ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3
1. Nimeta 3 tähtsamat eesti keele tüvevahelduse liiki. Eesti keele kolm tähtsamat tüvevahelduse liiki on astmevaheldus, vokaalivaheldus ja kujuvaheldus. 2. Nimeta eesti keele astmevahelduse alaliigid. Astmevahelduse alaliigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. 3. Mis on A-tüvi ja B-tüvi? A-tüvi on käändsõnal ainsuse omastav (kelle?, mille?) ja pöördsõnal oleviku ainsuse 1 pööre (mida teen?). B-tüvi on käändsõnal ainsuse osastav (keda?, mida?) ja pöördsõnal da-tegevusnimi (mida teha?). 4. Mis on astmevaheldusmall? Tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasusi nimetatakse astmevaheldusmalliks. 5. Kuidas nimetatakse välte ebareeglipärast vaheldust? 6. Mis on vältevaheldus?
1. Astmevaheldus Igal häälikul ja häälikuühendil on eesti keeles kindel pikkus. Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul
ainsuse omastav Pöördsõnal kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre 2 B-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal dategevusnimi 3 Sõnastikuvorm Käändsõnal ainsuse nimetav Pöördsõnal mategevusnimi 4 Tüvevaheldused eesti keeles II Astmevaheldus Vokaalivaheldus Kujuvaheldus 5 Astmevaheldus Laadivaheldus Vältevaheldus 6 Laadivaheldus Käändsõnad jala: jalga hamba: hammast süsi: söe: sütt Pöördsõnad anda: annan õmmelda: õmblen 7 Vältevaheldus Käändsõnad laulu: l'aulu mõ'tte: mõtet Pöördsõnad sei'sta: seisan leinata: l'einan 8 Välte ebavaheldus Käändsõnad tuli: tule: tuld pesa: pesa: pesa: pessa Pöördsõnad tulla: tulen olla: olen 9
grammatikareeglite lihtsustumine, näit ei kujunemine eesti keeles: läänemeresoome algkeeles ei tegusõna, nagu soome keeles praegugi Tänapäeva eesti keeles Tänapäeva soome keelse mina ei tule meie ei tule mina en tule me emme tule sina ei tule teie ei tule sinä et tule te ette tule tema ei tule nemad ei tule hän ei tule he eivät tule o vältevaheldus (kus sama sõna tüvi on mõnes vormis II, mõnes III vältes) puudub teistes läänemeresoome keeltes (selle kooli, seda kooli). Arvatavasti tekkis vältevaheldus laadivahelduse eeskujul, o üsna ilmne muutuste põhjus on tihe keelekontakt alamsaksa keelega, sõjad, näljahädad, katkud, mille tulemusena tuli Eesti tühjaks jäänud aladele inimesi mujalt, o oma osa reformatsioonil, mil saksa pastorid hakkasid jumalateenistusel
Jooksma aglutinatsioon 1. Aglutinatsioon raamatu/te/le 2. tüvevaheldused mäeke, mäkke [mägi] 3. analüütiline vormimoodustamine kui grammatilist tähendust antakse edasi abisõnadega, siis seda nim. Analüütiliseks vormimoodustamiseks. [ ei õpi, kõige rohkem] Atüvi = Mida teen? , ainsuse omastav Btüvi = Mida teha? , ainsuse osastav Astmevaheldus tüvevaheldus, kus üks sõnatüvi on tugevas astmes ja teine nõrgas astmes. Seppsepaseppa(vältevaheldus) . Astmevahelduse liigid on vältevaheldus ja laadivaheldus. Jalgjalajalga(laadivahelus). Vokaalivaheldus Vokaalivahelduse abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ja omadussõna ülivõrde vormi. Kui sõna esimeses silbis on ,,a, õ, i" või täishääliku ühendid ,,ei ja äi" siis mitmuse osastav on ulõpuline. Moodusta mitmuse osastav: 1. Paun paunu 2. ilm ilmasid 3. väin väinu 4. koer koeri 5. vend vendi 6
