Võrkpall (Referaat) (0)

Stenar Kamarik
P 37
VÕRKPALL
Arvestustöö
Juhendaja :
Ants Rikberg
Väike-Maarja 2014

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 4
AJALUGU 4
VARUSTUS 6
Mänguala 6
Võrk 6
Pall 6
MÄNG 7
Võistkond 7
Mängu reeglid 7
Punktide arvestamine 7
BLOKEERIMINE 9
ISELOOMUSTUS 9
BLOKEERIMISE LIIGID 9
Mängijate positsioonide iseloomustus 9
BLOKEERIMISE TEHNIKA 10
Individuaalne blokk 11
Grupisulustamine 11
Vead blokeerimisel. 12
BLOKEERIMISE TAKTIKA 13
kaitsemäng tagaliinis. 13
Üksikblokeerimine 13
Grupiblokeerimine 14
BLOKI JULGESTAMINE 14
Julgestamise süsteemid. 15
BLOKEERIMISE TREENIMINE 16
Ettevalmistavad harjutused 16
RANNAVÕRKPALL 18
MÕJU LIHASTELE 19
TUNTUMAD ISIKUD 20
Viljar Loor 20
Kristjan Kais 20
Rivo Vesik 20
KOKKUVÕTE 22
LISAD 23
KASUTATUD MATERJAL 24

SISSEJUHATUS

Võrkpall (inglise keeles volleyball ' lendav pall') on sportlik pallimäng , kus kaks võistkonda võistlevad võrguga poolitatud väljakul. Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, läheks vastasmängija puudutusest auti või vastasmängija eksiks reeglite vastu. Samas peab takistama palli maandumist oma väljakupoolel.
Tänapäeval on võrkpall väga levinud ja võrkpalli harrastajaid arvatakse olevat kogu maailmas üle 800 miljoni.
Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsioon FIVB ehk Fédération Internationale de Volleyball loodi 1947. aastal. FIVB-is on 218 liikmesriiki ja aktiivseid mängijaid ligi 200 miljonit.

AJALUGU

Võrkpalli, mida on nimetatud ka kuningate mänguks ja intelligentsete spordialaks harrastab hinnanguliselt 800 miljonit inimest. Ühtlasi on võrkpall jalg- ja korvpalli järel populaarsuselt 3. spordiala . Kuid vähesed teavad, kuidas nende ja ka minu lemmikspordiala sündis ning mil moel see üle maailma levis.
1895 . aastal tekkis USA-s Holyoke kolledži kehalise kasvatuse õpetajal William Morganil tahtmine luua spordiala, mis seoks kehalise aktiivsuse, meeskonnatöö ja mõistuse. Ka lootustandva jalgpallurina silma paistnud Morganit kannustas ilmselgelt ka kadedus , sest tema hea sõber James Naismith oli äsja leiutanud korvpalli. Seeläbi sündis Morganis soov luua midagi nende jaoks, kellele korvpall liiga vaevarohke ja väsitav tundus. Mõtete saamiseks asus Morgan ajalooraamatuid uurima ning leidis kaugest minevikust huvitavaid ideid. Nimelt harrastasid Egiptuse valitsejad juba 4000 aastat tagasi mängu, millest Morgan innustust sai. Seda niinimetatud rusikamängu mängiti hiiglaslikul 90 meetrit pikal ja 20 meetrit laial väljakul, mille poolitas suur kivisein. Mängureeglid olid lihtsalt: nahkkera tuli teisele poole seina toimetada kuni 2 rusikalöögiga. Ka Vana-Kreeka ajaloost leidis Morgan märkmeid samast mängust. Kreeklased olid küll reeglites mõningaid muudatusi teinud, kuid üldjoontes oli mäng sama. Leitud materjalile tuginedes hakkas Morgan uut mängu välja mõtlema ja korraldas juba 1895. aasta juulis esimese näidiskohtumise. Morgan ise nimetas oma väljamõeldist minotetiks Värske mängu olemus seisnes kummipalli löömises üle 2 meetri kõrgusele tõstetud tennisevõrgust. Väljakusuuruseks oli Morgan määranud 20x10 meetrit. Uus mäng tunnistati vastuvõetavaks ja selle ametlikuks nimeks sai volleyball ehk võrkpall.
Kuigi Morgan läheb ajalukku, kui võrkpalli looja, siis selle propageerijat temast ei saanud. Uut spordiala hakkas levitama uus põlvkond, eesotsas noorkristlastega. Võrkpalli algorganisatsiooniks sai Noorte Meeste Kristlik Ühing, ingliskeelse lühendiga YMCA. Noored kristlased ei tahtnud, et võrkpallist aktiivne võistlussport kujuneks, vaid soovisid, et see oleks vaid kerge ajaviide . YMCA eestvedamisel oli võrkpall 20. sajandi teisel aastakümnel tuntud juba kõigil mandreil ja harrastajate hulk küündis sadadesse tuhandetesse. Mängu harrastasid nii noored ja vanad, kuid ainult mehed. Võrkpallil oli oluline roll ka Ameerika armees Esimese maailmasõja ajal. Kuna kindralid leidsid, et sõdurid võiksid võitluse kõrvalt ka sporti teha, siis hakati sõjaväebaasides võrkpalli mängima. Taoline tava sõjaväes levias kiiresti ning jõudis koos Vene vägedega Vabadussõja ajal Eestisse. 20. sajandi esimestel aastakümnetel oli võrkpall pelgalt ajaviide. Kuna korvpall oli tollal juba tõeline spordiala, siis hakati ka võrkpalliga järjest rohkem tegelema. Võrkpallile loodi 1916. aastal ülemaailmne spordiliit, mis pani paika kindlad reeglid. 1930. aastatel hakati võrkpalliga ka professionaalsel tasemel tegelema ja sellest ajast korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi.
Vaevalt oskas 19. sajandi lõpus Egiptuse rusikamängust võrkpalli arendanud William Morgan arvatagi, et tema leiutist naudivad tänapäeval miljonid inimesed. Talle soovitud kuulsuse toonud mäng levis tänu noortele kristlastele kiiresti. Korvpalliga konkureerides muutusid mõlemad sportmängud inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks.

