Lapse arenguetapid. Füüsiline ja psüühiline areng, vajadused, kasvatus perekonnas (0)

KIILI GÜMNAASIUM
LAPSE ARENGUETAPID . FÜÜSILINE JA PSÜÜHILINE ARENG.
VAJADUSED. KASVATUS PEREKONNAS.
Kevin Annion
X klass
2013
Lapse psüühiline areng
Lapse psüühiline areng on alati isikupärane. Hingelise arengu jooned ja kasvu kiirus sõltuvad lapsest endast, tema lähedaste inimsuhetest, pere eluviisidest ja pühendumisest lapsele.Oluline on tähelepanelikkus. Mida tihedam on side lapse ja tema vanemate vahel, seda lihtsam on märgata ka seda, kui miski lapse arengus ei ole nii, nagu peab. Üks käitumisjoon võib olla ühe lapse puhul normaalne ja mõistetav, kuid teisel märk sellest, et kõik ei ole päris korras.
Teine eluaasta . Lähedus- ja turvatunne on lapse teiseks eluaastaks välja kujunenud.Varane iseseisvumine sai alguse juba esimesel eluaastal, mis on otseselt seotud sellega, et laps hakkab kõndima. Liikumise arenemine ja iseseisvus toovad lapsele suurt rõõmu ning rahuldust.Nüüd on aeg hakata kujundama hügieeniharjumusi. Laps õpib hindama , et puhas ja kuiv olla on hea. Potil käimine harjutab teda oma heaolu kontrollima. See on omaette keeruline protsess, mis nõuab vanematelt kannatlikkust ja eesmärgipõhisust. Laps tuleb võõrutada mähkmest. Laps harjub potiga, kui ta õpib seeläbi oma heaolu kontrollima. Hügieeniharjumuste kujundamine peakski olema ühine rõõm. Tulemus on ühine võit nii lapse kui ka vanemate jaoks. Arengupsühholoogiliselt on see eluetapp seotud lapse iseseisvumise suurenemise ja uudishimuga, mistõttu laps muutub pisut jonnakaks, kangekaelseks ja trotslikuks. Ühelt poolt vajab ta täiskasvanuid, kes rõõmustavad tema saavutuste ja uute omandatud oskuste üle. Teiselt poolt kaasneb õppimisega siiski hulk ponnistusi, olukordade ümberhindamisi, ebaõnnestumisi ja mis kõige olulisem – reegleid. Lapsevanemad on need, kes määravad reeglid ning kasvatavad lapses järjekindlust. Reegliteta ei õpi laps enesekontrolli ega oma elu üle valitsema .Väga tähtis on olla lapse vastu tähelepanelik. Seda lihtsam on siis märgata ka võimalikke kõrvalekaldeid lapse arengus. Ei maksa olla liiga murelik. Selles vanuses laps oskab end juba väljendada ja küsida ning kõige rohkem vajab ta täiskasvanut, kes teda mõistaks.
Kolmas ja neljas eluaasta. Selles vanuses laste jaoks on olulisim õppida oma valikuid ja soove valitsema. Laps on sel eluperioodil tihti trotslik. Toimub kiire areng. Lapsevanem saab last juhtida ning jagada tunnustust, nii et iga õnnestumine kasvataks temas enesekindlust. Igas argipäevas on olukordi , kus laps teeb väikseid valikuid ja õpib, et just tema valikust sõltub õnnestumine. Laps valib – algul ebateadlikult –, mis talle maitseb, kui palju ta sööb, mida selga paneb jne. Lapsevanem saab last tema valikutes jälgida ning aidata tal mõista seoseid valiku ja tulemuse vahel. Sel eluperioodil on täiskasvanul eriti oluline mõista, et väljakujunenud usaldussuhe lapse ja vanema vahel saab määravaks ka täiskasvanueas. 3.–4. eluaastal areneb intensiivselt tundeelu . Laps samastub oma soost vanemaga ja vaimustub teisest soost vanemast. Teda hakkavad huvitama sugupooli käsitlevad teemad. Selles vanuses on lapse tunded tugevad ja keevalised ning ta kogeb tihti sisemist vastuolu. Laps vajab mõistvaid, siiraid ja turvalisi lähedussuhteid. Selles vanuses on lapsed väga loomingulised, sepitsevad muinasjutte, joonistavad, leiutavad kujutlusmaailma olendeid jne.