Näiteks sõna ei lisandumine eesti keelde · Soomes on ei tegusõna ja seetõttu muutub nagu iga teine tegusõna, eesti keeles aga mitte Tänapäeva eesti keel Tänapäeva soome keel mina ei tule mina en tule sina ei tule sinä et tule tema ei tule hän ei tule meie ei tule me emme tule teie ei tule te ette tule nemad ei tule he eivät tule · Vältevaheldus on omane eesti keelele · Teistes läänemere soome keeltes see puudub · Nendel sõnade on tüvi mõnes vormis III ja mõnes vormis II vältes (selle kooli:seda kooli) · Arvatavasti tekkis vältevaheldus laadivahelduse eeskujul Uuseesti keel Uuseesti keele alguseks peetakse eestikeelse täispiibli avaldamist 1739. aastal Võttis täieliku kuju kirjakeel Keelekasutus muutus ühtlasemaks Keel on stabiilne- viimase 400 aasta jooksul pole keeles
rahvakeelest ja eeskujuks võtta soome keelt * ühiskirjakeele aluseks sobib põhjaeesti murre Iseloomulikku 18. Saj. kirjandusele * hakkas levima moraalitsev härdameelne jutukirjandus * lisaks levis õpetlikke mõistujutte( nt. Willmanni ,,Juttud ja teggud") Keelemuutused ja nende põhjused murranguperioodi eesti keeles(3) Muutused: lõpukadu ja sisekadu, suured muutused grammatikas-käänded muutusid ja kadusid osad tunnused ja lõpud, vältevaheldus, eitav kõne muutus, tekkis kaudne kõneviis. Põhjused: *tihe keelekontakt alamsaksa ja rootsi keelega * sõdadest ja näljahädadest põhjustatud inimeste ümberpaiknemine * reformatsioonist tingitud eesti kirjakeele arendamine mitte-eestlaste poolt Keele grammatikaliseerumine *muutus mille tagajärjel iseseisev sõna lüheneb ja muutub käändelõpuks või mõneks muuks tunnuseks. Kaasaütlev kääne kujunes eesti keeles.
Kagurühma murrakud: Kursi, Äksi, Laiuse, Palamuse Keskmurde tuumala: läänepoolseimad Virumaa, lõunapoolsed Harjumaa ja suur osa Järvamaa murrakud) Kirderanniku murderühm · Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes · Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega · Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega Kirderanniku ja keskmurde erinevused Vältevaheldus puudub Vältevaheldus Palatalisatsioon vähene Palatalisatsioon Lõpu- ja sisekadu piiratud Lõpu- ja sisekadu järjekindel Vokaalharmoonia Vokaalharmoonia taandunud Je- või lõputa illatiiv Sse-illatiiv Kodoje, alevi, hamba Kodusse, alevisse, hambasse Isi- või iksi- konditsionaal Ksi- konditsionaal
hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3. Kujuvaheldus tüvevaheldus, mille käigus sõnade käänamisel ja pööramisel on sõnatüvel nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju mida teen, mida teha? akna, aken de (ains om, mitm om) (võrdle : matka, matka de) anna n, an da (võrdle : jahi n, jahti da) Astmevaheldus jaguneb 1. Laadivaheldus 2. Vältevaheldus Laadivaheldus 1. on seotud häälikutega K, P, T, G, B, D, S võivad tüvest kaduda, võivad juurde tulla või mõne teise häälikuga asenduda (enamasti tüve teise silbi alguses) 2. nende olemasolu sõna tüves viitab tüve tugevale astmele 3. nende puudumine tüves viitab tüve nõrgale astmele LV käändsõnades 1. võrdleme A- ja B- tüve, oluline on muutus teise silbi alguses sõna tüves. 2
