Leonid Brežnev (0)

Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium
9. B klass
LEONID ILJITŠ BREŽNEV
(1964-1982)
Referaat
Koostaja : Erkki Vohlbrück
Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
Ametikohad 3
Poliitilised vaated 4
Kangelasenimetused 6
Mälestusmärgid 6
Sõjaväelised auastmed 7
Tema kirjutatud teosed 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

L. I. Brežnev sündis Kamenskojes ( Ukraina , praegu Dneprodzeržinsk) 19. detsembril 1906. a. metallurgiatöölise perekonnas. Tööle asus 1921. a., 1931 . a. NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liige. 1935. a. lõpetas ta Dneprodzeržinski metallurgiainstituudi. Pärast lõpetamist asus tööle Dneprodzeržinski metallurgiatehnikumi direktorina (1936-1937), seejärel siirdus parteitööle, kus tegi kiiret karjääri. Seda soodustasid Stalini repressioonid , mille tõttu vabanes palju juhtivaid kohti.

Ametikohad

1937 – 1938 Dneprodzeržinski Täitevkomitee esimehe asetäitja;
1938 Üle viidud Dnepropetrovski oblastokomiteesse;
1939 Dnepropetrovski oblastokimitee propagandasekretär;
II Maailmasõja (Suure Isamaasõja) ajal tegutses Brežnev Punaarmees poliittöötajana, olles kõigepealt Lõunarinde poliitvalitsuse ülema asetäitja, siis 18. armee poliitosakonna ülem ja 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülem.
Sõja ajal tutvus Brežnev Nikita Sergejevitš Hruštšoviga, kes edaspidi hoolitses Brežnevi karjääri eest: Leonid Brežnev, 1967
1946 – 1947 Ukraina K(b)P Zaporožje oblastikomitee I sekretär;
1947 – 1950 Ukraina K(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee I sekretär;
1950 – 1952 Moldaavia K(b)P  Keskkomitee (KK) I sekretär;
1952 – 1953 NLKP KK sekretär;
1952 – 1953 NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat;
1952 – 1982 NLKP KK liige
1953 – 1954 Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema asetäitja;
1954 – 1955 Kasahstani KP KK II sekretär;
1955 – 1956 Kasahstani KP KK I sekretär;
Kasahtanis oli Brežnevi põhiülesandeks stepis uudismaade rajamine. Seda ta ka tegi, kuigi mõnevõrra nurispidiselt. Põllud hariti üles ja külvati täis, kuid absoluutselt ei  hoolitud vajaliku infrastruktuuri loomisest. Uudismaale üle kogu NSV Liidu kokkukutsutud vabatahtlikud elasid telkides , polnud viljahoidlaid, puudusid ühendusteed jne. Sisuliselt tähendas see seda, et esimeste aastate viljasaagid läksid suuremas osas raisku. Siiski täitis uudismaa ühe suure ülesande, kasahhid jäid oma kodumaal lootusetult vähemusrahvaks ning nende traditsiooniline eluviis hävitati üsna olulisel määral. Seega loeti parteiliinis Kasahstani perioodi õnnestunuks, seda tunnistas ka Brežnevi edasine teenistuskäik:
1956 – 1957 NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat;
1957 – 1982 NLKP KK Poliitbüroo liige;
1956 – 1960 NLKP KK sekretär;
1960 – 1964 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees;
1963 – 1964 NLKP KK sekretär;
1964 – 1966 NLKP KK I sekretär;
1966 – 1982 NLKP KK peasekretär;
1976 Brežnevile omistatakse NSV Liidu marssali auaste .
1977 – 1982 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Poliitilised vaated

