Blokeerimine ja julgestamine võrkpallis, erinevad süsteemid. Blokeerimise treenimine. (0)

Blokeerimine ja julgestamine võrkpallis, erinevad süsteemid. Blokeerimise treenimine .
Referaat
SISUKORD
SISSEJUHATUS………………………………………………………………………………... 3
1. VÕRKPALLIMÄNGU TEKKIMINE JA ARENG………………………………………....... 4
2. BLOKEERIMISE ISELOOMUSTUS……………………………………………................... 5
2.1. Blokeerimise liigid ………………………………………………………………..... 5
2.2. Mängijate positsioonide iseloomustus ……………………………………………...5-6
3. BLOKEERIMISE TEHNIKA……………………………………………………………....... 7
3.1. Individuaalne blokk ………………………………………………………………... 7
3.2. Grupisulustamine …………………………………………………………………... 8
3.3. Vead blokeerimisel……………………………………………………….................. 8
4. BLOKEERIMISE TAKTIKA ……………………………………………………………….... 9
4.1. Üksikblokeerimine………………………………………………………………...... 9-10
4.2. Grupiblokeerimine………………………………………………………………….. 10
5.BLOKI JULGESTAMINE…………………………………........…………………………….. 11
5.1. Julgestamise süsteemid …………………………………………………………… 12-13
6.BLOKEERIMISE TREENIMINE…………………………………………………………...... 14
6.1. Ettevalmistavad harjutused.......................................................................................... 14
KOKKUVÕTE ………………………………………………………………………………….. 15
KASUTATUD KIRJANDUS …………………………………………………………………… 16
SISSEJUHATUS
Võrkpallimängu sünnimaaks on Ameerika Ühendriigid, mängu leiutati1895. aastal.
Olümpiamängude kavasse võeti võrkpallimäng 1964. aastal ning alates sellest ajast on võrkpallimängus toimunud suur progress.
Võrkpalli elemendid saab jagada ründe- ja kaitsetegevusteks. Ründetegevused on palling , rünnak, ründesööt ning kaitsetegevused on blokeerimine, pallingu vastuvõtt, kaitsemäng. Võistkond saab võita punkti neljal erineval moel: pallingust, blokeerimisest, rünnakust või vastase eksimuse korral. Mängu tulemus sõltub võistkonna ja iga mängija suutlikkusest sooritada erinevaid tehnilisi elemente (M. Häyrinen jt., 2004).
Käesoleva referaadi eesmärgid on anda teaduskirjandusel põhinev ülevaade võrkpalli blokeerimisele; tutvustada sulustamise taktikat, ning julgestamist ja kaitsemängu erinevaid süsteeme; anda teadmisi blokeerimise treenimiseks.
3
1.VÕRKPALLIMÄNGU TEKKIMINE JA ARENG
Mängu mõtles välja William G. Morgan (1870-1942), USA Massaschusettsi osariigi Holyoke kolledži võimlemise õpetaja, lõi uue spordiala , mille eesmärgiks oli palli löömine kätega üle võrgu (FIVB, 2013). Mängu esialgne nimi oli „mintonette“ (IOC, 2013).
Esmakordselt näidati võrkpalli ründemängu (ründesöödu ja rünnaku) taktikat Filipiinidel 1916. aastal ning järgnevatel aastatel hakati välja töötama standardreegleid turniiride pidamiseks. Tšehhid tutvustasid esimestena 1938. aastal terviklikku blokeeringut hõlbustamaks kaitsemängu. Alates 1947. aastast lubati eesliini mängijatel vahetada kohti kaheblokiks ja rünnakuks. 1947. aastal asutati ka Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsioon . Ameerika ja Euroopa võrkpalli mängureeglid kooskõlastati 1947. aastal (väljakumõõtmed 9 x 18 m ja võrgu kõrgus meestele 2,43 m ja naistele 2,24 m). Pärast II maailmasõda kirjutati reeglid ümber eesmärgiga muuta nende mõistmine kergemaks. Sõnastati blokeeringu parem definitsioon, pallingu sooritamise ajal peavad mängijad asetsema õigel kohal, vale pallija korral punkti ei saavutata ja tekkis taktikaline süsteem 5:1 (üks sidemängija ja viis ründajat) ehk sidemängijal avanes võimalus sooritada ründesööt kolmele eesliini ründajale.
Blokeerimisel tulid uued reeglid 1964. aastal: blokeerija võis viia käed üle võrgu ja blokeeringul toimunud pallipuudet ei loeta võistkonna pallipuudete hulka. FIVB kongress otsustas 1974. aastal viia sisse muudatuse kolme puute lubamise kohta peale blokeeringut. (FIVB, 2013).
4
2. BLOKEERIMISE ISELOOMUSTUS
Blokeerimiseks nimetatakse käte asetamist võrgu kohale palli lennu tõkestamiseks pärast ründelööki. See on kaitsemängu tehniline element, mis võib eduka sulustamine korral olla ka rünnaku vahendiks . Blokeerija ülesandeks on ründaja poolt löödud palli tee sulgemine ja palli suunamine vastasväljakule või palli hoo pidurdamine ja suunamine nii, et kaitsemängijatel oleks kergem mängida. Sulustamine on valdavalt mängija individuaalne töö, peaaegu kõik sõltub sulustaja meisterlikkusest, hüppevõimest ja taktikalisest taibust.
Sulustamine tekkis teistest võrkpalli tehnikaelementidest mõned aastad hiljem, võrkpallimängu algusaastail oli kasutusel üksiksulustamine, peatselt rakendati mängus juba paaris- ja isegi kolmik -sulustamist, sulustamisoskust hakati nõudma igalt mängijalt.(E.Liik, 2006)