VARUSTUS

Mänguala

Mänguala koosneb mänguväljakust ja vaba-alast. Mänguala peab olema ristküliku kujuline ja sümmeetriline . See kujutab endast ristkülikut mõõtmetega 18 x 9 m, mis on ümbritsetud vähemalt 3 m laiuse sümmeetrilise ristküliku kujulise vabaalaga. Vaba mänguruum on mänguväljaku kohal olev ruum, kus ei asu ühtegi kõrvalist takistust. Mänguväljaku kohal peab olema vähemalt 7 m kõrgune vaba ruum. (Lisa: Foto 1 „Võrkpalliväljak“)

Võrk

Võrk on tõmmatud kahe posti vahele nii, et ülemine serv on väljakust 2,43 m kõrgusel (naistel 2,24 m). Võrgu ülemises ja alumises servas on valge kant , mille sees on painduv tross (ülemises) ja nöör (alumises). Selle nööri abil tõmmatakse võrk pingule. Võrgu äärtes on painduvad 1,8 m pikkused vardad (antennid). Kui pall puudutab mängus antenni, siis see loetakse veaks ja vastasvõistkond saab selle eest punkti.

Pall

Võrkpalli pall kaalub 260-280 grammi ja ümbermõõt on 65-67 cm. (Lisa: Foto 2 „Pall“)

MÄNG

Võistkond

Väljakul on korraga kummalgi võistkonnal 6 mängijat. Võistkonnal on õigus registreerida koos 12 mängijaga üks kaitsemängija, nn libero . Libero tohib mängida vaid tagaliinil, ta ei või teha ründelööke, pallida, sulustada ega olla kapten. Libero riietus erineb võistkonnakaaslaste riietusest.

Mängu reeglid

• Pall pannakse mängu otsajoone tagant löögiga üle võrgu vastasvõistkonna väljakupoolele ( palling ehk serv). Pallingu peab sooritama kaheksa sekundi jooksul, pärast esimese kohtuniku vilet. Enne vilet sooritatud pallingut ei loeta ja see läheb kordamisele.
  
• Mängijad asetsevad pallinguhetkel väljakul kindlas järjekorras (3 ees, 3 taga), kusjuures iga kord, kui saadakse pallingu õigus, nihkuvad kõik võistlejad päripäeva ühe koha võrra edasi. Vastase pallingut ei või sulustada.
  

• Tagasi lüües ei tohi mängijad palli üle kolme korra puudutada (vastase ründelöögi sulustamist puuteks ei loeta). Palli mängitakse seni, kuni see puudutab väljakut, läheb väljakult välja (auti) või võistkond eksib reeglite vastu (võrgu puudutamine kehaga, nn soe pall või muu tehniline viga).
  
• Sulustamisel võib vastase poolel palli puudutada vaid siis, kui sellega ei segata vastasmängija mängu ega käsi.
  
• Igas geimis võib võistkond teha kuni kuus vahetust. Korraga võib vahetada nii ühte kui ka mitut mängijat.
  
• Küsimustega ja selgituste saamiseks tohib pöörduda kohtuniku poole vaid võistkonna kapten.
  

