Olümpose panteon. Zeusi naisena oli ta Olümpose kuninganna ja istus troonil abikaasa kõrval. Ta hoidis oma ilu kannatlikult alal, supeldes igal aastal maagilistes vetes ja tarvitades õli, mille lõhn kandus üle kogu maailma.(Chaline 2005:46)
Ta oli abielu kaitsja ja abielunaised olid tema erilise hoolitsuse all. Poeetide poolt loodud Hera portreel on vähe veetlevust. Ühes varasemas poeemis öeldakse aga tema kohta nõnda:
" Kuldse trooni Hera, taevaliste kuninganna.
Jumalatest kõige ilusam ja üllaim emand ,
keda kogu olümplaste pere kummardab
ja austab võrdselt piksekäsutaja Zeusiga."
Aga kui jutt temast muutub üksikasjaliseks, selgub , et ta on peamiselt tegevuses nende paljude naiste karistamisega , kellesse Zeus on armunud, ja isegi sel juhul, kui viimane oma ohvreid vägistas või pettuse teel võrgutas. Herale oli täiesti ükskõik, kui palju üks või teine Zeusi armupartner süüdi või süütu oli; peajumalanna kohtles neid kõiki ühtviisi. Hera ohjeldamatu raev jälitas neid ja isegi nende lapsi. Samuti ei unustanud Zeusi kaasa mingit auhaavamist. Trooja sõda võinuks lõppeda ausa rahuga, kuid troojalasi Hera ei sallinud, kuna Paris oli kuulutanud kõige kaunimaks jumalannaks mitte tema, vaid Aphrodite . Viha auhaavamise pärast pulbitses peajumalanna südames seni, kuni Trooja oli varemeisse langenud.Ühes kuulsas müüdis, kuldvillaku otsimise loos , on Hera kangelaste armuline kaitsja ja suurtele tegudele innustaja; kuid seda ainult selles loos. Ometi austati teda igas kodus. Oli ta ju abielunaiste jumalanna ja nende abistaja. Eileithyia , kes abistas naisi sünnitamisel, oli Hera tütar. Lehm ja paabulind olid Herale pühendatud. Argos oli tema lemmiklinn.(Hamilton 1975:20)
4.Poseidon
Tema oli merede valitseja. Kronose ja Rheia poeg, Zeusi ja Hadese vend ning üldise tunnustuse poolest peajumalast järgmine.Tema relvaks oli kolmhark , millega ta paneb mere mässama ja maa värisema. Aga kui ta kihutas oma kuldse vankriga üle vete, vaibus vetemöll ja leevendav rahu järgnes talle vaiksetel ratastel . Kreeklased mõlemal pool Egeust olid meremehed ja merejumal oli neile kõige tähtsam. Nad kujutasid teda habemiku ja lokkisjuukselise vanamehena.(Chaline 2005:50) Poseidoni naine oli Amphitrite, titaan Okeanose lapselaps. Amphiritega oli tal poeg Triton. Poseidonil oli hiilgav palee keset merd, kuid sagedamini võis teda leida Olümposelt. Peale selle, et Poseidon oli merde isand, kinkis ta inimesele esimese hobuse, ja teda austati nii selle kui veel muudegi teenete eest.
"Suur Poseidon, on sinu kingiks meile
tugevad ratsud, noored hobused , ja samuti
võim sügavuste üle."
Torm ja tuulevaikus olid tema valduses:
"Tema käsutas ja maru tõusis
ja meri vahutama lõi."
