Õpetaja suhete reguleerijana (lasteaed) (0)

Õpetaja suhete reguleerijana
Inimestevaheliste suhetega puutume kokku iga päev. Iga kokkupuude toob endaga kaasa uusi mõtteid, tundeid ja valikuid . Kui olema lapsed, siis me alles alustame õppimist, kuidas inimestega suhelda ja suhestuda. Väikestel lastel puudub arusaam koostööst, see tekib umbes viie-kuueaastaselt. Nende jaoks ei eksisteeri „meie asju“, vaid ainult minu ja sinu asjad, mida võib vahepeal vahetada. Kui laps on kolme-neljaaastane arvab ta, et mängukaaslane kuulub talle. Kui temale pretendeerib veel keegi, siis mõistab ta seda kui rünnakut omandile ja püüab ennast kaitsta. Umbes pooleteist- kuni kolmeaastastel lastel võib olla komme teisi lapsi hammustada või näpistada, et oma piire paika panna või endast märku anda. Võib juhtuda, et laps teeb teisele oma tagasisidega haiget, sest ta näeb maailma läbi iseenda ja ainult läbi oma vajaduste. Varajases lapsepõlves on empaatiavõime alles algstaadiumis, seega ei pruugi lapsele kord minna, kas ta teeb haiget või riivab kellegi tundeid. Siit peakski sisse tulema õpetaja kui suhete reguleerija. Talle ei piisa ainult oma teadmistest, pedagoogilistest meetoditest või tegevuskavast kinnipidamisest, vaid ta on lastele väljaspool perekonda esimene usaldusisik, kelle poole murede ja rõõmudega pöördutakse. Kasvataja peaks suutma rühmas luua sellise atmosfääri, kus iga laps individuaalselt tunneks ennast turvaliselt, teaks, et ta on võrdsete õigustega grupi/rühma liige ning et ta võib oma õpetajat usaldada .
Ajal, mil laps saab piisavalt vanaks, et lasteaeda minna, võib keskkonnavahetus talle keeruliseks osutuda. Vaja on kohaneda uute keskkonnaoludega, õppida tundma selle võimalusi ja piiranguid, tulla toime värskelt alanud suhetega – õpetajate ja kaaslastega (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment , Pärnu 2011, lk. 11-15). Laste gruppi tulevad väga erineva iseloomu ja temperamendiga, erineva arenguloo ja peretaustaga, erinevate sotsiaalsete ja kognitiivsete oskustega lapsed (Lapse kohanemine lasteaia ja lastehoiuga lapsevanemate ja õpetajate ning lstehoidjate hinnangul Tartu linna näitel, magistritöö, K. Martin, Tartu 2010, lk. 8). Kasvatajal on oluline teadvustada ning ta peab meeles pidama , et kõige esimene suhe on lapsel tema perekonnaga ja vastavalt sellele on ülesehitatud mudilase töömudel. Kodus on ju mudilasel omad kindlad reeglid, millega ta lasteaeda tuleb. Tavaliselt suhtlevad lapsed õpetajaga nii, nagu nende jaoks laps-vanema suhe varem toiminud on. Perekondlik seotussuhe määrab, kui ettevaatlik ja kartlik või avatud ja usaldav laps inimesi kohates on. Kuid kodune töömudel ei pruugi lasteaias kohane olla. Näiteks võib laps olla harjunud sellega, et kodus teda ei kuulata ning tema vajadustega ei arvestata. Seega, kui lapsel on rühmas olles pissihäda, siis ei pruugi ta õpetajale midagi öelda ja teeb hoopiski püksi ning seda korduvalt. Või on hoopiski vastupidine juhtum, kus laps on harjunud iga oma nõudmise peale saama oma tahtmist ja ootab sama õpetajalt. Järelikult on kasvataja töö teha lastele selgeks rühma reeglid ja selgitada neid positiivses võtmes ning turvatunnet tagades. Veel enam, teadlaste uurimused on näidanud, et kui lapse ja õpetaja vahel tekib eluterve ja usaldusväärne suhe, siis mudilane suudab lasteaias paremini kasutada olemasolevaid õppimisvõimalusi ja luua paremaid suhteid eakaaslastega. Kusjuures on leitud isegi seda, et turvaline suhe lasteaiaõpetajaga võib pehmendada ebaturvalisi vanem-lapse suhte mõjusid lapse arengule (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15).