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul
Tekstid koosnevad lausetest, need omakorda sõnadest, sõnad moodustatakse häälikutest. Kõigis on täis- ja/või kaashäälikud. Loov süsteem, milles on võimalik moodustada lõpmatu arv lauseid. Eristatakse nimisõnu ja tegusõnu. Peaaegu kõigis on sõna ainsus- ja mitmusvorm einevad. Eesti keele omadused: Ei ole eraldi tulevikuvorme Ei ole nais- ja meessoo kohta erinevat asesõna I, II ja III välde Vältevaheldus Laadivaheldus 14 käänet Liitsõnade rohkus Palju tuletisi Rõhk sõna esisilbil Tagasõnad Sõnades palju täishäälikuid Onomatopoeetilised sõnad
kutsuma; irduma eralduma; kulles konnapoeg; kümblema suplema; lõngus ekstavagantselt riietatud; läitma süütama; mainima esile tooma; nugiline - teiste organismide kulul elav olend; orb vanemateta laps; pälvima midagi ära teenima; remmelgas puukujuline paju; räämas määrdunud; siug uss, madu; susi hunt; vagel ussike, tõuk; valla lahti, avatuks; õnar lohk, süvend 18 Kirderannikumurre sõnadel puudub palatalisatsioon, puudub vältevaheldus. Paiguti puudub sise- ja isegi lõpukadu ning on säilinud vokaalharmoonia. Erinevad ainsuse ja mitmuse osastavad vormid. P-Eesti murderühm jaguneb neljaks: 1) Saarte murre, mida räägitakse Saare- ja Hiiumaal, Muhus ja Kihnus, iseloomustab kääshäälikuühendi puudumine sõna algul (raav kruvi), ö esinemine õ asemel, seesütlev kääne (nurkas,selgas) 2) Läänemurret kõneldakse Lääne- ja Pärnumaal. Ühisjoooned saarte murdega (võrkus, paatis (seesütlev)), v tähe
Võru ja setu m urre Võru keel tänapäevase Lõuna-Eesti kirjakeele aluseks. Vokaalharmoonia Küla-külä Teine lauseehitus Ei tule- tule ei Põhja-Eesti:Keskm urre Aluseks kirjakeele Maa- mua Müüma- müima Meel- miel Käsi- käsa Kive- kiva Rotte- rotta Idam urre On mõjutatud Vadja keelest o õ Õtsekõhe Venelasi- venelaisi Rannikum urre Kõige lähedasem soome keele Puudub vältevaheldus (kõik III vältes) Sepad- seppad Mets- metsa Sepp- seppa Lääne-ja saartem urre 1. v b Kõba kibi 2. Õ- puudub 3. Sõna algul ei ole konsonant ühendit trepp- repp Klaver- laver
EESTI KEEL 7. KLASSILE MÕISTED Argikeel normimata, mitteametlikul suhtlemisel kasutatav keel. Arv käändsõna ja tegusõna ainsus nind mitmus( kass, kassid; hüpleb, hüplevad) Arvsõna e numeraal käändsõna liik, näitab hulka, järjekorda(kui palju? Mitu) Asesõna e pronoomen käändsõna liik, asendab lauses teisi käändsõnu(ta, keegi) Astmevaheldus nõrga ja tugeva astme vaheldumine sõnatüves(laadivaheldus ja vältevaheldus) Heliline häälik kõik täishäälikud ja j, l, m, n, r, v Helitu häälik sulghäälikud ja f, h, s, s, z, z Häälikuühend kõrvuti asetsevad erinevad täisvõi kaashäälikud; täishäälikuühendis võib kõrvuti olla kaks erinevat häälikut/tähte. Hüüdsõna e interektsioon muutumatute sõnade liik, mis väljendab kõneleja tundeja tahteavaldusi, häälitsusi, loodushääli, vms. Järgarvsõna arvsõna, mis näitab järjekorda, vastab küsimusele mitmes?