Poseidon on mõnevõrra seotud nii sõnni kui hobusega , kuid sõnn oli seotud paljude teistegi jumalatega.(Hamilton 1975:21)
5.Hades
Tema oli olümplaste kolmas vend, kes sai liisu teel enesele allilma ja surnute valitsemise. Teda hüüti ka Plutoniks, jõukuse jumalannaks, maapõue peidetud väärismetallide isandaks. Roomlased kutsusid nagu kreeklased teda selle nimega, kuid sageli kasutasid ka nime Dis, mis tähendab ladina keeles "rikas". Hadesel oli ka kurikuulus kiiver, mis muutis selle kandja nägematuks. Väga harva lahkus ta oma pimeduseriigist, et külastada Olümpost või maapealseid, ja ega seda keegi soovinudki. Ta polnud ju teretulnud külaline. Ta oli halastamatu, järeleandmatu, kuid õiglane; kardetud, kuid mitte õel jumal.(Hamilton 1975:23)
Hadese naine oli Persephone , kelle ta röövis oma pimedasse, põrgukoer Kerberose poolt valvatavasse riiki. Hadese naisest sai allilma kuninganna.(Chaline 2005:44) Hades oli küll surmajumal , mitte aga surm ise;(Hamilton 1975:23); kreeklased kujutasid teda majesteetliku vanamehena, kes hoiab käes saua ja mõnikord granaatõuna.(Chaline 2005:44)
6. Athena
Tema oli Zeusi tütar. Ema tal polnudki . Täiskasvanuna ja täies relvastuses kargas ta välja Zeusi peast . Varasemates lugudes, "Iliases", kujutatakse teda pöörase, hoolimatu lahingujumalannana; kuid teistes müütides on ta sõjakas ainult riigi ja kodu kaitsmisel võitluses välisvaenlaste vastu. Athena oli peamiselt linna jumalanna, tsivlisisatsiooni, käsitöö ja põlluharijate kaitsja, ratsutamiskunsti rajaja, kes esimesena taltsutas hobuse, et inimesed seda kasutada saaksid.(Hamilton 1975:23)
Tal olid ka prohvetivõimed, mida ta võis kinkida lihtsurelikele, samuti nagu ka nooruslikkust ja imposantset välimust.(Chaline 2005:39) Athena oli Zeusi lemmiklaps. Zeus usaldas tema kätte oma hirmuäratava egiidi ja hävitava relva, piksenoole.
Tema kirjeldamisel kasutatakse kõige sagedamini väljendit "hallisilmne" või, nagu seda mõnikord on tõlgitud, "välgusilmne". Kolmest neitsilikust jumalannast oli tema kõige tähtsam ning teda kutsuti neitsiks- Parthenoseks. Hilisemas poeesias on Athena tarkuse , arukuse ja puhtuse kehastus.(Hamilton 1975:24)
Athena tähtsust ja vanust tõestavad tema paljud, osalt veel mitte päris usaldusväärselt tõlgendatud lisanimed ning tema arvukad funktsioonid.
Ta aitas kangelasi, kui need talle oma tarkuse poolest sümpaatsed olid ning samuti kaitses ta kindlusi. Ta rikastas inimeste elu leiutistega, õpetas paiksetele inimestele laevade ehitamist, naistele kudumist ja ketramist. Tema leiutiste hulka kuulub ka flööt, kuid viskas pilli minema, kui avastas, et selle puhumisel tekivad punnpõsed, mis talle üldse ei sobi.
Athena püha lind on öökull, keda peetakse iseäranis targaks ning kes seetõttu sobib tarkusejumalannaga hästi kokku. Ateena linn sai oma nime Athena järgi, kes võitluses Poseidoniga tagas endale Atika maakonna. Poseidon lõi akropolile allika, samal ajal kui Athena torkas oma oda maasse ning sealt kasvas välja õlipuu ja kaksteist jumalat, kes mõistsid jumalate võitluse üle kohut , tunnistades Athena võitjaks. Athenale oli tema oma linnas pühendatud tähtsaim tempel akropolil- Parthenon. Templis asus kaheteistkümne meetri kõrgune kullast ja elevandiluust jumalanna kuju, templi idaviilul kujutati tema võitlust Poseidoniga. Templi ees kõrgus pronksi valatud kolossaalne skulptuur "Eestvõitleja", mille sätendavat odaotsa nägid Ateenale kurssi hoidvad meresõitjad juba ulgumerelt.(Fink 1993:62)
6.1.Athena pidustused- panatenaiad
Need olid tähtsaimad pidustused Ateenas, mida peeti iga nelja aasta tagant. Sellega peeti Athena sünnipäeva. See vaatemänguline suursündmus hõlmas laulmist, tantsu ja võistlusi. Võimsas rongkäigus viidi Parthenoni leiba ja teisi ande, kus need ohverdati jumalannale, kelle kuju mähiti kaunisse rüüsse.( Senker 2004:21)
7. Apollon
Siledate põskedega, nägus ja igavesti noor Zeusi poeg ja Artemise kaksikvend Apollon oli väga mitmekülgne.(Chaline 2005:37)
Ta on ilus kuju kreeka poeesias, meister muusikant, kes lõbustab Olümpost oma kuldsel lüüral mängides; samuti on ta hõbedase vibu peremees , laskurite jumal, kes nooli kaugele lennutab; samuti on ta tervendaja, kes esimesena õpetas inimesele tohterdamist. Isegi rohkem kui kõigi heade ja meeldivate väärtuste poolest austatakse teda valgusejumalana, kelles pole mingit varju, ja seega on ta ka tõejumal. Ükski vale sõna ei tule iial üle tema huulte .
