Iga laps vajab kodu ja perekonda, selleks, et end turvaliselt tunda. Laste turvalisus aga sõltub sellest, millise maailma täiskasvanud on nende jaoks loonud, seega kodu ja turvaisikute olemasolust.. Vanemate kasvatusstiilil ja käitumisel on väga oluline mõju lapse arengule. Vanemad tagavad selle, et lastest kujuneksid ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Lapse kasvukeskkonnast sõltub tema mõttemaailm, hoiakud, väärtused ja suhtumised. See, kuidas lapsevanem pakub sooje ja lähedasi suhteid ning omab kontrolli lapse üle, mõjutab järglast ka tema edaspidise elu vältel. Vanemad on lapsele eeskujuks ning nende tegude järgi saab laps aru mis on õige ja mitte. Isegi ainuüksi nende emotsioonide järgi kujuneb lapse hoiak. Tundekasvatuse sügavus ja mõju oleneb sellest, kuidas vanemad oma lastega suhtlevad. Laste emotsionaalne õppimine algab kohe pärast sündi. On välja kujunenud 4 põhilist
vanematepoolses ükskõiksuses või isegi tõrjuvuses laste suhtes kui järjekindlas kasvatuslikus suundumuses. Laps jäetakse omapead, kuni ta ei häiri vanemate ettevõtmisi. Sellise kohtlemise tulemusena muutuvad lapsed sageli vaenulikuks ja pahatahtlikuks teiste vastu. Samuti kaldub nende eneseaustus olema madal ja selle defitsiiti püütakse kompenseerida agressiivse käitumisega nii täiskasvanute kui ka eakaaslaste suhtes. · Kasvatusstiil, milles kombineeruvad ranged piirangud ja vaenulikkus, kujundab lastel isiksuseomadusi, mida iseloomustab madal eneseaustus, pidurdatus, süü- ja ebaadekvaatsustunne ning kalduvus neurootilisusele (kõrgele emotsionaalsele erutuvusele, närvilisusele). Tavaliselt sisendataksegi sellise kohtlemisega lastele alaväärsustunnet, mis pikapeale internaliseerub ehk muutub sisemiseks probeemiks. (Krull 2000: 148-149)
vanematepoolses ükskõiksuses või isegi tõrjuvuses laste suhtes kui järjekindlas kasvatuslikus suundumuses. Laps jäetakse omapead, kuni ta ei häiri vanemate ettevõtmisi. Sellise kohtlemise tulemusena muutuvad lapsed sageli vaenulikuks ja pahatahtlikuks teiste vastu. Samuti kaldub nende eneseaustus olema madal ja selle defitsiiti püütakse kompenseerida agressiivse käitumisega nii täiskasvanute kui ka eakaaslaste suhtes. · Kasvatusstiil, milles kombineeruvad ranged piirangud ja vaenulikkus, kujundab lastel isiksuseomadusi, mida iseloomustab madal eneseaustus, pidurdatus, süü- ja ebaadekvaatsustunne ning kalduvus neurootilisusele (kõrgele emotsionaalsele erutuvusele, närvilisusele). Tavaliselt sisendataksegi sellise kohtlemisega lastele alaväärsustunnet, mis pikapeale internaliseerub ehk muutub sisemiseks probeemiks. (Krull 2000: 148-149)
komisjoni toimikuid. Kajastamisel on just eesti elu sotsiaalsed probleemid. Sõnad: vaesus, tööpuudus, hälbimus on meie kõnepruugis märkamatult tavaliseks saanud. Alaealiste komisjonile laekunud materjalid peegeldavad elu keerdkäike: pere- ja koolikriise, järelvalvetust, tõrjutust, vähest hoolivust, jõuetust laste kaitsmisel ning annavad üldistava pildi lastekaitsest, kus sõnad ja teod sageli ei kattu. (Leino, 2001.) Oluline on lapse kasvatamisel lapsevanema kasvatusstiil. Arvatakse, et kui lapsevanem omab võimu lapse üle, siis kasvab temast eeskujuliku käitumisega, täiskasvanuid austav inimene või vastupidi, olles järeleandlik ning malbe siis kasvab lapsest südamlik, loominguline ning vaimselt vaba, tolerantne isiksus. Kahjuks see nii ei ole. Autoritaarses ja järelandlikus süsteemis on kurja juur võim lapsevanema võim lapse üle või lapse võim lapsevanema üle. Võim võib ainult kohustada või takistada teatud viisil käitumast.
