Vanemliku käitumise mõju lapse arengule (0)

Tallinna Ülikool
Haridusteaduste Instituut
Alushariduse valdkond
Vanemliku käitumise mõju lapse arengule
…………………………..
Essee
Juhendaja : Lii Lilleoja
Tallinn 2016
Lapse sünd ja kasvatamine võib esmapilgul tunduda loomuliku ja iseenesest mõistetava asjana . Üsna levinud on arusaam, et lapsevanemaks olemist ei pea õppima, sest seda on läbi aegade kogu aeg tehtud. Reaalses elus tekib aga pea igas peres küsimusi ja probleeme lapse arengu, käitumise, kasvatusmeetodite ning pereelu korraldamise osas.
Uue rolliga on tunduvalt lihtsam toime tulla, kui on olemas teadmised lapse arengust ning kasvatusviisidest. Oma vanematelt saadud teadmised ei pruugi alati olla need kõige tõhusamad , sest aegade jooksul on arusaamad lapsest, tema vajadustest ja kasvatamisest muutunud.  Lapsevanemaks olemine ongi enamasti lapse hoidmine kõikvõimalike õnnetuste ja ebameeldivuste eest. Aga ometi tähendab vanemaks olemine ka riski. Ükski laps ei saa kunagi täiskasvanuks, kui ema- isa tema eest otsustusi teevad.
Tänapäeva inimene, sealhulgas ka lapsevanem on järjest enam ühiskonna kiire arengu tõtu üle koormatud ja ei suuda tihtipeale adekvaatselt hinnata enda mõju lapse arengule. Lapse kasvatuses minnakse kaasa moodsate mõtteviisidega, mille mõju lapsevanem ei mõista enne, kui on lapsel tekkinud juba sellised käitumishäired , kuhu peab sekkuma spetsialist. Täiskasvanute ülekoormatus ja probleemid mõjutavad oluliselt viisi, kuidas nad lapsi enda ümber tajuvad. Michael Winterhoff (2010) on oma raamatus kirjeldanud kolme põhilist laste ja vanematevahelist suhtehäiret, kus on selgelt näha nimetatud taju kujunemine: võrdväärset partnerlust, projektsiooni ja sümbioosi. Nende kõigi häirete ühine nimetaja on puudulik psüühiline küpsus .
Arvatakse, et lapse psüühika areneb ja kujuneb iseenesest, aga tegelikult see areneb järkjärgult, etappidena, mille kõige olulisem mõjutaja on lapsevanem ise. Lapse terve psüühika arenguks on vaja arendada frustratsioonitaluvuse, südametunnistuse ja saavutusmotivatsiooni tegureid. Samuti on vaja arendada seoseid maailma tunnetuse ja enda tajumist selles. Winterhoff (2010) rõhutab, et positiivsed psüühilised funktsioonid kujunevad välja lapsepõlve jooksul ja saavad areneda ainult tänu emotsionaalsele sidemele oma vanematega. Emotsionaalseks sidemeks saame lugeda kõike seda, mida laps teeb ja kogeb koos vanemaga : raamatute ettelugemine, teatris käimine, külas käimine, lihtsalt koos mängimine jne. Sellest hoolimata, kui lapsevanem ise kasutab selle suhtluse juures valesid käitumismustreid, siis ei saa ka lapse psüühika positiivset signaali.
Pere tähtsust ja olulisust rõhutab oma raamatus ka üks teine autor, Jari Sinkkoneni (2011), kes toob välja just peremudeli, kus on olemas nii isa kui ema. Ta toonitab, et kuigi ema-isaga pere on lapse arengule kõige soodsam, ei ole vaja lapse pärast ainult koos elada. Väga emotsionaalsed lahutused, riiud ja tülid võivad lapse arengule ja psüühikale väga kahjulikult mõjuda.
