Gordon - Tark lapsevanem (0)

Sallivus ja sallimatus
Vanemad, kes on ümbritsevate inimeste vastu sallivad, on üldjuhul sallivad ka oma laste suhtes. Tolerantsus on osa nende isiksusest, mis sisaldab sisemist kindlustunnet , kõrget enesehinnangut ja palju muid isiksuslikke omadusi. Niisuguste inimestega on hea koos olla – nendega saab sundimatult rääkida ja ennast lõdvaks lasta. Te saate olla teie ise.
Mõned teised vanemad on inimestena sallimatud. Nad leiavad, et suurem osa teiste inimeste tegudest on vastuvõetamatud. Neil on jäigad arusaamad sellest, kuidas peab käituma, milline käitumine on õige ja milline vale. Sellise inimese seltskonnas võite tunda end ebamugavalt, sest tõenäoliselt tekib teil kahtlus, kas ta ikka kiidab teie käitumise heaks.
Ehkki sallivust ja sallimatust mõjutavad paljuski tegurid, mis sõltuvad vanemast, määrab seda osaliselt ka laps. Mõningate lastega on raskem salliv olla nad võivad olla silmapaistvalt agressiivsed ja hüperaktiivsed või ilmneb neil omadusi, mis paratamatult ei tee seda lihtsaks. Samuti mõjutavad sallivust ja sallimatust mitmed muud tegurid, kas või olukord ja meeleolu, mis vanemat ja last parasjagu valdavad.
Siirus ja teesklemine
Ükski vanem ei kiida heaks kõiki lapse tegusid . Mõned neist kuuluvad alati vastuvõetamatute kilda. Mõned vanemad teesklevad, et neile on vastuvõetav suurem osa lapse tegudest, ent nad püüavad vaid mängida „head vanemat“. Nii on osa nende käitumisest võlts. Väliselt võivad nad jätte salliva mulje, ent sisemiselt ei kiida nad lapse tegevust heaks. Lapsel on raske toime tulla nõudmisi mitte esitava vanemaga , kes käitub nii, nagu oleks lapse teguviis talle vastuvõetav, ent väljendab samas tahtmatult oma sallimatust.
Heakskiidu teesklemisega kaasneb nähtusi, mis võivad mõjuda pikemas plaanis vanema ja lapse suhtele veelgi kahjulikumalt. Kui laps saab segaseid sõnumeid, võib ta hakata kahtlema vanema aususes. Kogemuste põhjal saab talle selgeks, et vanem ütleb sageli üht asja, aga tunneb teisiti.. Lõpuks kaotab selline vanem lapse usalduse.
Suhtes, mis on nii lähedane ja pikaajaline nagu vanema-lapse suhe, suudab vanem oma tegelikke tundeid harva lapse eest varjata. Vanem peaks mõistma, et sallivuse ala pole mõtet jõuga laiendada. Pigem tuleb välja selgitada, millal te lapse käitumist ei talu, ja vastupidist mitte teeselda.
Lapse tunnustamine