Punktide arvestamine

Võistluse võitja selgitatakse välja kolme, nelja või viie geimi jooksul. Esimeses neljas geimis peab geimi võitmiseks saavutama vähemalt 25 punkti ja nii, et vahe on vähemalt kahepunktiline. Kui tulemus on nt 24:24, siis mängu jätkatakse kuni kahepunktilise vaheni (nt 27:25 jne).
Kui geimide seis on viigis ehk 2:2, siis mängitakse viies geim. Viiendas geimis mängitakse 15 punktini ja vastasvõistkonda peab edastama vähemalt kahe punktiga. Kuni see tingimus pole täidetud, mäng jätkub. Mängu võitmiseks on vaja võita 3 geimi kolmest, neljast või viiest.

BLOKEERIMINE

ISELOOMUSTUS

Blokeerimiseks nimetatakse käte asetamist võrgu kohale palli lennu tõkestamiseks pärast ründelööki. See on kaitsemängu tehniline element, mis võib eduka sulustamine korral olla ka rünnaku vahendiks . Blokeerija ülesandeks on ründaja poolt löödud palli tee sulgemine ja palli suunamine vastasväljakule või palli hoo pidurdamine ja suunamine nii, et kaitsemängijatel oleks kergem mängida. Sulustamine on valdavalt mängija individuaalne töö, peaaegu kõik sõltub sulustaja meisterlikkusest, hüppevõimest ja taktikalisest taibust.
Sulustamine tekkis teistest võrkpalli tehnikaelementidest mõned aastad hiljem, võrkpallimängu algusaastail oli kasutusel üksiksulustamine, peatselt rakendati mängus juba paaris- ja isegi kolmik -sulustamist, sulustamisoskust hakati nõudma igalt mängijalt.(E.Liik, 2006)

BLOKEERIMISE LIIGID

• Blokeerimine jaotatakse vastavalt osalejate arvule kolmeks (J. Alfonso jt, 2010):
  
• üheblokk ( individuaalne blokk) - blokeerib üks mängija;
  
• kaheblokk – blokeerivad kaks mängijat;
  
• kolmeblokk – blokeerivad kolm mängijat.
  

Mängijate positsioonide iseloomustus

Tänapäeva võrkpallis jagunevad mängijad vastavalt nende taktikalistele ülesannetele väljakul. Mängijad on spetsialiseerunud ja oskavad kõige paremini sooritada just neid tehnikaelemente mängus, mis antud positsioon eeldab. (E. Liik, 2003).
Mängijate positsioonid ja iseloomustus:

• I tempo ründajad - tavaliselt pikad ja väga liikuvad, hea hüppevõime ja taktikalise taibuga. (J. Zelesnjak, L. Ivoiliv, 1991).Temporündaja peab olema ka petteks vastaspoole temporündajale ning tegema kõik võimaliku, et vastaspool ei jõuaks vajadusel nurgamängijale appi sulustama.
  
• Sidemängijad - lisaks palli tõstmisele on sidemängijal väga tähtis roll ka sulustamisel. Professionaalsel ja rahvusvahelisel tasemel on kombeks kasutada pikki sidemängijaid, see annab suurema kasu blokeerimisel ning kaitsemängu tugevustel ja oskustel
  
• Diagonaalründaja - paikneb sidemängijaga diagonaalis. Tõeline diagonaalründaja lööb väga tugevalt, sest enamus ajast peab ta ründama kahe või isegi kolme bloki vastu. Peale kehva kaitsemängu söötu saab diagonaalründaja enamik tõstetest ja peab ründama mitmese bloki vastu. (A. Papageorgiou, W. Spitzley, 2003).
  
• Universaal - ehk nurgaründajad pikad, jõulised ründajad, hea hüppevõime ja võimsa löögiga. Nad peavad olema ka head sulustajad. Universaalide ülesandeks on veel pallingu vastuvõtmine ja kaitsemäng tagaliinis.
  
• Libero ülesandeks on tagaliini kaitsemängu organiseerimine , kohavalik kaitses, koostöö sulustajatega, hea pallingu vastuvõtmine. Libero on väga liikuv, kiire reaktsiooniga hea pallikäsitseja, hea väljaku nägija ja mängu lugeja (E. Liik, 2006). Libero peaks olema emotsionaalselt positiivne mängija ja moraalselt toetama kogu võistkonda kui ta platsile läheb (A. Papageorgiou & W. Spitzley, 2003).
  