kohakäänded + saav de-mit / vok-mit rajav, olev, ilmaütlev, de- mit / kaasaütlev vok-mit (i-lõpulistel sõnadel) Käändsõna Tüvevokaal Silpe tüves 1- või 2- tüveline Astmevaheldus (s, adj, n, pr) (kt gen ehk om; 1- (kt omastavat ja (1-tüv: kõik vormid (laadivaheldus või (muutuvad arvus ja silbiliste sõnade osastavat) vokaaltüvelised) vältevaheldus) käändes) puhul ka part ehk silpide arv pikimast (2-tüv: kt ains os ja (kt, kas klusiil või os) variandist mit om; osa vorme välde muutub) eesti omasõnades moodus-tub pole „o“ tüvevok, konsonanttüvest); sel juhul kt kt ka rööpvorme, nt
liitega, ntjulge (mees) > (mees) julge/b. Tüvevaheldus Eesti keeles on enamik - muutuvaid sõnu tüvevaheldusega. Eristatakse astmevaheldust ja lõpuvaheldust; võivad esineda ka mõlemad korraga. 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus. Käändsõna vormistik Eesti keeles on 14 käänet: Inglise keeles on kaks Nimetav Kes? Mis?, käänet: üldkääne ja omastav Omastav Kelle? Mille?, kääne. Teisi käändeid Osastav Keda? Mida?, väljendatakse eessõnadega. Sisseütlev Kellesse
Sellel perioodil kujunesid välja tänapäeva eesti keele põhijooned ja siis eristus eesti keel teistest läänemeresoome keeltest. Murranguperioodi muutused olid suuremad kui vanaeesti ja uuseesti perioodil. Toimusid mitmed keelemuutused. Näiteks häälikutes kadus ,,n" sõnade lõpust, analoogias kujunesid eitussõnad või vältevaheldused, grammatikas kujunes kaasaütlev kääne. Meie sõnavara hakkas üha rohkem muutuma, kui suurt rolli hakkas mängima grammatika. Võeti kasutusele vältevaheldus, mida uuris suuresti Karl August Hermann. Ta pani aluse ka esimesele eestikeelsele piiblile. Samuti mängisid suurt rolli keele arendamisel Otto Wilhelm Masing, Eduard Ahrens, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Ferdinand Johann Wiedemann. O.W. Masing võttis kasutusele näiteks ,,Õ" tähe. Kreutzwald juurutas uue kirjaviisi ja tõi palju uusi sõnu ning termineid. Wiedemann kirjutas esimese eesti keele teadusliku grammatika. 20
Geminaadivaheldus sõna tugevas astmes on geminaatsulghäälik või s, nõrgas astmes aga üks sulghäälik või s. märge: märke: märget mülgas: mülka: mülgast väide: väite: väidet tootma: toodan: toota kaikuma: kaigun: kaikuda luup: luubi: luupi teke: tekke: teket sepp: sepa: seppa horvaat: horvaadi: horvaati Vältevaheldus sõnade tugev aste on III vältes, nõrk aste II vältes. Vältevahelduse aluseks on II ja III välde, mitte I ja II välte vaheldumine. aadlik: aadliku: aadlikku filoloog: filoloogi: filoloogi lapselik: lapseliku: lapselikku laul: laulu: laulu kool: kooli: kooli Astmevaheldusmall Astmevaheldusmalliks nimetatakse tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasusi.
enim? Läänemeresoome algkeelest, soome keelega 2. Nimeta eesti keele arengu kolm perioodi ning iseloomusta igat perioodi vähemalt kolme lausega. Kuni aastani 1200 vanaeesti keel - uuritakse võrdlev-ajaloolise meetodiga, õ-hääliku teke, kujunes 3 murderühma: liivi, lõunaeesti ja põhjaeesti 1200-1700 murrangueesti keel – eesti keel eristub teistest lms. keeltest, muutuste kohta leidub kirjalikke allikaid, tekkis vältevaheldus ja kaudne kõneviis. 1700 kuni tänapäev uuseesti keel – 1739. eestikeelne täispiibel, kujunes kaasaütlev kääne, muutused toimusid sihiliku keelekorralduse tagajärjel. 3. Miks keel muutub? (3 põhjust) Keelekontakt-kauplemine, naabrid Inimeste liikumine sõjad jms Teadlik keele arendamine 4. Mis on keele sotsioperiood? Iseloomusta kahte eesti keele sotsioperioodi (perioodi nimi, aeg, paar lauset iseloomustuseks).
asi asja süda sõdame südan+t oda oda osa flekstioon-muutub sõna tüvi VV-välte vahetus (2.pauna, 3.pauna) LV-laadi vahetus GV-genitiivi vahetus (kurgi kurki) vokaali vahetus esineb mitmuse osastavas käändes ja võrdlusastmetes. Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted. 2v 3v Nt: paun pauna pauna latt lati latti LV-laadivaheldus sõna ühes küljes esineb kas siis kpt gpt s. Teises tüves puudub v on muud häälikud. Nt:: rada raja rada mägi mäe mäge riidlema riidle riielda GV- geninaadivaheldus ükes küljes gbd v s . teises kpt v ss. Nt: marsi marssi sõbra sõpra VV puhul tugev tüvi on 3. välde ja nõrk 2.
pöörde tüvi. · B-tüvi on käändsõnal osastava käände tüvi ning tegusõnal nud- kesksõna tüvi. · Astmevaheldusmall on tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused. · Nõrgeneva tüvega sõnadel on A-tüvi nõrgas astmes. · Tugevneva tüvega sõnadel on A-tüvi tugevas astmes. · Geminaadivaheldus on selline astmevahelduse liik, mille puhul sõna teise silbi piiril asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid. · Pööramismallid on pöördsõnade muuttüübid. · Käänamismallid on käändsõnade muuttüübid.