Blokeerimise liigid
Blokeerimine jaotatakse vastavalt osalejate arvule kolmeks (J. Alfonso jt, 2010):

• üheblokk ( individuaalne blokk) - blokeerib üks mängija;
  
• kaheblokk – blokeerivad kaks mängijat;
  
• kolmeblokk – blokeerivad kolm mängijat.
  

Mängijate positsioonide iseloomustus
Tänapäeva võrkpallis jagunevad mängijad vastavalt nende taktikalistele ülesannetele väljakul. Mängijad on spetsialiseerunud ja oskavad kõige paremini sooritada just neid tehnikaelemente mängus, mis antud positsioon eeldab. (E. Liik, 2003).
Mängijate positsioonid ja iseloomustus:

• I tempo ründajad - tavaliselt pikad ja väga liikuvad, hea hüppevõime ja taktikalise taibuga. (J. Zelesnjak, L. Ivoiliv, 1991).Temporündaja peab olema ka petteks vastaspoole temporündajale ning tegema kõik võimaliku, et vastaspool ei jõuaks vajadusel nurgamängijale appi sulustama.
  
• Sidemängijad - lisaks palli tõstmisele on sidemängijal väga tähtis roll ka sulustamisel. Professionaalsel ja rahvusvahelisel tasemel on kombeks kasutada pikki sidemängijaid, see annab suurema kasu blokeerimisel ning kaitsemängu tugevustel ja oskustel
  

5

• Diagonaalründaja - paikneb sidemängijaga diagonaalis. Tõeline diagonaalründaja lööb väga tugevalt, sest enamus ajast peab ta ründama kahe või isegi kolme bloki vastu. Peale kehva kaitsemängu söötu saab diagonaalründaja enamik tõstetest ja peab ründama mitmese bloki vastu. (A. Papageorgiou, W. Spitzley, 2003).
  
• Universaal- ehk nurgaründajad pikad, jõulised ründajad, hea hüppevõime ja võimsa löögiga. Nad peavad olema ka head sulustajad. Universaalide ülesandeks on veel pallingu vastuvõtmine ja kaitsemäng tagaliinis.
  
• Libero ülesandeks on tagaliini kaitsemängu organiseerimine , kohavalik kaitses, koostöö sulustajatega, hea pallingu vastuvõtmine. Libero on väga liikuv, kiire reaktsiooniga hea pallikäsitseja, hea väljaku nägija ja mängu lugeja (E. Liik, 2006). Libero peaks olema emotsionaalselt positiivne mängija ja moraalselt toetama kogu võistkonda kui ta platsile läheb (A. Papageorgiou & W. Spitzley, 2003).
  

6
3. BLOKEERIMISE TEHNIKA
Efektiivne sulustamine ehk blokeerimine on väga oluline tegur, et saavutada edu kaasaegses võrkpallis. Tehniliste elementide efektiivsuse hindamine näitab, et blokeerimine on rünnaku järel teisel kohal. Edukas blokeerimine sõltub vastase taktika lugemisest, otsuse vastuvõtmisest, üleshüppe kohavalikust, liikumise kiirusest ja hüppevõimest. (R. Lobietti, 2009).
Blokeerijad kasutavad blokeerimisel kahte erinevat strateegiat (J. Alfonso, 2010):

• ennetuslik strateegia – blokeerija tegutseb vastavalt vastasvõistkonna sidemängija tegevusele;
  
• kogemuslik strateegia, kus blokeerijad prognoosivad sidemängija tegevust, mis põhineb olukorra võimalikest lahendamise kogemustest.
  