BLOKEERIMISE TEHNIKA

Efektiivne sulustamine ehk blokeerimine on väga oluline tegur, et saavutada edu kaasaegses võrkpallis. Tehniliste elementide efektiivsuse hindamine näitab, et blokeerimine on rünnaku järel teisel kohal. Edukas blokeerimine sõltub vastase taktika lugemisest, otsuse vastuvõtmisest, üleshüppe kohavalikust, liikumise kiirusest ja hüppevõimest. (R. Lobietti, 2009).
Blokeerijad kasutavad blokeerimisel kahte erinevat strateegiat (J. Alfonso, 2010):
ennetuslik strateegia – blokeerija tegutseb vastavalt vastasvõistkonna sidemängija tegevusele;
kogemuslik strateegia, kus blokeerijad prognoosivad sidemängija tegevust, mis põhineb olukorra võimalikest lahendamise kogemustest.
Blokeering võib osutuda efektiivseks ka palli puudutamata, mõjutades rünnaku suunda ja kaitsemängu (J. Palao, J. Santos , 2004).

Individuaalne blokk

Individuaalne blokk on palli tee sulgemine võrgu kohal ühe mängija poolt. See koosneb liikumisest, hüppest, käte asetusest pallile ja maandumisest.
Enamustel juhtudel sulustamine toimub peale liikumist (kuid sulustaja võib hüpata ka paigalt). Mängija seisab võrgu all näoga võrgu poole, jalad veidi kõverdatud õlgade laiuses harkseisus, pöiad paralleelsed. Käed küünarliigesest kõverdatud, randmed rinna ees. Liikumine pallini toimub, kuni 2m kaugusele - ristsammudega, 2-3m - juurdevõtusammudega, rohkem kui 3m – tavalise jooksuga, peale seda keeratakse näoga võrgu poole.
Viimane samm on hüppesamm liikumissuunapoolse jalaga ja pidurdus ( talla siseküljega).
Peale liikumist mängija pöörab võrgu poole ja seejärel pidurdab, teine jalg tuleb kõrvale õlgadelaiusesse harkseisu, kõverdab jalgu ja käed samal ajal liiguvad veidi allapoole.
Ära tõukamise ajal esimesena alustavad liikumist käed, siis jalad. Õhus mängija viib küünarliigesest veidi kõverdatud käed üle võrgu. Ülakeha on kergelt ettekallutatud, sõrmed harali ja pinges, peopesad paralleelselt võrguga. Kui pall läheneb, siis sirutatakse küünarliigesest pingestatud käed otse ette. Samal ajal peopesad risti palli teele ette asetatud ja sõrmed liiguvad ette-alla. (A. Beljajev , M. Savin , 2002)

Grupisulustamine

Grupisulustamine toimub kahe või kolme mängija osavõtul. Kehtivad kõik individuaalse sulustamise tehnika reeglid, lisaks on väga oluline sulustajate koostöö.
Sulustajate käed peavad moodustama terviku, keskmised käed kõrvuti, välimised veidi kumerad, et vältida palli kätest väljalöömist, moodustades suure haarava sulu, millest on raske palli välja pöörata. Käte asend sõltub sulu liigist ja tsoonist. Tsoonisulu korral katab üks sulustaja kindla tsooni ja teine paneb käed tema omade kõrvale. Liikuva sulu korral püütakse aimata löögi suund ja viiakse käed löögi tegelikule suunale risti ette. Kombineeritud sulu korral üks sulustaja katab kindla tsooni, teine aga jälgib palli lennu suunda.
Kolmiksulu korral paneb keskmine mängija käed palli kohale, äärmised mõlemalt poolt ag aoma käed kõrvale, hoides välimisi käsi kumeralt, siis kui ründelöök toimub väljaku keskel. Väljaku äärtes tuleb kasutada kombineeritud sulgu.
Erinevate ründesöötude sulustamise tehnika on erinev, sõltudes ründesöötu kõrgusest ja kaugusest võrgust. Kaugete ja kõrgete ründesöötude sulustamisel tuleb hüpata hiljem, siis kui ründaja käsi juba lööb. Käed panna võrgu pikendusena üles, otse võrgu kohale, mitte viia üle võrgu.
Võrgulähedaste ja madalate ründesöötude sulustamisel tuleb hüpata varem, siis kui ründaja tõukab üles ja tema käsi on pea kohal.
Tõusvate ja kiirete ründesöötude sulustamisel hüpata koos ründajaga, sulustamise lähteasendis on siin käed kõrgemal, et lühendada liikumisteed ja jõuda kiiremini tõusvale blokki. Sulustamine toimub sel juhul valdavalt üksiksuluga. (E. Liik, 2006)
Peab mainima, et blokeerija liikumised ründelöögi takistamise alustamiseks on efektiivsed tingimusel, kui ründaja ja blokeerija pikkus on umbes sarnane. Blokeerijal, kelle pikkus on lühem tuleb hüpata varem, pikemal – hiljem. (A. Beljajev, M. Savin, 2002)

Vead blokeerimisel.