Sotsiaalse õppimise teooria kohaselt on lapsed võimelised õppima vaatlemise teel, ilma et nad käitumist ise järgi prooviks. Kui laste omavahelised suhted rühmaruumis pingestuvad ning seetõttu kõrvaltvaatajaile laiduväärt eeskuju annavad, peab õpetaja olema „vastukaaluks“ ehk tasakaalustajaks. See tähendab, et kasvataja peab tooma tähelepanu sinna, kuhu lapsed ise ei oska vaadata või sellele, mille peale mudilased ei tule. Kasvataja peab tegema midagi sellist, mis tooks lastes esile positiivse suhtumise nii teistesse kui ka iseendasse. Õpetaja peab osalema aktiivselt lapse sotsialiseerimisprotsessis talle sobilikku käitumist, väärtusi või reegleid õpetades (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Toon näite ühest tütarlapsest Emmast, kes tuli sõimerühma ja kohe pidi ta kogema hammustamisi ja tõukamisi. Ei oska öelda, miks just temaga seda nii tihti juhtus aga tulemus oli käes - pärast kolme nädalat, kui ta „ohvri staatusest“ välja astus, hakka tütarlaps ise teisi hammustama, näpistama ja tõukama. Tema jaoks oli see normaalne, sest väike Emma arvas , et asjad lasteaias niimoodi käivadki. Kasvatajad hoidsid tüdrukul silma peal, aga iga kord, kui pöörati selg, kordus tüdruku poolt sama käitumine. Õpetaja jooksis olukorda lahendama ning rääkis ja näitas nii kannatanule kui ka haigettegijale, kuidas peab üksteisega suhtlema ja mismoodi oleks õige käituda. Teemat arutati ka suures ringis , kus loeti ette õpetlik lastejutt ning seejärel arutati, kuidas üksteist hoida ja armastada . Laste käest küsiti, kuidas nemad ennast tunneksid ja mida teeksid, kui keegi neid hammustaks, tõukaks või näpistaks. Emma hammustamiskorrad on nüüdseks oluliselt harvemaks muutumas, aga kui see juhtub, siis teeb tüdruk kohe peale oma tegu ohvrile kaastundlikult ning siiralt pai ja mõnikord ka kallistab. Sellisest käitumisest on näha, et tüdruk sai midagi aru, kuid mitte lõplikult. Seega, õpetaja peab olema järjepidevalt jälgija, rahustaja, selgitaja ja uskuma, et korduvate situatsioonide ja lahenduste kaudu õpivad lapsed sotsiaalselt lugupidavalt käituma.
Väärtusõpetus on lasteaias tõeline kirss koogil – lastega arutatakse juba enne juhtumit erinevad ebameeldivad seisukohad läbi. Appi saab võtta programmi „Kiusamisest vaba lasteaed “, kus pannakse suurt rõhku austusele, sallivusele, julgusele ja hoolivusele. Toimimiskavas tahetakse vähendada kiusamist lasteasutustes läbi reeglite, käitumismudelite ja hoiakute. Eesmärgiks on töötada välja uusi meetodeid ja vahendeid kiusamise ennetamiseks. Projekti sümboliks on Sõber Karu (Buddybear), mis väljendab turvalisust, hellust ja sõprust ( http://www.palliponn.edu.ee/index.php/kiusamisest-vaba-lasteaed ).