.............................................................22 1.7.2 "Ei mingeid hinnaalandusi!"........................................................................................22 1.7.3 Piits ja präänik..............................................................................................................22 1.7.4 "Kui sa ei..., siis ma..."...............................................................................................22 1.7.5 "Ka lapsevanemad on inimesed!"................................................................................23 2 1.7.6 "Peamine on distantsi hoida."......................................................................................23 1.7.7 Järjekindlusetus............................................................................................................23 1.7.8 Liialt suured ootused.....
Lapsi on erinevaid: ühed on head suhtlejad ja aktiivsed, teised jällegi rahulikumad ja tasakaalukamad. Samuti on ka lapsi, kes on sünnipäraselt tundlikumad ja lapsepõlves saanud halva kogemuse, mis mõjutab ka täiskasvanuna olles. Oluliseks põhjuseks lapse halvaks käitumiseks võivad olla: ümbruskonna muutus, sünnid peres, toimetulematus koolis, õpetaja või kooli vahetus, uued sõbrad, lapse haigused, abielulahutus peres jne. Kuidas saaks tulla toime lapsevanem oma hüperaktiivse lapsega? 1. Viha vastu võitlemine - last tuleks kuulata, veeta võimalikult palju aega lapsega koos, jutustada oma lapsepõlvest, pahandustest, õnnetustest. Kui peres on mitu last,siis tuleks jaotada aeg nii, et tähele panu jaguks igale lapsele eraldi. Kindlasti tuleks lapsevanemal ennast jälgida, et kuidas ise ta käitub stressi ajal. See, kelle peale viha valatakse, ei pruugi olla üldse viha põhjuseks, lihtsalt kantakse üle. Mida
kui see on vältimatu (Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007, lk. 99). Mõnikord on üks pilk tõhusam kui kümme sõna. Lasteaiakasvataja töö juures on oluline side õpetaja ja lapsevanema vahel, sest nemad omavad kõige rohkem informatsiooni lapse arengu, käitumiste ja iseloomu kohta. Täiskasvanud saavad koos arutades ja teadmisi vahendades leida parima lahenduse lapse arengu toetamisele. Kui õpetaja ja lapsevanemad saavad üksteisega hästi läbi, kui neil on ühised nõudmised ja väärtused, on lapsel hea ja kindel olla (http://lapsepaevapere.onepagefree.com/?id=17923&). Statistika näitab, et umbes 14% oma ajast veedab laps koolis/lasteaias, 55% perekonna ja kogukonnaga ning 31% ta magab (Charles Mifsud). Kui enamus tegevused toimuvad väljaspool rühmaruumi, siis ainuke vahend lapse edusammude teadasaamiseks on lapse hooldajad
saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja milline käitumine on aktsepteeritav, tagab toimetuleku. Lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine toimub kaudselt. Laps tunneb end vabana, ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Laps peab kõik ise ära proovima, areng ja õppimine toetub lapse kogemustele. Selle aluseks on lapse ja vanema vaheline sügav usaldus. See tekib ainult siis kui lapsevanem pühendab lapsele enda aega ja on suure kõrvana olemas kui vaja. Vabakasvatuse tugevaks küljeks saabki lugeda inimese otsustusvõime ja iseseisvumise arengut. Usalduslikud suhted vanematega ning vabadus ise enda elu juhtida läbimõeldud – see loob eelduse, et vabakasvatusega noorest sirgub kord edukas inimene.Vabakasvatus kogus Eestis laiemat kõlapinda 1990ndatel, mil nii koolis kui paljudes peredes võeti eeskuju skandinaavialikust vabakasvatusest. Minu
..................................................................................... 4 2. Piiridest ja vastastikusest austusest......................................................................................... 7 2.1 Lapsed tahavad piire......................................................................................................... 7 '2.2 Piiride puudumine............................................................................................................8 3. Laps ja lapsevanemad............................................................................................................. 9 3.1 Distsiplineerimine ............................................................................................................ 9 3.2 Lastevanemate kolm rühma............................................................................................ 10 3.3 Kas on võimalik kasutada kõiki kolme meetodit?.......................................................... 11 4
See omakorda muudab inimesed peres närviliseks ning vihasteks. Kui üks lüli peres on närviline, siis on terve pere kohe närviline. See on sellest, et emotsioonid kanduvad peres väga kiirest edasi, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Keeruline on elada perekonnas, mille suhted on paigast ära. Kui lapsevanemate vahel on pinged ja pidevad riiud, mida ei saa lahendada, siis oleks targem vanematel lahutada. See mõjub lastele väga raskelt, aga veelgi raskem on elada peres, kus lapsevanemad suhtle üldse või ainult tülitsevad. See mõjutab kõigi pereliikmete suhteid ning laastab ka psühhikat. Peres, kus on avatud suhtlemine, on hea elada. Sa tead, et sinuga arvestatakse ning sind kuulatakse. Näiteks on minu peres tavaline, et kui on mure saan abi oma emalt, kes on avara silmaringiga ning õiglane. Tihti räägime lihtsatest asjadest ning filosofeerime niisama, kuid igakord saan jälle midagi uut teada. Samuti on mul noorem vend, kellega on hea suhelda.