Viies ja kuues eluaasta. See on kiire õppimise ning vaimse arenemise periood. Tuleb tähele panna, et laps õpib, samastudes täiskasvanutega, jäljendades nende kõneviisi ning tõekspidamisi. Õige ja vale eristamist õpetavad lähedased inimesed, keda laps usaldab. Kui täiskasvanu peab lubadustest kinni, siis õpib seda tegema ka laps. Sel perioodil arenevad lapsel sotsiaalsed oskused ning sellest sõltub, kuidas hakkab ta end määratlema ja käituma rühmas. Tekivad süü ja tagajärgede seosed ning mõistmine. Laps õpib märkama oma käitumises põhjuse ja tagajärje seost. Hea teoga kaasnevad rõõm ja tunnustus, halvale teole järgnevad karistus , meelepaha ning süütunne. Oluline on lapsega arutada, miks see nii on, ning õpetada teda mõistma, et halba tegu saab lepitada ja ebaõnnestumised ei tähenda läbikukkumist. Last tuleb õpetada vabandust paluma – nii õpib ta, et tugevad inimesed tunnistavad oma eksimusi.
Lapse füüsiline areng.
Kaheaastane. Laps oskab astuda trepist üles, üks jalg korraga, ning oskab ka natuke joosta.Mänguasjadega käib ta ümber osavamalt kui varem. Ta oskab laduda torni. Laps sööb ise, kasutades lusikat, ja joob tassist. Mida rohkem areneb liikumine, seda enam hakkab ta tunnetama vahemaid. Seetõttu tuleb soodustada liikumist ja suurendada tasapisi vahemaid.
Kolmeaastane. Kolmeaastane peab juba vabalt kõndima. Laps õpib sõitma kolmerattalisel jalgrattal ja oskab palli veeretada. Laps tunneb värve ja oskab joonistada ringi.
Neljaaastane. Laps oskab ühel jalal seista. Samuti oskab ta nüüd palli põrgatada ning visata. Toimub peenmotoorika areng, mistõttu areneb lapse sõrmeosavus. Laps oskab lisaks ringile joonistada ka risti. Väga hea on selles vanuses lapsega puslet laduda ja erinevaid mustrimänge mängida.
Viieaastane. Selles vanuses on lapsed üldiselt jätkuvalt liikumises, kuid ka nende mõtlemine areneb. Võite näiteks märgata, kuidas laps keskendub paarikümneks minutiks oma mõtetesse ja tegevusse. Käte osavus areneb. Laps oskab õigesti pliiatsit hoida.
Kuueaastane. Laps suudab juba hüpata ühel jalal ja harjutab sõitmist kaherattalisel jalgrattal. Kuueaastane suusatab ning ujub. Käed ja silmad on endisest paremas koostöös. Tähtede kirjutamine ja erinevad toimetused hakkavad paremini edenema.
Kõigil lapse arenguetappidel on olulisim õppida ja õpetada tegevuse kaudu. Ega asjata öelda, et lapse töö on mäng. Lapse arengut takistab pidev müra, mille loob televiisor või raadio, mis pidevalt taustal mängib. Samuti ei tohiks liialdada arvuti kasutamisega. Tähtis on keskenduda tegevusele, mis last arendab. Lapse kasvatamine peaks olema eesmärgipärane – nii on tulevikus lapsele toeks ka kindlad reeglid. Loomingulisust kasvatate lapsega koos mängides ja tema individuaalseid oskusi arendades. Õpetage lapsele kõike, tehke õppimisest elu loomulik osa. Õnneliku lapse kasvatamis eks on vaja vaid tähelepanelikkust, hoolimist ja armastust.
Kasvatus. Kasvatusse kuulub lõpmata palju erinevaid tegevusi. Kasvataja kasvatab siis, kui tal on kindel eesmärk muuta kasvandik paremaks, tublimaks, julgemaks, sotsiaalsemaks.