Laste vägivaldse käitumisega puutub õpetaja oma karjääri jooksul kokku küllaldaselt. Olukord, kus kaks või enam last kasutavad vägivalda, et oma asju klaarida, tähendab seda, et sõnadega ei suudetud üksteisele ennast arusaadavaks teha ning käiku tuleb võtta muud vahendid. On ka situatsioonid, kus laps lõhub asju või teeb haiget iseendale . Agressiivsuseks nimetatakse ründavat käitumist eesmärgiga mingil moel kahjustada selle objekti (Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007, lk. 97). See võib olla otsene või kaudne ja kas füüsiline, verbaalne või mitteverbaalne – žestide ja ilmega väljenduv (Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007, lk. 97). Seega alati ei ole rusikad agressiivsuse näitajaks. Igal juhul peab õpetaja vahele sekkuma ja kuulama ära mõlemad osapooled ja arutama seda kogu grupiga. Oluline on, et ei otsitaks süüdlasi ega ohvreid vaid räägitaks, kuidas taolisi olukord vältida ja mida peaks tegema, kui laps leiab ennast vastavast situatsioonist. Õpetaja peab siinkohal endale meelde tuletama , et mitte laps ei ole paha, vaid tema tegu pole kiitust väärt. Väärtusõpetus on lasteaias tõeline kirss tordil – lastega arutatakse juba enne juhtumit erinevad ebameeldivad seisukohad läbi. Appi saab võtta programmi „Kiusamisest vaba lasteaed“, kus pannakse suurt rõhku austusele, sallivusele, julgusele ja hoolivusele. Toimimiskavas tahetakse vähendada kiusamist lasteasutustes läbi reeglite, käitumismudelite ja hoiakute. Eesmärgiks on töötada välja uusi meetodeid ja vahendeid kiusamise ennetamiseks. Projekti sümboliks on Sõber Karu (Buddybear), mis väljendab turvalisust, hellust ja sõprust ( http://www.palliponn.edu.ee/index.php/kiusamisest-vaba-lasteaed ).
Aga mitte alati pole hea sekkuda lastevahelistesse tülidesse. Lapsed peavad ka ise õppima, kuidas toime tulla olukordadega, milles nad hästi hakkama ei saa - kooskõlastama oma tegevust teistega , aitama kaaslasi, lahendama tülisid. Skandaali põhjuseks võib olla mis iganes, seega ei tasu kohe probleemi nende eest ära lahendada. Andes neile aega, mil nad saavad üksteiselt õppida, oskavad nad järgmine kord sarnase olukorraga paremini hakkama saada või vähemalt on neile situatsioon tuttavam. Samas ei tohi siinkohal unustada, et kui laps pole vastava konfliktiga varem kokku puutunud, siis pole tal õrna aimugi, kuidas olukorrast välja tulla. Seega on lastel juhendajat vaja, kes oleks vajadusel kõrval, et riid ei läheks kähmluseks või üksteise solvamiseni. Kui lapsed tülitsevad, on olukord harva ühetähenduslik. Esmamulje võib olla väga petlik ning õpetaja ei tohiks rutata järeldustega. Kasvataja ei kuulnud ju, millest konflikt alguse sai. Võib juhtuda, et oletatav ohver oli hoopiski tüli algatajaks ning see, kes valjusti nutab , polegi kannataja ( http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/mida-teha-kui-lapsed-kaklevad.d?id=42421445 ).
Sellest järeldus, et vahepeal on hea mitte vahele segada ja anda võimalus lastel ise kokkuleppele jõuda. Kuid kui olukord on tõsisem, peab õpetaja olema see, kes lapsed lahutab ja konflikti koos nendega lahendama hakkab.