Vanemlus. Kasvatusstiilid, võrdlus, analüüs. 1. Võrdle hästi toimivat ja düsfunktsionaalset perekonda. Hästi toimivas perekonnas on igal pereliikmel oma roll ja tööülesanded. Hoolitakse üksteise tunnetest, kuulatakse üksteist ära ja aidatakse, kui keegi abi peaks vajama. Hästi toimivas perekonnas on kõik läbi mõeldud ja organiseeritud. Üldiselt ei jäeta asju juhuse hoolde. Pereliikmed saavad omavahel üldjuhul hästi läbi, nende vahel valitseb harmoonia ja armastus. Kõik panustavad perekonda ja saavad sealt ka vastutänu. Düsfunktsionaalses perekonnas on rollid pereliikmete vahel ebaühtlaselt jaotunud või vanemad on loobunud oma rollist olla ema või isa. Näiteks isa on muutunud rahakotiks, lastehoidjaks või remondimasinaks ja laps/lapsed ja ema naudivad elu. Tänapäeval leidub ka vastupidiseid situatsioone, kus naine on peamine perekonna ülalpidaja ja mees on kodune, lastehoidja. Kuna rollid on ebaühtlaselt jaotunud on ka nendega kaasnevad
sobiliku käitumise õpetamiseks ning vastava käitumise soodustamiseks. Distsiplineerimise mõju sõltub vanemapoolsest sekkumisviisist (suunamine, juhendamine,sobilikuks käitumiseks põhjuse andmine, aga ka riidlemine, ähvardamine, millestki meeldivast ilma jätmine). Enamasti kasutavad vanemad erinevate võtete kombinatsioone ning distsiplineerimise pikaajalised mõjud sõltuvad domineerivatest võtetest. Vanemlike kasvatusliikide klassik Baumrind on välj toonud, et teatav vanemlik kontroll on oluline laste parema sotsiaalse kompetentsuse kujunemisel. Greenspan on aga rõhutanud, et liskas kontrollile ja hoolivusele on ääretult oluline vanemate poolt valiku tegemine, millal distsiplineerida ja millal mitte ehk vanemlik dolerants. Põhimõtteks on see, et distsiplineerida last siis, kui ta teeb midagi sellist, mida kohe kuidagi sallida ei saa, muul juhul ignoreerida. Läbi distsiplineerimise ja õpetuse puutuvad lapsed kokku terve hulga erinevate
rühmas õppe- ja kasvatustegevust kavandatakse ning koostavad vastavad kavad omavahelises koostöös. Rühma õppe- ja kasvatustegevuse kavandamine on paindlik ja võimaldab pedagoogil teha vajadusel muudatusi. Nädalakava koostavad rühma pedagoogid omavahelises koostöös, arvestatakse eelmise nädala kokkuvõtet, laste huvisid ja individuaalseid arenguvajadusi. Lühema perioodi kava (nädala või kuu vm) pannakse tavaliselt välja ka rühma stendile, et lapsevanemad saaksid kursis olla rühmas toimuva õppe- ja kasvatustegevusega. PÄEVAKAVA Päevakava koostamise alused on sätestatud määruses ”Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine” (1999). Päevakava koostatakse lähtuvalt riiklikust õppekavast ning sõltuvalt lasteasutuse lahtioleku ajast ja laste vanuserühmast. Päevakava koostamisel tuleb võimaluse korral arvestada laste individuaalsete vajadustega.