Aeglane liikumiskiirus – kuna juurde tulev blokeerija peab kiiresti reageerima ja väga palju hüppama, siis mõnikord juhtub nii, et ta ei jõua õigeaegselt blokile. Sellel juhul peab hüppama (koha pealt , mitte teise blokeerija suunas) üles ja panema käed teise blokeerija käte kõrvale. Keha peab olema paralleelselt võrguga, ei tohi pöörata ründaja poole.
Käed on viidud liiga kaugele üle võrgu ja/või mängija paneb silmad kinni, tekib võrguviga – kahjuks need on sagedad vead blokeerimisel, mida on väga raske parandada sõltumata kogemusest. Kui ründaja sooritab ründelöögi, siis blokeerija peab jälgima palli, see teeb blokeerimise palju lihtsamaks. (FIVB.ru, 2013)

BLOKEERIMISE TAKTIKA

Blokeerimine on põhiliseks kaitsemängu vahendiks ründelöökide tõrjel. Peamised eesmärgid on tõkestada või vähendada vastasvõistkonna ründetegevuse efekti kaitsemängu esiliinis. Nõrga blokeerimisoskuste korral jääb võistkonna kaitsemäng lootusetu , ei aita isegi väga tugev

kaitsemäng tagaliinis.

Tänapäeval põhiliseks on paarissulustamine. Üksiksulustamist kasutatakse siis, kui vastasvõistkond ründab hüppelt ründesöödult või esimeselt söödult. Kolmiksulustamist kasutatakse kõige harvem , näiteks siis, kui ründelöök toimub võrgu keskelt ja ründajaks on tugevaim mängija. (A. Beljajev, M Savin, 2002)
Blokeerimine on üks raskemaid, kui mitte kõige raskem element võrkpallis. Tänapäeval võistkond, kes ei ole tugev rünnakus ja ei oma usaldusväärset blokki, ei saa loota suurt edu. (V. Platonov , 2007).

Üksikblokeerimine

Valmistumine blokeerimiseks hakkab võrgu lähedusest, siis on lühem maa hüppekohani. Seejärel mängija peab jälgima vastasvõistkonna tegevust, proovida ette aimata ründesöödu suunda, selle järgi määrab blokeerija liikumissuunda ja hüppekoha. Sageli tuleb blokeerijal hüpata ründemängijast hiljem, kuna hüpates samaaegselt hakkab blokeerija palli sulgemise momendiks juba maanduma. Hüppe aeg sõltub löögiviisist, ning ründesöödu kaugusest ja kõrgusest. Haaklöögi, pöördega löökide ja kaugete ründesöötude korral tuleb hüpata hiljem. Tõusvate ja teravate ründesöötude puhul tuleb hüpata koos ründemängijaga.
Hüpata tuleb täisjõuga, mängija asetab käed võrgu kohale veidi üle labakäte ulatuse ja veidi kõverdab, et vajadusel suurendada blokki ulatuslaiust. Õhus olles peab blokeerija jälgima ründemängija tegevust („ühe silmaga“ ka palli) ja asetab käed vastavalt löögisuunale. (V. Glasnov, 2010).
Taktiliselt õigesti teeb mängija, kes suudab võimalikult kauem mitte näidata ründajale käte asetust võrgu kohale. Võrgulähedaste ründesöötude blokeerimisel tuleb katta pall täielukult, kuid keskmise kauguse ja kõrgusega ründesöötude puhul ei ole vaja viia käsi väga kaugele üle võrgu. Labakäed on randmetest tahapoole pööratud ja palliga kokkupuutumisel randmeliigutusega pall suunatakse alla. Otselöögi puhul tuleb asetada käed täpselt palli teele vastu. Pöördega löökide vastu käsi on vaja asetada nurga all, käte pind peab jääma risti löögi suunaga. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)
Peale blokeerimist mängija peab maanduma tasakaalustatud kõverdatud jalgade peale, et olla valmis uueks blokeerimiseks, julgestamiseks, liikumiseks, söötmiseks. Kui pall lendas kätest mööda, siis maandumise ajal blokeerija peab järsult pöörama pea lendava palli suunas,et juba õhus ,enne maandumist, jõuda keha ümberpöörata, et saada olukorrast ülevaadet. (I.Gurevich, 1985)

Grupiblokeerimine

Kui blokeerimisel võtavad osa kaks või kolm mängijat, siis tegu on grupiblokeerimisega. Kõik individuaalsed taktikalised tegevused kehtivad ka grupisulustamisel aga tähtis on koostöö. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)
Grupibloki taktikalised üleanded on:

• koostöö sulustajate vahel, et blokk moodustaks terviku, eesmärgiga löögisuuna katmine ;
  
• õige kohavalik sulustaja poolt, kelle tsoonis toimub rünnak, käte asetamine kaaslase kõrvale, et ei tekiks auku , vahet sulustajate käte vahel;
  
• kombineeritud sulu kasutamine, kus ühe mängija ülesandeks on kindla tsooni-mänguala katmine, teine sulustaja püüab katta löögisuunda.
  

