Kaksteist olümplast - taevalik perekond (1)

Ereli Laar
10a klass
Kaksteist olümplast ehk taevalik perekond

2008. aasta
Sissejuhatus
Kreeklased ei uskunud ,et jumalad lõid maailma. Nemad väitsid vastupidist: maailm lõi jumalad. Enne kui olid jumalad, loodi taevas ja maa. Need olid esimesed vanemad. Titaanid olid nende lapsed ja jumalad nende lapselapsed .
Sageli kutsutakse titaane vanemateks jumalateks. Nemad olid lõpmatult kaugetel aegadel maailma isandad .Nad olid päratu suured ja uskumatult võimsad. Neid on palju, kuid vähesed jõudsid jätta jälje mütoloogiasse.
Kõige tähtsam oli Kronos, ladina Saturnus . Tema valitses titaanide üle, kuni ta poeg Zeus tema aujärjelt minema kihutas ja võimu enda kätte haaras. Roomlased ütlesid, et kui Jupiter (kreeka Zeus) troonile astus, põgenes Saturnus Itaaliasse ja tõi kaasa kuldse ajastu, täieliku rahu ning ka õnne perioodi, mis kestis seni, kuni ta valitses.Teised tähtsamad titaanid olid Okeanos – jõgi, mis vanade kreeklaste arvates pidi voolama ümber maa: tema naine Tethys : Hyperon,päikese, kuu, koidu ja eha isa; Mnemosyne , mis tähendab mälu; Themis, mida tavaliselt tõlgitakse õigluseks ja Iapetos oma tuntud poegadega – Atlas , kes kandis taevast oma õlgadel ja Prometheus, inimsoo päästja. Vanematest jumalatest jäid ainult need Zeusi ilmumisel paigale - nad nihkusid vaid madalamale positsioonile.
Jumalaid kutsuti olümplasteks sellepärast, et Olümpos oli nende kodu.Olümpos oli jumalate eluase,kus nad veetsid aega, magasid , nautisid ambroosiat, nektarit ja kuulasid Apolloni lüürat.
Kaksteist olümplast moodustasid taevaliku perekonna:
1. Zeus (Jupiter), peajumal ning tema kaks venda: 2. Poseidon ( Neptunus );
3. Hades ( Pluto );4. Hestia (Vesta), nende õde; 5. Hera ( Juno ). Zeusi naine ja
6. Ares ( Mars ), nende poeg; Zeusi lapsed: 7 Athena ( Minerva ), 8. Apollon ( Apollo ), 9. Aphrodite ( Venus ), 10. Hermes ( Mercurius ) ning 11. Artemis (Diana) ja Hera poeg 12. Hephaistos (Vulcanus), keda mõnikord mainitakse ka Zeusi pojana .
JUMALAD:
Zeus (Jupiter)
Zeus ja tema vennad heitsid liisku, et selgitada, missugune osa universumist kellelegi pidi kuuluma . Meri langes Poseidonile, allilm Hadesele. Zeusist sai ülemvalitseja. Tema oli taeva isand, vihmajumal ja pilvede koguja, kes käsutas hirmuäratavaid piksenooli. Tema oli võimsam kui kõik teised taevalised ühtekokku. " Iliases " ütleb ta oma perekonnale : "Olen võimsam ma taevasist kõigist . Või siis proovige, et ise kõik seda näeksite kindlalt: pange kuldne te kett läbi ilmade rippuma taevast ning sest haarates kõik, jumalad nii kui jumalannad , kiskuma hakake! Kuid maha iial ei tõmba te taevast... Zeusi...Kui aga soov oleks endal mul proovida naljaks, ma võiksin teid üles kiskuda kõiki ja maad, mered kõik üheskoos veel. Ümber Olümpose tipu ma köidaksin otsa sel ketil ning keset õhku rippuma jääks nii terve see maailm."
Tegelikkuses polnud aga Zeus kõikvõimas ja kõiketeadja.Temale võis vastu hakata ja tüssata „Iliases“ veab Poseidon teda ninapidi ja sedasama teeb ka Hera.