Selle tõendus on see, et laps kohe lõpetas viisakusetu käitumist, kui tuli teise lapse ema, sest viieaastane laps vajab veel täiskasvanu abi oma käitumise kontrollimiseks. Üheks põhjuseks lapse tahtmisest olla tähelepanu keskpunktis võiks olla ka see, et Leo on kõige vanem laps peres ja tõenäoliselt ta ei ole ümbritsetud soovitava tähelepanuga. Võib olla just selle pärast laps tahab olla kõige parem mänguväljakul, et lapsevanemad osutaksid temale seda ebapiisavat tähelepanu ja kiitaksid teda. Aga laps ei saa seda tähelepanu ja see kindlasti mõjub lapse emotsionaalsele seisundile. Samuti natuke autoritaarne kasvatusstiil ka mõjub lapse emotsionaalsele ja sotsiaalsele käitumisele. Analüüsides situatsioone, me näeme, et laps kardab täiskasvanute reaktsioone oma käitumise suhtes ja ta on alati valvas. Teha järeldust, et laps kardab vanemaid, me võime
· kord · järjestatus · etteaimatavuse Sisemist vajadust korra järele kõigutab esialgu päevakavas ettenähtud tegevuste vaheldumine. Kui koduse lapse päevareziim ühtib lastekollektiivi omaga, kohaneb laps kergemini. Lapsele turvatunde tekitamisest lähtuvalt on oluline lapsevanemate endi positiivne hoiak lasteaia suhtes. Usalduse ja positiivse hoiaku tekitamiseks on oluline, et lapsevanem tutvuks lasteaiaga ja suhtleks õpetajatega isiklikult enne lapse lasteaeda viimist. Vestlus õpetajaga lapse või lasteaiaga seotud muredest-rõõmudest lähendab vanemat õpetajaga. Rääkige õpetajale enda kodustest tavadest, sellest, mida last kasvatades oluliseks peate. Andke teada omapoolsetest ootustest-lootustest. Õpetaja vastab teile ja vestluse tulemusena saate kodus lapsele jutustada, mis teda ees on ootamas ja luua tingimused
............................. 12 KOKKUVÕTE ................................................................................................................... 17 KASUTATUD KIRJDANDUS ..........................................................................................18 LISA: KÜSITLUSLEHT.....................................................................................................19 2 SISSEJUHATUS Iga lapsevanem teab, kui rakse on lastega suhelda ning nendega häid suhteid hoida. Kunagi ei või teada, mis neile meeldib ja mis mitte. See põhjustab ka nende vahelisi probleeme. Kõik algab aga lapse kasvatamisest. Kõik mida laps oma arengul kogeb ja näeb muudab ta iseloomu ja olemust. Lastega suhtlemine algab juba väga varakult, kui ta alles areneb ja õpib. Niisiis ei lähe lastega suhtlemise alla ainult nendega suhtlemine, kui nad rääkida oskavad vaid juba siis, kui nad on alles väga väiksesed
kasvatusviisidest. Oma vanematelt saadud teadmised ei pruugi alati olla need kõige tõhusamad, sest aegade jooksul on arusaamad lapsest, tema vajadustest ja kasvatamisest muutunud. Lapsevanemaks olemine ongi enamasti lapse hoidmine kõikvõimalike õnnetuste ja ebameeldivuste eest. Aga ometi tähendab vanemaks olemine ka riski. Ükski laps ei saa kunagi täiskasvanuks, kui ema- isa tema eest otsustusi teevad. Tänapäeva inimene, sealhulgas ka lapsevanem on järjest enam ühiskonna kiire arengu tõtu üle koormatud ja ei suuda tihtipeale adekvaatselt hinnata enda mõju lapse arengule. Lapse kasvatuses minnakse kaasa moodsate mõtteviisidega, mille mõju lapsevanem ei mõista enne, kui on lapsel tekkinud juba sellised käitumishäired, kuhu peab sekkuma spetsialist. Täiskasvanute ülekoormatus ja probleemid mõjutavad oluliselt viisi, kuidas nad lapsi enda ümber tajuvad