Tavaliselt paigutatakse parim sulustaja keskele , sest tema sulustamise koormus on kõige suurem, kuna ta sulustab ka mõlemal pool äärtes. (E. Liik 2006)

BLOKI JULGESTAMINE

See on kaitsemängu taktika, mille ülesandeks on bloki taha suunatud hani või pettelöögi mängimine . Mängijat, kelle ülesandeks on bloki taha suunatud pettelöögi mängimine, nimetatakse julgestajaks. Taktikaliselt on bloki julgestamiseks mitu võimalust, sest kui üks, kaks või isegi kolm mängijat hüppavad blokki, jääb väljakul nende ala katmata ja sinna on võimalus suunata pettelöök ehk hani. Olenevalt võistkonna kaitsemängu taktikast võib julgestajaks olla tagaliini keskmine mängija, tagaliini äärmine mängija, eesliinis sulust vabaks jäänud mängija või viimased kaks kombineeritult. Kindlasti tuleb arvestada, kas on ühe-, kahe- või kolmeblokk.
Üheblokki julgestab eesliinimängija, kellel ei olnud vaja hüpata blokki või kes ei jõudnud blokki, ta ei tohi jääda seisma võrgu alla, vaid peab kohe kiiresti võrgust välja julgestusse tõmbuma. Vahel on mängutaktikale vastavalt planeeritudki üheblokk, siis julgestab samuti kõrvalt vaba mängija. Tagaliinimängija peab mängima kaitses, kuna üheblokist on rohkem võimalusi mööda lüüa.
Kahebloki julgestamisel on erinevad võimalused ja taktikalised lahendused, tavaliselt määratakse kindlaks, millise tsooni mängija julgestab sulustajaid. Iga kaitsesüsteem näeb ette mängijate vastava asetuse väljakul. (E. Liik, 2006)

Julgestamise süsteemid.

Võrkpallis on väga palju taktilisi tegevusi ja teatud omadustest kujunevad välja erinevad süsteemid:

• vastasvõistkonna ohtlike tegevuste vastu (palling, rünnak, blokk)
  
• mängija (d), kes julgestavad blokeerimist, sõltuvalt nende algpositsioonist (kesk-, äär-, blokist vaba mängija). (A. Beljajev, M Savin, 2002)
  
• Kaitsetegevus rünnaku vastu. Mängijad algpositsioon on kahes reas, igal mängijal oma tsoon:
  
• kõik eesliini mängijad, blokeerijad, paiknevad „oma“ vastasvõistkonna ründemängija vastas.
  
• Kaitsetegevus on organiseeritud kahes reas, eesliin - blokeerijad, tagaliin – julgestajad või palli vastuvõtjad.
  

Kõikide süsteemide puhul juhinduvad mängijad esialgse positsiooni valimisel vastava süsteemi asetusskeemist. Blokist vabaksjäänud mängijad püüavad katta väljaku nii, et see oleks ründelöökidest kindlustatud. Süsteem valitakse selle järgi, kes mängijatest on julgestaja, blokeerijate arvust ja tsoonist. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)
Enimkasutatud julgestamise süsteemid: a).tsooni 6 julgestamisega b). äärmise mängija julgestamisega c). blokist vaba mängija julgestamisega.

BLOKEERIMISE TREENIMINE

Õppe-treening protsess koosneb tehnikalisest-, taktikalisest-, kehalisest-, teoreetilisest ja psühholoogilisest osast. Need osad on omavahel seotud ja ettevalmistamisel peab pöörama neile võrdselt tähelepanu. Taktikaliste tegevuste ja oskuste arendamise eeltingimuseks on üld- ja eriala kohased teadmised. Blokeerimise arengu regulaarne uurimine annab võimaluse adekvaatselt analüüsida vastaste tegevusi ja teha õigeid otsuseid.
Ühebloki õpetamise ja taktika täiustamise peamine vahend on tehniliste elementide korduv sooritamine, liikumine, harjutusvara.
Treeningutel kehtivad järgmised printsiibid : mitmekülgsus, süstemaatilisus, jõukohasus, näitlikkus. Õpetamine peaks toimuma järjekorra alusel (vastuvõtu analüüs, söödud, koha- ja hüpeaja valik jne), osade kaupa ja seejärel rakendamisega mängus.
Blokeerimise rakendamine ainult mängus ei luba mängijatele pöörata tähelepanu detailidele, kuna blokeerimise algoskused ei ole piisavat selged.(V. Glasnov, 2010)
Õppetund koosneb kolmest osast: ettevalmistav , põhiosa ja lõpetav osa. Algul õpetakse üksikbloki, hiljem grupibloki. Sulustamise algõpetus peaks koosnema: üleshüppe tehnika õpetamisest, paigalt hüppevõime arendamisest ja elementaarsete teadmiste omandamisest. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)