Blokeering võib osutuda efektiivseks ka palli puudutamata, mõjutades rünnaku suunda ja kaitsemängu (J. Palao, J. Santos, 2004).

Individuaalne blokk
Individuaalne blokk on palli tee sulgemine võrgu kohal ühe mängija poolt. See koosneb liikumisest, hüppest, käte asetusest pallile ja maandumisest.
Enamustel juhtudel sulustamine toimub peale liikumist (kuid sulustaja võib hüpata ka paigalt). Mängija seisab võrgu all näoga võrgu poole, jalad veidi kõverdatud õlgade laiuses harkseisus, pöiad paralleelsed. Käed küünarliigesest kõverdatud, randmed rinna ees. Liikumine pallini toimub, kuni 2m kaugusele - ristsammudega, 2-3m - juurdevõtusammudega, rohkem kui 3m – tavalise jooksuga, peale seda keeratakse näoga võrgu poole.
Viimane samm on hüppesamm liikumissuunapoolse jalaga ja pidurdus (talla siseküljega).
Peale liikumist mängija pöörab võrgu poole ja seejärel pidurdab, teine jalg tuleb kõrvale õlgadelaiusesse harkseisu, kõverdab jalgu ja käed samal ajal liiguvad veidi allapoole.
Äratõukamise ajal esimesena alustavad liikumist käed, siis jalad. Õhus mängija viib küünarliigesest veidi kõverdatud käed üle võrgu. Ülakeha on kergelt ettekallutatud, sõrmed harali ja pinges, peopesad paralleelselt võrguga. Kui pall läheneb, siis sirutatakse küünarliigesest pingestatud käed otse ette. Samal ajal peopesad risti palli teele ette asetatud ja sõrmed liiguvad ette-alla. (A. Beljajev , M. Savin , 2002)
7
3.2. Grupisulustamine
Grupisulustamine toimub kahe või kolme mängija osavõtul. Kehtivad kõik individuaalse sulustamise tehnika reeglid, lisaks on väga oluline sulustajate koostöö.
Sulustajate käed peavad moodustama terviku, keskmised käed kõrvuti, välimised veidi kumerad, et vältida palli kätest väljalöömist, moodustades suure haarava sulu, millest on raske palli välja pöörata. Käte asend sõltub sulu liigist ja tsoonist. Tsoonisulu korral katab üks sulustaja kindla tsooni ja teine paneb käed tema omade kõrvale. Liikuva sulu korral püütakse aimata löögi suund ja viiakse käed löögi tegelikule suunale risti ette. Kombineeritud sulu korral üks sulustaja katab kindla tsooni, teine aga jälgib palli lennu suunda.
Kolmiksulu korral paneb keskmine mängija käed palli kohale, äärmised mõlemalt poolt ag aoma käed kõrvale, hoides välimisi käsi kumeralt, siis kui ründelöök toimub väljaku keskel. Väljaku äärtes tuleb kasutada kombineeritud sulgu.
Erinevate ründesöötude sulustamise tehnika on erinev, sõltudes ründesöötu kõrgusest ja kaugusest võrgust. Kaugete ja kõrgete ründesöötude sulustamisel tuleb hüpata hiljem, siis kui ründaja käsi juba lööb. Käed panna võrgu pikendusena üles, otse võrgu kohale, mitte viia üle võrgu.
Võrgulähedaste ja madalate ründesöötude sulustamisel tuleb hüpata varem, siis kui ründaja tõukab üles ja tema käsi on pea kohal.
Tõusvate ja kiirete ründesöötude sulustamisel hüpata koos ründajaga, sulustamise lähteasendis on siin käed kõrgemal, et lühendada liikumisteed ja jõuda kiiremini tõusvale blokki. Sulustamine toimub sel juhul valdavalt üksiksuluga. (E. Liik, 2006)
Peab mainima, et blokeerija liikumised ründelöögi takistamise alustamiseks on efektiivsed tingimusel, kui ründaja ja blokeerija pikkus on umbes sarnane. Blokeerijal, kelle pikkus on lühem tuleb hüpata varem, pikemal – hiljem. (A. Beljajev, M. Savin, 2002)
3.3. Vead blokeerimisel.