õppida ortograafiat, grammatikat, ajalehti ludega, omandada teadmisi ajaloost, ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast + silmaring. Õppimine on eduka kirjandi saladus. Eesti keeles pole midagi õppida Astmevaheldus, vältevaheldus, lisand, võõrverbid, koondlause, hõlmavad määrused, sama ja eriliigilised täiendid ning määrused, rindlause ja otsekõne. Kas see pole mitte piisav loetelu sellest, mida on eesti keeles õppida? ÕS- ist saab kontrollida vaid õigekirja Vältevaheldust ja sõnade käänamist saab ka kontrollida.
Laadivaheldusele alluvad vaid teatud tähed. · B-võib kaduda või asenduda v-ga. NT:leib->leiva, luba->loa · D-võib kaduda või asenduda teise häälikuga. NT:madu->mao, põld ->põllu · S- võib kaduda või asenduda. NT:käsi->käe,vesi ->vee · A- võib kaduda.NT:vaher->vahtra,tahta ->tahan · G- võib kaduda või asenduda. NT:kurg->kure,põlata ->põlgan · K- võib kaduda või asenduda. NT:sääsk->sääse Vältevaheldus · Eesti keeles on I, II ja III välde. · Vältevahelduses muutub sõnade sisehäälikute pikkus. · Käändsõnadel tuleb võrrelda ainsuse nimetavat(kes?mis?) ja ainsuse omastavat(kelle? mille?). Kui ainsuse nimetav on tugevas astmes ja omastav nõrgas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui ainsuse nimetav on nõrgas astmes ja omastav tugevas astmes, siis on tugevnev tüvi. NT:keep->keebi (nõrgenev), kitsas-> kitsa (tugenev)
käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve. Nt: ma- tegevusnimi lendama, mina- vorm lendan, -nud lennanud 3. Astmevaheldus jaguneb kaheks: laadivaheldus häälikud (k, p, t, g, b, d, s) kaovad või muutuvad. Nt: kadu muige muiet, muutus hülge hülje. Vältevaheldus sõna muutub ühest vältest teise. Nt: lükkan (III välde) lükanud (II välde) · Vokaalivaheldus: 1. See on seaduspära, mille abil saab nimetavast sõnast moodustada lühike mitmuse osastav (Keda? Mida?) sõna. Nt: koer koeri Selle leidmiseks peab teadma tüvevokaali [vokaal, millega lõppeb ainsuse omastav (Kelle? Mille?)]. Nt: koera Tüvevokaali muutumisel on omad reeglid (tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb):
Laadivaheldusele alluvad vaid teatud tähed. · B-võib kaduda või asenduda v-ga. NT:leib->leiva, luba->loa · D-võib kaduda või asenduda teise häälikuga. NT:madu->mao, põld ->põllu · S- võib kaduda või asenduda. NT:käsi->käe,vesi ->vee · A- võib kaduda.NT:vaher->vahtra,tahta ->tahan · G- võib kaduda või asenduda. NT:kurg->kure,põlata ->põlgan · K- võib kaduda või asenduda. NT:sääsk->sääse Vältevaheldus · Eesti keeles on I, II ja III välde. · Vältevahelduses muutub sõnade sisehäälikute pikkus. · Käändsõnadel tuleb võrrelda ainsuse nimetavat(kes?mis?) ja ainsuse omastavat(kelle? mille?). Kui ainsuse nimetav on tugevas astmes ja omastav nõrgas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui ainsuse nimetav on nõrgas astmes ja omastav tugevas astmes, siis on tugevnev tüvi. NT:keep->keebi (nõrgenev), kitsas-> kitsa (tugenev)
· Kokku: kümned, teistkümned, sajad. · Lahku: ühelised, tuhanded, miljonid 2)Omadussõnad (-ne,-line) Nt: 5-aastane, kuuekuune, viieaastane, kahekümne viie aastane 3)Kohanimed Nt: Kitsas tänav, Kesktänav Murded allkeel ehk kohakeel. On seotud mingi osaga riigist. Jagunemine: 1)Kirde-ranniku murre (Ida-Eesti) Soome mõjutus Puudub palatalisatsioon (pehmendamine) Puudub vältevaheldus (häälikupikkus ei muutu) Puudub sise- või lõpukadu. Nt:raudne-> raudane Säilinud vokaalharmoonia. Nt: nädal->nädälä 2)Põhja-Eesti murre: · Keskmurre (Kest-Eesti) Pikad täishäälikud on kaksiktäishäälikud (diftongid) Nt:saapad soapad S->ks Mitmuse osastav kääne : sid->si Nt: huntisid- huntisi
