· Jagunevad kaheks Lõuna- ja Põhja-Eesti murreteks / suured erinevused · Peamurdeid on 8 , mis omakorda jagunevad 107 kihelkondlikuks murrakuks · Eesti territooriumist suurem osa põhjamurrete all · Kõige laiema levi alaga on keskmurre / eesti kirjakeele kujunemis üks põhjus · Inimese päritolu võib tema kõne põhja ära arvata murdrjoonte põhjal nt: Saarlaste Ö=Õ-ga ISEÄRASUSED MURRETES : · Keskmurre pikkade vokaalide diftongistamine: maa-mua, müüma-müima, meel-miel / a-lõpuline mitmuse osastav: käsa, kiva · Idamurre O=Õga (õtsekõhe, õlema) i-lõpuline diftong järgsilpides (venelaisi, rohelaisi) · Rannikumurre- Välevahelduse puudumine, kõik kolmandavältelised (seppa:
Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?
Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19.saj alguses ajakirjaga „Beiträge“, aga siis oli veel kaks eesti keelt (põhja ja lõuna). 3. Mis on ja millega tegeleb leksikograafia? Leksikoloogiat peetakse teoreetiliseks, leksikograafiat rakenduslikuks
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr...
1. loeng Keeleteaduse alused 5. sept-13. Mis on keel Karlason (lk15): keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub leekelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus)
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada
Kõik kommentaarid