areng (Soonets jt 1997, 105). Ülikaitstuse definitsiooni osas ei ole paraku maailma lastekaitsespetsialistid ja teoreetikud jõudnud veel üksmeelele. Ka hooletussejätmine (füüsiline, emotsionaalne, tervislik, hariduslik) on pigem väärkohtlemise liik, mille puhul laps asetatakse psüühilise või füüsilise ebamugavuse seisundisse, sest tema esmased vajadused jäetakse vanema(te) poolt rahuldamata. Last emotsionaalselt hooletusse jättev vanem on tundekülm ja ükskõikne kõiges lapsega seonduvas. Näiteks avaldub lapse emotsionaalne hooletusse jätmine järgmiselt: Lapse tunnustusest ilma jätmine; Ükskõikne suhtumine lapse vajadustesse ja nende rahuldamisse; Lapse ignoreerimine; Emotsionaalse läheduse vältimine. (Soonets, 1997:101) Füüsiline hooletussejätmine avaldub järgmiselt: Laps jäetakse ilma eakohasest ja vajalikust toidust; Lapsel ei vahetata mähkmeid; Lapse nutule ei reageerita; Last ei riietata vastavalt ilmastikule. (Soonets, 1997:101)
MÕJUTUSVAHENDID: 1) Hoiatus kirjalik hoiatus, vormistatakse kohapeal, rakendatakse neile, kellele komisjon iseenesest on juba meede. Kui kohapeal näha, et laps kardab, siis tõenäoliselt rakendatakse hoiatust. Kõige leebem meede. 2) Koolikorralduslikud mõjuvahendid 3) Spetsialisti juurde suunamine 4) Lepitamine 2 osapoole vahel kakluste korral 5) Kohustus elada vanema vm juures, asenduskodus rasked juhtumid, kus probleemid saavadki alguse sellest, et lapsevanem ei täida oma kohuseid 6) Üldkasulik töö 7) Käendus lapsel ei olnudki ühkti lähedast täiskasvanut, noosroopolitseinik võttsi enda käe alla 8) Noorte- või sotsiaalprogrammides v rehabilitatsiooniteenuses v ravikuurides osalemine 9) Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine Tapa ja Kaagvere Lapse iseloomustamise hea aluspõhi tartu maavalitsue kodulehelt, alaealiste komisjoni alt : juhend. Lae arvutisse alla!
Juba kolme-nelja-aastasel lapsel on esialgne mina-pilt välja kujunenud. See koosneb nii teadmistest iseenda kohta kui ka suhtumisest iseendasse ehk enesehinnangust. Peale varast lapseiga satub laps mitmekesisemasse sotsiaalsesse keskkonda, kus teda hakkavad mõjutama nii mängukaaslased kui ka täiskasvanud. 2.1. PERETÜÜP JA ENESEHINNANG Kuidas mõjutab vanemate lähedus ja kontroll lapse enesehinnangut? Laias laastus võib eristada nelja kasvatusstiili. 2.1.1. OPTIMAALNE KASVATUSSTIIL Vanemad: Hoolivad ja tähelepanelikud, jätavad ka lapsele otsustamisruumi. Laps: Tõenäoliselt saab temast tasakaalus hingeelu ja normaalse enesehinnanguga isiksus.(6) 2.1.2. (KÕIKE)LUBAV KASVATUSSTIIL 6 Vanemad: Lapsega emotsionaalselt ja hingeliselt väga lähedased. Armastust väljendab n-ö vabakasvatus, kontrolli on vähe ja piirid lubatu-lubamatu vahel hägused.
kutsub lapses esile psühhosomaatilisi häireid, mida sageli seostatakse igatsusega vanema järgi. Ühe või mõlema vanema lahkumine võib mõjutada nii kiindumussuhete kvaliteeti, toimetulekut igapäevaste tegevuste ja emotsioonidega. Ebakindla kiindumussuhtega lapsel on vanemas eas suurem risk ka psühhopatoloogiale. Vanemate välismaale tööle siirdumine kujutab endast tõsist sotsiaalset probleemi, kuna seoses sellega on häiritud laste isiklik toimetulek pingeliseks muutunud peresuhted takistavad lapse toimetulekut iseendaga ja koolitööd. (Pärna, Lai & Tulva 2008) Küsimusele, kas probleemsetest peredest tulevad probleemsed lapsed, saab vastata kahe teooria abil. Esimene neist, õppimise teooria, keskendub peamiselt vanemate teadmiste ja oskuste defitsiidile ning nende endi negatiivsetele kogemustele nende lapsepõlves (loengumaterjalid). Antud teooria kinnitab väärkohtlemist õpitud käitumisena, see tõestab, et