'toa'. Keskmurde tuumala: Läänepoolseimad Virumaa, lõunapoolsed Harjumaa (nt Amb, Jür) ja suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd, Ann, Koe, Pee). Tuad, lueb, süed, teud, kautab, autu, aama, lääma, oln 'olnud', padja 'padi', pailu 'palju', pa'lk, jäneksed, juuksed Kirderanniku murderühm Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid
-G , B , D - I välde -S, K , P , T II välde -SS, KK, PP, TT III välde Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ·Sünonüümia samatähenduslikkus hunt - kriimsilm ·Homonüüm on samakujuline, kuid eri tähendusega sõna. (puu)palk (raha) palk ·Polüseemia mitmetähenduslikkus Astmevaheldus ·Astmevaheldus esineb käänd ja pöördsõnades. ·Astmevaheldus jaguneb kaheks välte- ja laadivaheldus. Mõlemal vahelduse tüübil on olemas nõrk ja tugev aste. Vältevaheldus ·Vältevaheldust aitavad määrata käändsõna omastav ja osastav kääne. Nende võrdlusel tulevad kahtluse korral häälduserinevused hästi välja. Omastav kääne või sama hääldustugevusega vorm on nõrgas astmes (II vältes), osastav ja sama hääldustugevusega vorm aga tugevas astmes (III vältes). ·Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes. Ainult ühes vältes olevad sõnad on vältevahelduseta!
kõrgenenud vokaalid nasaalide ees(timä,um), silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud(nagel), järgsilbi o(jano,tego), valdav i-mitmus(puil), illativ -he,-de(kohtude,kohtuhe), inessiv -n,-h,- hn(jalan,jalah),keskvõrre -mb(suuremb), pöördelõpud puuduvad(tii anni, tii annassi), da- infinitiiv(tuvva, istu), domineerib i-lihtminevik(ma võti, ta elli) Südaeesti ja kirderanniku murderühmade peamised erinevused südaeestis sisekadu, lõpukadu, i-e diftongides, vokaalharmoonia puudub, vältevaheldus esineb, ng:ng:lõng:lõngad, palatalisatsioon, gbd vokaalide vahel(tuba), illatiivis geminatsioon(tuppa). Kirderannikul sisekadu osalt toimumata(kandama,raudane), lõpukadu osalt toimumata(metsa,poika), i säilinud(poig,poika), ä-harmoonia säilinud(tüttär), vältevaheldus puudub(must,mustad), ng:nn:lang:lannad, palatalisatsioon puudub, kpt vokaalide vahel(tupa), geminatsioon puudub(tupa). Südaeestis essiiv
sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 30. Astmevahelduse kujunemine ja liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel - Astmevaheldus (edaspidi AV) on nähtus, kus algselt kahesilbilistel sõnadel on osa vorme tugevas ja teine osa vorme nõrgas astmes. Astmevaheldus tekkis esialgu vaid kahesilbilistes sõnades, kus esimese ja teise silbi piiril oli klusiil. Kui teine silp oli kinnine, siis klusiil nõrgenes ja kadus, nt *patan > *paan > eP paja ja eL paa. Vältevaheldus on hilisema tekkega kui laadivaheldus. Laadivaheldus oli tekkides esialgu suhteliselt järjekindel foneetiline nähtus. Tänapäeval on kaduma hakanud just laadivaheldus, nt rida : rea: rida, aga ida: ida : ida. Tänapäeval on astmevaheldus muutunud morfoloogianähtuseks, see eristab vorme ilma muude vormitunnuste lisandumiseta, nt jalg : jala : jalga; kadu : kao : kadu. Iga sõna puhul peab teadma, kas see on astmevahelduslik või astmevahelduseta. Tendents, et
koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt: laulu-laulu, mõtte, mõtet, seista-seisan, leinata-leinan. Vokaalivaheldus- tüvevokaali mitmuse osastava ja omadussõnade ülivõrde vormide moodustamiseks. Kujuvaheldus. Sõnalõpus olev konsonant -> vokaal nt. Lammast- lamba. 6) Käänded: Käände Küsimuse Näide nimi d, mis (ainsuses ja mitmuses)