"Oo Phoibos, oma tõeaujärjelt,
oma eluasemelt maailma südamest
räägid inimsoole.
Zeusi käsul ükski vale sinu suust ei tule,
ükski vari ei saa tõele langeda.
Zeus igavese käsu andis:
Apollonit saatku ainult tõde,
mis igas tema sõnas avaldub."
Mütoloogias etendab tähtsat osa Delfi Parnassose mäe jalamil, kus asus Apolloni oraakel. Kastaleia oli Apolloni püha allikas; Kephissos tema jõgi. Seda paika peeti maailma keskpunktiks, nii et seda käis vaatamas palju palverändureid nii Kreekast kui välismaalt. Ükski teine pühamu ei saanud sellega võistelda. Innukate tõeotsijate küsimustele andis vastuseid preestrinna, kes langes enne kõnelema hakkamist transsi. Transs arvati tingitud olevat aurudest, mis kerkisid sügavast kaljulõhest, kus asetses oraakli iste, kolmejalgne järi - tripood .(Hamilton 1975:24) Apollon oli jumal, kes võistles edukalt teiste jumalatega oraakli rolli nimel, sai muusikajumalaks pärast seda, kui võitis muusikavõistlusel Paani ning juhendas muusasid .(Chaline 2005:37)
Apollonit kutsuti deloslaseks tema sünnisaare järgi ja püütialaseks, kuna ta tappis mao Pythoni, kes elas kunagi Paranassose koopas . Madu oli hirmuäratav koletis ja võitlus oli ränk, kuid lõpuks jumala tabavad nooled tõid võidu. Tema teine sageli esinev nimi oli Lykios, s.t lüükialane, mida sageli seletatakse tähendusega " huntide jumal", " valgusejumal " ja "Lüükia jumal". "Iliases" hüütakse teda Smintheuseks, kuid kas see nimo tähendas põldhiirte kaitsjat või hävitajat, pole teada. Sageli kutsuti teda ka päikesejumalaks. Tema nimi Phoibos tähendab särav, hiilgav. Kuid tegelikult oli päikesejumal Helios, titaan Hyperioni laps. Delfi Apollon oli heategev võim, otsene sidemees jumalate ja inimeste vahel, kes õpetas inimestele jumalate tahtmist teada saama, näidates neile, kuidas sõlmida taevalisega rahu; samuti oli ta ka puhastaja , kes võis süüdlastelt maha pesta isegi sugulaste vere. Siiski on ka mõningaid müüte, milles teda kujutatakse halastamatuna ja julmana ning (Hamilton 1975:24) tema nägu võis muutuda pimedaks nagu öö. Pärast flöödivõistlust saatür Marsyasega nülgis Apollon tolle elusalt ning kuningas Midasele laskis ta Paani muusika eelistamise eest kasvatada eeslikõrvad.(Chaline 2005:37) Temas võitlesid nagu kõigis jumalais kaks alget: ühelt poolt algeline toorus ning teiselt poolt ilu ja poeesia . Ent temas oli säilinud primitivismi siiski väga vähe. Tema puu oli loorberipuu . Palju olevusi oli pühendatud temale, tähtsamad neist delfiin ja ronk.(Hamilton 1975:25)
8. Artemis
Apolloni kaksikõde, Zeusi ja Leto tütar. Üks kolmest Olümpose neitsist-jumalannast:
"Kuldne Aphrodite, kes kõiki armastama sunnib,
ei suuda võitu saada kolmest südamest: puhtast
neitsist Hestiast, hallisilmsest Athenast, kes hoolib
ainult sõjasy ja kaunist käsitööst,
Artemisest, kes metsi armastab ja mägestiku loodust."