Läbi distsiplineerimise ja õpetuse puutuvad lapsed kokku terve hulga erinevate sotsiaalsete reeglite ja ootustega erinevates keskkondades (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Distsipliin on midagi sellist, mida inimene õpib terve oma elu. Distsipliin tähendab, kui ma annan endale käsu, siis ka täidan selle. Lapsed ei oska veel niimoodi mõelda, seega peab keegi kõrvalt neile vastutustunnet õpetama. Esmatähtis on luua selge side tema teo ja sellele järgneva preemia või karistuse vahel (Miks lapsed nii käituvad, R. C. Woolfson, 2004, lk. 44). Õpetaja peab olema inimene, kes oskab oma sõna pidada ning endale kindlaks jääda, kui karistus on määratud. Alati on oluline lapsele selgitada, miks teda karistatakse või premeeritakse. Väikelapse keelamisel tuleb olla konkreetne, mitte arutlev (Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007, lk. 102). Kuna vastutus on seotud valikute tegemisega, siis kasvataja peab enne distsipliiniotsuse rakendamist last hoiatama teo tagajärgede eest. Sel juhul saab laps valida, kas ta järgib antud reegleid või mitte. Reeglitest aru saamist täheldatakse juba alla kolmeaastastel lastel (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Läbi tasude ja karistuste oskavad lapsed vastavalt keskkonnas käituda. Võiks ju arvata, et laps on õnnelik ja muretu, kui saab oma tahtmist mööda käituda, aga asjalood on hoopiski vastupidi. Nimelt tunneb mudilane ennast turvalisemalt kasvupinnal, kus ta teab selle reegleid ja norme. Ilma nendeta puudub võsukesel arusaam, mis teda ees ootab. See võib teda vihastada, teha õnnetuks, mudilane võib arvata, et temast ei hoolita või teda ei märgata. Kasvatamatu laps on tihti segaduses, ebakindel ning kergesti ärrituv. Kui olukord nõuab lapse korralekutsumist, siis peab õpetaja karistatava juurde minema, tema ette kummarduma, hoidma silmsidet , mitte ähvardama ning samal ajal kasutades madalat, kindlat, autoriteetset hääletooni ja ütlema mudilasele , mis ta valesti tegi ( http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/distsipliin-tagab-mudilasele-turvatunde.d?id=43155943 ). Siinjuures on oluline meeles pidada, et karistatakse tegu, mitte inimest ennast. Pidev korralekutsumine ja karistamine ei ole hea. Lapsele tuleb anda aega, ruumi ja rahu. Sõnakuulelikkuse saavutamine on keeruline – seda tuleb teha väheste sõnadega ja ainult siis, kui see on vältimatu (Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007, lk. 99). Mõnikord on üks pilk tõhusam kui kümme sõna.
Lasteaiakasvataja töö juures on oluline side õpetaja ja lapsevanema vahel, sest nemad omavad kõige rohkem informatsiooni lapse arengu, käitumiste ja iseloomu kohta. Täiskasvanud saavad koos arutades ja teadmisi vahendades leida parima lahenduse lapse arengu toetamisele. Kui õpetaja ja lapsevanemad saavad üksteisega hästi läbi, kui neil on ühised nõudmised ja väärtused, on lapsel hea ja kindel olla ( http://lapsepaevapere.onepagefree.com/?id=17923 &). Statistika näitab, et umbes 14% oma ajast veedab laps koolis/lasteaias, 55% perekonna ja kogukonnaga ning 31% ta magab (Charles Mifsud). Kui enamus tegevused toimuvad väljaspool rühmaruumi, siis ainuke vahend lapse edusammude teadasaamiseks on lapse hooldajad. Viimasest järeldub loogiliselt, et õpetaja on kohustatud lapsevanematega tihedat koostööd tegema. Informatsiooni jagamiseks sobivad ideaalselt hommikused ja õhtused kohtumised , arenguvestlused ning ühiselt korraldatavad üritused. Tänapäeval kasutatakse tihedalt internetti või telefoni, et olulisi teateid kiiresti edastada . On täheldatud, et koostöö loob vanematega hea kontakti ja tekitab usalduse ning on lapse normaalse ja eakohase arengu tähtis tegur. Probleemiks võib osutuda see, et vanematel on vähe aega suhtlemiseks või neil puudub hoopiski huvi koostöö tegemiseks. Nüüdisajal on raha teenimine ja karjääri tegemine inimestel väga olulisel kohal, mistõttu perekondlikud suhted võivad olla pärsitud, k.a. aja pühendamine oma lapsele. Sellepärast ongi oluline, et õpetaja läheb ise hooldaja juurde ja alustab vestlust, sest muidu ei pruugigi meeldivat koostööd seal oodata.