Mõlemad autorid kirjeldavad ka peremudeleid, milles olen ka mina üles kasvanud. Seda ilmestab just eredalt ütlus „laps räägib siis, kui kana pissib“ – lapsed ei seganud end kunagi täiskasvanute jutule vahele, vaid kui oli midagi vaja öelda, siis selleks pidi laps ootama, mitte täiskasvanu. Kui meile tulid külalised lastega, siis oli ilmselge, et lapsed ei jää täiskasvanute juttu kuulama, vaid läksid omaette ruumi mängima. Kõiki tähtsaid otsuseid tegid ema- isa omaette ja ei arutanud neid teemasid lastega. Samuti oli au sees vanemate austamine. Olen püüdnud selliseid väärtusi õpetada ka oma lastele ja nendele lastele, kellega puutun kokku lasteaias. Võin öelda, et oma laste puhul olen seda peegeldust juba kogenud ja olen sellega rahul. Nende kahe loetud raamatute autorid ei taha selgeks teha, et kõik see kasvatus, mis oli vanasti, on üdini vale ja iganenud. Vastupidi, nad leiavad väga palju häid ja kasulikke väärtusi, mida võiksid ka tänapäeva lapsevanemad edasi kasutusele võtta.
Üheks oluliseks vanematepoolsest kasvatusveaks loevad mõlemad autorid lastel piiride puudumist. Kui vanem või ka lasteaiaõpetaja märkab/saab aru, et selline olukord on lapsega tekkinud, siis seda saab parandada vaid probleemsituatsioonide läbi mängimise pideva harjutamise teel, kus lapsele antakse õiged signaalid tema käitumisest. Piiride puudumine võib olla tingitud lapsevanema sooviga kohelda last kui võrdväärset partnerit, arutada temaga täiskasvanute teemasid jne. See omakorda on võimaldanud lapsel kogeda temale vanusele mitteomast iseseisvust ja samas on jäänud vahele olulised etapid lapsepõlves, kus kõike õpitakse just etapiviisiliselt. Sellist vanematepoolset käitumismustrit nimetab Winterhoff partnerluseks ehk sunniviisiliselt alluvussuhtest vabastatud käitumiseks. Väikesteks türannideks saavad lapsed just vanemate vale käitumise tulemusena, sest vanemad ei reageeri lapse käitumisele, vaid püüavad aru saada, mida laps teeb ja seejärel seletada, mida oleks laps saanud paremini teha.
Justnagu vastuseks Wintrehoffile, kirjeldab Sinkkonen oma raamatus just olukordi , mida lapsevanemad saaksid muuta ja teha, et selliseid olukordi ei tekiks. Ta ei kirjelda erinevaid juhtumeid, vaid annab pigem soovitusi, nõuandeid ja juhiseid, mida laps oma arenguks vajab. Seetõttu need kaks raamat justkui täiendaksid teineteist.
Winterhoff kirjeldab oma raamatus veel kahte erinevat suhtlushäiret vanema ja lapse vahel, kuid siinkohal ei peatu ma nendel pikemalt , kuna oma praktikas olen sellise käitumisega väga minimaalselt kokku puutunud ja leia siin isiklikku seost.
Mida aga peaksid siis lapsevanemad ja ka lasteaias töötavad inimesed tegema, et sellistes käitumismutrites lõksus olevat last aidata? Sinkkonen on välja toonud terve nimekirja teguritest lapse turvaliseks kasvamiseks. Toon siinkohal välja vaid minu jaoks kõige olulisemad: rutiin ja reeglipärasus; turvatunde kogemus; ema ja isa; piiranguid ja palju armastust. Leian isegi, et palju armastust oleks nagu kõige alus – isegi kui lapsevanem on kaldunud oma kasvatusega pisut kõrvale, aga siiski armastab oma last, suudab ta ka ehk leida võimalused ja väljapääsu, et olukorda parandada.
Winterhoff paneb vanematele ja lasteasutustele südamele, et nende ülesanne on kujundada lapse psüühikat ja lasta sellel aeglaselt küpseda. Ja seda küpsemist lasta teha eriti just lasteaedades , sest peredes võib olla suhete kaos juba kaugele arenenud. Meie, täiskasvanud peame olema võimelised tunnetama , et lapse psüühika vajab vanema inimese kujundamist.
Jääb loota , et vanemad näevad ja märkavad oma suhtlemis- ja kasvatuslikke vigu enne, kui on juba liiga hilja ja, et nad pöörduksid tagasi nende sobiliku rolli juurde. Et vanemad saaksid aga tõest peegeldust oma käitumisvigadele, olekski neil kindlasti vaja lugeda selliseid raamatuid nagu M. Winterhoffi „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid ?“ ja J. Sinkkoneni „Mida on lapsel kasvamiseks vaja?”
Kasutatud kirjandus:
Winterhoff, M. (2009). Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid? Tallinn: Väike Vanker
Sinkkonen, J. (2011). Mida on lapsel kasvamiseks vaja? Tallinn: Varrak