Artemis on metsloomade emand, kõige kõrgem kütt jumalaist-küllalt tähelepanuväärne amet naisterahvale. Hea kütina hoolitses ta noorloomade eest; tema oli ka neitsiliku nooruse kaitsja kõikjal.(Hamilton 1975:25)
Ta küttis iga päev kaarikus, mida vedasid kuldsete sarvedega isahirved, oli ka loomade käskijanna. Koduloomi hooletusse jättes solvasid lihtsurelikud jumalatari. Artemis nautis ka tantsimist ja laulmist ning nümfide seltskonda. Ta valvas laste sünnitamise, kasvamise ning naise peamiste arenguetappide, samuti meeste täiskasvanukssaamise riituste üle. Ta tõi jõukust ja pikka iga lihtsurelikele, keda soosis, ent neile, kes talle meelehärmi valmistasid, langesid osaks haigus ja halb õnn.(Chaline 2005:38)
Ometi esineb temagi puhul mütoloogiale omane vasturääkivus: ta ei lase kreeklaste laevastikku Trooja alla sõita enne, kui talle ohverdatakse neitsi. Ka mitmes teises loos esineb Artemis metsiku kättemaksjana. Teisest küljest aga, kui mõni naine suri kiiresti ja valutult, siis peeti kadunud Artemise hõbenoole ohvriks. Temale olid pühendatud küpress ja kõik metsloomad , eriti aga põder.(Hamilton 1975:26)
9.Aphrodite
Armastuse- ja ilujumalanna , nii jumalate kui inimeste kaval võrgutaja; naeru armastav jumalanna, kes naeris magusalt või pilkavalt kõiki, kes ta võludele alistusid, vastupandamatu jumalanna, kes röövis aru isegi tarkade peast.(Hamilton 1975:26) Aphrodite tekkis oma täies hiilguses merevahust, kuhu Kronos oli visanud oma isa Uranose küljest lõigatud genitaalid.(Chaline 2005:37) Merest sündimine leidnud aset Kythera lähedal, kust ta kanti Küprosele. Mõlemad saared pühendati temale ja teda hüüti Kythereiaks või Kypriseks niisama tihti kui tema õige nimega.(Hamilton 1975:27) Võlurina, kelle ilu täitis õhu linnulauluga ja kes ainuüksi oma möödumisega pani lilled õitsema, kandis ta võluvööd, mis äratas armastust nii lihtsurelikes kui jumalates.(Chaline 2005:37) Ühes "Homerose hümnidest" nimetatakse teda "Ilusaks kuldseks jumalannaks" ja öeldakse tema kohta:
"Nii läänetuule kiireil tiivul kanti ta
kord üle võimsalt kohiseva vetevoo
ning merevahust sünnitatud kaunitar
sai koduks Küprose, mis laintest piiratud.
Ja hoorid , need, kes kuldseid rüüsid kannavad,
kõik lauldes tervitasid teda rõõmuga.
Nad andsid talle ülla taevalise rüü
ja viisid jumalate ette neitsi siis.
Ja taevaliste peret valdas imetlus,
kui sinikroonne Kytheria naeratas."