o tuad, lueb, sued; o teud, kautab, autu; o aama, lääma; o oln ‘olnud’, pand ‘pannud’; o padja ‘padi’, ladva ‘latv’; o pailu ‘palju’, pailk; o jäneksed, juuksed- KIRDERANNIKU MURDERÜHM Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. Kirderanniku murded Keskmurre vältevaheldus puudub: vältevaheldus: seppä: R sebad, K seppad sepp: sepad palatalisatsioon vähene: palatalisatsioon: palk: palki pal´k: pal´gi lõpu- ja sisekadu piiratud: lõpu- ja sisekadu järjekindel: seppä, tüttäred sepp, tütred vokaalharmoonia vokaalharmoonia taandunud je- või lõputa illatiiv: sse-illatiiv:
Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev: LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on
Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5. Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus? Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, st eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme. Selle eesti keelele nii iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideest lähtunud Björn Collinderi asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduste põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja
Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse ka hiliseks vältevahelduseks. Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, s.t. eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme.
Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739.aastal. Selle perioodi muutused keeles on olnud väikesed. Selle perioodi olulisemad muutused on kaasaütlev, olev, i-ülivõrre ja maks-vorm. Uuseesti periood on kestnud viimased kolm sajandit. Periooodid täpsemalt: http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/eesti_keele_sotsioperioodid.h tm 2. Esimesed kirjalikud tekstid (teada aastaid ja seda, mida tekst endast kujutab;
Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve) 3) geminaadi vaheldus- muutub geminaat glusiil või s-üksikhäälikus(aita-n:aida-ta, poisi:poissi) Võrdled käändsõnade juures ainsuse omastavad ja osastavat vormi. A-tüvi (ainsuse omastav) lamba (tugev aste, sest siin on alles klusiil b). B-tüvi (ainsuse osastav) lammas-t (nõrk aste, sest siin on klusiil b kadunud). Võrdled pöördsõnade juures mina-vormi ja nud-vormi. A-tüvi (mina-vorm) hüppa-n (tugev aste, kaks p-d).
3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega.
· südaeesti · kirderanniku · Sisekadu · Sisekadu osalt toimumata: kandama, · Lõpukadu raudane · Lõpukadu osalt toimumata: metsa, poika, · i>e diftongides tuuli · Vokaalharmoonia puudub · i säilinud: poig/poika, aid(a) · Vältevaheldus esineb · ä-harmoonia säilinud: tüttär · ng:ng: lõng:lõngad · Vältevaheldus puudub must: mustad · ng:nn: lang:lannad · Palatalisatsioon · gbd vokaalide vahel: tuba · Palatalisatsioon puudub · Illatiivis geminatsioon: tuppa · Kpt vokaalide vahel: tupa
teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid: Vältevaheldus ehk vältemuutus Laadivaheldus ehk laadimuutus o Geminaadivaheldus ehk pikkusmuutus (mõnes käsitluses ei eristata, jäetakse osaks vältevaheldusest) Eesti keele morfofonoloogiast Sõna on laadivahelduslik ehk laadimuutuslik, kui ühes tema tüvevariantidest esineb sulghäälik või s, teises mitte. Sulghäälikut või s sisaldav tüvevariant on tugevas astmes, neid mitte sisaldav tüvevariant nõrgas. lamba : lammast juhin : juhtida Eesti keele morfofonoloogiast
Sõnad A- ja B-tüvi: Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused on astme-, vokaali- ja kujuvaheldus. Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. Laadivahelduslike sõnade tugevus astmes esineb sulghäälik või s , nõrga astme puhul need on asendunud mingi muu hääliku või kaovad tüvest. Näide: lammas (N) lamba (T), küüs (T) küüne (N). Vältevaheldusliku sõnade tugevaastme tüvi on kolmes vältes ja nõrk on teises vältes. Näide: kapp (T) kapi (N).