Teda kujutatakse armumas ühte naisesse, teise järel ja kasutamas kõikvõimalikke võitteid, et oma truudusetust naise eest varjata.Zeus on paljude jumalate kokkuiitmise tulemus. Kui tema kummardamine levis kuskile linna, kus juba oli oma taevane valitseja, sulasid nood mõlemad pikapeale kokku üheks jumalaks . Kunagise jumala naine omistati siis Zeusile . Tulemus oli ikkagi ebaõnnestunud ja hilisematele kreeklastele ei meeldinud need lõputud armuseiklused.
Tema rinda kaitses egiid , mida oli õudne vaadata; tema lind oli kotkas, tema puu oli tamm. Tema oraakel elas Dodona tammikus. Jumala tahet loeti tammelehtede sahinast, mida tõlgendasid preestrid .
Hera (Juno)
Tema oli Zeusi naine ja õde. Titaanid Okeanos ja Tethys kasvatasid ta üles. Ta oli abielu kaitsja ja abielunaised olid tema erilise hoolitsuse all. Poeetide poolt loodud Hera portreel on vähe veetlevust. Ühes varasemas poeemis öeldakse aga tema kohta nõnda:
"Kuldse trooni Hera, taevaliste kuninganna.
Jumalatest kõige ilusam ja üllaim emand ,
keda kogu olümplaste pere kummardab
ja austab võrdselt piksekäsutaja Zeusiga."
Aga üksikasjalikult rääkida, selgub , et ta on tegeleb peamiselt nende paljude naiste karistamisega , kellesse Zeus on armunud, ja isegi sel juhul, kui viimane oma ohvreid vägistas või pettuseteel võrgutas. Herale oli täiesti ükskõik, kui palju üks või teine Zeusi armupartner süüdi või süütu oli; peajumalanna kohtles neid kõiki ühtviisi. Hera ohjeldamatu raev jälitas neid ja isegi nende lapsi. Samuti ei unustanud Zeusi kaasa mingit auhaavamist.
Trooja sõda oleks saanud lõppeda ausa rahuga,mis oleks jätnud mõlemad pooled hävitamata kui Hera poleks solvunud selle peale, et üks troojalane hindas teist jumalannat esimesest kaunimaks.Viha auhaavamise pärast pulbitses peajumalanna südames nii kaua kui Trooja oli varemeisse langenud. Ühes kuuldas müüdis kuulsas kuldvillaku otsimise loos on Hera kangelaste armuline kaitsja ja suurtele tegudele innustaja, kuid seda ainult selles loos. Ometi austati teda igas kodus. Ta oli ju olnud abiellunaiste jumalanna ja ka abistaja. Eileithyia , kes abistas naisi sünnitamisel oli Hera tütar..
Lehm ja paabulind olid Herale pühendatud ning tema lemmik linnaks oli Argos .
Poseidon (Neptunus)
Poseidon oli merede valitseja, ka Zeusi vend ja üldise tunnustuse poolest peajumalast järgmine. Kreeklased mõlemal pool Egeust olid meremehed ja merejumal oli neile kõige tähtsam. Poseidoni naine oli Amphitrite, keda nimetatakse ka titaan Okeanose lapselapseks. Poseidonil oli hiilgav palee keset merd , kuid sagedasti võis teda leida Olümposelt.
Peale selle, et Poseidon oli merede isand, kinkis ta inimestele ka esimese hobuse, ja teda austati nii selle kui veel muudegi teenete eest.
"Suur Poseidon, on sinu kingiks meile
tugevad ratsud, noored hobused , ja samuti
võim sügavuste üle."
Poseidon valdas torm ja tuulevaikus:
"Tema käsutas ja maru tõusis
ja meri vahutama lõi."
Tavaliselt kutsuti Poseidonit maaväristajaks ja teda kujutati alati kolmhark käes: sellega võis ta väristada ja raputada, mida iganes soovis. Poseidon on mõnevõrra seotud nii sõnni kui hobusega , kuid sõnn oli seotud paljude teistegi jumalatega .