Kas laps tunneb ennast kui inimest vastuvõetavana või mitte, sõltub sellest, kui paljud tema käitumised on vastuvõetavad (vastuvõetamatud). Vanemad, kes peavad paljusid laste tegusid ja ütlemisi talumatuks, tekitavad paratamatult oma lapses tunde, et nad on ka inimestena vastuvõetamatud. Ja vastupidi – lapsed, kelle vanemad tunnustavad enamikku asjadest, mida lapsed teevad või ütlevad, tunnevad end tõenäolisemalt hinnatud inimestena.
Parem on endale (ja lapsele) tunnistada, et te ei hinda teda kui inimest, kui ta teeb või ütleb midagi teatud viisil ja ajal. Nii õpib laps teid tajuma avatud ja ausa inimesena .
Ehkki lapsed eelistavad olla tunnustatud, suudavad nad konstruktiivselt toime tulla ka vanemate laitusega, kui vanemad edastavad selgeid ja ausaid, oma tõeliste tunnetega kooskõlas olevaid sõnumeid. See mitte ainult ei lihtsusta laste toimetulekut vanemate vastuseisuga , vaid aitab näha oma vanemas inimest, kes on aus ja inimlik – kedagi, kellega on tore suhelda.
Probleemilahendus
Kui lapse käitumine on vanema jaoks vastuvõetamatu, on vanemal tarvis võtta hoiak, mis edastaks lapsele sõnumi: „Mul on probleem ja ma vajan su abi“ ( sekkumise oskused). See on üsna erinev hoiakust, mis on vajalik siis, kui probleem on lapsel ja vanem tahab edastada sõnumit: „Paistab, et sul on probleem, vajad sa minu abi?“ (kuulamise oskused).
On väga oluline, et vanem iga konkreetset olukorda analüüsiks, et kasutada seejärel kas aktiivset kuulamist (probleem on lapsel) või sekkumist (probleem on vanemal). Vanem võiks alati endalt küsida: „Kellel on probleem?“, nii et lõpuks muutub see harjumuseks.
Heakskiidu väljendamine
Paljud vanemad ei mõista, et sageli saadavad nad lapsele laitva sõnumi juba pelgalt sellega, et sekkuvad ta ellu, suruvad ennast peale, küsivad kõikvõimalikke küsimusi või ühinevad tema tegevusega . Pole harvad juhud, kui täiskasvanud ei lase lapsel lihtsalt olla. Nad rikuvad lapse privaatse olemise oma toas või sekkuvad tema mõtetesse, võimaldamata talle eraldatust. Seega – mitte millegi tegemine olukorras, kus laps on mõnest tegevusest haaratud, võib väljendada vanemlikku heakskiitu. Ka mitte millegi ütlemine võib väljendada heakskiitu. Vaikus – passiivne kuulamine – on võimas mitteverbaalne sõnum, mida võib edukalt kasutada selleks, et inimene tunneks end täielikult heaks kiidetuna.
Kui vanemad lapsele vastavad, lausuvad nad sageli midagi ka lapse enda kohta. Seepärast avaldabki suhtlemine lapsele kui isiksusele ja kokkuvõttes ka teie suhtele nii suurt mõju. Iga teie sõnum ütleb lapsele midagi selle kohta, mis te temast arvate. Järk-järgult paneb ta kokku pildi, kuidas te teda kui inimest tajute.
Suhtlemistõkked:

Käskimine, suunamine, juhtimine

Hoiatamine, manitsemine, ähvardamine

Moraali lugemine, jutlustamine

Nõu andmine, lahenduste pakkumine

Loengu pidamine, õpetamine

Hinnangu andmine, süüdistamine

Kiitmine , kõigega nõustumine

Sildistamine, naeruvääristamine, häbistamine

Tõlgendamine, analüüsimine

Rahustamine, lohutamine

Uurimine , küsitlemine, ülekuulamine

Teema vahetamine, naljatlemine
Ukseavajad
Ukseavajad julgustavad teist inimest juttu alustama või jätkama. Selliseid sõnumeid kasutades ei haara te jutuotsa. Need hoiavad teie enda tunded ja mõtted suhtlemisprotsessist väljaspool. Näiteks: „Sooviksid sa sellest rääkida?“, „Mulle meeldiks sellest kuulda“, „Mind huvitaks su arvamus“ ja mittemidagiütlevad vastused nagu: „Selge“, „Mh-mh“, „Või nii“ jne.
Aktiivne kuulamine
Aktiivne kuulamine muudab lapse ja vanema vahelise suhte lähedasemaks. Kui laps kogeb, et vanem teda kuulab ja mõistab, hakkab ta tundma suurt soojust vanema vastu. Aktiivne kuulamine on üks kõige tõhusamaid vahendeid - see julgustab last rääkima oma murest; kutsub esile tunnete vallandumise; ütleb talle, et kuulaja on huvitatud ja tahab aidata; väljendab, et teda aktsepteeritakse.
Aktiivse kuulamise abil saab suunata lapsi, et nad leiaksid oma probleemidele ise lahendusi. Aktiivne kuulamine tähendab usaldust, samal ajal kui nõu andmine, juhendamine ja muud taolised sõnumid väljendavad usaldamatust, võttes lapselt vastutuse probleemi lahendamise eest. Seepärast on aktiivne kuulamine üks tõhusamaid viise, kuidas aidata lapsel ennast paremini suunata, saada vastutustundlikumaks ja iseseisvamaks inimeseks .
Tuleb uskuda , et laps suudab oma probleemile ise lahenduse leida. Kui ta kohe lahenduseni ei jõua ning kui tema mõte on hüplik ega ole sidus, ei tohi kaotada usku. Aktiivse kuulamise eesmärk on aidata kaasa lahenduse leidmisele, mis võib aega võtta päevi, nädalaid või isegi kuid.
Tunnete aktsepteerimine
Tuleb olla valmis siiralt aktsepteerima lapse tundeid, ükskõik, millised need ka pole, ning ükskõik kui palju need ka ei erineks sellest, mida laps sinu arvates peaks tundma. Lapsed vabanevad negatiivsetest tunnetest, kui nad saavad neist rääkida ja neid vabalt analüüsida.
Näiteks kui laps on saanud haiget ja nutab valjusti, võib aktiivne kuulamine teha nutule kiire lõpu. Seda niipea, kui laps veendub, et vanem mõistab, kui valus tal on või kui väga ta kardab . Lapse tundeid tuleb tunnistada, mitte püüda neist rahustamise või ähvardamise abil lahti saada. Lapsed tahavad tunda, et te mõistate, kui halb nende enesetunne hetkel on.
Tuleb mõista, et tunded on sageli ajutised ja mööduvad kiiresti. Aktiivne kuulamine aitab lapsel kanduda ühelt hetketundelt teisele; tunded lahvatavad, hajuvad ja kaovad. "Ka see läheb mööda" kehtib enamiku inimlike tunnete kohta.
Sõnumi tagasipeegeldamine
Kahe inimese vahelises suhtlusprotsessis tekib sageli see viga, et sõnumi vastuvõtja mõistab saatja sõnumit valesti, ent kumbki ei tea seda. Aktiivse kuulamise puhul püüab vastuvõtja mõista, mida saatja tunneb või mida tema sõnum tähendab. Seejärel paneb ta selle arusaama sõnadesse ja läkitab tagasi, et saatja võiks selle õigsust kinnitada. Vastuvõtja ei saada oma sõnumit – näiteks hinnangut , arvamust, nõuannet või küsimust. Ta annab tagasisidet ainult selle kohta, mida saatja sõnum tema meelest tähendas – ei vähem ega rohkem.
Aktiivne kuulamine eeldab, et sõnumi vastuvõtja heidab kõrvale oma mõtted ja tunded, pühendumaks saatja sõnumile. See lubab tal võtta teade vastu õigesti; kui vanem soovib sõnumit mõista nii, nagu laps seda mõtles, tuleb tal asetada end lapse olukorda (vaadata asju tema silmade läbi). Vaid siis kuuleb ta tähendust, mida rääkija kavatses edasi anda. Tagasiside pole aktiivse kuulamise puhul midagi muud kui vanemapoolne kontroll, kas ta sai sõnumist õigesti aru. Samas näitab sõnumi tagasipeegeldus ka saatjale (lapsele), kas teda on mõistetud.
Mina-sõnumid
Kui lapse käitumine on vanemale vastuvõetamatu, kuna pärsib tema heaolu või takistab tal rahuldamast oma vajadusi, on probleem vanemal. Selleks, et anda lapsele teada, mis toimub tema sees, peab vanem valima sobiva viisi. Lapsed muudavad oma käitumist palju tõenäolisemalt siis, kui vanemad saadavad neile mina-sõnumeid, mis sisaldavad kolme osa:

vastuvõetamatu käitumise kirjeldus

vanema tunded

käitumise mõju vanemale
Kõige olulisem on meeles pidada, et käitumist tuleb kirjeldada, mitte hinnata. Kui teatate lapsele ausalt , kuidas tema käitumine teile mõjub, on see hoopis vähem ähvardav sellest, kui vihjate, et ta on paha, kui ta niimoodi käitub. Mina-sõnum ütleb lapsele, et jätate vastutuse temale, et olete kindel, et ta suudab olukorraga hakkama saada, ning usute, et ta tuleb teie vajadustele vastu, kui annate talle võimaluse muuta oma käitumist.
Mina-sõnumi saatja ütleb teisele, et on inimene, kes võib haavuda, piinlikust tunda, ehmuda, pettuda, vihastada või heituda. Paljastada oma tunded tähendab seda, et avate end täielikult teisele inimesele. Sageli leiavad vanemad, et neil on raske lastega lõpuni aus olla, kuna nad tahaksid nii väga eksimatud välja näha – nagu neil polekski nõrkusi, nagu nad teaksid ja oskaksid kõike. Sellised vanemad peidavad oma tunded sina-sõnumite taha, süüdistades last, selle asemel, et näidata enda inimlikku palet.
Kõige suurem tasu, mis vanem oma aususe eest saab, on uutmoodi suhe lapsega. Ausus ja avatus tekitavad läheduse. Ühe poole mina-sõnumid kutsuvad esile ka teise poole mina-sõnumid. Suhe muutub ehedaks – vanem ja laps õpivad teineteist tundma just sellistena, nagu nad on.
Konfliktide lahendamine
Kus iganes on koos kaks inimest, tekib konflikt juba ainuüksi sellepärast, et inimesed on erinevad, mõtlevad erinevalt, neil on erinevad vajadused ja soovid, mis mõnikord ei klapi kokku. Õigupoolest oleks see väga haruldane suhe, kus ühe inimese vajadused aeg-ajalt teise omadega vastuollu ei satuks .
Iga suhte puhul on tähtsaim see, kuidas konfliktid lahendatakse, mitte see, kui palju neid ette tuleb. Niipea, kui laps veendub, et vanem on tema tundeid mõistnud, muudab ta sageli ka oma käitumist. Tavaliselt ei soovigi laps muud kui seda, et tema tundeid mõistetaks – siis on ka temal tahtmist teie tunnete osas midagi konstruktiivset ette võtta.
Konflikt tuleb lahendada nii, et keegi ei võida ega kaota. Konflikti lahendama asudes võtab vanem hoiaku, mis tunnustab lapse vajadusi. Samuti tunnustab ta enda vajadusi. See meetod ütleb lapsele: „Ma austan su vajadusi ja õigust neid rahuldada, kuid samamoodi austan ma ka enda vajadusi ja õigust neid rahuldada. Püüame leida lahenduse, mis sobib meile mõlemale. Sel viisil leiavad rahuldamist sinu vajadused ja minu omad samuti. Keegi ei jää kaotajaks, mõlemad võidavad.“
Laps peab kogema , et vastuvõetud otsus on ka tema otsus. Inimene viib meelsamini ellu otsust, mille tegemises ta on ise kaasa löönud, kui otsust, mis on talle peale surutud. Kui lapsed on sobiva lahendusega nõusse jäänud, viivad nad selle tavaliselt ka täide – neile meeldib, kui keegi ei sunni neid nõustuma otsusega, mida nad heaks ei kiida.
Kaotajateta meetodi kuus tegevussammu:

Konflikti määratlemine ja sõnastamine – selgitage lapsele arusaadavalt, mida te tunnete, millised teie vajadustest on rahuldamata või mis teid häirib. Kasutage palju aktiivset kuulamist, et välja selgitada lapse vajadused. Seejärel määratlege konflikt, et nii teie ise kui ka laps teaks, millist probleemi lahendama asutakse.

Võimalike lahendusvariantide väljapakkumine – kõigepealt selgitage välja lapse lahendused – enda omad võite hiljem juurde lisada. Tunnustage kõiki pakutud lahendusi.

Erinevate lahendusvariantide hindamine – selles faasis peavad vanemad ausalt oma tundeid tunnistada, kui mõni lahendus neile ei meeldi või ei vasta nende vajadustele.

Parima lahenduse väljavalimine – valige välja parim ja kõigile sobiv lahendus. Tehke kindlaks, kas kõigile on selge, et igaüks on seotud lahenduse elluviimisega.

Otsustamine, kuidas lahendus ellu viia – tuleb täpselt paika panna, kuidas vastuvõetud otsus ellu viia – kes teeb mida ja millal?