• Aeglane liikumiskiirus – kuna juurdetulev blokeerija peab kiiresti reageerima ja väga palju hüppama, siis mõnikord juhtub nii, et ta ei jõua õigeaegselt blokile. Sellel juhul peab hüppama (koha pealt , mitte teise blokeerija suunas) üles ja panema käed teise blokeerija käte kõrvale. Keha peab olema paralleelselt võrguga, ei tohi pöörata ründaja poole.
  
• Käed on viidud liiga kaugele üle võrgu ja/või mängija paneb silmad kinni, tekib võrguviga – kahjuks need on sagedad vead blokeerimisel, mida on väga raske parandada sõltumata kogemusest . Kui ründaja sooritab ründelöögi, siis blokeerija peab jälgima palli, see teeb blokeerimise palju lihtsamaks. (FIVB.ru, 2013)
  

8
4.BLOKEERIMISE TAKTIKA
Blokeerimine on põhiliseks kaitsemängu vahendiks ründelöökide tõrjel. Peamised eesmärgid on tõkestada või vähendada vastasvõistkonna ründetegevuse efekti kaitsemängu esiliinis. Nõrga blokeerimisoskuste korral jääb võistkonna kaitsemäng lootusetu , ei aita isegi väga tugev
kaitsemäng tagaliinis.
Tänapäeval põhiliseks on paarissulustamine. Üksiksulustamist kasutatakse siis, kui vastasvõistkond ründab hüppelt ründesöödult või esimeselt söödult. Kolmiksulustamist kasutatakse kõige harvem , näiteks siis, kui ründelöök toimub võrgu keskelt ja ründajaks on tugevaim mängija. (A. Beljajev, M Savin, 2002)
Blokeerimine on üks raskemaid, kui mitte kõige raskem element võrkpallis. Tänapäeval võistkond, kes ei ole tugev rünnakus ja ei oma usaldusväärset blokki, ei saa loota suurt edu. (V. Platonov , 2007).
4.1.Üksikblokeerimine
Valmistumine blokeerimiseks hakkab võrgu lähedusest, siis on lühem maa hüppekohani. Seejärel mängija peab jälgima vastasvõistkonna tegevust, proovida ette aimata ründesöödu suunda, selle järgi määrab blokeerija liikumissuunda ja hüppekoha. Sageli tuleb blokeerijal hüpata ründemängijast hiljem, kuna hüpates samaaegselt hakkab blokeerija palli sulgemise momendiks juba maanduma. Hüppe aeg sõltub löögiviisist, ning ründesöödu kaugusest ja kõrgusest. Haaklöögi, pöördega löökide ja kaugete ründesöötude korral tuleb hüpata hiljem. Tõusvate ja teravate ründesöötude puhul tuleb hüpata koos ründemängijaga.
Hüpata tuleb täisjõuga, mängija asetab käed võrgu kohale veidi üle labakäte ulatuse ja veidi kõverdab, et vajadusel suurendada blokki ulatuslaiust. Õhus olles peab blokeerija jälgima ründemängija tegevust („ühe silmaga“ ka palli) ja asetab käed vastavalt löögisuunale. (V. Glasnov, 2010).
Taktiliselt õigesti teeb mängija, kes suudab võimalikult kauem mitte näidata ründajale käte asetust võrgu kohale. Võrgulähedaste ründesöötude blokeerimisel tuleb katta pall täielukult, kuid keskmise kauguse ja kõrgusega ründesöötude puhul ei ole vaja viia käsi väga kaugele üle võrgu. Labakäed on randmetest tahapoole pööratud ja palliga kokkupuutumisel randmeliigutusega pall suunatakse alla. Otselöögi puhul tuleb asetada käed täpselt palli teele vastu. Pöördega löökide vastu käsi on vaja asetada nurga all, käte pind peab jääma risti löögi suunaga. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)
9
Peale blokeerimist mängija peab maanduma tasakaalustatud kõverdatud jalgade peale, et olla valmis uueks blokeerimiseks, julgestamiseks, liikumiseks, söötmiseks. Kui pall lendas kätest mööda, siis maandumise ajal blokeerija peab järsult pöörama pea lendava palli suunas,et juba õhus ,enne maandumist, jõuda keha ümberpöörata, et saada olukorrast ülevaadet. (I.Gurevich, 1985)
4.2. Grupiblokeerimine
Kui blokeerimisel võtavad osa kaks või kolm mängijat, siis tegu on grupiblokeerimisega. Kõik individuaalsed taktikalised tegevused kehtivad ka grupisulustamisel aga tähtis on koostöö. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)
Grupibloki taktikalised üleanded on:

• koostöö sulustajate vahel, et blokk moodustaks terviku, eesmärgiga löögisuuna katmine;
  
• õige kohavalik sulustaja poolt, kelle tsoonis toimub rünnak, käte asetamine kaaslase kõrvale, et ei tekiks auku, vahet sulustajate käte vahel;
  
• kombineeritud sulu kasutamine, kus ühe mängija ülesandeks on kindla tsooni-mänguala katmine, teine sulustaja püüab katta löögisuunda.
  