Tulemus on ühine võit nii lapse kui ka vanemate jaoks. Arengupsühholoogiliselt on see eluetapp seotud lapse iseseisvumise suurenemise ja uudishimuga, mistõttu laps muutub pisut jonnakaks, kangekaelseks ja trotslikuks. Ühelt poolt vajab ta täiskasvanuid, kes rõõmustavad tema saavutuste ja uute omandatud oskuste üle. Teiselt poolt kaasneb õppimisega siiski hulk ponnistusi, olukordade ümberhindamisi, ebaõnnestumisi ja mis kõige olulisem reegleid. Lapsevanemad on need, kes määravad reeglid ning kasvatavad lapses järjekindlust. Reegliteta ei õpi laps enesekontrolli ega oma elu üle valitsema.Väga tähtis on olla lapse vastu tähelepanelik. Seda lihtsam on siis märgata ka võimalikke kõrvalekaldeid lapse arengus. Ei maksa olla liiga murelik. Selles vanuses laps oskab end juba väljendada ja küsida ning kõige rohkem vajab ta täiskasvanut, kes teda mõistaks. Kolmas ja neljas eluaasta
Lapse paremat käitumist püütakse saavutada mõistmise ja selgitustest arusaamisega. Selle tagajärjena hakkavad meid üha enam ümbritsema väiksed koletised ja türannid. (145.lk) Koletised ja türannid saavad lastest täiskavanute vale käitumise tulemusena. (samas:145) Selles raamatust oli väga palju häid mõtteid ja plussiks veel näited, mis olid väga head. Sain rohkem teada, kuidas väikesed türannid tulevad, poleks arvanud, et mõned lapsevanemad ei sea oma lastele üldse piire. Piirid peavad kindlasti olema muidu ei saa lapsed enam üldse aru, mis on hea ja, mis on halb. Ja muidugi lapse kaasamine oma isiklikkese probleemidesse pole üldse mõeldav. Selleks on teised (suured) inimesed. Aga tõesti mõned lapsevanemad ei saa sellest aru või, siis neil ei ole kellelegi seda arutada. Pole vaja last koormata oma muredega. Lapsesse peaks suhtuma ikka nagu lapsesse mitte nagu täiskasvanusse. Las jääb lapsele oma lapsepõlv!
1999. lk 23. 11Saar, S. Väikelapse kahest vähe tuntud väärkohtlemise sündroomist. Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 38. 12 Rosental, M; Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse Trükikoda. 1999. lk 24. 13 Sealsamas, lk25. Koduse lapse puhul peaks eelkõige märkajaks olema perearst, kes viib läbi ambulatoorset vaatlust või kodukülastust. Arst peaks tähelepanu pöörama, kuidas lapsevanem last süles hoiab, kas ta käib lapsega rutiinsetel kontrollidel ja laseb teha vaktsiine. Oluline on jälgida milline on lapse ja vanema vaheline silmside ning kas vanem reageerib lapse nutule ja kas ta suudab last rahustada. Koduvisiitidel oleks hea jälgida ka vanemate vahelisi suhteid, uurida toetusvõrgustiku olemasolu kohta. Kui koduvisiit on mingi õnnetuse tõttu, siis tuleks vanemaid küsitleda õnnetuse kohta konkreetselt, et mitte tekitada süüdistavat hoiakut vanemate silmis
Teismelisi pahandab, kui vanemad või õpetajad, kes on suuremad ja tugevamad, kasutavad oma võimu selleks, et neid kontrollida ja piirata nende vabadust. Nad tõstavad mässu täiskasvanute vastu, kes üritavad vormida neid vastavalt oma arusaamadele; nad mässavad vanemate sunni vastu teha nii, nagu nemad õigeks peavad. Lapsed tahavad ise oma käitumist muuta, kui neile ilmneb, et seda on vaja teha. Nagu täiskasvanud, tahavad ka lapsed iseenda peremehed olla. Vanemlik võim ei mõjuta last, vaid pigem see takistab või sunnib last etteantud viisil käituma. Tavaliselt pöördub laps endise käitumise juurde tagasi niipea, kui mõjutaja on silmapiirilt kadunud, kuna tema enda vajadused ja soovid ei muutunud. Laps peab tunnistama seda, et tema käitumine mõjutab vanemat. Ainult siis nõustub ta probleemilahendusega tegelema. Vanemad aga võiksid õppida, kuidas lapsele arusaadavaks teha,