Ettevalmistavad harjutused

Sulustamise imiteerimine. Võrgu juures, hüpe paigalt, vaade kätel .
Hüpe üles käte viimisega võrgu kohale.
Õpilane seisab seina juures, näoga selle poole, viskab palli üles, hüppab ja üritab tabada palli kõrgpunktis, seejärel surub selle kahe käega vastu seina.
Mängijad on ühel pool võrku, treener teisel pool tooli peal, käed võrgu kohal. Õpilased ühekaupa imiteerivad blokeerimist, puudutades treeneri sõrmi.
Liikumine juurdevõtusammudega vasakule ja paremale piki võrku, peatus ja hüpe üles käte viimisega võrgu kohale.
Treener seisab pallidega ühel pool võrku , mängijad on teisel pool kolonnis . Treener viskab palli võrgu kohale üles, õpetaja ülesanne on valida õige üleshüppe koha j imiteerib blokki.
Paarides. Võrk madalal. Ilma hüppeta. Üks paarilistest lööb endale ettevisatud palli üle võrgu, teine üritab blokeerida.
Paarides. Võrk madalal. Üks paarilistest viskab palli kahe käega ülalt üle võrgu, teine asetab pallile käed vastu aktiivse randmete kattega . Sama aga hüppega.
Treener seisab kõrgemal, viskab palli üles ja lööb. Õpilased kordamööda üritavad blokeerida.
Ühelt poolt tehakse otselööke, teiselt poolt sulustatakse.(A. Beljajev, M. Savin, 2002)
Hetkel, kui pallija lööb palli, peavad kummagi võistkonna mängijad asuma oma väljaku piirides õiges kohavahetuse korras (välja arvatud pallija).
Mängijate asetus on nummerdatud järgmiselt:
Kolme piki võrku asuvat mängijat nimetatakse eesliinimängijateks ja nad võtavad enda alla väljakualad: eesvasakpoolne, ees-keskmine ja ees-parempoolne.
Ülejäänud kolm mängijat on tagaliinimängijad ja nad võtavad enda alla väljakualad: taga-vasakpoolne, taga-keskmine ja taga-parempoolne.
Mängijate vaheline asetus väljakul:
Iga tagaliinimängija peab asuma keskjoonest kaugemal kui tema vastav eesliinimängija.
Ees- ja tagaliinimängijad, vastavalt, peavad asetsema kõrvuti järjestuses .

RANNAVÕRKPALL

Rannavõrkpall ehk rannavolle on sportlik pallimäng, kus kaks võistkonda võistlevad võrguga poolitatud väljakul. Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, läheks vastasmängija puudutusest auti või vastasmängija eksiks reeglite vastu. Samas peab takistama palli maandumist oma väljakupoolel.
Tänapäeval on võrkpall väga levinud ja võrkpalli harrastajaid arvatakse olevat kogu maailmas üle 800 miljoni.
Võistlus toimub tavaliselt rannaalal mille mõõtmed on 18x9 , piirid tehakse ise ja tavaliselt on võrk piiriks , Võrk on 9,5m pikkune ja 1m laiune.
Rannas on mängu ajal korra ühes võistkonnas 2-4 mängijat.

MÕJU LIHASTELE

Kaasaegne võrkpall nõuab mängijalt korralikku füüsilist vastupidavust , mille kõrval on väga oluline arendada kiiruslikku ja plahvatuslikku jõudu ning jõuvastupidavust.
Mängus saavad suure koormuse võrkpalluri jalad (mängus tehakse 150–200 erineva kõrgusega hüpet). Samuti ülakeha, mis on tähtis hüppelt pallingul, blokeerimisel ja ründelöökide sooritamisel. Nende tegevuste ajal lasub koormus eelkõige õlaliigest stabiliseerivatel ja liigutavatel lihastel (4 erinevat lihast). Lisaks käte jõule vajab võrkpallur ka tugevaid kõhu- ja seljalihaseid.