Hades (Pluto)
Tema oli olümplaste kolmas vend, kes sai liisu teel enesele allilma ja surnute valitsemise. Teda hüüti ka Plutoniks, jõukuse jumalaks, maapõue peidetud väärismetallide isandaks. Roomlased ja kreeklased kutsusid teda Plutoks, kuid sageli kasutasid ka nime Dis, mis tähendas ladina keeles "rikas". Hadesel oli ka kurikuulus kiiver, mis muutis selle kandja nägematuks. Väga harva lahkus ta oma pimeduseriigist, et külastada Olümpost või maapealseid, ja ega seda soovitudki. Ta polnud ju teretulnud külaline.
Ta oli halastamatu, järelandmatu, kuid õiglane.Samas aga kardetud, kuid mitte õel jumal. Hadese naine oli Persephone (Proseripia), kelle ta röövis maa pealt ning tegi allilma kuningannaks. Hades oli surmajumal , mitte aga surm ise. Teda kutsusid kreeklased Thanatoseks ja roomlased Orcueks.
Pallas Athena (Minerva)
Pallas Athena oli ainult Zeusi tütar. Ema tal polnudki . Täiskasvanuna ja täiesti relvastuses kargas ta välja Zeusi peast . Varasemates lugudes, "Iliases", kujutatakse teda pöörase, hoolimatu lahingujumalannana, kuid teistes müütides on ta sõjakas ainult riigi ja kodu kaitsmisel võitluses välisvaenlase vastu. Pallas Athena oli peamiselt linna jumalanna. Samas ka tsivilisatsiooni, käsitöö ja põlluharijate kaitsja, ratsutamiskunsti rajaja, kes esimesena taltsutas hobuse, et inimesed seda kasutada saaksid. Pallas Athena oli Zeusi lemmiklaps. Zeus usaldas tema kätte oma hirmuäratava egiidi ja hävitava relva, piksenoole.
Tema kirjeldamisel kasutatakse kõige sagedamini väljendit "hallisilmne" või "välgusilmne". Kolmest neitsilikust jumalannast oli tema kõige tähtsam ning teda kutsuti neitsiks - Parthenoseks - ja tema templit Parthenoniks. Hilisemas poeesias on Athena tarkuse , arukuse ja puhtuse kehastus. Ateena oli Pallas Athenale kuuluv linn; oliivipuu , mille ta lõi, oli tema puu, öökull tema lind.
Phoibos Apollon
Zeusi ja Leto (Latona) poeg sündis väikesel Delose saarel. Teda kutsuti "suurimaks kreeklaseks kõigist jumalaist". Apollon on ilus kuju kreeka poeesias, meister muusikant, kes lõbustab Olümpost oma kuldsel lüüral mängides; samuti on ta hõbedase vibu peremees , laskurite jumal, kes nooli kaugele lennutab; samuti on ta tervendaja, kes esimesena õpetas inimesele tohterdamist. Isegi rohkem kui kõigi nende heade ja meeldivate väärtuste poolest austatakse teda valgusejumalana, kelles pole mingit varju, ja seega on ta ka tõejumal. Ükski vale ei tule iial üle tema huulte.
"Oo Phoibos, oma tõeaujärjelt,
oma eluasemelt maailma südamest
räägid inimsoole.
Zeusi käsul ükski vale sinu suust ei tule,
ükski vari ei saa tõele langeda.
Zeus igavese käsu andis:
Apollonit saatku ainult tõde,
mis igas tema sõnas avaldub."
Mütoloogia etendas tähtsat osa Delfi Parnassose mäe jalamil, kus asus Apolloni oraakel. Kastaleia oli Apolloni püha allikas; Kephissos tema jõgi. Seda paika peeti maailma keskpunktiks, nii et seda käis vaatamas palju palverändureid nii Kreekast kui välismaalt. Ükski teine pühamu ei saanud sellega võistelda. Innukate tõeotsijate küsimustele andis vastused preestrinna, kes langes enne kõnelema hakkamist transsi. Transs arvati tingitud olevat aurudest, mis kerkisid sügavast kaljulõhest, kus asetses oraakli iste, kolmjalgne järi - tripood .