koguni haigus. Kuigi ta pole veel mõistma diabeeti sellisena nagu täiskasvanud, peab talle tema haigusest põhjalikumalt ja rohkem rääkima. Ta saab aru, mis põhjustab hüpoglükeemiat ja kuidas seda vältida, aga ta ei saa aru diabeedi hilistüsistustest ja nende vältimise vajadusest. Lapsed on erinevas eas, kui nad on valmis võtma enda peale vastutuse diabeedi kontrollimiseks (süstid, vereproovid), kuid nad ei saa hakkama ilma toeta. Üks lapsevanem kirjutab: ,,Mul poiss haigestus lasteaia lõpul, 6-aastaselt. Kohe haiglas õpetati teda ennast ise süstima ja ka suhkrut ise mõõtma. Mina polegi talle ise ühtegi süsti teinud. Nüüd 10-aastaselt oskab ka päris hästi arvutada kui palju tuleb kiiretoimelist insuliini süstida, jälgides suhkrunäitu, söödavat toitu ja ka planeeritavat liikumist.". See on ideaalvariant ja ega sellelgi lapsel alati kõik nii hästi ei lähe. Vastutus, mida need lapsed peavad endale võtma koormab
sekundi jooksul punaseid välgunooli. Multifilmis vaatamisest kõige enam kannatada saanud lapsed olid transilaadses seisundis, nad ei suutnud korralikult hingata ning kurtsid, et silme ees virvendab pidevalt too tegelane. Mõnel lapsel ilmnesid haigusnähud siis, kui juhtunut näidati taas teleuudistes. Meedikute hinnangul oli tegemist fotosensitiivse epilepsiaga, millel on ka grupihüsteeria tunnused. Tavaliselt mööduvad taolised haigusnähud kiiresti, kuid asjatundjad hoiatavad, et lapsevanemad ei tohiks lubada lastel vaadata liialt kaua telekat, mängida video- või arvutimänge. Üldjuhul ei olevat sellise haigushoo tagajärjed ohtlikud, kuid raskematel juhtudel võib kõrvalmõjuna esineda isegi osalist mälukaotust (Oja, 2011). 5. KUIDAS MÕJUVAD MULTIFILMID JA FILMID LASTELE? Perefoorumeid lugedes riivab üsna tihti silma teema vägivaldsetest multifilmidest või fantaasiafilmidest, millesse laps siis ,,upub". Drastilisemad on näited, kus kuue-
Antud teema on valitud, kuna autor huvitub teemadest, mis on seotud lasteenesehinnanguga ja selle kujunemisega. Teema on maailmas ja ka Eestis väga aktuaalne. Probleemidest laste enesehinnanguga tuleb teavitada inimesi, et vanemad ja ka õpetajad saaksid ära hoida madala enesehinnangu tekkimist. Antud töös on püstitatud järgmised probleemid: · kuidas kujuneb lapse enesehinnang; · mis mõjutavad lapse enesehinnangu kujunemist; · kuidas mõjutavad lapsevanemad enesehinnangu kujunemist; · mis põhjustab negatiivset enesehinnangut; · mis põhjustab eneseimetlust. Töö eesmärgiks on: · uurida kuidas enesehinnang mõjutab last; · milliseks kujuneb täiskasvanu, kellel oli lapseeas probleeme enesehinnanguga; · milline on enamus laste enesehinnang; · teada saada mis on negatiivse enesehinnangu peamised põhjused; · teada saada kuidas parandada lapse enesehinnangut.
kelleks tal pole määratud saada. Meie, täiskasvanud oleme aednikud, kelle hooleks on usaldatud kasvatatud inimtaimede eest hoolitsemine, nende vajaduste rahuldamine, nende toetamine ja mõistmine raskustes, nende suunamine inimeseks kasvamise teel.” Lastekaitsetöötajad ei väsi kordamast, et kõikide oluliste tegemiste kõrvalt on tähtis leida aega oma lapse jaoks. Laste mured vajavad kuulamist ja kõige parem on, kui seda teeb lapsevanem. Laps iseenesest on ühiskonnaliige, kelle vastutus ja roll selles pidevalt süvenevad. Samuti paneb ühiskondlik elukorraldus vaikimisi paika normatiivid, mis esitavad teatud nõuded selle liikmele. Loomulikult tahab iga lapsevanem oma lapsele head ja muretut lapsepõlve, mis paraku ei tähenda seda, et laps võib täiesti süüdimatult ja vastutustundetult, ilma igasuguste kohustusteta päevad läbi ringi joosta ja mängida.