TUNTUMAD ISIKUD

Viljar Loor

(1. oktoober 1953 Tartu – 22. märts 2011) oli eesti kõigi aegade edukaim võrkpallur, kes võitis NSV Liidu koondises olümpiakulla 1980. aasta Moskva mängudelt.

Kristjan Kais

(sündinud 3. märtsil 1976 Paikusel) on eesti rannavõrkpallur. Koos sõbra Rivo Vesikuga moodustavad nad klubi Kais&Vesik.
Kristjan Kaisi pikkus on 188 cm ja kaal 82 kg.
Aastal 1999 alustas Kais Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas tööd sportmängude õpetajana, alates 2003. aastast on samas lektor.
Ta on Eesti meister saalivõrkpallis, viiekordne Eesti meister rannavolles ning kahekordne Eesti rannakuningas.
Aastatel 1994–2002 mängis ta rannavollet koos venna Kaarel Kaisiga.
2002. aasta lõpust kuni 2009. aastani mängis koos Rivo Vesikuga. Nende parimateks saavutusteks oli 2007. aasta Zagrebi Maailmakarika etapi kuld , Euroopa sarjas kaks hõbedat ja kaks pronksi. 2008. aastal osaleti Pekingi suveolümpiamängudel, kus oma alagrupist edasi ei pääsetud.

Rivo Vesik

(sündinud 15. juulil 1980 Pärnus ) on Eesti rannavõrkpallur.
2003.–2009. aastani mängis ta rannavõrkpalli koos Kristjan Kaisiga. Nende parimateks saavutusteks oli 2007. aasta Zagrebi Maailmakarika etapi kuld, Euroopa sarjas kaks hõbedat ja kaks pronksi. 2008. aastal osaleti Pekingi suveolümpiamängudel, kus oma alagrupist edasi ei pääsetud.
2006. tuli ta Audentese võistkonnaga Eesti saalivõrkpalli meistriks.
2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kogus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades Tartu linnas 32 häält.
2010. aastast alates mängib ta koos Karl Jaaniga.

KOKKUVÕTE

Võrkpall on üks kõige edukamatest ja populaarsematest konkurentsivõimelistest vabaaja spordialadest maailmas. See on kiire, see on põnev ja tegevus on plahvatuslik. Võrkpallis on mitmeid üliolulisi kattuvaid elemente, mille tunnustav koostoime muudab ta unikaalseks teiste pallimängude seas: palling, hüppevõime, rünnak, kohavahetus, plahvatuslik tegevus, kaitse, mööduv pall, võistkonnamäng ja muidugi eraldatud mänguväljakud.
Võrkpallis blokk on tähtis tehnilis -taktiline element. Selle efektiivsus võib otsustada mängu lõpptulemuse. Mida parem tehnika, seda mitmekülgsem on blokeerimise taktika.
Edu saavutanud võistkondi iseloomustab kõrge blokeerimise efektiivsus. Eliitvõrkpallis on blokeerimine olulisel kohal saavutamaks edu. Kõige enam kasutatakse kahest blokeeringut. Tugevate võistkondade vahelises vastasseisus kasutatakse rohkem kolmeblokki võrreldes nõrgemate võistkondade vaheliste mängudega.
Kuna mäng areneb veel siiani, siis pole kahtlustki, et ta muutub – veelgi paremaks, tugevamaks ja kiiremaks.

LISAD

Foto 1 „Võrkpalliväljak“
Foto 2 „Pall“

KASUTATUD MATERJAL

http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5rkpall

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/88/Volleyball.jpg

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1a/Volleybollplan.png

http://et.wikipedia.org/wiki/Rannav%C3%B5rkpall

http://www.evf.ee/failid/maarused_2006.pdf

http://www.fivb.org/TheGame/ChronologicalHighlights.ht m

http://www.olympic.org/volleyball-equipment-and-history?tab=History

Alfonso, J., Mesquita I., Marcelino, R & da Silva , J.A. Analyses of setter `s tactical action in high- performance women`s volleyball. Kinesiology

Häyrinen, M., Hoivala, T. & Blomqvist, M. Differences between winning and losing teams in men´s European top-level volleyball. Research Institute for Olympic Sports. Finnish Volleyball Association

Liik, E. Võrkpalliõpik. Tartu: Eesti Võrkpalliliit

Liik, E. Treenerite tasemekoolitus . Võrkpall. Sunprint Invest

Lobietti, R. (2009). A review of blocking in volleyball: from notational analysis to biomechanics. Journal of Human Sport and Ecercise

Palao, J. M. & Santos, J. A. Effect of the setter’s position on the block in volleyball. The International Journal of Volleyball Research

Papageorgiou, A., Spitzley, W. Handbook for Competitive volleyball. Oxford : Meyer &Meyer Sport