Hilisem hinnang sellele, kuidas asi toimib – mõne aja pärast tuleb arutada, kas tehtud otsusega on kõik endiselt rahul. Mõnikord tuleb algset lahendust kohendada.
Laste omavahelised konfliktid
Kui vanemad võtavad laste omavahelistes konfliktides kohtuniku rolli, käituvad nad nii, nagu oleks probleem nende oma. Nad jätavad lapsed ilma võimalusest vastutada oma konfliktide eest ja õppida, kuidas neid ise lahendada. Lapsed võivadki jääda sõltuma sellest, et keegi teine lahendab konfliktid nende eest. Niimoodi jäävadki lapsed oma probleemidega vanemate juurde jooksma.
Peaaegu alati, kui vanem laste konflikti lahendab, tunneb üks laps, et talle on liiga tehtud, ja on vanema peale vaenulik ja pahane. Mõnikord võib vanem ära teenida aga mõlema lapse viha, kui keelab neile seda, mille pärast nad tülitsesid.
Mõni konflikt võib eeldada vanemalt ka aktiivsemat rolli. Sellisel juhul saab vanem probleemilahendust edendada aktiivse kuulamise abil, võttes endale vahemehe, mitte kohtuniku rolli (aidates peegeldada mõlema lapse tundeid).
Kui panna lapsed ise tülisid lahendama, siis tasapisi loobuvad nad oma tülidesse ja ebakõladesse vanemaid kaasamast.
Vanemlik võim
Sedamööda, kuidas laps muutub oma vajadustes vanemast järjest vähem sõltuvaks, kaotab vanem lapse üle võimu. Vanemad avastavad, et tasu ja karistuse süsteem, mis oli nii hõlbus väikese lapsega, ühel hetkel enam ei tööta. Teismelised ei sõdi vanemate vastu, vaid nende võimu vastu. Teismelisi pahandab, kui vanemad või õpetajad, kes on suuremad ja tugevamad, kasutavad oma võimu selleks, et neid kontrollida ja piirata nende vabadust. Nad tõstavad mässu täiskasvanute vastu, kes üritavad vormida neid vastavalt oma arusaamadele; nad mässavad vanemate sunni vastu teha nii, nagu nemad õigeks peavad.
Lapsed tahavad ise oma käitumist muuta, kui neile ilmneb, et seda on vaja teha. Nagu täiskasvanud, tahavad ka lapsed iseenda peremehed olla. Vanemlik võim ei mõjuta last, vaid pigem see takistab või sunnib last etteantud viisil käituma. Tavaliselt pöördub laps endise käitumise juurde tagasi niipea, kui mõjutaja on silmapiirilt kadunud, kuna tema enda vajadused ja soovid ei muutunud.
Laps peab tunnistama seda, et tema käitumine mõjutab vanemat. Ainult siis nõustub ta probleemilahendusega tegelema. Vanemad aga võiksid õppida, kuidas lapsele arusaadavaks teha, et tema käitumine vanemat mõjutab, sest vastasel juhul ei nõustu laps läbirääkimisi pidama .
Väärtused
Vanemad on oma lastele pidevalt eeskujuks, näidates oma tegudega sõnadest paremini, mida nad väärtustavad ja millesse usuvad. Vanemad saavad oma väärtusi edasi anda, kui nad ise nende järgi elavad, mitte lastele survet avaldades, et nad teatud viisil elaksid . Eeskuju on parim ja tõenäoliselt ainus tee, kuidas lastele oma „väärtusi“ õpetada.
Esita oma väärtused selgelt, aga lõpeta korrutamine! Jaga neid heldelt, aga ära loe moraali. Paku neid enesekindlalt, kuid ära suru peale. Ja siis tõmbu taktitundeliselt tagasi ja lase oma lapsel otsustada, kas ta tahab sinu mõtteid järgida või mitte.
Mida kindlam sa oled selles, et sinu väärtushinnangud ja veendumused on universaalne tõde, seda suurem on sul vajadus neid lastele (ja teistele inimestele) peale suruda. Sellised katsed on harva edukad . Need tekitavad inimestevahelisi väärtuskonflikte.
Küsi endalt: "Kas mul on ainukesena ligipääs tõele selle kohta, mis on hea või halb, sünnis või ebasünnis, moraalne või ebamoraalne?" Kui sa püüad teisi kuulata ja mõista, võid avastada , et nende väärtused ja veendumused hakkavad sind mõjutama. Sa võid avastada, et need sobivad sulle paremini kui su oma vanad väärtused. See annab sulle võimaluse areneda.
Lapse aktsepteerimine
Lapsel on õigus saada selleks, kelleks ta on võimeline saama, ükskõik, kui palju see erineb tegevuskavast, mille vanem on tema jaoks välja mõelnud. Vanem, kes võtab last kui eraldiseisvat ja ainulaadset isiksust, mitte kui „ omandit “, on oma lapse käitumise suhtes sallivam, kuna tal pole tema jaoks malli, valmismõeldud mustrit . Selline vanem lubab oma lapsel saada selleks, kelleks tal on eeldusi saada.
Aktsepteerimine on justkui viljakas pinnas, milles pisike seeme saab areneda kauniks lilleks. Pinnas annab seemnele ainult võimaluse. See vallandab seemne võime kasvada, kuid võime ise peitub seemnes endas. Nagu seemnes, on ka lapses võime areneda ja seda soodustab aktsepteerimine.
Kui inimene tunneb, et teda aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on, siis saab ta sealt vabalt edasi liikuda ning mõelda selle üle, kuidas ta ise soovib muutuda, areneda, jõuda lähemale sellele, milleks ta tegelikult suuteline on.
Teise aktsepteerimine sellisena, nagu ta on, näitab armastust. Tunne, et sind aktsepteeritakse, on tunne, et sind armastatakse.
Thomas Gordon „Tark lapsevanem “