Delfi Apollon oli heategev võim, otsene sidemees jumalate ja inimeste vahel, kes õpetas inimesi jumalate tahtmist teada saama, näidates neile, kuidas sõlmida taevalistega rahu; samuti oli ta ka puhastaja , kes võis süüdlaselt maha pesta isegi sugulaste vere. Siiski on ka mõningaid müüte, milles teda kujutatakse halastamatuna ja julmana. Temas võitlesid nagu kõigis jumalais kaks alget: ühelt poolt algeline toorus ning teiselt poolt ilu ja poeesia . Ent temas oli säilinud primitiivismi siiski väga vähe.
Tema puu oli loorberipuu . Palju olevusi oli pühendatud temale, tähtsamad neist delfiin ja ronk.
Artemis (Diana)
Artemise teiseks nimeks on antud Kynthia, mis anti Kynthose mä Delose saare järgi.Artemis oli Apolloni kaksikõde, Zeusi ja Leto tütar.
Artemis oli metsloomade emand, kõige kõrgem kütt jumalaist - küllalt tähelepanuväärne amet naisterahvale. Hea kütina hoolitses ta noorloomade eest. Tema oli ka neitsiliku nooruse kaitsja kõikjal. Ometi esineb temagi puhul mütoloogiale omane vasturääkivus: ta ei lase kreeklaste laevastikku Trooja alla sõita, enne kui talle ohverdatakse neitsi. Ka mitmes teises loos esineb Artemis metsiku kättemaksjana. Teisest küljest aga, kui mõni naine suri kiiresti ja valutult, siis peeti kadunut Artemise hõbenoole ohvriks.
Nii nagu Phoibos oli päike, oli tema kuu, keda hüüti Phoibeks ja Seleneks (Luna). Phoibe oli titaan, üks vanadest jumalatest. Samuti ka Selene - kuujumalanna, kes polnud seotud Apolloniga. Selene oli Heliose, selle päikesejumala õde, keda Apolloniga segi aeti. Hilisemates poeemides identifitseeritakse Artemist Hekatega. Viimane on jumal kolme palgega - Selene taevas, Artemise maa peal ja Hekate allilmas ning maa peal, kui maa on mähitud pimedusse. Hekate oli noorkuu jumalanna, pimedate ööde perenaine, kui kuu ei paistnud. Teda seostati pimeduse tempudega, teda peeti teeristide jumalannaks; teeriste peeti kurja maagia vaimude paigaks.
See on metsade kütitar, kuu, mis muudab oma valgusega kõik kauniks, neitsiliku jumalanna omapärane kujunemine olevuseks, kes
"on vaimult karske,
kes korjab lehti, viljasid ja lilli,
kes iial pole rõve."
Temas ilmneb kõige elavamalt ebamäärane piiritlus hea ja kurja vahel, mis iseloomustab kõiki taevalisi. Temale olid pühendatud küpress ja kõik metsloomad, eriti aga põder.
Aphrodite ( Venus )
Armastuse- ja ilujumalanna, nii jumalate kui inimeste kaval võrgutaja , ka naeru armastav jumalanna, kes naeris magusalt või pilkavalt kõiki, kes ta võludele alistusid. Samas vastupandamatu jumalanna, kes röövis aru isegi tarkade peast.
Ta on Zeusi ja Dione tütar, nagu "Iliases" mainitakse, kuid hilisemates poeemides jutustatakse, et Aphrodite sündis merevahust, ja tema nime seletatakse tähendusega"vahust tärganu". Aphros tähendab kreeka keeles vahtu. Merest sündimine leidnud aset Kythera lähedal, kust ta kanti Küprosele. Mõlemad saared pühendati temale ja teda hüüti Kythereiaks või Kypriseks niisama tihti kui tema õige nimega.
Hermes (Mercurius)
Zeus oli tema isa ja Maia , Atlase tütar, tema ema. Tänu ühele kuulsale kujule on tema välimus meile tuttavam kui teiste jumalate oma. Hermes oli meeldiv ja kiire. Jalas kandis ta tiivulisi sandaale, tiivad ehtisid ka tema madalapõhjalist kübarat ja võlukeppi, heeroldisaua. Tema oli Zeusi käskjalg, kes lendas käsku täitma niisama kiiresti nagu mõte.