"Iliases jutustati Aphroditest nii nagu ta oleks olnud malbe, jõuetu olend, keda surelikel polnud tarvis karta . Hilisemates poeemides kujutatakse teda tavaliselt reetlikuna ja õelana, kes kuritarvitab oma hukutavat ja laostavat mõju inimeste üle. Enamikus müütides on Aphrodite abikaasaks Hephaistos , lombakas ja inetu sepatööjumal.(Hamilton 1975:27) Hephaistos suutis Olümpose jumalate suureks heameeleks Aphrodite koos Aresega voodis lõksu püüda.(Chaline 2005:37) Mirt oli Aphrodite puu; tuvi tema lind- mõnikord ka varblane ja luik.(Hamilton 1975:27)
10. Hermes
Zeus oli tema isa ja Maia , Atlase tütar, tema ema. Tänu väga kuulsale kujule on tema välimus meile tuttavam kui teiste jumalate oma. Hermes oli meeldiv ja kärmas. Jalas kandis ta tiivulisi sandaale, tiivad ehtisid ka tema madalapõhjalist kübarat ja võlukeppi, heeroldisaua.(Hamilton 1975:27) Tüüpiliseks atribuudiks oli tema puhul rahakott , mis näitab teda õnneliku leiu ja kiire kasumi jumalana.(Fink 1993:134)
Ta oli jumalate käskjalg, kes tegutses saadiku ja heeroldina, andes lihtsurelikele edasi jumalate soovid ja olles sageli vahendajaks jumalate endi vahel. Tal olid tugevad võluvõimed ning ta eelistas läbirääkimisi vägivallale.(Chaline 2005:46) Kõigist jumalaist oli ta kõige nutikam ja kavalam; tegelikult oli ta meisterlik varas , kes alustas oma karjääri juba enne, kui sai päev vanaks .
"Laps sündis koidu ajal,
ja enne õhtueha varastanud oli ta
Apolloni karjad"
Zeusi käsul andis ta loomad omanikule tagasi ja sai Apollonilt süü andeks, sest kinkis talle lüüra, mille oli just leiutanud ja valmistanud kilpkonna koorikust. Tõenäoliselt on sel väga varajasel müüdil ühist faktiga, et Hermes oli kaubanduse-ja turujumal ning kaupmeeste kaitsja.(Hamilton 1975:27) Hermes saatis veel surnuid allilma ning kuna teda peeti tähestiku leiutajaks, nähti teda ka suhtlemisjumalana.(Chaline 2005:46) Osava sõnaväänajana austasid teda kõnemehed; filoloogid nimetasid tekstitõlgenduskunsti tema järgi hermeneutikaks.(Fink 1993:135) Samuti oli ta muusikajumal Paani isa ja lüüra leiutaja (Chaline 2005:46) Tema esineb müütides jumalatest kõige sagedamini.(Hamilton 1975:28)
11. Ares
Sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, kes mõlemad- nagu Homeros teatab- teda põlgasid. Tõepoolest, Ares on põlatud kogu " Iliase " ulatuses, kuigi see on sõjapoeem. Puhuti kangelased rõõmustavad Arese lahingutöö üle, kuid kaugelt rohkem selle üle, et pääsesid halastamatu jumala raevu eest. Homeros nimetab teda tapahimuliseks, verejanuliseks, surelike kehastunud needuseks; samuti ka- nii imelik, kui see ei ole- argpüksiks, kes röögib valu tundes ja põgeneb kohe kui haavata saab. Lahingus on Aresel oma saatjaskond, kes peab sisendama südidust. Siia kuulusid Arese õde Eris (mis tähendab tüli, riidu) ja Taplus, Arese poeg. Sõjajumalanna Enyo liigub Arese kõrval ja Enyol on kaasas Hirm, Õudus ja Paanika . Sealt, kus nad üle käivad, tõuseb kohutav hädakisa ja maa upub verre.