Järjest rohkem kirjutatakse vajadusest rääkida lapsega tema tunnetest ja sellega kaasnevatest käitumistest (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Arvan, et see on otseselt seotud meie elutempoga ning sellega, et vanematel jääb järjest vähem aega lastega tegelemiseks ning suhtlemiseks. Tänu sellele mõistavad lapsed vähem oma emotsioone ning neil võib olla raskusi enesevalitsemisega. Tundekasvatuse kaudu saab kujundada lapse suhtumist iseendasse, oma mõtetesse ja tunnetesse kui ka teistesse inimestesse (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Tunnetusjuhtimine tähendab oskust juhtida oma taju, tähelepanu, mälu, mõtlemist ja emotsioone. Lasteaiaõpetajatel on hindamatu võimalus ja vastutus panustada lapse tundemaailma kujundamisse, sobitada kokku niivõrd erinevaid maailmu ning luua toetav aluspõhi, mis on üles ehitatud lasteaiaõpetajate ja lastevanemate usalduslikel suhetel. On palju erinevaid võimalusi, kuidas panna lapsi oma tunnetest rääkima ning aidata neil aru saada, mismoodi oleks kõige õigem käituda, et ta oleks heas suhtes nii iseenda kui ka oma kaaslaste ning ümbritsevaga: erinevad mängud, hommikuringid, lapse arengut toetav ruumikujundus, koosolekud ja palju muud põnevat. Näiteks mängud, kus toimub koostöö on väga hea võimalus aidata lastel ennast väljendada ning püüda kaaslasega kokkuleppele jõuda. Hommikuringid on justkui start päev alustamiseks. Siin on õpetaja roll oma õpilaste käest küsida, kuidas nende hommik möödus ning mida nad hetkel tunnevad . Kuna igas rühmas on lapsi, kes räägivad rohkem ja on neid, kes vähem, siis õpetaja roll on kindlaks teha, et kõiki on kuuldud ja mõistetud ( Counselling skills for teachers, J. A. Kottler, E. Kottler, 2007, lk. 78). Seda saab teha, kui määrata ühe-minuti-reegel, mille puhul saavad kõik sõna võtta ainult korra. Arvan, et väga hea idee on, kui rühmas on üks ese, mis tähistab luba sõnavõtuks – kelle käes „jutuasi“ on, see mudilane võib rääkida. Lapse arengukeskkond on väga oluline aspekt lasteaiarühma juures, sest ümbruskond aitab kaasa lapse arengule. Uuringud näitavad, et lapsed reageerivad hästi väikestele, mugavatele, kodustele ja intiimsetele ruumidele, lubades neil omavahel paremini suhelda. Näiteks on väga hea kujundada rühmaruumi mugav nurgake, mis on kõigest muust eraldatud. Seal saavad lapsed täiskasvanu vahelesekkumiseta omavahel mängida. Laste koosolekuid kasutatakse suhteliselt vähe Eesti lasteaedades, aga leian, et see on oluline koht, kus mudilased saavad ennast väljendada ja tunda, et nende arvamus loeb. Koosolekuid peetakse kui toimub midagi, mis äratab paljudes kaaslastes tähelepanu. Eestvedajaks on õpetaja aga kõige tähtsamateks osavõtjateks on siiski lapsed.