Kõigist jumalaist oli ta kõige nutikam ja kavalam, tegelikult oli ta meisterlik varas, kes alustas oma karjääri juba enne, kui sai päev vanaks .
Zeusi käsul andis ta loomad omanikule tagasi ja sai Apollonilt süü andeks, sest kinkis talle lüüra, mille oli just leiutanud ja valmistanud kilpkonna koorikust. Tõenäoliselt on sel väga varajasel müüdil ühist faktiga, et Hermes oli kaubanduse - ja turujumal ning kaupmeeste kaitsja.
Selle tõsiasja omapäraseks kontrastiks on see, et Hermes oli surnute pidulik teejuht, taevaheerold, kes näitas hingedele teed alla viimasesse koju. Tema esineb müütides jumalatest kõige sagedamini.
Ares (Mars)
Sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, kes mõlemad - nagu Homeros teab - teda põlgasid. Tõepoolest, Ares on põlatud kogu " Iliase " ulatuses, kuigi see on sõjapoeem. Puhuti kangelased rõõmustavad. Arese lahingutöö üle, kuid kaugelt rohkem selle üle, et pääsesid halastamatu jumala raevu eest. Homeros nimetab teda tapahimuliseks, verejanuliseks, surelike kehastunud needuseks; samuti ka - nii imelik, kui see ei ole - argpüksiks, kes röögib valu tundes ja põgeneb kohe, kui haavata saab. Lahingus on Aresel oma saatjaskond, kes peab sisendama südidust. Siia kuulusid Arese õde Eris (mis tähendab tüli, riidu) ja Taplus, Arese poeg. Sõjajumalanna Enyo (ladina Bellona) liigub Arese kõrval ja Enyol on kaasas Hirm, Õudus ja Paanika . Sealt, kus nad üle käivad, tõuseb kohutav hädakisa ja maa upub verre.
Roomlastele meeldis Mars rohkem kui kreeklastele Ares. Roomlastele polnud Mars kunagi "Iliase" viril jumal; neile oli ta suurejooneline kangelane sädelevas soomusrüüs, tahtejõuline, võitmatu taevaline. Roomlaste suure heroilise poeemi " Aeneis " sõdalased on kaugel sellest, et rõõmustada Marsi eest põgenemise üle; nemad rõõmustavad, kui näevad, et peavad langema "Marsi kuulsuse väljal". Nemad "sööstavad kuulsusrikkasse surma" ja leiavad "magusa surma lahingus".
Ares esineb müütides vähe. Ares ei ole kindlapiiriline isiksus, nagu seda olid näiteks Hermes, Hera või Apollon. Temal ei olnud eelistatud linna. Kreeklased mainivad ebamääraselt, et Ares olnud pärit Traakiast, Kirde- Kreeka toore, metsiku rahva hulgast. Märkigem, et tema lind oli raisakull . Koeratõu nimele tegi kahju asjaolu, et see loom oli pühendatud Aresele.
Hephaistos (Vulcanus)
Tulejumal , kes mõnede allikate järgi on Zeusi ja Hera poeg, teiste müütides aga ainult Hera poeg (Hera olevat sünnitanud Hephaistose kättemaksuks selle eest, et Zeus soetas Athena). Väga ilusate surematute hulgas on Hephaistos ainuke inetu. Pealegi oli ta veel lombakas. "Iliases" ütleb Hephaistos ise, et tema häbitu ema heitis ta taevast alla, kui märkas, et poeg oli lonkur ; teisal kuulutab Hephaistos, et seda tegi Zeus, kes vihastas lonkuri peale, kui too püüdis Hera eest seista. See teine lugu on paremini tuntud tänu Miltoni kuulsatele värsidele: "Mulcibri...
...paiskas vihane Jupiter
alla kristalsetelt müüridelt; too kukkus
koidust lõunani, kastese õhtuni,
unne heitva suvepäikse seltsis
kukkus nagu langev täht ta
Egeuse mere Lemnose saarele ."