(Hamilton 1975:28) Ta oli hirmus tegelane, kes tundis mõnu konfliktidest, nautis verevalamist ja rõõmustas enda põhjustatud hävingu üle. Metsik ja isameelne, käitus harva väärikana ja ei mõelnud oma tegude õigustatusele või tagajärgedele. Kreeklased kujutasid teda habemiku sõdalase ja alasti noormehena. Tema atribuuditeks olid oda ja põlev tõrvik. (Chaline 2005:38) Ares esineb müütides vähe. Ühes loos om ta Aphrodite armuke , kelle Aphrodite abikaasa Hephaistos tabab oma naisega armatsemas, ta viib patustajad kohtu ette; ent enamasti on Ares vaid sõjasümbol. Ares ei ole kindlapiiriline isiksus, nagu seda olid näiteks Hermes, Hera või Apollon. Temal ei olnud eelistatud linna. Kreeklased mainivad ebamääraselt, et Ares olnud pärit Traakiast, Kirde-Kreeka toore, metsiku rahva hulgast. Tema lind oli raisakull . Koeratõu nimele tegi kahju asjaolu, et see loom oli pühendatud Aresele. (Hamilton 1975:29)
12.Hephaistos
Tulejumal, kes mõnede allikate järgi on Zeusi ja Hera poeg, teistes müütides aga ainult Hera poeg. Väga ilusate surematute hulgas on Hephaistos ainuke inetu. Pealegi oli ta veel lombakas. "Iliases" ütleb Hephaistos ise, et tema häbitu ema heitis ta taevast alla, kui märkas, et poeg oli lonkur ; teisal kuulutab Hephaistos, et seda tegi Zeus, kes vihastas lonkuri peale, kui too püüdis Hera eest seista. See teine lugu on paremini tuntud tänu Miltoni kuulsatele värsiridadele: "Mulciberi...
...paiskas vihane Jupiter
alla kristalsetelt müüridelt; too kukkus
koidust lõunani, kastese õhtuni,
unne heitva suvepäikse seltsis
kukkus nagu langev täht ta
Egeuse mere Lemnose saarele ."(Hamilton 1975:29)
Hephaistos oli jumalik sepp ja jumalate arhitekt , kelle muljetavaldavad oskused hõlbustasid jumalate elu. Ta ehitas Olümpose jumalustele vasest paleed, kujundas lauad ja toolid, mis liikusid vajadusel Zeusi suurde saali või sealt välja, tootis surmatoovaid relvi , nooltele läbistamatut soomust ja kujundas jumalannade ehteid . Ta valmistas veel olümplastele kuldseid kingi, millega nad said käia õhus ja vee peal. Kuna jumalad sõitsid ka kaarikuga, rautas Hephaistos taevahobuste kabjad, et noodki saaksid õhus ja vees liikuda .(Chaline 2005:45) Töökojas on tema kõrval naisümmardajad, kes on meistri enda kätega kullast sepistatud , kes liiguvad ja oma loojat töö juures abistavad . Hilisemad poeedid paigutavad Hephaistose sepikoja ühe või teise tulemäe alla, kus see põhjustab purskeid. Hephaistos oli lahke ja rahuarmastav jumal, kes oli populaarne nii taevas kui maa peal. Koos Athenaga oli ta üpris tähtis jumal linna elus. Mõlemad kaitsesid käsitööd ja kunsti, mis olid põlluharimise kõrval tsivilisatsiooni alustugedeks. Kui toimus laste pidulik vastuvõtmine linnakodanike hulka, oli Hephaistos selle tseremoonia jumal.(Hamilton 1975:30)
13. Hestia
Hestia oli Zeusi õde ja nagu Athena ja Artemis neitsilik jumal.(Hamilton 1975:30) Neitsiks jäi ta selle tõttu, kuna keeldus abiellumast Poseidoni ja Apolloniga.(Chaline 2005:47) Temal pole väljakujundatud isikupära ja ta ei etenda müütides mingit osa. Tema oli kodukoldejumalanna, kodu sümbol, mille ümber tuli kanda vastsündinud last, enne kui too võidi perekonda vastu võtta. Iga eine algas ja lõppes ohvrianniga Hestiale.
"Hestia, kõigis kodudes, nii maal kui taevas,
on sinu vastu suurim austus , sest et sulle
pakutakse hüva veini iga pidustuse algul, lõpul.
Iial ilma sinuta ei võeta ühtki einet."( Hamilton 1975:30)
Hestiat kujutati noore loori kandva naisena, aga kreeka kunstis teda ei kohata, kuna kreeklased arvasid, et ta püsib alati koduse tulekolde juures.(Chaline 2005:47) Igal linnal oli Hestiale pühendatud avalik kolle, kus põles igavene tuli. Kui kuskil rajati koloonia, siis viisid kolonistid sütt kodulinna koldest uue linna koldesse, et sealgi süüdata igavene tuli Hestia auks. Roomas valvasid seda tuld kuus preestrinnat, keda kutsuti Vesta neitsiteks.(Hamilton 1975:30)