Happerünnakud suus muudavad hambaemaili pehmeks ja hapraks ning edaspidi kulgeb järk-järgult selle kahjustus. 2.3.2 Kaariese vältimine Paljudel lapsevanematel on kujunenud vale arusaam, et laste piimahammaste eest ei ole vaja hoolitseda. Tegelikult on olukord vastupidine, just kolm-neli esimest eluaastat on kõige olulisem aeg hammastearengus. Seepärast tuleb juba varakult õpetada väikelastele oma hammaste pesemist ja üldist suuhügeeni(kõiki asju ei tohi suhu toppida). Lapsevanemad peavad sellesse tõsiselt suhtuma, juhul kui nad ei taha, et laps vanemaks saades hambavalu peab kannatama. Olukord võib minna hullemaks lisaks hambavalule võib lagunenud piimahammaste juure alla tekkida mädane põletikukolle. Lagunenud piimahammaste eemaldamine võib juba rikkuda jäävhammaste algeid ning seega omakorda nende lõikumist ning edasist tervist. Kaariese vältimiseks tuleb last õpetada sööma kindlatel söögiaegadel ning unustada tuleks
Suhtle lapsega toetavalt, kuid autoriteetselt. Anna juhiseid kindla ja rahuliku häälega (tähelepanu võitmiseks võib isegi vaiksemalt rääkida). Kui laps ei reageeri korraldustele, tuleb rääkida tema käitumise tagajärgedest, teha kokkuleppeid. Kasuta pigem positiivset premeerimist kui negatiivset karistamist. [4] Erivajadusega lapse toetamine lasteasutuses on meeskonnatöö. Laste erivajaduste väljaselgitamisel osalevad kõik lapsega töötavad pedagoogid, lapsevanemad, logopeed ja direktor. Mida varem nad sekkuvad, lapse arengut igal võimalikul moel stimuleerides ehk ergutades, seda parem on perspektiiv saavutada kompleksne: vaimne, füüsiline, sotsiaalne koolivalmidus, sest koolieelik on väga paindlik, täiskasvanute positiivse eeskuju toel salliv ja koostegevuses jõudsalt arenev isiksus. Kui eakohaselt arenevad lapsed on koos erivajadustega lastega, mõjutavad nad üksteist positiivses suunas.
Vivaldi muusika rahustab nad maha. Samas viib Beethoven nad tugevasse erutusseisundisse. Ilmselt oma liigse emotsionaalsuse tõttu. (Moi Rebjonok, 2009) Beebid armastavad muusikat Isegi lootelises arenguastmes võivad beebid ennast muusikast kaasa kiskuda lasta, andes sellest märku oma liigutustega. Ameeriklased on loodete tarbeks leiutanud koguni rasedate kõhtu toetavad bandaazid, mille sisse on monteeritud mini-stereomängijad. Muusika on ka selleks vahendiks, mille kaudu tulevased lapsevanemad saavad oma titaga suhelda veel enne kui ta ilmavalgust on näinud. Lootega (ja hiljem ka imikuga) muusikaliseks suhtlemiseks ei pea ilmtingimata musikaalne olema. Piisab vaid tikutoosist, mille peal tulevane isa või ema saab lapsele rütmi koputada, või siis kellukestest, mille kõla ka kõhusolevale lapsele meelepärane on. Ema häälel ja lauludel on loote jaoks aga eriline tähendus. Ka Venemaal välja töötatud üsasisese
aga neile sai järjest enam osaks ka siirast hellust. Aga alles 1900ndatel aastatel seati kasvatusele eesmärke, mis toetasid lapse oma isiksuse arengut. Tänapäeval näeme last juba väärika indiviidina. Ühiskonna roll lastele turvalise kasvukeskkonna tagamise juures kasvab ning kodu ja vanemate osa lapse elus väheneb üha enam. Kasvukeskkond on lapsele äraütlemata oluline, see on tema igapäev, tema suurim õpetaja. Et aga ühiskonna roll laste kasvatamise juures on kasvanud ning lapsevanemad lihtsalt peavad ümbritsevat keskkonda usaldama, siis aitamaks kaasa lapse arengule võiksid lapsevanemate ning õpetajate põhimõtted ja arusaamad kasvamisest, kasvatamisest ning lastele omastest õppimisviisidest ühilduda. Pereringis tekivad lapsel esimesed kiindumussuhted, mis panevad aluse väärtushinnangutele ning annavad aluse edaspidiseks inimestevahelise suhtluse mõistmiseks. Vastavalt vanemate (kasvatus) hoiakule mõtestab väike inimene läbi oma kogemuste nähtut-tehtut-kuuldut
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