Oma poliitilistelt vaadetelt oli Brežnev mõõdukas neostalinist, kellele ei meeldinud Hruštšovi poolt ettevõetud Stalini isiku kultuse paljastamine. Ka tal oli oma osa kohtuvälistes repressioonides. Kuna Hruštšovi tegevus tekitas ka paljudes teistes NLKP kõrgemasse ringkonda kuuluvates isikutes tõsise isikliku ebamugavustunde ja isegi hirmu, küpses Mihhail Suslovi juhtimisel vandenõu, mille tulemusel Nikita Sergejevitš 1964. a. oktoobri alguses kõigilt ametipostidelt tagandati ning erru saadeti. Kuna Brežnev oli vandenõulaste seas kõige ilmetum kuju tehti temast parteijuht, lootuses, et teda annab vajadusel kõige lihtsamalt üle parda heita. Tal ilmnes aga ületamatu anne kulissidetagusteks intriigideks, mille abil õnnestus tal kõrvale tõrjuda kõik võistlejad ning valitseda NSV Liitu kuni surmani 10. novembril 1982.a.
Brežnevi valitsemisaja algust iseloomustavad suhteline poliitiline liberaalsus ja majandusreformid, mis aga üsna varsti asendusid üha süveneva jäikuse ja stagnatsiooniga. Omamoodi rajajooneks oli siin 1968. a. " Praha kevade" mahasurumine, mis muutis Brežnevi ettevaatlikuks nii poliitiliste kui ka majanduslike muutuste suhtes. 1970. aastate II poolel algas taas Venemaa äärealade venestamine , mis näiteks Eestis tõid 1980. a. sügisel kaasa noorsoorahutused ja "40 kirja".
Välispoliitikas jätkas Brežnev nõukogude hegemoonia taotlemist Ida-Euroopas (Brežnevi doktriin ) ning püüdis seda laiendada ka aladele , mis varem Nõukogude mõjusfääri ei kuulunud. See tõi kaasa sõja puhklemise Afganistanis 1979. a. Samaaegselt püüdis Brežnev näidata end rahvusvahelise rahuliikumise ning rahuliku kooseksisteerimise eestvõitlejana. Tema suurimaks saavutuseks oli 1975. a. Helsingis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel saavutatud kokkulepe, millega lääneriigid sisuliselt veelkord kinnitasid NSV Liidu poolt 1940. a. annekteeritud territooriumide kuulumist NSV Liidu koosseisu. Afganistani sõja tõttu halvenesid 1980. a. NSV Liidu ja Lääneriikide suhted nii, et need boikoteerisid Moskva suveolümpiat.
Ja muidugi pole Brežnevi kohta öeldud kõik, kui pole mainitud kahte asja: ta oli parandamatu alkohoolik ning tema valitsusajal muutus partei- ja valitsusaparaat sisuliselt organiseeritud kuritegevuse keskuseks.
Pärast Brežnevi surma nimetati tema nimega praeguses Tatarstanis asuv Naberežnõje Tšelnõ linn.
Autasud
Brežnev armastas väga autasusid. Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti talle kokku 114. Sealhulgas laskis ta endale annetada 4 Nõukogude Liidu kangelase aunimetust (keegi teine peale Georgi Žukovi neid nii palju ei saanud) ja Lenini rahupreemia.

Kangelasenimetused

• 17. juuni 1961: sotsialistliku töö kangelane
  
• 18. detsember 1966: Nõukogude Liidu kangelane (Kuldtähe medal nr 11230)
  
• 18. detsember 1976: Nõukogude Liidu kangelane (medal nr 97)
  
• 19. detsember 1978: Nõukogude Liidu kangelane (medal nr 5)
  
• 18. detsember 1981: Nõukogude Liidu kangelane (medal nr 2)
  

Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse sai ta "teenete eest raketitehnika arendamisel ja kosmoselaev -tehiskaaslasel Vostok sooritatud nõukogude inimese eduka kosmoselennu tagamisel ".
Nõukogude Liidu kangelase aunimetused sai ta sünnipäevade puhul.
1966. aasta Nõukogude Liidu kangelase aunimetus oli motiveeritud nii: "väljapaistvate teenete eest Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi ees kommunismi ehitamisel, riigi kaitsevõime kindlustamisel ja suurte teenete eest võitluses saksa fašistlike vallutajate vastu rindel Suure Isamaasõja aastatel seoses 60. sünnipäevaga".

Mälestusmärgid

Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržinskisse.

Sõjaväelised auastmed

Aprillis 1975 omistati Brežnevile Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30. aastapäeva puhul armeekindrali auaste. 7. mail 1976 sai ta Nõukogude Liidu marssali auaste. Kõrgemad sõjaväelased pidasid seda ebaõiglaseks.
Haiguseperiood
Märtsis-aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik .
Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon , et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avanenud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest. Leonid Brežnev, 1974

Tema kirjutatud teosed

Brežnev oli ka "tuntud" kirjanik. Tema olulisemad teosed olid:
1970-1982 Leninlikul kursil (9 kd.)
Väike maa
Uudismaa
Taassünd

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Leonid_Bre%C5%BEnev , kuupäeval 11.11.2009.a.
http://www.hot.ee/laat/nsvl/tekst/leonid_brezhnev.ht m, kuupäeval 11.11.2009.a.
8