Lapsevanemate esmane ülesanne on turvalisuse tagamine. Laps peab tundma, et ta on hoitud, kaitstud ja armastatud , siis saab ta vabalt areneda. Esmatähtis on turvalisus esimestel eluaastatel, sest kiindumussuhete loomine on järgnevate inimsuhete edukuse eeldus ja alus soovile maailma tundma õppida. Aga turvalist kodu vajab laps ka hiljem. Raskustesse sattudes , uues elusituatsioonis (näiteks kooli minnes) vajab laps jälle tunnet , et vanemad on olemas ja valmis toetama . Mida tugevamaks ja targemaks laps saab, seda iseseisvam ta on. Väikelaps vajab turvalist süle, kuhu maailma kurjuse eest peitu pugeda, noorukil piisab sageli paarist tunnist oma kodus, et tunda: vanemad on olemas ja valmis toetama, kui asjad tõepoolest halvasti lähevad. Selle tundega on kergem minna ja teha, mis teha tuleb.
Lapsevanemad on lapsele eeskujuks, pakkudes malle, mida laps nii kohe kui ka hilisemas elus järgib. Laps jälgib kõike, mis vanemad teevad, paneb tähele häälevarjundeid ja näoilmeid, salvestab ja matkib. Algul teeb ta seda kriitikata, hiljem üha enam arutledes, analüüsides ja siis ka valides , mida omaks võtta, mida mitte.
Kõige raskem ülesanne näib olevat ühiskonna normide ja väärtuste esindamine , seaduste ja korra sisendamine kasvavale lapsele. On päris kindel, et lapsevanem tahes- tahtmata satub aeg-ajalt olukorda kus tal tuleb tegutseda vastupidiselt lapse tahtele. Ei ole parata, kui see tekitab lapses meelepaha, pettumust ja viha. Vanem peab siiski tegema seda, mis lapse jaoks on kõige õigem ja parem, jäädes endale kindlaks. Muidugi võib juhtuda, et vanem eksib, et ta ei tea või ei hinda olukorda piisavalt hästi. Siis on loomulik oma eksimust tunnistada, teguviisi muuta ja vajadusel ka andeks paluda .
Põhilised vead laste kasvatamisel .
“Lapsi peab hellitama!” Kui ülihoolitsus on tingitud hirmust lapse pärast, siis antud juhul käib jutt kõikelubatavusest. Kui aga laps kasvab üles veendumuses, et kogu maailm keerleb vaid tema ümber, siis muutub ta tõeliseks egotsentrikuks. Selline laps on arvamusel, et kõik (ja eriti tema vanemad) on talle midagi võlgu.
“Küll kasvab ise!” On olemas veel üks äärmus kasvatuses, see on vastand ülihoolitsusele. Sellised vanemad arvavad , et lapsele on tarvis anda täielik tegevusvabadus. Nad ei püüa lapsesse sisendada mitte mingeid eluväärtusi. Nad ei üritagi tema probleemidesse süveneda. Loodus aga ei armasta tühja kohta. Kui lapsele ei anta eluks tarvilikke orientiire, hakkab ta neid ise otsima väljastpoolt kodu, mõistes, et vanemad ei hooli temast sugugi .
Piits ja präänik. Esmapilgul tundub kõik loogiline: lapsele sisendatakse, et kui ta käitub hästi, saab ta oma „prääniku“. Näiteks ostavad vanemad talle mänguasja. Kui ta aga peab end halvasti üleval, tuleb millestki loobuda . Selline kasvatusstiil tekitab lapses tarbijaliku suhtumise oma vanematesse.
“Kõik jääb nii, nagu mina ütlen!” Seda kasvatusstiili nimetatakse autoritaarseks. Sellises peres püüavad võimuka iseloomuga vanemad last endale allutada. Kui te räägite lapsega sageli nõudlikul toonil, alandate ja karistate teda, kui te sunnite talle alatasa peale oma nägemust olukorrast ning piirate tema iseseisvust, siis teeb see vaid halba. Vägivalda ilmutades takistavad vanemad lapse normaalset arengut.
Kasutatud kirjandus:
http://www.kliinikum.ee/attachments/114_lapse-areng.pdf
http://www.mees.eu/artikkel/pohilised-vead-laste-kasvatamisel.html
"Perekonnaõpetus. Inimese õpetuse õpik gümnaasiumile" M. Kagadze, I. Kraav , K. Kullasepp, 2007. lk. 152-153