Tavaliselt paigutatakse parim sulustaja keskele , sest tema sulustamise koormus on kõige suurem, kuna ta sulustab ka mõlemal pool äärtes. (E. Liik 2006)

10
5.BLOKI JULGESTAMINE
See on kaitsemängu taktika, mille ülesandeks on bloki taha suunatud hani või pettelöögi mängimine. Mängijat, kelle ülesandeks on bloki taha suunatud pettelöögi mängimine, nimetatakse julgestajaks. Taktikaliselt on bloki julgestamiseks mitu võimalust, sest kui üks, kaks või isegi kolm mängijat hüppavad blokki, jääb väljakul nende ala katmata ja sinna on võimalus suunata pettelöök ehk hani. Olenevalt võistkonna kaitsemängu taktikast võib julgestajaks olla tagaliini keskmine mängija, tagaliini äärmine mängija, eesliinis sulust vabaks jäänud mängija või viimased kaks kombineeritult. Kindlasti tuleb arvestada, kas on ühe-, kahe- või kolmeblokk.
Üheblokki julgestab eesliinimängija, kellel ei olnud vaja hüpata blokki või kes ei jõudnud blokki, ta ei tohi jääda seisma võrgu alla, vaid peab kohe kiiresti võrgust välja julgestusse tõmbuma. Vahel on mängutaktikale vastavalt planeeritudki üheblokk, siis julgestab samuti kõrvalt vaba mängija. Tagaliinimängija peab mängima kaitses, kuna üheblokist on rohkem võimalusi mööda lüüa.
Kahebloki julgestamisel on erinevad võimalused ja taktikalised lahendused, tavaliselt määratakse kindlaks, millise tsooni mängija julgestab sulustajaid. Iga kaitsesüsteem näeb ette mängijate vastava asetuse väljakul. (E. Liik, 2006)
11
5.1. Julgestamise süsteemid.
Võrkpallis on väga palju taktilisi tegevusi ja teatud omadustest kujunevad välja erinevad süsteemid:

• vastasvõistkonna ohtlike tegevuste vastu (palling, rünnak, blokk)
  
• mängija (d), kes julgestavad blokeerimist, sõltuvalt nende algpositsioonist (kesk-, äär-, blokist vaba mängija). (A. Beljajev, M Savin, 2002)
  

Joonis 1. Väljaku taktikaliste kaitsesüsteemide moodustamine. (A. Beljajev, M Savin, 2002)
-------------------------------------------------------------------------------------------------------
Taktikaline kaitsetegevus väljakul
/ | \
Vastasmängija pallingu Vastasmängija Blokki
puhul rünnaku puhul vastu
/ | \
Tsooni 6 Äärmise kaitse- Blokist vaba
julgestamisega mängija mängija
julgestamisega julgestamisega
\ | /
Ees-ja tagaliini
julgestamisega
Kaitsetegevus rünnaku vastu. Mängijad algpositsioon on kahes reas, igal mängijal oma tsoon:

• kõik eesliini mängijad, blokeerijad, paiknevad „oma“ vastasvõistkonna ründemängija vastas.
  
• Kaitsetegevus on organiseeritud kahes reas, eesliin - blokeerijad, tagaliin – julgestajad või palli vastuvõtjad.
  

Kõikide süsteemide puhul juhinduvad mängijad esialgse positsiooni valimisel vastava süsteemi asetusskeemist. Blokist vabaksjäänud mängijad püüavad katta väljaku nii, et see oleks ründelöökidest kindlustatud. Süsteem valitakse selle järgi, kes mängijatest on julgestaja, blokeerijate arvust ja tsoonist. (J. Zeleznjak, A. Ivoilov, 1991)
Enimkasutatud julgestamise süsteemid: a).tsooni 6 julgestamisega b). äärmise mängija julgestamisega c). blokist vaba mängija julgestamisega (joonis 2.).
12
Joonis 2. Kaitsetegevus väljakul. (A. Beljajev, M Savin, 2002)

Tsooni 6 julgestamisega
Algpositsioon Liikumine Lõppasetus
4X 3X 2X
5X 6X 1X
*
4X 3X---->