Homerose müütides pole Hephaistosel enam karta Olümposelt minemaajamist; Hephaistos on seal kõrge au sees kui surematute töömees, nende relvameister ja sepp , kes valmistab taevalistele elamisasemeid, mööblit ja relvi . Töökojas on tema kõrval naisümmardajad, kes on meistri enda kätega kullast sepistatud , kes liiguvad ja oma loojat töö juures abistavad . Hilisemad poeedid paigutavad Hephaistose sepikoja ühe või teise tulemäe alla, kus see põhjustab purskeid. Tema naine on "Iliase" järgi üks kolmest graatsiast. Hesiodos nimetab teda Aglaiaks; "Odüsseias" on Hephaistose abikaasaks Aphrotite.
Hephaistos oli lahke rahuarmastav jumal, kes oli populaarne nii taevas kui maa peal. Koos Athenaga oli ta üpris tähtis jumal linna elus. Mõlemad kaitsesid käsitööd ja kunsti, mis olid põlluharimise kõrval tsivilisatsiooni alustugedeks; Hephaiston oli sepatöö, Athena kudujate- ketrajate patrooniks. Kui toimus laste pidulik vastuvõtmine linnakodanike hulka, oli Hephaistos selle tseremoonia jumal.
Hestia (Vesta)
Hestia oli Zeusi õde ja nagu Athena ja Artemis, neitsilik jumal. Temal pole väljakujundatud isikupära ja ta ei etenda müütides mingit osa. Tema oli kodukoldejumalanna, kodu sümbol, mille ümber tuli kanda vastsündinud last, enne kui too võidi perekonda vastu võtta. Iga eine algas ja lõppes ohvrianniga Hestiale.
"Hestia, kõigis kodudes, nii maal kui taevas,
on sinu vastu suurim austus , sest et sulle
pakutakse hüva veini iga pidustuse algul, lõpul.
Iial ilma sinuta ei võeta ühtki einet."
Igal linnal oli Hestiale pühendatud avalik kolle, kus põles igavene tuli. Kui kuskil rajati koloonia, siis viisid kolonistid sütt kodulinna koldest uue linna koldesse, et sealgi süüdata igavene tuli Hestia auks.
Roomas valvasid seda tuld kuus preestrinnat, keda kutsuti Vesta neitsiteks.
Kokkuvõte
Kaksteist suurt olümplast olid kõige tähtsamad titaanidele järgnenud jumalate hulgas. Neid kutsuti olümplasteks seepärast, te Olümpos oli nende kodu. Kuid mis oli Olümpos, seda polegi nii hõlbus seletada. Kahtlemata peeti seda esialgu mäetipuks ja identifitseeriti Kreeka kõrgeima mäe Olymposega Tessaalias, maa kirdeosas.
Juba varasemas kreeka poeemis "Ilias" on see arvamus andmas maad seletusele, et Olümpos tähendab mingit salapärast paika, mis asub kõrgemal kõigest maailma mägedest. "Iliases" mainitakse, et Zeus räägib jumalatega paljuharjalise Olümpose kõige kõrgemalt tipult, seega mäelt. Kuid pisut edasi ütleb Zeus, et kui ta tahaks, võiks ta tõsta maa ja mere Olümpose torni - seega pole enam tegemist mäega. Kuid selgi puhul pole Olümpos taevas. Homeros laeb Poseidonil öelda, et tema valitseb merd. Hades surmariiki, Zeus taevast, ent Olümpos on ühine kõigile kolmele.
Kasutatud Kirjandus:
„Antiikmütoloogia“ Edith Hamilton
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/6klass/5kreeka/6kl5lug.htm/
Sisukord
Lk 1 – Tiitelleht
Lk 2 – Sissejuhatus
Lk 3 – Zeus (Jupiter)
Lk 4 – Hera (Juno)
Lk 5 – Poseidon (Neptunus)
LK 6 – Hades (Pluto); Pallas Athena (Minerva)
Lk 7 – Phoibos Apollon
Lk 8 – Artemis (Diana)
Lk 9 – Aphrodite (Venus); Hermes(Mercurius)
Lk 10 – Ares (Mars)
Lk 11 - Hephaistos (Vulcanus)
Lk 12 – Hestia (Vesta)
Lk 13 – Kokkuuvõte
Lk 14 – Kasutatud Kirjandus