Maailma tervikuna areneb tänapäeval nii kiiresti, et õpetajad, nagu kõik teisedki professionaalid, peavad tõdema: kord omandatud kutseoskusest ei piisa kogu eluks (Õppimine – varjatud varandus , J. Delors, 1999, lk. 145). Mitte ainult oma teadmisi ja oskusi ei pea pidevalt täiendama, vaid ka iseennast isiksusena. Õpetaja kui suhete reguleerija peab ise olema tasakaalus. Igapäevane töötamine lastega toob endaga kaasa pingeid, millest kasvataja ei pruugi arusaadagi, sest õpetaja on justkui terapeut oma õpilastele. Ta peab tundma õppima iga oma õpilast, lapse üles-alla kõikumisi, teadma tema hetkelisi tundepurskeid ja mõistam mudilase pikaajalisi stressinäitajaid (Counselling skills for teachers, J. A. Kottler, E. Kottler, 2007, lk. 6). Et õpetaja töötaks tõhusalt, on tal vaja inimlikke omadusi – empaatia, kannatlikkus , alandlikkus. Pedagoog ei tohi kogu selle inimestetöö juures unustada iseennast ja oma vajadusi. Kui ta unustab, siis ei vaata lastele enam tasakaalukas ja sõbralik inimene otsa. Järelikult on vaja kasvatajale oma aega, mille ta sisustab tähelepanu pööramisega endale ning tehes tegevusi, mida armastab , kuid mis kipuvad igapäevase ameti juures tahaplaanile jääma. Leian, et enda armastamine on õpetaja professiooni juures väga oluline osa, sest ilma selleta ei suuda ta teisi aksepteerida ega armastada. Mis puutub õpetaja professiooni kui ametisse, siis on see loomulik, et tuleb võta täiendkoolitusi, et ennast ametialaselt pidevat täiendada. Pedagoogid on laste arengu suunajad ning arengut toetava keskkonna loojad (Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava 2011). Kui lapse või täiskasvanu esimene õpetaja on halvasti koolitatud ja puudulikult motiveeritud, jääb nõrgaks põhi, millele kogu edasine õppimine rajatakse (Õppimine – varjatud varandus, J. Delors, 1999, lk. 142). Pedagoogidel peaks olema võimalus viibida kogemuste saamiseks mitmesugustes majandus-, sotsiaal- ja kultuurielu sfäärides. Mitte ainult, kasvataja peaks õppima juhtimisoskusi, näiteks tõhusaid koostöömeetodeid, ühise otsusetegemise tehnikaid ning õpilase ja vanema ning õpilase ja õpetaja vahelise dialoogi alalhoidmist (Õppimine – varjatud varandus, J. Delors, 1999, lk. 147).
Kokkuvõteks võib öelda, et õpetaja kui suhete reguleerija peab olema ise tasakaalus, et pakkuda lastele parimaid võimalusi ning oskusi, kuidas üksteisega suhelda ja suhestuda. See tähendab, et ta peab olema eelkõige sõber iseendaga ning alles siis saab olla ta seda ka lastega. Väike laps alles õpib maailmas tundma ja kui lapsevanem toob ta lasteaeda, siis on see tema jaoks täiesti uus elu, kus ta peab kohanema ja hakkama saama. Kasvataja töö on teha mudilasele uus keskkond võimalikult vasuvõtlikuks, armsaks ja usaldusväärseks. Kiitused, laitused ja reeglid aitavad lapsel mõista, kuidas keskkonnas käituda, seega, peab õpetaja olema järjekindel, täpne oma sõnades ja tegudes ning seda võimalikult positiivses võtmes. Mitte keegi pole meist perfektne aga õpetaja peab andma endast tõesti parima, sest ta on ostene eeskujuks lastele. Inimene sünnib maailma enesekesksena aga juba varases lapsepõlves hakkab ta aru saama, et ellujäämiseks on vaja õppida teistega koos elama. Õpetaja on üheks olulisemaks kujundajaks lapse elus.
Kasutatud allikad:
Lapse areng, uurimustöö, Anneli Leesment, Pärnu 2011
Lapse kohanemine lasteaia ja lastehoiuga lapsevanemate ja õpetajate ning lstehoidjate hinnangul Tartu linna näitel, magistritöö, Kristi Martin, Tartu 2010
Õppimine – varjatud varandus, Jacques Delors, 1999
Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007
Counselling skills for teachers, Jeffrey A. Kottler, Ellen Kottler, 2007
Miks lapsed nii käituvad, Richard C. Woolfson, 2004
Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava 2011
http://lapsepaevapere.onepagefree.com/?id=17923 &
http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/mida-teha-kui-lapsed-kaklevad.d?id=42421445
http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/distsipliin-tagab-mudilasele-turvatunde.d?id=43155943
http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/mida-teha-kui-lapsed-kaklevad.d?id=42421445
http://www.palliponn.edu.ee/index.php/kiusamisest-vaba-lasteaed
8