vene keel) Kvaliteedi muutumine - 4. Rõhuliste silpide ja sõnade häälikud on üldiselt oma kvaliteedilt selgemini hääldatud kui rõhutute omad. Nt hääldatakse klusiilide aspiratsioon tugevamini jne. Eesti keel on tsentraliseeriv keel, s.t pearõhuline silp on oluline häälikute kvaliteedi häälikute kvantiteedi tonaalsuse suhtes Paljude segmentaalfoneemide (s.t vokaalide ja diftongide) esinemine pearõhulises silbis. Astmevaheldus laadi- ja vältevaheldus (3 fonoloogilist väldet) on välja kujunenud tüve rõhulistes esisilpides, s.t pearõhulisel (või sellega struktuurselt võrdses seotud kaasrõhuga silbis); vältega kaasneb ka erinev meloodia. Sufiksiline astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited saavad esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest. Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus.
Käändsõnad jaotatakse nimi,omadus,arv ja asesõnadeks. Mitteiseseisvad jaotatakse side,abimäär,rõhumäär,kaas ja hüüdsõnadeks. Kokku 11 sõnaliiki. Sõnad satuvad erinevatesse klassidesse funktsioonide muutumuse tõttu. Sõnaliik on vormiõpetuse osa. Astmevaheldus-kuulub vormiõpetusse, kuulub muutuva sõna käänamis- pööramistunnuste hulka. Astmevaheldusel on kaks liiki, laadi- ja vältevaheldus. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo). 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Aktiivne ja passiivne morfoloogia. Idee Toomas Helbilt. Morfoloogiaosa autor Kristiina Ross, toimetaja Ülle Viks
1241 Taani hindamisraamatus on Eesti maavaldussuhete register. Teose Eestimaa lehekülgedel on ~500 kohanime, millest vaid 50 pole tänaseni säilinud. Tekst on ladina keele reeglite järgi mõnede saksa ortograafia elementidega kirja pandud. Isiku- ja kohanimesid leidub 14-17.saj Tallinna turberaamatutes. JÄRELDUSED: Põ-Eestis on säilinud h sõna algul. Sõnade kirjapaneku järgi oletatakse, et p/t/k hääldusid tugevamalt kui praegu. Astmevaheldust tänasel kujul veel pole. Laadi- ja vältevaheldus on kujunemas. Sisekadu pole lõplikult toimunud, lõpukadu on toimumas. Järgsilbi kokkutõmme on toimunud. Omastavas käändes esineb -m/-n lõpp. Sõnavaras omapärased tüved. Sel ajal on keeles vanu jooni, mis lähendavad seda läänemeresoome keeltele, mida täna pole. 4. 16.saj põhjaeesti kirjakeel (Kullamaa käsikiri, Wanradti-Koelli katekismus jm käsikirjalised tekstid) Eesti kirjakeele alguseks peetakse 16.saj
· nõrgeneva tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on t või p (heitma, jootma, kartma, keetma, kiitma, koitma, kurtma, köitma, laitma, liitma, loitma, lootma, luutma, läitma, muutma, mõõtma, naitma, niitma) · lühikese vokaali järel olev ülipikk t või p tugeva astme vormides vaheldusb pika t või p-ga nõrga astme vormides (atma, jätma, katma, kütma, lõpma, matma, nutma, petma, tapma, utma, võtma) · konsonanttüvi lõpeb st-ga, vältevaheldus kirjas ei avaldu (haistma, kastma, kestma, kostma, laustma, loitsma, mõistma, ostma, paistma, pistma, päästma, säästma, sööstma, süstma, tõstma, vestma) · ht:h ahtma, tahtma, uhtma · jätma: jäetagu, katma: kaetakse, kütma: köeti, matma: maetaks, võtma: võetagu, võetavat. PÕHITÜÜP MURDMA · murdma-murda-murran-murdsin-murdnud-murtakse-murtud · nõrgeneva tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on d. Laadivahelduslikud
või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde Vältevahetuse korral muutub ainult sõna välde. `kapp : kapi Nõrgenev ja tugevnev astmevaheldus. Milliseid vorme võrreldes määratakse a) käändsõnade ja b) pöördsõnade astmevaheldus või selle puudumine? 18. Lõpuvaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüviallomorfide jagunemine lõpu-
Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal i. Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen. Eestikeelne paradigma soome omale lähedane
annaabi.ee 
